Räiged kukkumised - tehtud!

Päev algas taaskordse talisuplusega, millest vaimses mõttes olen juba praegu sõltuvuses, füüsiliselt mitte veel. Kindel on aga, et see on parim viis kehale ja vaimule restart teha ning alustada päeva erksana. Seejärel oli plaanis suusatrenn. Sedapuhku Lähtel, kus ees ootasid järsud ja jäised laskumised läbi paksu udu. Kaasas isehakanud treener ja õde, kes on lausa suusafänniks hakanud ning juba mõlgutab maratoni mõtteid.

Suusad jalas mõistsin alles, kui hullumeelne kohalik rada on ja enam polnud ma kindel, kas ikka tulen kõigi nende laskumistega toime. Hirm saigi minust võitu ja ilmselgelt aitas kaasa libastumisele juba üsna alguses. Enda kaitseks saan vaid öelda, et see konkreetne laskumine oli eriti pikk ja järsk. Kata läks ees ja mina üsna tema järel. Alguses kohe sain minema, hoog kasvas aina, värin jalgades samuti. Tundus, et palju pole jäänud ja peagi olen lõpus, aga ei, siis juhtus midagi ja ma kaotasin tasakaalu. Rada kadus jalge alt, suuremat sorti kurvi enam võtta ei suutnudki, mis tähendas, et sõita tuli otse. Otse läbi lumevalli, üle põõsaste ja puuroigaste.  Hoog siiski veel ei raugenud ja peagi silmasin vilksamini ees seisvat puud. Kindel, et oleks otse puusse pannud, kui viimasel hetkel poleks taibanud paremale hoida. Keha asend pigem pingviinile omane ja maandumine toimus otse nägupidi jäisesse lumme. Jubedalt kipitas, aga naerda oli ka vaja - nii kadus fookus suusatamiselt sootuks.

Edasi tuli siiski sõita, kuigi soov oli selleks hetkeks kadunud ja hirm järgmiste laskumiste ees suurenenud veelgi. Vahepeal sain isegi õpetussõnu, kuid seegi ei päästnud järgmisest kukkumisest. Põhjuseks tavaline rajalt väljasõit, maandumine siiski juba palju oskuslikum. Viimane kord kukkusin veelgi imelikumal põhjusel, täielik müsteerium. Haiget sain ka, randmed on vähe valusad siiani aga vähemalt on tunda, et täna käisin suusatrennis, mis tõsi lõppes pärast viimast libastumist, sest õnnega ei tasu pikalt mängida. Hea uudis on, et need olid mu elu esimesed kukkumised ja marrastus näos peaks kaduma mõne päevaga.

50 km rahvamatk-jooks

Äratuskell helises 6 hommikul, väljas oli veel pime ja mina suutsin vaid mõelda, et ei viitsi kuhugi minna. Aga olin lubanud kell 9 üheskoos 150 inimesega Otepääl stardis olla. Ees ootas Ain-Alar Juhansoni ja Margus Püvi eestvedamisel toimuv üritus "Pekist priiks", mille raames oli plaan läbida teekond Otepäält Tartusse - 5 minutit joostes, 5 minutit kõndides ja nii vaheldumisi kuni lõpuni.

Motiveeriv oli näha stardis nii palju entusiastlikke ja sportlikke inimesi. Uni oli ammu kadunud ja ma mõtlesin, et teen selle distantsi kindlasti ära. Jooks algas ja üks oli kindel, massil on edasiviiv jõud. See lihtsalt kannab endaga kaasa ja aegki lendab linnutiivul. Seda hoolimata sellest, et jalga olin saanud suvalised maalt leitud tossud, mis peagi talla alla villid olid tekitanud. Hoolimata sellestki, et külavaheteed olid põrgulikult libedad ja jooks neil tundus kohati tõeline meistriklass. Isegi see ei vähendanud minu innustust, et mida aeg edasi, hakkas põlv aina enam tunda andma. Vana jama - vahel külmaga on tunda tuikavat valu. Joogipunktis tundus, et tuikav valu annab järele, aga ei, tegelikult läks aina hullemaks. Just joostes. Kannatasin lõunasöögini välja. Seal kulus niikuinii rohkem aega - riiete vahetus, supi söömine ja lisaks sidusin põlve ümber leitud sideme ning laenatud buffi. Soe mõjub põlvele hästi, kuid kahjuks ei püsinud mu kätetöö põlvel kaua ja nii pidin pärast enam kui 30 km läbimist alla vanduma ja jätkama kiirkõnniga. Alla andmiseks polnud põhjust, kuid joosta enam ei saanud. Aitäh Tiit, kes sa toetava kaaslasena kõrvale jäid, kuigi oleksid vabalt võinud põhigrupiga edasi joosta.

Olgugi, et kõndisime, möödusid järgnevad tunnid libedusega võideldes, valu aina enam siin ja seal tundes ning väsimust trotsides. See ei viinud aga mitte alla meie tuju. Kuni lõpuni välja oli meeleolukas ja tore. Seda kindlasti ka tänu korraldaja tiimile, kes hoolitses ja silma pidevalt peal hoidis. Mitu korda käidi ka küsimas, et ehk me nüüd lõpetame oma retke ja istume bussi, mis sõidutab meid sihtpunkti, aga ei, me ei andnud alla. Kui lubasime, tuleb teha. Pealegi oli meie järel veel palju teisigi kõndijaid. Kes joosta ei jõua, peab kõndima - peaasi, et liigub!

Finišisse jõudmine oli magus ja veelgi magusam hiljem tunde väldanud ligunemine veekeskuses. Mõistagi annab täna eilne 50 km tunda igal sammul. Eriti puusad - mis on pidevast libedusest tingitud sundseisust ja kramplikust asendist väga valusad. Aga see on võiduvalu ja pealegi kiiresti mööduv. Kes tahab sama kogeda - on võimalus osa võtta tuleval laupäeval Põhja-Eestis toimuvast etapist. Põlve tõttu ma ise keskendun nüüdsest rohkem suusatamisele.

Jõulud rajal

Jõululaupäev algas mõistagi suusatamisega. Kauplesin õe kaasa, kes tuttavalt suusad laenas. Saapad sattusid kolm numbrit väiksemad olema, kuid esialgu ei andnud tundagi. Võtsime ette 3 kilomeetrise ringi, kui peagi hakkas mu õde jonnima, et jalad valutavad ja tema tahab tagasi minna. Mulle tegi see kõik nii nalja, et ei saanud suusatamisele väga keskenduda. Tempo aina tõusis, et ruttu lõppu saada. Komberdasin järgi nii kuis suutsin, aga ikka jäin maha. Samas on mu õde erinevalt minust ikka varem suusatanud. Umbes poole tunniga olime finišhis ja Kata jalad valutasid nii, et ta end enam liigutada ei saanud. Mina ikka veel naermas, sest kuidas sai inimene nii kiiresti suusatada saabastega, mis on kolm numbrit väiksemad ja kuidas ta üleüldse tuleb nii väikeste saabastega suusatama? Hea uudis on see, et suusatamine meeldib talle endiselt ja nüüd kaalub isegi Tartu maratoni ette võtmist. Siis juba õiges suuruses saabastega.

Täna võtsin ette 5 kilomeetrise ringi ja hoolimata sulast libises suusk eriti hästi. Mägesid vallutan kui vana kala juba ja loodan, et ka maratoni rajal on neid palju, just languseid. Kas ma ka õigesti suusatan, kuid edasi ma liigun ja tundub, et mingisugune areng on toimunud. Üks perekonnatuttav sattus minust korduvalt mööduma ja siis ta ikka soovitas kepid õlgade laiuselt hoida. See on ilmselt ainus, millele oskan tähelepanu pöörata. Raja ääres nägin ka oma kunagist lasteaia muusikaõpetajat - issand, kui tore võib olla taaskohtumine aastate järel! Ta pole grammigi muutunud! Üleüldse juhtuvad toredad asjad spordiradadel, nii on hakanud suusataminegi mulle aina enam meeldima.

Homme toimub Ain-Alar Juhansoni ja Mäxi korraldatud üritus "Pekist priiks" ehk 50 kilomeetrine jooks-kõnd  Otepäält Tartusse. Mina olen  kohal!

Mõrvari mäel

Seoses pühadega, mis mööduvad mul maal, olin sunnitud leidma kohalikke suusaradu siin Jõgevamaal. Tee viis mind Kuremaa terviseradadele, kus olemas ka klassikarada. Teistkordselt sain suusad alla ja oli ikka ebamugav küll. Ometi võtsin ette kohe 5 kilomeetrise otsa. Nii mõnigi kohalik suusaäss sai minust mööda vuhiseda ja mina tundsin end ikka täieliku käpardina, aga alla ma ka ei andnud. Peagi ootas ees esimene mägi, mille kõrval Reporteri loos näidatu on täielik titekas. Lõpus kadus klassikarada ära ja siis ei teadnud ma tõesti, mida teha. Kuidagi jäin siiski püsi, jalad värisemas all. Uskusin siiralt, et see oli lihtsalt üks raskus teel ja rohkem pole neid mulle ette nähtud, aga ma eksisin. Peagi lugesin sildilt: "Mõrvari tõus". Kuidagi sain sealt üles, aga sellele järgnes ka "mõrvari langus". milleks ma valmis polnud. Enam ei jõudnud ma mõelda ega kiljudagi. Hoog läks nii suureks, et kogu rõhk tuli panna püsti jäämisele. Lõpp peaaegu käes, kui tee hakkas looklema ühele ja teisele poole ning rada jalge alt kadus. Olin omadega plindris. Muud ei jäänud üle, kui kükkis sõita, et kukkudes maandumine valutum oleks. Taktikaliselt kõik sobis, aga seal samas ma mõistsin, et nii ma maratoni ikka ei läbi. Siis meenus veel, et olen ju ikkagi Vooremaal, kus voored annavad tunda igal sammul ning seegi rada ei lähe kindlasti mitte lihtsamaks. Aga tagasi pöörata ju ka ei saanud, kõikjal olid sildid näitamas sõidusuunda. Pealegi olin juba niigi kohalikke hirmutanud ja naerutanud. Nii ma jätkasin komberdamist. Vahepeal, kui mägesid polnud, tuli mul juba paremini välja. Endale vähemalt tundus, et justkui suusataksin.

