22 päeva triatlonini

See, et ma vahepeal ülevaateid pole teinud, ei tähenda, et ma trenni poleks teinud. Olen küll! Lihtsalt sellele toredale kuumalainele ei pidanud mu arvuti vastu.

Ühesõnaga on pärast treeninglaagrit nii, et kui möödub päev, mil üldse trenni ei tee, on süümepiinad meeletud. Sestap on selliseid päevi mõned üksikud.
Pärnus olles ehk nädala alguses käisin öisel rulluisusõidul. Tunniajane ja Jaansoni sillal.

Kolmapäeval toimus järjekordne Stamina jooks ja mul tuli sõbranna eest ka joosta. Niisiis kokku 7,4 km Pirita metsas 30ne kraadises kuumas ja mulle üllatuseks oli see lihtne! Kuidagi värske ja mõnus oli joosta. Aeg 47 minutit.

Neljapäeva veetsin tänavalastega Aegna saarel ja kava nägi ette kajakitega ümber saare sõitu. Enne starti jõudis paduvihm saare kohale, kuid sõit läks lahti hoolimata sellest. 2,5 h aerutamist, kuni läks tõsisemaks äikeseks üle ja siis tuli meil veest välja ronida. Saarele sai siiski tiir peale tehtud ja mul trenniga ühel pool sellel päeval. Ei õlad ega käed tunda ei anna.

Täna reedel lähen kindlasti ujuma ja jooksma! Lubadus antud!

Viies päev treeninglaagris ja taastumine

Viies ehk viimane päev on pehmelt öeldes emotsionaalne. Kohe hommikul tuli mul enne teisi läbida minitriatlon, mille distansid olid umbes sellised: 400 m ujumist, 7 km ratast ja 1 km jooksu. Pärast 100 kilomeetrit rattal tundus see eesmärk köömes. Finishis oli ootamas kogu meie tore treeninglaagri seltskond - lapsed ja treenerid üheskoos. Tunne oli kui kangelasel ja auhinnaks sain diplomi spordijookidega. Fantastiline lõpp raskele, kuid emotsionaalsele ja põrgulikult huvitavale treeninglaagrile. Tänan siiralt kõiki asjasse pühendunuid ja juba julgen välja lubada, et paari nädala pärast olen taas Pühajärvel treeninglaagris. Sinnamaani tunnen puudust laagri rutiinist ning vetikaid täis külmast tiigiveest.

Eile lasin end üle pika aja lõdvaks. Esiteks, lõppes antibiootikumide kuur; teiseks, käisin pulmas; kolmandaks, väärisin seda. Täna võtsin ette pikema jalutuskäigu ja homme olen juba trennilainel tagasi.

100 km ratast TEHTUD! Neljas päev

Päev algas rahulikult. Ain-Alar andis valida, kas puhkama jääda või lastega seiklusparki külastada. Mõtlesin, et kui see on ikka lastele mõeldud, siis rohkem selline rahulik matk. Eksisin põrgulikult! Kaks tundi täis seiklusi, adrenaliini ja füüsilist aktiivsust. Viimastel radadel higi tilkus ikka korralikult, jalad värisesid ja adrenaliin oli laes. Peaaegu kõik sai ikka kaasa ka tehtud. Võib-olla oli isegi parem, et mõtted sai õhtuselt treeningult mujale viidud, kuid aeg oli siiski armutu.

