Täna ma võitsin! 50 päeva maratonini

Esimesel treeningnädalal on kava täidetud 110%. Minu puhul, kes püüab ikka kusagilt lati alt läbi nihverdada, on see märkimisväärne saavutus. Eriti üldkehalise ettevalmistuse pool - võimalik, et esimest korda elus teen ära harjutused ja täies mahus, sest treener Margus ju ütles: "Manööverdamiseks ruumi pole." 

Eduka nädala juures mängisid oma osa ka jooksukaaslased, kes internetiavarusest leidsin. Kambajõud sunnib tossud jalga tõmbama ka siis, kui diivan pehme või valitsevad ilmaolud jäledad. Teiste seas on meil kambas joogatreener - tänu kellele on trennijärgsed venitusharjutused profimad, kui kunagi varem. Mu massöör on mu üle uhke - nüüd ma isegi venitan.

Aga nüüd kõige olulisemast. Ma pole ilmselt mitte kunagi rohkem kirju ega kõnesid saanud, kui teemal "aneemia". Näib, et häda on tuttav paljudele. Tõsi on, et koroonaaeg tõi pausi mu ravisse, sest haiglad on olnud täis haigemaid inimesi, kui mina. Tegelikult jõudsime toona doktor Rahuga tulemuseni, et teadus pole piisavalt kaugele jõudnud, et mind päriselt aidata. Hetkel on võimalik olukorda kontrolli all hoida rauapreparaatiga, mida tilgutatakse otse verre. Paraku vajaksin neid tihedamalt, kui on lubatud manustada. Nii see teema jäi, kui koroona tuli. 

Maratoni aneemik ei jookse ja ma võtsin end kokku, et verenäitajaid kontrollida. Tulemusest selgus: hemoglobiin 139 g/L! Vaatasin mitu korda järgi: 139 g/L!!! Mul ei ole nii kõrget näitajat iial elus olnud ja ravist on möödas ligi kaks aastat. Olen püüdnud mõelda, mis on teisiti ega ole leidnud erilisi muudatusi elustiilis. Igal juhul on tervis suurim võit siin elus ja ma ei salga, et see kasvatab mu (hull)julgust. 

Täna startisin üheskoos ligi tuhande jooksjaga Neptunas Eesti Ööjooksul. Oli see alles jooksupidu! Tuled, viled, trummid ja teised meelelahutajad igal nurgal. Üks vilin ei lõpe, kui teine juba algab. Võiks ju arvata, et Ülemiste City pole teab mis põnev paik jooksmiseks - aga ei, rada viis parkimismaja ülemisele korrusele, taas alla ja läbi vilkuvates tuledes angaari. Vahelduseks vanahärrade koorikontsert; trummarid ja tantsutüdrukud. 

Ma ei liialda, kui ütlen, et mul oli tunne, kui New Yorgi maratonil, kus gospelkoorid, päästeametnikest tantsupoisid ja kirevad kaasaelajad igal jooksusammul. 

Pealegi - iga vabatahtlik, kes tänase jooksuga seotud oli, elas häälekalt kaasa igale jooksjale. Üks tütarlaps, kelle nimi ununes küsida, ergutas nii, et kui teisel ringil temani jõudsin, oli hääl juba peaaegu ära, aga sellest ei lasknud ta end heituda ja hõikas igale möödujale: "Väga hästi! Pane edasiiiii!". 

Seda kõike on võimatu sõnadesse panna. Kummardan tänulikult Eesti Ööjooksu korraldajate ja vabatahtlike ees. See on välismaa, mille olete meile siia toonud. Kutsun üles kõiki järgmistel ööjooksupidudel osalema: 

28.08 Rakveres 18.12 Narva 

#eiolereklaam #notpaid #saeikahetse

Mul oli tegelikult raske treeningnädal seljataga, eile pikk trenn ning täna kava järgi vaid kerge sörk. Aga see melu ning valitsev energia mõjusid ja kui stardipauk käis, oli hoog juba sees. Ma ei ole kunagi kümmet nii kiiresti jooksnud. 

Aeg: 00:52:30. Keskmine tempo: 5`26"/km. 

Täna ma võitsin - iseennast ja see on pagana hea tunne. Jooksu tegelik võitja oli päikesetüdruk Grete-Liis Arro, ajaga 00:37:10. "Ja mu peika võitis meeste arvestuses," ütles ta särades, kui ladvaõun. Kui need kaks peaks lapsed saama, siis nad sünnivad jooksutossudesse - pole kahtlustki. Seniks, palju võite!

50 päeva maratonini. Naeratus on laiem, kui enne.