Järsku kuulsin: "Tere Kertu! Otsin su hiljem üles!". Mütsid peas ja sallid ninani, ei tundnud ma vana tuttavat kohe ära, aga tore oli kusagil metsas mõrvarlike mägede vahel vanu tuttavaid kohata. Sain pisut ka kohalikku infot, et järgmine kord oskaksin suusatama tulla, mitte suusahüppeid harjutama. Peagi oli ees suur silt: "Finish" ja mina olin kõigest hoolimata pisut isegi uhke enda üle. Mitte küll aja üle, mis kulus 5 km läbimiseks, aga selle üle, et olin tulnud ja püüdnud.

Sportlikke pühi!

2 kuuga Tartu maratonile!

Liiga palju vett on merre voolanud, kuid nüüd olen ma tagasi! Uus väljakutse on suusatamine ja mõistagi plaanin ma selle raames läbida Tartu maratoni. Kui esialgu mõtlesin 31 km peale, siis kõiges süüdi Raivo Rimm sundis mind peagi meelt muutma ning lubama, et võtan ette 63 km. Ma lubasin. Taas mitte väga palju mõeldes.
Vastab tõele, et ma pole mitte kunagi suusatanud. Mäletan küll sundimist ja sellest asjast saadik viha suusatamise vastu, kuid ma ei mäleta, et oleksin suusad alla pannud ja suusatanud. Seda hoolimata sellestki, et kodus oli meil palju palju suusapaare. Mäletan ka, et igat tooni määrdepulkasid leidus kõikjal. Ja suusatamist televiisorist olid kõik sunnitud vaatama. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks ise suusatanud. Kui isa välja arvata, kes on kaks korda Tartu maratoni läbinud, kuid ei enne ega pärast seda pole ta suuski alla pannud. Aasta oli siis mingi 1988 ja mina liiga väike, et sellest midagi rohkemat mäletada.

Aga kunagi pole hilja. Nüüd õpin ma suusatamise selgeks ja 17.02.2013 läbin ma Tartu maratoni. Kõige olulisem väljakutse on aga õppida suusatamist armastama.

Kuidas kõik alguse sai, milliselt kulges esimene trenn ja kes on paadis näed alljärgnevast videost:

SIIT

Suurimad saavutused ja tänusõnad

Kaks ja pool aastat tervisesporti ja ma olen läbinud: TriStar111 pooltriatloni, 2 jooksumaratoni, 1 topeltmaraton (rulluisu-ja jooksmaraton). Suured eesmärgid on aidanud olla pidevalt motiveeritud, õpetanud sihikindlust. Suurim võit pole aga finišijoonte alistamine, vaid tervis. Tänaseks olen tervelt aasta jagu olnud täiesti terve. See ongi suurim võit ja kinnitus valitud tee õigsuses.

Mis nüüd edasi? Plaan, mis oli juba ahjusoojas ja seotud võistlustantsuga, lükkus tulevikku. Mõtted on keerlemas. Suusatama nüüd? Mägesid alistama? Rattarallile? Kuniks uue lubadusega välja tulen, jätkub igapäevane liikumine, jooks on mu elustiil ja tervislik toitumine elu normaalne osa. Muus osas püüan rohkem keskenduda õpingutele magistrantuuris ning anda endast parima igapäevaselt töös.

Täna tahan ma aga tänada neid, tänu kellele topeltmaraton Berliinis tehtud sai:
- Treenerid Margus Pirksaar ja Jaanus Ritson;
- Toitumisspetsialist Margus Silbaum;
- Jooksuvarustuse eest Nike`i;
- Rulluisuvarustuse eest Rollerblade`i;
- FitShop´i toidulisandite eest;
- Meediapartner Buduaar.ee`d;
- Marko Söönurme piltide eest;
- Sky Plus`i
ja mõistagi tänan ma Sind, hea lugeja. Sul on oluline roll minu motiveerimisel ja innustamisel. Aitäh kaasa elamast, näppu pulsil hoidmast.

Parimate soovidega,
Kertu

Topeltmaraton TEHTUD!

Ärkasin mõõduka kurguvaluga, kuid teadsin, et kuum tee meega päästab. Kiirelt sõin oma tatrapudru ja sättisin minekuvalmis. Tavalised protseduurid vaseliini ja muuga. Tund enne starti hakkasin stardipaiga poole liikuma, üsna hotelli ees kohtasin rootslast, kel sama tee ees ja nii me jalutasime muljetades eelnevatest saavutustest. Kohale jõudes hakkas mul ikka päris külm - oli väljas umbes kümne ringis soojakraade ja tuul pealekauba. Olin tulnud lühikeste jooksuriietega ja peale pannud vaid T-särgi, mille startides plaanisin ära visata aga seegi ei päästnud. Viimases hädas haarasin kile, mida kohapeal jagati. See hoidis sooja. Start venis, sest grupid lasti taas väikeste vahega. Ei mingisugust ärevust. Poole 10ne paiku kõlas stardipauk meie grupile. Hoidsin 4.30 tempomeistri lähedusse. Rahvast oli nii palju, et taaskord oma 10 minutit sai vaid jalutada. Viimaks algas jooks ja tunne oli hea, kuigi labajalgades oli väike kangus sees. Taevas siramas päike andis energiat.

Kilomeetrid jalge all aina läksid, rahvamass rajal oli lämmatav, tänavate ääres juubeldav. Tõeline rahvapidu - potid, pannid ja lapsed kaasas ning kõik andmas endast parimat, et igale möödujale jõudu ja jaksu juurde anda. Püsisin 4.30 grupiga poolmaratonini ja kuigi enesetunne oli super hea, tundsin energiataseme kiiret langust. Vedelikupuudust samuti, nii haarasin igas joogipunktis hea mitu topsi.
25ndal kilomeetril tundsin, et väsimus on tõepoolest võimust võtmas - labajalad, selg ja tuhar kanged. Tänavate äärde oli tekkinud kümneid kanderaame neile, keda rebestused või krambid kimbutasid.
30ndani jõudes jooksin dušši alt läbi ja see värskendus päästis hetkeks.

Paljud olid kõndimise peale üle läinud. Mina lubasin endale, et ma jooksen kogu tee. 35ndal kilomeetril tundus, et sain väikse haamri ja no ei tulnud ega tulnud järgmist kilomeetriposti lähemale. Viimased 3 kilomeetrit oli jäänud ja kuigi vaim andis märku, et jõudu veel on, ei kandnud enam jalad. Kehas polnud energiagrammigi järel. Just siis, kui ma olin nii lähedal, et kõnnin viimased 2 kilomeetrit, olid tee ääres mu võitluskaaslased rulluisurajalt - Jaanus, Diana, Marek, Paavo ja teised. Nende häälekas ja jõuline toetus mõjus sel hetkel nii, et tegin tõenäoliselt elu vägevaima spurdi. Ma lihtsalt lendasin finišhisse justkui jalgades polekski 40 km valu. Hetkega oli tunne, et kogu maailm elab mulle kaasa ja ma ju suudan veel. Finišhijoonest üle, medal kaelas jalutasin naeratus näol. Mitte kunagi varem pole mul pärast maratoni nii hea tunne olnud. Kätte ulatati snäkid ja alkoholivaba õlu - mina, kes ma eal seda joogipoolist ei pruugi, töllerdasin tops ühes käes, banaan teises ja jagasin naeratusi. Nii hea oli tunne! Valu oli kadunud, ainud head emotsioonid jäänud ja kuigi ma lubasin rajal iseendale, et see jääb mu viimaseks maratoniks luban nüüd, et see ei jää kindlasti minu viimaseks.
Aeg: 04:58:54
Kaks maratoni kahe päevaga TEHTUD!

Õhtu jätkus maailma parimat sauna-spaakogemust nautides. Viis tundi saunatamist ja ligunenemist aitas kaasa sellele, et täna on õige pisut vaid tunda, et eile jooksin ma oma elu kolmana jooksumaratoni.

Berliini rulluisumaraton kõigest hoolimata TEHTUD!

Hommikul ärgates olin väsinum, kui eile õhtul magama minnes. Vahele jäänud öö rammestus oli kontides ja lihastes. Ei päästnud ka hommikusöök, sest midagi korralikku valikus polnud ja nii tuli lisaks süüa kaasa võetut. Õnneks sain homseks hommikuks kokkuleppe, et nad keedavad mulle mu kaasa võetud tatart.

Võistluspaika läksime üheskoos Jaanusega joostes, teised rulluiskudel. Kohale jõudes läks kohe jubedaks sebimiseks - 8000 inimest ikkagi sahkerdamas. Kuhu kott jätta, kus on start ja kus saab sooja teha? Mul polnud vähimatki närvi ja läksin vaid vooluga kaasa. Täpselt selline tunne oli, et saaks juba tehtud - siis saab jooksma. Viis gruppi oli stardis ja mõistagi olin mina viimases. Iga grupi stardiaegade vahele jäeti mõned minutit, mis tähendas veelgi ootamist. Just siis, kui päike välja tuli, kõlas stardipauk meie grupile. Esimene kümmekond minutit erilist liikumist polnud ja pigem tammusin kohapeal, seejärel sai juba vähe liikuda ka. Teadsin, et keskenduda tuleb vaid ees olevale, et varakult märgata teekumerusi, kaaskakerdajaid ja teisi takistusi teel. Ei mingit suhtlust, ega publikusse süvenemist. Ja siis see juhtus - umbes 15ndal kilomeetril - nägin esimesi vigastatuid, keda kanderaamiga minema viidi. Läks veel vähe ja juba järgmised ja järgmised ja järgmised. Mõnes kohas oli kiirabil lausa mitu kanderaami valmis ja ma ei salga, et see hirmutas mind ikka päris tõsiselt, sest kuigi ma teadsin, et kukkumisi on, poleks ma iial arvanud, et neid nii palju ette tuleb.
Kõigest hoolimata tempo püsis ja jõudu oli mul palju. Peamiselt keskendusin, et ühelegi rulluisutajale liiga lähedale ei satuks, et kukkumisriski vähendada. Umbes poole maa peal sain kõige hirmsama vaatepildi osaliseks - keset teed elustati meest. Hetkega suleti meile tee ja ootasime oma 7-8 minutit enne, kui jätkata lubati. Hirm nahavahel oli veelgi suurenenud ja mulle tundus, et kõigi tempo langes märgatavalt. Sellest hoolimata oli kukkujaid jätkuvalt kõikjal ja kanderaame samuti.