Lõunasöök ja vähem kui tund vahet, kuni tuli rajale asuda. Alles siis selgus, et Ain-Alar on otsustanud mind pea ees vette visata, teda kõrval pole ja mul tuleb täna 100 km iseseisvalt läbida, katkestamine on välistatud. Ma pole ammu nii närvis olnud! Pulss oli ilma treenimatagi 110-120! Ja siis hakkas vihma-rahet sadama, äikest lööma ning müristama. Meile armu ei antud, start läks käima. Eesmärgiks seadis Ain, et läbin 100 km ajaga 4 h 30 minutit.
Hullumeelsemad ees, mina ja Ain-Alari 82-aastane isa Taadu järel. Taadu on kunagine tippsportlane ja siiani aktiivne harrastussportlane. Temaga oli meeleolukas sõita - me rääkisime vähe, aga väga vajalikke asju. Täpselt nii kaua, kui temaga sõitsime ehk 2 ringi ja 60 km oli mul naeratus näol. Ei morjendanud ei vihm, ei äike. Kui ta otsustas, et talle aitab ja hõikas veel kaasa: "Sa oled ikka üks vinge tegelane!", oli laeng sees, kuid mitte kaua. Nii pea kui jõudsin kolmandale ringile, kadus energia, jõud ja mis peamine, ka naeratus. Aeg oli sinnamaani kulunud 2 h 39 minutit ja 44 km oli veel minna. Aina raskemaks läks... nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Paar kutti meie grupist möödusid ja püüdsid mind kõnetada. Vältisin igasugust kontakti, iga gramm energiat oli arvel. Siis ilmus välja Ain-Alar joogipoolisega. Isegi talle ei suutnud naeratada enam. Viimaks hirmutasin ta ikka päris ära ja ta oli korraks isegi mõelnud, et päästab mu. Õnneks ei teinud ta seda, sest vähem kui 10 km oli veel jäänud. Oleksin alla andes end ilmselt vihkama hakanud. Viimastel suurematel tõusudel võtsin viimase jõu kokku ja lisajõudu andis Ain, kes sõna otseses mõttes seisis keerulisemad hetked kõrval. Lõpp oli emotsionaalne ja kuigi mõistan, et see oli alles esimene võit minu rägastikulisel teel, oli tunne ehe.

Distants: 100 km
Ilmaolud: vihm / rahe / äike
Aeg kokku: 3 h 59 minutit
Kulutatud kaolorid: 1989

Kolmas päev ja ma hakkan harjuma

Teate, päris tore on hommikuti võimelda, joosta pisut ja vetikaid täis tiiki hüpata. Imelik, et mina seda räägin, aga tõepoolest - mulle meeldib sel viisil ärgata. Hetkel on hirmutav mõelda, et järgmisel nädalal pean tavarutiini naasma või siis ikkagi mitte ja otsin mõne räpase tiigi Tallinna kesklinna lähedalt.

Eriti tore oli see, et magasin hästi ja nii olin täna tõeliselt powerit täis.
Pärast hommikusööki ootas ees ratta -ja jooksutreening, et teaks, mis tunne on joosta pärast rattasõitu. Tänase distantsi läbisin oodatust kiiremini ja nii sai 46 km läbitud ajaga 1h ja 45 minutit ehk ringi 14 minutit kiiremini kui esmaspäeval. Ain-Alar oli ikka julgustuseks kõrval ja tema 82-aastane isa, kes on paremas vormis kui enamik eesti noori mehi, meie taga!
Üksi ei julgekski ma ilmselt sõita, sest liikluskultuur on olematu ja troppe igal sammul. Nagu Aingi ütleb, on rattur viimane, kes läbi lastakse, olgu õigus kellel tahes. Lõpusirgel saime pisut vihma ka, kuid see oli oodatud jahutus.
Jooksma minnes oli ehk esimesed paarsada meetrit üles mäkke rasked, kuid pärast seda harjus juba ära ja sai kokku paarkümmend minutit joostud. Ei midagi hullu.

Õhtupoolikul ootas ees bassein ja ujumistehnika korrigeerimine. Suurim viga on endiselt see, et tõstan pea krooli ujudes hingamiseks liigselt välja, kuigi Gaspari sõnul on juba parem. Hiljem ujusime Ain-Alariga konna võidu. Sai räigelt pähe - arvas, et kui tema ujub tagurpidi konna ja mina klassikalist konna, siis teeb mulle ära. Aga hinge suudab küll kinni hoida kauem, kui keegi teine.

Teise päeva raskused

Arvasin eile magavat kui beebi, kuid mingil põhjusel jäi uni lühikeseks ja lünklikuks. Hommikul tundsin rammestust ja lisaks magamatusest põhjustatud väsimust.

Kohe pärast hommikusööki ootas ees 14 km jooksu vaheldumisi rattasõiduga, vastavalt vastupidavusele. Jooksin kokku ehk 8 km ja need tundusid olevat ühed raskemini läbitud kilomeetrid üldse ja seda lõõmavast päikesest tulenevalt. Lisaks andis endiselt tooni rammestus. Järveni jõudes tuli ujuda, distantsi ei oskagi öelda, kuid see polegi oluline. Viimaks suutsin pea vee alla ka panna, ujudes konna. Eesmärk on vähemalt laagri lõpuks ujuda tiigis ka krooli. Hetkel tundub see ikka väga õudne.
Tagasi järve juurest tuli taas joosta - 2 km.

