Olukorrast riigis. Läti riigis

Viimaks olen tagasi kodumaal. Lätis aga olid küll jooksuriided kaasas, kuid aega polnud seal magamisekski, rääkimata trenni tegemiseks. Tagasi koju jõudes põrutasin kohe Naissaarele ja sealgi ei antud armu. Vähemalt sai jalutada palju.

Täna olin siis juba tublim. Jooksin tund ja 15 minutit rahulikku metsajooksu. Pulss püsis jube madal, kuigi lätrasin kogu aja.

Homme on ametlikult päev, mil võin proovida juba ka ujumist. Lisaks jooksen.
Ratas seisab endiselt nurgas.

Ranne lahases

Kes Hommikuprogrammi kuulas, see teab, et tänase hommiku veetsin Mustamäe traumapunktis, kus muide oli väga meeldiv vastuvõtt. Poputati kui last.
Selgus, et luud katki pole, kuid randme side on vigastatud. Sain ortopeedilise lahase ning arst keelas rattaga sõitmise ning ujumise vähemalt nädala jagu. Jooksmas võin aga käia, kui hullumeelne eesmärk seda nõuab. Homsest Lätis ja jooksuriided kindlasti kaasas.

Vigane pruut trenni ei tee

Plaanisin täna jooksma minna, kuid ei saa mitte. Kui päris aus olla, siis nii lõhkine olin viimati ilmselt lapsepõlves. Ranne on paistes ja teise käe küünanukk teeb valu, vist on ka vähe paistes. No ja siis mõlemad küljed, mis kõndides tunda annavad. Muidu olen päris terve.

Sott tehtud! Kaks lisakukkumist!

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal triatloni läbimisega seoses õudusunenägusid näinud. Näiteks, et võistlusele on lisatud orinteerumine ja eksin teelt järjepidevalt. Üleüldse on läbivaks jooneks, et ma ei suuda triatloni läbida. Sestap on piiride tunnetus minu jaoks oluliseim ja nii võtsin ette 100 km läbimise rattaga. Et mõista, mida see endast üleüldse ette kujutab. Marsruudiks kujunes Tallinn-Paldiski ja ajaks 5,25h. Linnasõit läbi Stroomi ja Rocca võttis muidugi hulga aega, sest ikka on kakerdavaid vanakesi ning hullavaid lapsi teel ees.

Jah, ma kukkusin ka jälle! Kaks korda! Esimene kord leidis aset juba Roccas. Olukord lihtne: takistus teel ja takerdudes sellesse kaotasin juhitavuse ning kukkusin külili. Küünarnukk lõhki ja külg sinine. Lisaks sai haiget kael - õnneks kannan ma kiivrit! Kuid ma ei jätnud jonni ja valu trotsides liikusin eesmärgi poole. Paldiskis juhtus see, mis ennegi juhtunud on - ei saanud kinga kinnitusest välja ja kukkusin teisele küljele. Veel haiget tegev ranne sai tiba suurema ropsu ning teine külg nüüd siis ka siniseks. Ma ausõna vihkan kingakinnitusi! Ülejäänud aja sõitsin üks king kinnitusest lahti ja oli palju parem. Rattasport on minu jaoks ilmselgelt ohtlik ja kui saaks, jätaks selle osa vahele.

Kiire ülevaade möödunud päevadele.

Laupäeval olin tubli ja käsin nii jooksmas kui rulluisutamas ja veel jalutasin ka tunnikese oma vaimustavalt ägeda vanaemaga. Õhtul pidasime raadio sünnipäeva ja nii ma pühapäeval trenni ei läinud. Säästsin tervist vähe.

Esmaspäeval mõistsis, et asjad on ligadi-logadi ja nii kadus motivatsioon sporti teha. Psühholoogiliselt oli tõrge ja kõik. Ennekõike ratast sõitma minna. Ja nii ka teisipäeval, kuigi vedasin end rattaga isegi välja. Mõistsin, et pikka pidu poleks ja üks laip oleks peagi juures. Niisiis astusin rattaga sama targalt tuppa tagasi.

Täna kolmapäeval oli järjekordne tervisejooks ja mul tuli sõbranna eest ka joosta - niisiis 8 km Svennu ja Kontiga päris arvestatavas tempos.
Kohe pärast jooksu võtsin viimaks kätte, et rattaga sõitma minna. Maanteerattaga kunagi varem ma sõitnud pole. Seda enam oli hea meel, et Ergo nõustus kaasa sõitma, et kui kiirabi vms vaja kutsuda. Tegime 1,5 tunnise ringi Stroomis ja Roccas. Käed jäid jube valusaks, kuid muud häda väga polnud. Kuni kukkusin. Suht arvestatavalt.
Ei osanud nii kiirelt kinga kinnitusest lahti tõmmata ja kogu lugu. Jalg marraskil ja paistes ning ranne teeb roppu valu. Vist käin kiirabist läbi.

Reede ja ma olen kodus

See tundub tõesti vähe imelik, et ma ei kibele ei peole, ei veinitama. No ei viitsi ja kõik. Trenn tehtud, tuju hea ja kohe magama.

Käisin traditsioonilisel trassil - Russalkast Pirita sillani, mis muuseas on just mere tõttu minu lemmikpaik sportimiseks. Tund rulluisutamist ja tund jooksmist. Täna kõik.

Sillerdav suvi!

Fantastiline ilm! 24 kraadi sooja, päikest ja äikest!
Õnneks sain trenni enne vihma tehtud. Alustuseks rulluisutasin tunni Pirital ja seejärel jooksin tunni hästi rahulikus tempos, kuid pulss kippus ikka 160ne kanti tõusma. Ilmselt kuumast. Jah, mulle meeldib spekuleerida ja endale sobivaid põhjuseid vabanduseks välja mõelda.

Homme hommikul lubasin raadiosse sõita rattaga, kuid juba mõtlesin ümber. See pole ju selline transpordivahend, et saab kasvõi kleidikeses kohale vändatud. Rattapükste ja -kingadega stuudiosse vaarudes naerab Kelk mind välja. Õnneks on autovaba nädal möödanik! Ja kui juba jutuks tuli, siis minu suhtest autodega saab näha laupäeval Kanal 2-st "Rooli võim" saatest algusega 10.00.