Oli jäänud viimased 10 kilomeetrit, kui imeilus ilm pöördus ja vihma sadama hakkas. Värskendusena oli see hea, kuid asfalt muutus hetkega libedaks kui kiilasjää. Aeglustasin tempot ja mõtlesin, et loodan vaid tervena finišhis olla. Mõned tõusud ja langused olid ikka ka, kuid peamiselt just kurvides püüdsin veelgi ettevaatlikum olla. Sellest hoolimata oli minulegi ette nähtud kukkumine! Pealtvaataja jooksis valel hetkel teele ja mina ei suutnud sellega kurvi võttes arvestada. Õnneks maandusin külili ja kuigi jalg sai vähe viga, tundub, et midagi hullu pole. Tõusin püsti rahva aplodeerimise saatel ja jätkasin sõitu nagu poleks midagi olnud. Viimased kilomeetrid püüdsin veel mööduda paljudest sain ja tehtud see sõit oligi. Ma olen tõepoolest tänulik täna vaid selle eest, et finišheerusin tervelt. Peaaegu.
Aeg: 2.11.14
Tean, et mitmed meie ülejäänud kambast, kaasaarvatud mu hea treener Jaanus, kukkusid täna samuti - mõistagi on nende vigastused tulenevalt tempost tõsisemad. Õnneks on jooks turvalisem ja ma ootan homset starti!  Kell 9 hommikul see juhtub, seega lähen kohe magama, et anda oma kehale võimalus puhata palju võimalik.

Kuidas asfaldimusta maha pestakse? Homme start

Pakkisin asjad ja sättisin voodisse, et pisutki enne lennukile astumist magada. Tund ja vähe peale sain kontole. Berliinis maandudes toimus tõeline haigutamisvõistlus. Vaikselt tutvusin ka Eestimaiste rulluisugurudega, kes kõik siia suurlinna kokku tulnud, et oma võimed proovile panna. Muuhulgas sain teada, kuidas asfaldimusta pärast kukkumist "maha pestakse" - mehhaaniliselt tugeva harjaga hõõrutakse lihtsalt maha, et nahaalune jäädavalt mustjaks ei jääks. Mõistagi uurisin ma ka kukkumiste kohta, mida ikka ette tuleb, kui ligi 8000 rulluisutajat rada jagama peavad - igaühel oli oma lugu rääkida, kellel käeluumurd, kellest lihtsalt üle sõidetud. Taolise info kogumine pole  hirmupoliitika rakendus, vaid asjadega kurssi viimine, et olla valmis peaaegu kõigeks.

Kuna motelli meid ei lastud, pidime tunde parajaks tegema. Kõigepealt sõime väidetavalt Berliini parimat kebabi, seejärel jäätist ja kes mida. Expole jõudsime ka, et stardimaterjalid kätte saada. Marssisime läbi meeletult suured angaarid, mis täis kõiksuguseid pakkumisi ja sealhulgas kaubamärke, millest aimugi pole. Mõne tunni möödudes, mil jalad juba tuld välja lõid, seadsime sammud motelli. Stardipaigale eriti lähedal asuv väga okei motell, mis tundub justkui sportlastele loodud. Seltskonnad said ka tubadesse jaotatud ja nagu mägedes pole mehi ja naisi, on vaid alpinistid, on siin samamoodi kõik maratoonarid. Enamus meil siin on rulluisutajad, kuid tean ka mitmeid Berliini tulnud jooksjaid - kuuldavasti on lisaks paar minusugust hullu, kes topeltmaratoni teevad, kuid kohanud ma neid pole.
Ühesõnaga magama pole ma siiani saanud, kuid õhtusöögi väljas jätsin küll sellel eesmärgil vahele, et vähe kauem magada. Uni on hetkel kõige olulisem, sest söödud on palju ja infot kogunes ka piisavalt. Ega ma veel täpselt ei adu, mis homme võistlusrajal toimuma saab, kuid ma usun, et kõik läheb hästi. 42,195 km ootab ees rulluiskudel.

2 päeva maratonideni

Mu päeva täitis söömine. Või nimetagem seda laadimiseks. Igal juhul tänu väga varasele ärkamisele sain palju laadida ja loodan, et lisagrammid liigrasked takistusterajal kanda pole. Isegi mu head kolleegid varustasid mind kõiksuguste magustoitudega, et süsivesikutest ometi puudust ei tuleks. Kahju, et uneaega laenuks võtta ei saa. Kui täna ärkasin kell 6, siis homme pean juba 3.30 ärkama, et õigel ajal lennukis olla. Kas tasub üldse magama minna? Olen proovinud nii- ja naapidi, kuid parem tundub pigem natukenegi magada, kui üldse mitte. Berliinis maandudes loodan võistlusmaterjalid kiirelt kätte saada ja ülejäänud päeva maha magada. Seetõttu pakin kaasa nii kõrvatropid, kui ninatropid juhuks, kui peaksin norskajatega ühte tuppa sattuma. Kuigi Tallinn-Monte Carlo elektriautode maratonil kogetu näitas, et lõpuks pole vahet - kui väsimus on võimust võtmas, suudan mistahes tingimustes ennastunustavalt magada.
Berliinis ees ootavaga on muidugi veel see tore lugu ka, et ega ma ei teagi, kellega ma ühes toas olen. Igal juhul on neid mitmeid ja kes täpselt, selgub alles homme kohale jõudes. Omamoodi seiklus seegi, kuid eesmärk on meil kõigil üks - läbida maraton, minul neid lausa kaks korraga.

Kindel on, et 39. Berliini maratonil stardib 40 000 jooksjat-rulluisutajat! 1000 muusikut on ühtekokku ergutamas maratoonareid iga poole km tagant.

Ajakava näeb ette:

• Laupäev

Rulluisumaratoni start 15.30 (Eesti aja järgi 16.30)
ilm: stardi ajal ligi 20 soojakraadi, päikesepaiste
Minu võistlusnumber: X1802

• Pühapäev

Jooksumaraton start 9.00 (Eesti aja järgi 10.00)
ilm: stardi ajal ligi 13 soojakraadi, hiljem 18 kraadi, päikesepaiste
Minu võistlusnumber: F4048

3 päeva maratonideni

Istusin täna kolmandat tundi loengus, kui keskendumisvõime õppejõu jutule kadus ja leidsin end ühtäkki meenutamas oma elu esimest jooksumaratoni Stockholmis. Silme ette joonistusid kõik need ootusärevad näod stardis, rajal kohatud värvikad inimesed ning Renna ja Liis, kes mulle tempomeistriks ja asendumatuks toetuseks olid. Nende hetkede meenutamine tekitas veelgi suurema soovi olla juba seal stardis, juba taaskogeda neid meeleolukaid momente. Tunnen, et vaimselt olen maratonideks valmis.

Eile tegin üle pika aja nö sissejuhatava trenni - 40 minutit jooksu. Kuigi rajal olla oli super, andis hiljem valupunkt ikka tunda ja tänase treeningu osas pidasin taas nõu, kas ikka ja kui palju. Tund ja 20 minutit oli kava järgi ette nähtud ja kui koolis mu viimane loeng kell 9 õhtul lõppes, mõtlesin küll, et tahan vaid kuuma vanni ja teki alla. Aga õnneks oli mu lojaalne jooksupartner Kont stardivalmis ja mulle juba tundus, et igasuguste viilimismõtetega vean teda alt. Vihma ja külma trotsides sai kava täidetud, pluss kõik maailmaasjad selgeks arutatud nagu meil tavaks on.

Toitumine on punktuaalne olnud ja lisaks olen suutnud siiani kõik need ulmelised kogused ära süüa. Analoogse süsivesikute-laadimiskava on Margus Silbaum teinud ka mitmetele tippsportlastele ja ma usun, et kuigi ma olen kõigest tervisesportlane aitab see minulgi Berliinis ette võetuga paremini toime tulla. Lisaks baasreeglitele püüan iga päev võimalikult erinevaid kodumaiseid puuvilju-marju-juurvilju menüüsse lisada. Näiteks hommikuse pudru juures söön mustsõstraid, mustikaid ja metsmaasikaid; hiljem kindlasti koduõunu, porgandeid, kurke-tomateid. Kõik, mis endal varutud ja külmkambrisse pistetud või siis vastavalt vanaema juurest korjatud, kaasa saadud. Joogiks on mõistagi mineraalvesi - liiter päevas, et mineraalainete varud täidetud saaksid ning homme hüppan Fitshopist läbi, et haarata magneesiumi, sest kuigi viimased uuringud näitavad, et selle manustamisel pole krampide vastast toimet, olen alati väikse kuuri läbi teinud ja kunagi pole mul ka krampe ette tulnud.

5 päeva maratonideni

Sisetunne, öeldakse, et ei peta kunagi. Minu sisetunne on hea hoolimata viimati teele tekkinud takistustest. Teadlikult ei täpsustanud ma tekkinud tüsistust, kuid see polegi oluline, sest juba on parem - nii tunne, kui arsti hinnang. See pole hullus, pärast juhtunut rajale naasmine, vastupidi see hoiab mu pinnal, sest eos alla andmine on kaotatud lahing. Ma tänan kõiki neid mentoreid ja toetajaid, kes on mulle selle teadmise kujundamisel abiks olnud. Reedel käisin 400 noorele mehele tervislikust eluviisist rääkimas, teiste seas oli kohal ka mu hea sõber Ain-Alar Juhanson, kes meenutas oma tee algust. Olgugi, et tema puhul räägime tippspordist, ei andnud ta alla isegi siis, kui kaks aastat tema elust oli kadunud joomise tõttu, mitte keegi ei uskunud enam tema võimetesse ja jäänud oli vaid eneseusk. Mees võitis mõned ajad hiljem Ironmani! Või Contra - poheemlaslik luuletaja, lootusetult spordikauge, absoluutselt võimetu - hakkas jooksma ja nüüd aina jookseb ja jookseb. Arvel on 10 maratoni ja eelmisel aastal läbis mees juba ka ultramaratoni 100 km. Sellised inimesed ongi mulle eeskujuks, toeks ja abiks.
Ma tean, et lõpuks läheb kõik hästi ja kui kõik pole veel hästi, pole järelikult ka lõpp saabunud.