Lõuna ja pausi järel ootas ees matk Väiksele Munamäele üheskoos lastega, seega oli tegemist kergema tempoga. Kokku pisut vähem kui kaks tundi ja vahepeal sai tiigis ujumas ka käidud. Koduteel jäime korraliku äikesevihma kätte, kuid kõige muu kogetu kõrval tundub see köömes.

1. treeningpäev

Kuigi see pole üldse oluline, nägin viimati nii kole välja, kui sõjaväes käisin. See oli umbes 5 aastat tagasi, kui riigikaitseõpetuse õpetaja koolitust läbisin, roomasin metsas ja lasin püssist.

Tänane hommik algas võimlemise, väikse jooksuga ning kohalikku tiiki hüppamisega. Ma rõhutan, see oli vetikaid ja ilmselt igasugu vee-elukaid täis tiik. See oli mulle esimene kord peale lapsepõlve ujuda looduslikus veekogus. Sellega on see lugu, et lapsena arvasin kõik uppujad laipadena põhja jäävat ja alates sellest ajast viibin veekogude lähistel rõõmuga, kuid ei uju. Täna polnud mul valikut, sest treeninglaagri lapsed said sellega hakkama. Pidin minagi. Pealegi ütles sisetunne, et hullem on alles ees.

Peale hommikusööki ehk kõige kuumemal ajal suundusime ratast sõitma. Mulle oli see üldse neljas kord sõita ja distansiks 67 km triatloni rajal. Kohati päris rasked tõusud ja samas kiired laskumised, kuid edusamme oli ka mitu. Esiteks õppisin käte asendi muutmist,püsti sõitmist ja teiseks, sõidu ajal joomise ära. Sõidu ajaks kujunes 3 tundi ja lõpetasime Ainiga koos. Lõpp oli suhteliselt raske ja seda tõusude tõttu, kuid hakkama sain. Mulle tundus, et väärin medalit.

Peale lõunasööki oli väike paus. Püüdsin magada, kuid lapsed kriiskasid päris korralikult ja nii polnud kasu ka kolmest padjast, millega müra püüdsin summutada. Pärastlõunal ootas ees 2 km jooksu järveni ning 1,6 km ujumist ümber saare Pühajärves. Kohe alguses tabas mind paanikahoog ja nii ei suutnud ma pead vette panna, rääkimata krooli ujumisest. Ei suutnud ja kõik! Kui aus olla, siis vette minekki oli korralik eneseületus. Niisiis ujusid profid ees ja mina Kaspari ning šotlase Tomiga järel. Kaspar hoidis tuju üleval, toetades ka psühholoogiliselt ning Tom keelitas erinevaid harjutusi tegema. Ma ei võtnud eriti vedu, vaid ujusin oma tempos konna ja kogu lugu. Jaksu oli ja nii kujunes ajaks 1h. Sealt tuli tagasi laagrisse taas joosta 2km. Nüüd on see läbi ja ma olen enda üle uhke. Esimene päev pidi kõige hullem olema ja ma loodan, et see kehtib ka minu puhul.

Jõudsin treeninglaagrisse

Nädalavahetus oli väsitav! Reedel toimusid raadio suvepäevad ja laupäeval esinesin Pärnus. Unetunde sai kokku vähevõitu, aga see kõlab juba klišeena.
Täna jõudsin aga Pühajärvele ning õnneks näeb treeninglaagri kava ette palju magamist ja loomulikult treeninguid. Kohal on palju lapsi ja hetkel mõned täiskasvanud. Teiste seas Ain-Alar, tema isa, Kaspar, treener Mäx ja veel mõned sportlased.
Sissejuhatuseks tehti selgeks laagri kord. Krõpsud, alkohol jms paha kraam on keelatud. Kell 22.00 algab öörahu ning 8.00 toimub äratus.
Õhtul tegime pooletunnise sörgiringi metsas, lisaks reguleerisime ära mu pulsikella ning arutasime maailmaasju.
Nüüd magama, sest ma ju ütlesin, et tulin siia magama.

PS! Luban hoida igapäevaselt siinsete asjadega kursis.