Maratonid kahe nädala pärast, olukord kriitiline

Nagu kirjutasin juba varem, ei tea me kunagi, millal põrutus või mõni teine tüsistus välja võib lüüa. Pärast kahte päeva valude käes piinlemist pöördusin täna arsti juurde. Magnetuuring, neuroloogi külastus ja kiire ortopeedi ülevaatus. Täpsustamata rohkem, selgus, et maratonid on suur risk. Mis nüüd siis saab? Parimad spetsialistid, kelle kogemustele ja teadmistele ma tuginen, hoiavad pilgu peal igal mu sammul, et ette plaan õnnestuks täismahus. Tõsi, see challenge on hoopis teine, kui esialgu plaani võtsin aga alati ei lähegi kõik nii, kuis plaanitud või loodetud.

Täna püüan ma teha rulluisutrenni, et vormi säilitada ja homne seisund on eelduseks järgmise päeva plaanidele. Üks päev korraga. Vähem oluline pole ka positiivne mõtlemine, mis õnneks pole mul kuhugi kadunud. Vahel peab olema teel raskusi, et anda võimalus arenguks.

Milleks mulle sport? Mis on tervisesport?

Sain palju soovitusi, mida põrutuse korral teha ja kuhu pöörduda. Üks legendaarne autosportlane soovitas tingimata kiropraktiku Siim Altosaare juurest alustada ja keda veel uskuda, kui mitte autosportlast. Sain kohe ka aja ja kuigi ma ei teadnud, mis mind ees ootab, oli üllatus positiivne. Enam kui tunni jooksul ta väänas mind, ragistas luid, masseeris valulikke punkte, varustas alaselja teibiga ja rääkis sinna juurde paljust põnevast ja vajalikust. Muuhulgas avastas ta tõsisema probleemi kaela kanguses ning õlgades, mille tõttu olen õhtuks juba varunud jääkotte ning venituskummi - hakkan nüüd õhtuti tunni-pooleteise jooksul vaheldumisi külmakottide kompressiga spetsiaaliseid harjutusi tegema. Ujumine on väga soovituslik, seega olen plaani võtnud Rocc al Mare MyFitnessi - seal on bassein olemas. Lisaks on väga soovituslik infrapunasaun, mille vähemalt nädalavahetuseks püüan leida. See kõik on vajalik selleks, et autoavarii tagajärjel tekkinud põrutusest kiiresti taastuda. Tüsistus, mis pole minu enda põhjustatud.

Kiropraktik on aga põhimõtteliselt see, kes inimkehasid "remondib" ja rääkis Siim mulle valitsevast pildist, mis langeb kokku ka tunnustatud südamearsti Margus Viigimaa omaga (kel huvi, siis kirjutasin sellest eelnevalt). Ehk siis, kui tippsport kõrvale jätta, siis meil on palju neid, kes ei tee oma tervise nimel midagi ja meil on palju teises äärmuses - need, kes talupojatarkust rakendades iga hinna eest naabrimehest parimad püüavad olla.  Oluline pole mitte tervis, vaid võistlus iseenda ja teistega ja seeläbi oma keha kõige ehedam lõhkumine. Vigastus ei pruugi tunda anda täna, sest inimorganism on vintske - kurvem pilt on tõenäoliselt aastate pärast. Lihtsamalt öeldes: TERVISESPORT tähendab, et sporditakse eesmärgiga parandada või hoida oma tervist. See on aksioom. Mina isiklikult olen selle eesmärgiks võtnud. Teate miks? Sest ma tean, mis tunne on kaotada tervis. Vähe sellest, ma olen aastaid koos elanud kahe haige lapsega (üks liitpuudega, teine ratastoolis) ja sellest ajast saati ma lubasin endale, et teen kõik selleks, et pidada lugu ja hoida oma tervist. Toonuses vorm on selle eelduseks. Punkt.

Mina pole spetsialist, kuid kogu mu info, kogemused ja teadmised pärinevad Eestimaa parimatelt.  Niisiis huvi ja vajaduse korral soovitan ma neid tegijaid:

- südamearst Margus Viigimaa (südame ja veresoonkonnaga seotu)
- kiropraktik Siim Altosaar (liigeste-luude-lihaste tervislik vorm ja säilitamine)
- psühholoog Andres Sild (psüühilised küsimused, nt ületreenitus)
- treener Margus Pirksaar (tervislikud treeningkoormused, treeningkavad)
- spordiarst Muza Lepik (koormustestid, üldise tervisliku seisundi hindamine)

Avariijärgne tüsistus võimutseb

Ärkasin vara, et õigeks ajaks Vabaduse väljakule jõuda. Eilsest maratonist polnud jälgegi- ei lihasvalu, ei ville. Pärast nelja-tunnist eetrit ootas ees 10 km start. Olime Kadiga üsna ees grupis ja esiti oli küll tunne, et kui stardipauk kõlab, jooksevad suuremad ja tugevamad meist üle. Stardipauk kõlas, tempo valisime optimaalse, Kata püüdis aegajalt seda tõsta, hoidsin teda teadlikult tagasi. Ilmselt esimest korda võistluste ajaloos rääkisin ma vaid nii palju, kui vaja oli ehk siis andsin õele teada, mis ees ootab, milline kilomeeter raskeks läheb ja kus tasub eriti ettevaatlik olla. Ilmselt see kõik tänu eetrile, seal rääkisin end lihtsalt tühjaks. Esimesed kilomeetrid seljataga haarasime vähe juua ja kohe edasi. Kadi oli lihtsalt kõrval püsimisega mulle meeletult suureks toeks. Tempo püsis, kuni 7ndast kilomeetrist õe jaoks raskeks läks. Motiveerisin teda eeloleva kõige põnevama kilomeetriga läbi vanalinna. Seejärel tõstsin vähe tempot, et viimasest tõusust üles saada. Olin õele lubanud, et me finišheerume täna koos. Finišhikoridoris me peagi olimegi ja lõpuspurdi tegime käsikäes.

Aeg: 1:00:07 (see peaks olema ametlikult mu parim 10 km aeg)

Enesetunne: super

Kata teatas aga peagi, et tahab oksendada. Ma ei keelanud, õnneks mõtles ta ümber ja tunnistas, et see oli tema jaoks ametlikult läbi aegade raskeim jooks. Mul vastupidi, pole ammu nii lihtsat jooksu olnud. Aga möödus veel vähe aega ja mu selg muutus kahtlaselt kangeks, kohati valusaks. Eriti hull kummardades ja mida tunnid edasi, seda hullem. Ihuarstiga kontakteerudes selgus, et see on eilse põrutuse tagajärg. Ravi pole, on vaid leevendus ja lootus, et see ei sega kolme nädala pärast toimuvaid Berliini võistlusi. Trenn on hetkel välistatud, vaid mõõdukas ujumine lubatud. Lisaks lõõgastav massaaž ja põletikku vähendava toimega valuvaigistid. Mis seal salata, ma olen ikka päris kurb, kuid õnnetuste, vigastuste ega muu jama eest pole me keegi kaitstud. Seda juhtub meie ümber ja meiega ka. Olenemata kõigest, õnnestus eile-täna toimunud Berliini peaproov hästi. Peaasi, et vigastusest kiiresti välja tuleksin.

Rulluisumaratonilt autoavariisse

Ma ei salga, et täna hommikul läbi vihmasaju Jüri poole sõites tundsin kahjurõõmu oma ülearenenud vastutustunde üle. Ikkagi esimene rulluisuvõistlus, kohe maratonidistants, kõige hullem ilm, mis olla saab ja kõigele lisaks oli nina mul tatine. Aga ma läksin, sest raske treeningul, kerge lahingus. Kolm aastat tagasi, spotliku eluviisi alguses sundis mind Ain-Alar Juhanson treeninglaagris esimest korda hoolimata tormisest vihmasajust 100 kilomeetrit Otepää teedel läbima. Protesteerisin palju jõudsin, palusin ja püüdsin kompromissi leida, kuid ei aidanud miski. Sõitsin libedusest hoolimata läbi vihma ja tormi, nutsin kui väike laps, kuid ma sain sellega hakkama! Sõnad, millega Aini kostitasin kõige raskematel momentidel on õnneks unustuse varju vajunud. Tunnistas temagi, et mõtles mitu korda mu piinade lõpetamisele, aga õnneks ei teinud ta seda. Triatlonil  ma juba teadsin, et hoolimata 34-kraadisest leitsakust, saan ma sellega hakkama ja ma sain.

Tõsi, tänane ilm polnud nii hull, aga vihmast tingitult libe ikka ning pealegi tuuline. Ega ma ikka täpselt ei teadnud ka, et mitu ringi, millised on kurvid ja kuidas täpselt võistlus peaks kulgema. Stardipauk kõlas ja ma teadsin vaid, et rajal on lisaks minule suuresti Eesti tipp - alla 20ne naise. Paar minusugust ehk vaid oli veel, üks ma tean, et katkestas ja teised kadusid peagi mul vaateväljast, kui neist ette sain. Tempo püsis, treener Jaanus Ritson sõitis ikka päris mitu korda minust mööda ja toetas hea sõnaga. Üleüldse oli hoolimata kasisest pealtvaatajaskonnast melu meeletu. Enam, kui pool oli tehtud, kui taas vihmasajuga õnnistati ja sel hetkel mõjus see värskendavalt. Viimased kolm ringi jäänud ja kuigi tundsin, et jõudu veel on, oli labajala osa pahkluuni väsinud, talla alla tekkinud villid. Teadsin, et sellest kõigest tingituna pean veelgi ettevaatlikum olema, et mitte kukkuda. Sain päris mõnda aega sõita ühe toreda kaasvõistlejaga koos, kuni temast vähe maha jäin. Enam polnud kahtlust, et peagi on finišh. Emotsioonid olid ülevad ja oligi võistlus minu jaoks lõppenud.
Aeg: 02 h 19 min
Enesetunne: super

Et mitte külmetada, sõitsin kohe linna, kiirintervjuu eetrisse ja võtsin suuna kodu poole. Ei läinud kaua, kui trammipeatuse ees peatudes põrutas tagant sisse BMW. Pikka juttu kokku võttes, ootamatu bussiraja ohver. Pauk oli piisavalt kõva, et turvapadjad lahti lüüa ja autod katki, kuid inimestega enam-vähem korras. Temal kõrvad lukus ja mul valu kaelas. Umbes tund läks enne, kui toimunu vormistatud sai ja minema pääsesin. Vähe vist ikka külmetasin ka ja peavalu lisaks, kuid ma olen kindel, et homseks on kõik taas korras ja ma stardin 10 km distantsil naeratus näol. Kindluse mõttes pidasin nõu ka arsti ja teiste spetsialistidega. Igal juhul homme kella 8st hommikul olen juba Vabaduse väljakult üheskoos Panneli ja Arusooga otse-eetris. Seega, meeleolu otse kohapeal toimuvast jõuab raadio Sky Plus vahendusel ka nendeni, kes kohale tulla ei saa. Teistele, rajal näeme!

Elu esimene rulluisumaraton

Eile oli see päev, kui pidi toimuma viimane trenn enne võistlusi ja ma lihtsalt ei jõudnud joosta! Läksin küll ilusti kohale Stamina jooksule ja plaanisin ette antud tunni ära joosta, aga ei jõudnud. Mulle meeldib mõelda, et see on Kondi süü, sest tema oli tempomeistriks. Niisiis kirja läks pool tundi jooksmist ja ma ei salga, et vahepeal lohisesin jooksukaaslasele lihtsalt järgi. Suurematest mägedest ta lükkas mind üles. Aga ärgem unustagem kuldreeglit: kui sa tõepoolest trenni minna ei taha, siis mine 5-minutiks ja kui tunned pärast seda, et tõesti ei taha jätkata, jäta pooleli. Kui aga oled juba rajal ja ei jõua enam, sobib Kevade tarkus - kui tervet ei jõua, tee pool! Meil kõigil tuleb ette päevi, mil motiveerimine ei aita, energia on defitsiidis ja neidki, mil lihtsalt ei taha ja kõik. See on okei, hullem, kui end sunnid ja saad kaasa negatiivse emotsiooni, mis järgmistesse trennidesse tulekut  ei toeta.

Homse rulluisumaratoniga seoses on tänane toitumisgraafik tihe. Lisaks ette antud kavale, joon iga toidukorra juurde ka suure klaasi viinamarjamahla pooleks mineraalvee ja Maltoga. Lisaks ootab õhtul ees sünnipäevapidu, kus tean, et võin süüa pakutavat sushit palju tahan. Alkohol on endiselt välistatud, kuigi suured sportlased on rääkinud, et vahel aitab see mõõdukas koguses nö võistluseelsele välja lülitamisele kaasa ning ka uni on parem. Minul isiklikult pärsib alkohol und, isegi kui olen joonud vaid klaasi veini, seega taaskord - inimesed on erinevad.
Rulluisumaratoni start Jüris on homme kell 12.02 - see on minu elu esimene rulluisuvõistlus, kuid oluline on, et 42 km mööduks meeliülendavalt. Elu esimese jooksumaratoni eel ütles üks legendaarne maratoonar, et esimene saab olema ägedam, kui ükski järgmisest. Tahan uskuda, et rulluisumaratoniga on sama lugu.

Pühapäeval toimub aga Eestimaa suurim jooksuüritus - SEB Tallinna maraton. Oleme seal ka raadiotiimiga kohal ning kogu programm jõuab otse-eetrisse Vabaduse väljakult alates kella 8-st. Seega olen maratoni stardile lähedal ja ma tunnistan, et ikka päris kohe kripeldab, et sel aastal ma rajal pole ning vaid 10 km läbida saan. Küll aga on mul hea meel, et teistkordselt saan võistelda koos oma kaksikõega. Kes veel mäletab, siis temaga koos oleksime pidanud eelmisel aastal maratonirajal olema, kuniks vana vigastus ta plaani rikkus. Aasta on möödas ja ta on taas rajale lubatud, 10 km läbima. Minu jaoks saab see põnev võistlus olema, sest Kadi on elu aeg minust umbes 12 korda sportlikum olnud. Kuid siiski tegin mäletatavasti talle poolmaratonis ära ja ujumises olen teda ka võitnud, kuid peaaegu kõiges muus on ta minust alati ringiga ees olnud, seega ootab pühapäeval ees põnev võistlus.

4 nädalat Berliini maratonideni ja toitumine suurvõistluse eel

Ma ei salga, et ärevus poeb aeg-ajalt hinge, kui eelolevate maratonide peale mõtlen. Öeldakse, et enam kui pool sportlikest õnnestumisest sõltub vaimsest valmisolekust ja usust iseendasse. Ülejäänud on treenituses kinni. Piinliku täpsusega on näpuga järge ajanud ja kõik uue kava treeningud ära teinud. Ka magamisgraafik on ideaalselt paika loksunud. Ainus, mis veel vajas kiiret täpsustamist, oli toitumine. Margus Silbaum aitab mind selles osas jätkuvalt ja tema pani ka paika järgnevad nädalad, mille järgi kaks nädalat on süsivesikud langevas ning seejärel tõusvas koguses. Tõsi, kõikumised pole liigsuured nagu tippsportlaste puhul kasutatakse. Point on siis see, et paari nädala jooksul peaks keha ära kasutama kõik süsivesikute depoos oleva ning seejärel süsivesikuid suuremas koguses manustades peaks depoo kiiremini ning suuremas mahus taas täituma. Olen end usaldanud spetsialisti kätesse ja järgin ta ettekirjutusi samasuguse piinlikkusega kui treeningkava.
Ahjaa, hetkedeks, kui ma tõepoolest ei saa kaalutud-pakitud toitu süüa, haarasin FitShopist batoone, mis sisaldavad õiges koguses toitaineid ning mida on kergem endaga kaasas kanda. Oluline on jätkvalt see, et söömine toimuks täpselt kolme tunni järel. Ka magneesium on valmis pandud, sest kuigi viimasel ajal olen kuulnud, et krambid on nõrga lihase tagajärg, kasutan magneesiumi nii nagu siiani - olgu see profülaktika või minu pärast platseebo, õiges koguses see halba ei tee.

Tänan neid, kes kohvi teemal sõna võtsid ja infot minuga jagasid. Leidsin tänu toitumisspetsialistile sobivaima alternatiivi: jubedad, et mitte öelda uskumatult rõveda maitsega vene tinktuurid, aga toimivad. Ja muidugi on see väga kasulik kraam ka. Ma ei tea, kaua suudan endale seda sisse ajada, kuid loodan, et ehk hakkab üks hetk maitsema. Ehk suudan endale sisendada, et see kõik on nii maitsev, sest miski pole ju iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selliseks.

18 tundi orienteerumist, päev koertega ja 5 nädalat kahe maratonini

Reede varahommikust saati sõitsin kaasa Klaperjahil. 18 tundi orienteerumist Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti pinnal võib nii väsitav olla, et rammestus on kontides siiani. Poole ürituse pealt Tallinnasse tagasi jõudes ootas ees muidugi Lady Gaga kontsert. Pühapäeva veetsin hommikust õhtuni koertenäitusel koeri hinnates ja päeva juhtides. Kõige selle juures olen peaaegu kõik kavasse kirjutatud trennid ära teinud. Ma ei salga, et vahepeal olen ikka tüütult väsinud olnud ja kohvist pole samuti suutnud loobuda - kuigi vaid tass päevas, tean, et head see mulle ei tee. Elektriautode maratonil käies rääkis üks itaallanna mulle imevahendist - aloe baasil valmistatud looduslikust energiajoogist. Kahjuks olen kontakti ära kaotanud ja tean vaid, et toodet saab Ameerikast tellida. Vahel usun, et kui mõne taolise "loodusliku imevahendiga" kohvi asendan, suudan mustast tõrvast loobuda. Platseeboefekt toimiks ilmselt ka minu puhul, sest mõttel on meeletu jõud.

Eelmise nädala lõpus sattusin ka Jooksupartneri seminari, kus teemaks oli: "Mida teen 2 nädalat enne võistlusi". Tegelikult on mul see juba kuuldud teema, kuid meeldetuletus ei tee kunagi paha. Muuseas, paljud on küsinud, et kuidas saada endale jooksukava, kust saada infot ühistrennide või seminaride kohta, siis aadress on selline:
www.jooksupartner.ee
Igaüks võib ühineda, igaüks võib küsida infot või lihtsalt ühistreeningusse kohale minna.

Ka seminare korraldavad need samad Jooksupartneri mehed, kes sedapuhku keskendusid ennekõike eeloleva maratoni läbijatele. Aga põhimõte kehtib ka nende kohta, kes lähevad näiteks poolmaratoni jooksma.
- Oluline on, et pikem ja intensiivsem trenn tuleb ära teha 9-10 päeva enne võistlust. Ehk siis kaks nädalat enne suurvõistlust pole võimalik midagi suurt enam korda saata, kõik peaks olema juba tehtud - küll aga on võimalik kõik ära rikkuda - ületreeninguga näiteks.
- Maratonil midagi uut ei katsetata (kehtib jalanõude, rõivaste ja isegi toidu kohta), kõik peab olema eelnevalt läbi proovitud, harjutatud.
- Esimene maraton on elu parim maraton, seda tuleb nautida ja seega unusta seal rajal aeg, unusta möödujad - naudi hetke, sest see on see, mida meenutad ülejäänud elu.

Minu maratonideni on jäänud aga kõigest 5 nädalat ja kõik pole veel kaugeltki tehtud. Maratonide peaproov toimub järgmisel nädalavahetusel, mil laupäeval läbin rulluisumaratoni ja järgneval päeval 10 km Tallinna sügisjooksul. Kava on mul käes ja täidan seda 100%. Pluss täiendan üheskoos toitumisspetsialistiga võistluste eelset toitumist. Hetkel kehtib põhimõte: nii palju kui võimalik, toitun omaaia saadustest - kurgid, tomatid, salatid, porgandid, õunad.

Kõige selle juures kiired ajad jätkuvad. Järgmisel nädalal alustan õpinguid magistrantuuris ja tööalaseltki on uusi väljakutseid lisandumas. Niisiis vaba aega juurde ei tule, pigem vastupidi. Üks on aga kindel, sport aitab püsida pinnal nii füüsiliselt kui vaimselt.

Rulluisu kukkumistehnikast ja uuest kavast

Eile käisin esimest korda Jaanus Ritsoni rulluisutehnika trennis. Rocc al Mares platsi peal see aset leidis. Esiti ei saanud ma üldse aru, milleks üht või teist harjutust vaja on ja mida see mulle näiteks maratoniks valmistudes annab. Seejärel ei saanud ma üldse aru, kuidas üht või teist harjutust teha. Näiteks üles mäkke O-kujulisi liigutusi tehes ja silindrite ümber sõitmist. Õigemini sain aru, kuidas seda tehakse ja eriti, kui treener ette näitas, tundus kõik imelihtne, kuid ise järgi teha ei osanud. Ka järskpööramised ei tulnud mul välja, sest jalgade asend, kallak polnud õige. Ja nii edasi.
Seevastu tundsin pidevat huvi kukkumistehnika vastu. Kuidas ikka on õige, kui ootamatus tuleb teele ja pidurdamises pole kõige parem? Õige vastus on loomulikult: maanduda tuleb haljasalale, hea on ka, kui saab üle õla kukerpalli visata. Rullimine on samuti hea - nii vigastad ühe koha asemel mitut, kuid mitte nii rängalt, kui võiks üht kohta vigastada. Tunnis ette tulnud reaalne olukord näitas aga, et mõtlemiseks aega pole ja kukkumine laheneb just nii, nagu juhtub.
Peamine, mis aga selgeks sain oli: olgugi, et oskan rulluisutada, ei oska ma seda õigesti. Vähemasti mitte pööramist, pidurdamist, möödumist. Nüüdsest pean uusi kogutud teoreetilisi teadmisi praktikasse lülitama. Püüan ka rohkem tehnilises trennis kohal käia, et uusi oskusi kriitilistele silmadele demonsteerida.

Täna sain kätte ka uue treeningkava ja jagan seda rõõmuga teiega. Põhiline on, et kava on varieeruv, sõltuv ilmast. Nii pea, kui üks rulluisutrenn ilma tõttu ära jääb, tuleb kavas muudatusi teha. Pirksaar on mul nüüd kiirvalimise all ja temal on ka voli muudatusi teha.
Muus osas kirjutas ta mulle aga nii:
Taust kogu lool - matk oli hea aeroobse baasi arendamiseks. Selle arvelt talud paremini intensiivseid pingutusi. Kõige suurem risk hetkel kava juures on mitte intensiivsusega endale liiga teha ehk kiireid trenne tuleb teha, aga kooskõlas ikkagi pikkade ja taastavatega.
Silm hoia peal venitamisel!
Peale Tallinna Maratoni vaatame seisud uuesti üle ja vajadusel korrigeerime.

Niisiis järgmised võistlused on mul juba kavas:
8. september 42 km Rae rullimaraton
9. september 10 km Tallinna sügisjooksul

Öine trenn ja trapetsilihase vigastus

Aeg lendab linnutiivul ja on vaid kuu jäänud kahe järjestikuse maratonini Berliinis. Homme alustan taas treeneri poolt koostatud kava järgi ja see saab olema päris tihe, kuid eesmärgini viiv.

Pikk püha möödus mul maakodus ja oli siiski sportik töistele päevadele vaatamata. Enamasti jooksin koeraga ja keskmiselt tempokamalt, kuid ka pikk jalutuskäik sai tehtud. Rulluisutamist ilmad ei lubanud, kuigi varustus on mul alati kaasas, olgu ma millises Eestimaa otsas tahes. Jooksuriided samuti standardvarustuses.

Eile õhtuspoolikul otsustasin aga batuudil hüpata. Tegin kõiksuguseid ilu- ja valuvõtteid nii, et keel oli vestil. Üks hetk tundsin mõõdukat valu õlas ja mõtlesin, et ehk läks vähe paigast. Seda enam, et massööri juures pole häbiväärselt kaua käinud. Hüppasin, kuniks võhma oli ja alles maha astudes sain aru, et õlg on ikka päris valus. Vanaemal lasin vähe mudida ja uskusin, et sellega asi piirdubki, aga ei, magama minnes ei leidnud asendit, sest kõikjalt oli valus. Ööselgi ärkasin korduvalt, et paremat asendit leida. Trapetsivigastusi, lihaspõletikke on mul ennegi ette tulnud ja ilmselt see külma lihasega trikitamise tagajärg oli. Jooksmist see ei sega, kuid kindlas suunas liigutamist ikka.
Hiljem leidsin vanaema poolt Venemaalt toodud kreemi 911 ja lasin seda peale määrida - läks kohe palju paremaks. Hilisõhtul linna jõudes otsustasin rulluisutamagi veel minna. 13 kraadi näitas kraadiklaas ja ma kahetsesin, et mütsi pähe ei pannud. Ja kindaid kätte. Samas, selle võrra liigutasin end rohkem, et soe sees püsiks.

Näitlik toitumiskava treeningperioodil

Taastusin Narva jooksust üllatavalt kiiresti. Oma osa oli kindlasti võistlusjärgsel ujumisel ning üleüldisel lõõgastumisel. Eile tegin juba korralikuma trenni ka peale. Alustuseks Stamina jooks ja kuna kaaslaseks oli sõber Kont, kujunes tempo päris kiireks. Tegime kaks ringi ehk umbes 45 minutit jooksu.

Õhtul hiljem lubasin aga teise sõbra esimest korda rulluisutama viia. Minu jaoks oli mõnus lõõgastav tempo, kokku ehk umbes tund sõitu. Tundub, et tänagi tuleb rullima minna, sest just sellega olen häbiväärselt vähe tegelenud.

Nüüd aga toitumisest, millest ammu lubasin kirjutada ja ühe näidise ette tuua. Eriti tänase graafiku puhul on kaks olulisemat treeningu kõrval: taastav uni ning vitamiinirikas toit. See on eelduseks sportliku vormi saavutamisel ning immuunsüsteemi tugevdamisel. Niisiis, toidukordi on päevas 5 ja täpselt kolme-tunnise vahega.

Hommikusöök: kaerahelbepuder kookoshelveste, marjade ja meega + rasvata kodujuust. Kõige olulisem toidukord, mis kunagi vahele jääda ei tohi. Süsivesikuid palju, valgul ja eriti rasval on väiksem tähtsus.
Vahepala: näkileivad sulatatud juustu ja tomatiga + banaan, õun või muu puuvili
Lõuna: nö tavaline lõuna. Näiteks riis kanaga, mille juures pool taldrikust moodustab salat.
Vahepala: kodujuust + puuvili + pähklid
Õhtusöök: kõiksugused salatid on super, lisatud kindlasti seemneid, pähkleid. Ehk valgul ja rasval on oluline roll, süsivesikuid minimaalselt.

Valge jahu, vorstilised ja suhkur on välistatud. Muidugi ka suhkrujoogid ja alkohol. Samal ajal on vesi väga oluline - püüan päeva jooksul 2 liitrit ära juua, enamasti Värska või Borjomi.

Toitumine on treeningute juures sama oluline kui trenn ise. Vormi saavutamisel öeldakse, et 70% sõltub toitumisest ning 30% trennist.

Poolmaraton Narvas TEHTUD!

Nagu sellest oleks veel vähe, et oma treeningkavast maas olen, kukkusin üleeile jalgapidi auku. Käis raks ja jalg läks valepidi. Andis muidugi tänaseni tunda ja kuigi sain soovituse side ümber panna, ma seda ikka ei teinud. Pole eriti ravimite-plaastrite inimene.  Lisaks jalavigastusele külmetasin end mingi päev kusagil. Kurk oli valus ja nina tatine tänagi ärgates. Mõtlesin, et kui enesetunne muidu on okei, siis ega ma mingi nannipunn ei ole ja jooksma tuleb ikka minna. Ilmselt tänu kõigele muule toimuvale polnud korralikku jooksueelset ärevustki.
Pärast korralikku portsu tatraputru ja pakki viinamarjamahla olin valmis kohale sõitma. Narva on jätkuvalt üks mu lemmikjooksupaikasid. Tõsi, rada oli eelmise aastaga võrreldes muutunud ja ilusat kindluse-jõeäärset ala peaaegu, et polnudki, kuid muus osas oli rada vaheldusrikkamgi.

Start läks ja mul energiat jagus. Paljud tormasid mööda, lasin nad südamerahuga. Oluline oli, et enesetunne oleks hea ning naeratus püsiks. Pealegi olen ma rahvasportlane. Ma ei suuda omaette vaikselt joosta, mulle meeldib kaasa elada ja toetada, seda enam, et mind on palju toetatud ja jätkuvalt toetatakse. Tagasihoidlik naeratus kaasvõitlejalt, lehvitus võõralt või heatahtlik hüüd pealtvaatajalt annavad jõudu veel vähemalt kilomeetri läbimiseks. Jooks peabki olema pidu, meeliülendav ning positiivseid emotsioone pakkuv.

Umbes 3ndal kilomeetril tabasin ühe tütarlapse jalutamas ja soovitasin tal tingimata seda mitte teha, et jooksusamm sassi ei läheks. Tüdruk, kelle nimeks ostus Sveta, ühines minuga ja algas tõeline loeng teemal, kuidas läbida poolmaraton, kui võhm on väljas juba alguses. Rääkisin hingamise taastamisest, vajadusest keskenduda mitte alles jäänud kilomeetritele, vaid nautida jooksu. Selgus, et Sveta on ennegi poolmaratone jooksnud ja üsna hea ajaga, kuid nüüd polnud võistluse eel trenni teinud. Võhm kaob teatavasti sama kiiresti, kui tuleb - seega võib poolmaraton päris katsumus ikka olla, kui trenni pole teinud. Igal juhul püsisime Svetaga koos kuni 15nda kilomeetrini ja siis ta jõud rauges ja ma tundsin, et jõuan enam, kui senine tempo oli. Nii läksin eest ja panin mitmetest mööda, kes ennist minust olid mööda saanud. Jõudu oli, enesetunne püsis väga hea. Viimased kaks kilomeetrit jooksin üheskoos teise tüdrukuga. Siis oli kõrvalrajal jooksmas juba ka 7 km läbijate mass. Meil jäänud viimane tõus ning viimane 100 m finišhini. Rahvas elas kaasa ja tehtud see oligi. Palju rõõmsaid võistlejaid ees ootamas. Aitäh, kes tulid, aitäh korraldajatele hea töö eest! Nüüd olen võistlusradadel tihedamini, sest neid emotsioone ei kohta kusagil mujal, kui vaid finišhis. Ja nii palju rõõmsaid nägusid, positiivseid inimesi ei näe mujal. See tekitab heas mõttes sõltuvust.
Pärast jooksu sõitsin kohe Narva-Jõesuu spaasse lõõgastuma, sest kuigi ma puhata ei oska, piisab
aeg-ajalt lihtsalt keskkonna vahetusest, et restart vaimule ja kehale teha.
KOKKUVÕTE:
Aeg kokku: 2.21.56
Esimene 10 km : 1 h 16 min
Teine osa, 11 km : 1 h 4 min
Keskmine pulss : laes!

Hullumeelne suvi ja poolmaraton Narvas

Ma vabandan Sinu ees, mu blogi lugeja! Nii mõnelegi võis tunduda, et olen tennised nurka visanud ja suurtest lubadustest kõrvale hiilimas. Aga ei, see pole tõsi. Tõsi on see, et suvi on haaranud mind tõelise karusselli peale, millelt maha ilmselt ka suve lõppedes ei saa. Veelgi enam on see kõik tõestuseks, et olgu päevaseid tegemisi palju tahes, trenni jõuab ikka, kui vaid tahta. Niisiis olen töö ja kõigi teiste tegemiste kõrvalt järjepidevalt ka trenni teinud. Suur eesmärk virvendab ju ees ja enam polegi palju jäänud.
Tagasi vaadates, siis peamine muutus Marguse koostatud plaanis oli see, et ma sattusin metsa. RMK kutsus läbima mind vast avatud 370 km matkateed ja kuigi lubasin kohal olla vaid neli päeva, armusin matkamisse ja ennekõike matkaseltskonda viisil, et see mind ikka ja jälle tagasi meelitas. Kaks nädalat sai vahelduva eduga matkateel oldud ja nii kujunes keskmiseks päevaseks distantsiks 30-40 km, mida läbisime kas vastavalt jalgsi või jalgrattaga. Treeneri sõnul oli see hea muutus, sest mitmekülgsus annab treeningutesse palju juurde.
Süda ikka natuke valutab, et jooksu-ja rulluisutreeningud unarusse on jäänud, aga kahe alles jäänud kuuga on veel palju võimalik korda saata. Kogemus on seda näidanud. Uus kava tuleb järgmisel nädalal, kuid enne veel ootab ees poolmaraton Narvas. Laupäeval algusega kell 11 olen stardis ja ma luban, et võtan seda kui treeningut, sest võistluseks pole ma veel valmis.

Sportides teiste heaks

Hope Relay on heategevusjooks, mille raames kogutakse raha SOS-lasteküladele. Kõik on ülilihtne, laed oma nutitelefonisse alla rakenduse, registreerid end kasutajaks ning käivitad rakenduse iga kord, kui jooksed, jalutad, sõidad rattaga või liigud muul sportlikul moel. Iga sinu poolt läbitud kolme kilomeetri eest annetab Samsung SOS-lasteküladele 1 euro. Mul on kokku kogutud juba enam kui 30 eurot. Nii lihtne ongi teha head endale ja teistele ka!
Nädalavahetus oli mul aga kiiremast kiirem, muuhulgas tähistasime vanaema 80ndat juubelit ja nii suurt numbrit ometigi tuleb väärikalt tähistada. Pärast suurt pidu treening on aga pigem kahjulik, kui kasulik. Ma ei räägi siinkohal suurtest alkoholikogustest, vaid pigem magamatusest - see kurnab keha viisil, et vahel tuleb trenn pigem vahele jätta.

Täna sai Tallinnas üheskoos teiste sportlike inimestega Hope Relay jooksurada avatud. Rauno Pehka, Rainer Vakra, Andrei Korobeinik ja Evelyn Sepp olid ka jooksma tulnud. Rauno ja Raineriga jooksime ette antud 3 km ja kuna tagasi oli vaja ka saada, siis jooksime tagasigi. Lõpus jäid nad minust maha, kuidagi oli täna energiat rohkem ja tegin kiiremad sammud. Ja et ka treeningkava ilusti täita, panin jalga rulluisudki ning sõitsin veel 45 minutit peale. Pulss püsis kõrge, kuid energiat jagus.

Mitmed on mulle kirjutanud ja palunud näidis-toitumiskava, üldiseid soovitusi. Homme täitub teiegi soov!

Esimesed trennid ja kõrge pulss

Eile oli esimene ametlik trenn ja mina olin pärast varahommikust äratust, pikka tööpäeva läbi kui läti raha. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei saanud rajale enne, kui korralik õhtune uinak oli tehtud. Tõtt öelda jõudsin rajale alles päris hiljaõhtul, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Aga minusuguseid hulle on õnneks palju ja nii oli veel kell 11 õhtulgi mitmeid teisi liikvel. See lisab turvatunnet, sest olgu nii valge kui tahes, igasugu kaabakaid liigub ikka aeg-ajalt ringi. Pulss püsis kogu jooksu vältel tegelikult nõutult 130ne juures, keskmist tõstsid kiirendused. Kokkuvõtvalt kujunes:
Kestus: 1 h ja 15 min
Kaotatud kalorid: 611 kcal
Keskmine pulss: 139
Maksimum: 161

Tänane hommik oli üks esimesi viimase kuu jooksul, mil sain magada kaua tahtsin! Alles kell 11 tegin silma lahti ja sedagi telefonikõne peale, muidu oleksin ehk edas põõnanud. Sellest tingituna lükkus ka Stamina jooks ja nii jõudsin starti viimaste seas, napilt sain aja kirja ja ees ootas metsarajal 4 km, mida oli kava täitmiseks ilmselgelt vähe. Põlvetõsted tegin ka eeskujulikult ära, seda enam, et need on ühed mu lemmikharjutused. Pulss oli täna aga eriti kõrge, ilmselt päeval tarbitud kohvist tingituna. Lisaks tõstab mul seda nii vähene magamine, kui ka liigne magamine. Püüdsin sellele mitte liigselt tähelepanu pöörata ja pigem aja täis joosta.
Tulemuseks kujunes:
Kestus: 49 min
Kaotatud kalorid: 446 kcal
Keskmine pulss: 149
Maksimum: 161

Homme olen Tartus, kus avame Hope Relay heategevusürituse raames jooksuraja. Tartlased, tulge kella 16.00-ks Tähtvere Puhkekeskuse Emajõe äärsele küljele. Teistele pajatan üks teine kord, miks on oluline Hope Relay-ga ühineda.

Nüüd läheb päriselt raskeks. Hullumeelne treeningkava käes!

Uskumatu, kui raske oli siduda jooksu-ja rulluisukava, aga see polegi enam oluline - Margus Pirksaar sai sellega hakkama ja tegi treeningkava, mis on eelduseks Berliini maratonide edukale läbimisele. Tõsi, Margus on kavasid teinud mulle ennegi, kuid nii suurte koormustega pole mul seda enne olnud. Kiirendused ja blankharjutused taas lisatud! Viimased on need, millest olen palju kõrvale viilinud, seda raskem saab nüüd olema. Treenitud keskkoht on jooksmisel oluliseks eelduseks.

Aga nüüd teadmiseks neile, kes minuga üheskoos kava jälgima hakkavad - oluline on teadmine, et kava intensiivsuse määramisel Margus on eelduseks võtnud selle, et ma pole nullist alustaja.
Lisaks veel mõned märksõnad treenerilt:
1) peale rulli sörgid alati peale 20 min;
2) rütmijooksud tähendavad, et ma ei tee neid kindlasti maximumiga ning hambad ristis, oluline on kerge kiire samm;
3) peale lõigutrenni või rulli kindlasti kuiv särk selga, kui lähed lõdvestussörki tegema;
4) üldjoontes võiksid kõik jooksud võimalusel maastikul teha, et jalgu säästa;
5) jooksusussid peaks üle vaatama, et need oleksid korralikud!

Nüüd siis tuleb taas ka treeningpäevikut täita, igasugune veiderdamine ja paus on välistatud.
Täna trenni, kavas seisab:

Rulluisk vs Soojj 15min +JP Ühistrenn vs

Jooks 1:10 pulss 130, kus iga 15min

tagant kerge kiirendus

Elektriautode maraton ja rajale naasmine

Ma pole kuhugi kadunud, vaid osalesin vahepeal teistmoodi maratonil ehk Tallinn-Monte Carlo elektriautode rallil. See tähendas kümme päeva intensiivset sõitu mööda Euroopat, minimaalset uneaega, kuid sealjuures palju toredaid inimesi ja elamusi. Ilmselt pole ma kunagi varem nii pikalt magamata olnud, õnneks pidas tervis selle kõige juures hästi vastu. Sellest hoolimata oli trenn samal ajal välistatud, sest  magamata treenimine toob kehale kahju rohkem kui kasu. Puudust tundsin aga siiski väga, sest head asjad panevad endast puudust tundma iseenesest. Vahel on aga pause vajagi, et taas rõõmustada võimaluste üle. Ahjaa, elektriautode ralli ma võitsin, kuid nüüd loodan, et Berliini maratone prioriteediks seades, suudan ka need läbida nii hästi, kui võimalik.

Nii asusin treeningrajale kohe, kui Monte Carlost naasin. Nüüd olen pea iga päev lühema või pikema trenni teinud. Isegi rulluisutamist on ette tulnud. Eile ei heidutanud mind tormine ilmgi, sest tunne oli, et tuleb minna. Koju jõudsin läbimärjana ja tuulest viiduna, kuid see käib treeningute juurde.

Kui tervislik on maratoni jooksmine?

Aitäh lugejale küsimust tõstatamast! Arvasin isegi pikka aega, et maratoni jooksmine ei saa ometigi tervisele head teha, sest laveeritakse ju 42,195 kilomeetri läbimisel inimvõimete piiril. Olen käinud vähemalt kahel konverentsil, kus oli välja kuulutatud teemaks "Kui tervislik on maraton?" ja tõttöelda, ei saanud ma mitte kummagi raames põletavale küsimusele vastust.
Mina pole spetsialist ja saan toetuda vaid iseenda kogemusele. Mäletatavasti võrdlesin aegu tagasi maratonieelset ja- järgset keha koostist, vere näitajaid ning üldist enesetunnet, mis erinesid drastiliselt - seda kinnitas ka mu lemmikspordiarst dr Muza. Kunagi varem pole ma olnud nii heas vormis - füüsiliselt ja vaimselt, kui maratoni järgselt. Minu jaoks oli see piisav tõestus, mis sunnib valitud teed jätkama. Tõsi, maratoni läbimine pole meelakkumine. Samas, kõik sõltub lähtepunktidest, eesmärkidest ja inimesest ning muidugi tingimustest. Võtkem näiteks uuring, mille eesmärk oli uurida, kes järgnevatest meestest on tervislikum - kas see, kes jookseb läbi Tallinna kesklinna tööle, sõidab rattaga või autoga? Tulemustest selgus, et tervislikum on tööle sõita autoga, sest kuigi puudub tervisesportlikkus, on tulenevalt õhusaastest tervislikum suuri magistraaltänavaid läbida autoga, et välistada CO2 ja muu jama sisse hingamine. Seetõttu on ka oluline valida, kus tervisesporti harrastada.
Maratoni tervislikkusega seotud küsimusele vastamiseks võtsin aga ühendust ühe Eesti tunnustatuima südamearsti Margus Viigimaaga. Ma küsisin otse, kui tervislik on joosta maratoni? Ja vastus oli, kui maratonile eelneb vajalik kuude-pikkune treening, jooks läbitakse tempoga, mis on kooskõlas jooksja vormiga, siis on tegemist tervisespordiga. Täpselt nii nagu mina seda teen - ma ei käi jooksmas aega, vaid käin läbimas maratoni tempoga, mille valin vastavalt enesetundele. Oluline on vaid seegi, et ma käin seda distantsi jooksma, mitte kõndima ning finišeerun naeratades. Mis muu see on, kui mitte tervisesport? Miks aga üleüldse joosta maratoni, miks ei võiks lihtsalt trenni teha ilma võistlemata? Sest eesmärgistatud treening on alati efektiivsem ning samuti  on lihtsam hoida end motiveeritud. Suurte eesmärkide poole liikumine tagab kindlama sammu.

Ahjaa, eile käsime Heditiga tunni-ajasel jooksul Pirital. Nii ilusate ilmade puhul pole ühtki vabandust, et trenn tegemata jätta. Iga päev vähemalt 30 minutit liikumist!

Tagasi nullis. Ehk toitumise ABC

Head sõbrad, nüüdsest on minu blogi sissekanded jälgitavad ka naisteportaali Buduaar.ee vahendusel. Buduaarikatele, tere tulemast! Lühidalt - olen otsustanud läbida 2 maratoni 2 päevaga - 29. septembril Berliinis toimuva rulluisu- ja 30. septembril samas aset leidva jooksumaratoni. Minu eesmärk on ärgitada inimesi tegelema tervisespordiga, sest oma kogemuse põhjal saan väita, et kunagi pole hilja alustada, kuid võita on palju. Sel teekonnal on mul abiks üksnes omaala spetsialistid, keda usaldades olen juba täitnud kolm suurt eesmärki: Pühajärve pooltriatloni, Stockholmi ja Tallinna jooksumaratoni läbimine. Ma usun, et kõik on võimalik ja kui suudan mina, suudad Sina ka - kui vaid söandad proovida! Eelnevate postitustega saate kurssi viia seal samas: kertujukkum.blogspot.com.
Aga nüüd tänasest seisust. Juhuu, lõputöö on mul kirjutatud ja ära saadetudki. Päriselt hõiskan siis, kui hinne käes, kuid igal juhul olen naasmas oma igapäeva ellu. Tõsi unevõlg on siiani meeletu ja mitte ainult lõputöö kirjutamise tõttu, vaid sai vahepeal raadio Sky Plus sünnipäeva tähistatud. Jah, kõike mida ma teen, teen kirglikult - see kehtib ka pidutsemise kohta. Või lõputöö kirjutamise. Või minu pärast elamise kohta. Kalendrisse vaadates on selge, et nii väga palju pole enam maratonideni enam jäänudki. Ma ikka veel ootan kava, mille järgi treenima hakata, kuid seniks olen jooksnud pea üle päeva + pikad jalutuskäigud koeraga.
Tänase sissekande pühendan aga hoopiski toitumisele, sest kuigi mulle tundus, et selles kõigest on nii palju juba juttu olnud, tundub nüüd, et ikka on vähe. Endiselt leidub eeskujusid, kes lauslollusega välja tulevad - kes soovitab pärast 18.00 mitte süüa, kes aga rohkem tatart süüa või paastuma hakata jne. Aga olgu, mul on tervislik kogemus seljataga, eelmisest aastast, mil kaotasin rasva arvelt mitmeid kilosid, kusjuures lihasprotsent suurenes. Suuresti seda tänu toitumisspetsialist Margus Silbaumi koostatud kavale ja minu enda järjepidevusele. Nüüd võtan selle taas käsile, et jagad infot, mille järele tundub, et on nõudlust ning pealegi võiks isegi mõne kilo maha saada - et maratoni läbimine kergem oleks, enesetunne ka. Pluss mulle lihtsalt meeldis olemine maratonivormis.
Süsteem on lihtne. Pärast meditsiinilist kehakoostise mõõtmist panime paika eesmärgid lähtudest tervislikkusest. Seejärel andis Margus ette programmi, mille järgi võim süüa-juua kõike, kui vaid kogustest kinni peal. Kogused kindlustavad selle, et keha saab õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Kuldreegel sealjuures kõlab: "Söön täpselt iga kolme tunni järel, viis korda päevas". Vähemoluline pole seegi, et toit peab sisaldama piisavas koguses kiudaineid ja vitamiine. Seevastu alkoholi tarbimist väldin, sest lisaks sellele, et see annab "tühje kaloreid", aeglustab ka rasvade põlemist ning vähendab töövõimet. Sport ja aktiivne liikumine on iga päeva osa. Muutus ei alga homme, vaid täna, siin ja praegu.

Kõige kiirema aja sport!

Mul on jäänud viimased päevad ülikooli lõputöö esitamiseni. See tähendab tundide pikkust raamatukogus istumist, lugemist, arutamist. Lisaks toob endaga kaasa mitte just palju uneaega ning võimalust muudele olulistele asjadele pühendumiseks. Iseenesest ma naudin kiireid aegu, ei mingit ajaraiskamist ega niisamam passimist - jooks ühelt aktsioonilt teisele, kuid iga asjaga kaasnevad omad riskid. Seega on veelgi olulisem, et mingisugunegi aeg pühenduks magamisele, toit oleks veelgi paremini valitud ning igapäevased pinged maandatud. Eranditult alati pean sellise perioodi üle elamiseks maandavat trenni tegema. Mitte mingisugust tapvat või arendavat, vaid lihtsalt maandavat liikumist, mis kustutaks kasvõi tunniks kõik mõtted peast, aitaks kehal restardi teha ning kindlustaks vajamineva endorfiinide koguse. Siinjuures aitäh Heditile, kes minuga pea igapäevaselt need psühholoogilised treeningud ette on võtnud! Järgmisel teisipäeval on töö esitamise tähtaeg, pärast mida loodan, et olen üles laadinud uue treeningkava, kus kirjas nii rulluisutrennid (Jaanus Ritson) kui jooksutrennid (Margus Pirksaar) ning algab pühendunud treening Berliini maratonile. Siinkohal on mul super head uudised! Nii mõnigi märkas, et kui minu projekt algas, oli ammuilmas Berliini maratonile registreerimine lõppenud (jooksmisele). Olin valmis riskima ja lendama kohale ning nutma stardis nii kaua, kui võistlusnumbri oleksin saanud, kuid teate ju küll - lõpuks läheb kõik hästi ja kui kõik pole veel hästi, pole ka lõpp saabunud. Jälle oli selleks Renna, kes aitas mul Berliini korraldajatelt "jah" sõna saada ja nüüd on võistlusnumber samahästi kui rinnal.

Milleks kaitsmed? Kuidas neid valida?

Kuidas valida rulluiske?

Võhandu on ammu möödanik ja kui aus olla, siis polnud lihasedki korralikult valusad. Kohe pühapäeval tegin kiirkõnni peale, et lihased nö soojad hoida. Eile oli aga aeg küps esimeseks ametlikuks rulluisutrenniks. Olin põnevil! Jaanus kutsus mind Tabasallu, kuhu kogunes teisigi sõitjaid. Vähe profimad kui mina. Pealegi on mul viimasest trennist pea aasta möödas, rulluisud on uued ja üleüldse olen viimastel aegadel jooksule kümneid kordi rohkem aega pühendanud. Alustasime kõige lihtsamast ja peagi tutvustas Jaanus trikikunsti, milleni mina jõuan ehk alles hooaja lõpul. Isegi pidurdamiseks on võimalusi mitmeid ning nüansse sealjuures veelgi rohkem. Peagi algas päris sõit ja kuigi algus oli koba, läks hoog aina kiiremaks. Jätkuvalt on minu suurimaks hirmuks ootamatult ette kerkivad autod, inimesed ja muud takistused. Jaanus õpetas, et kiirelt pidurdamiseks on vaid üks võimalus - murul. Nüüd lähen aga ajas natuke tagasi ning jagan infot, mis Jaanuselt sain. Õpetab ta rulluiske valima. Millised rattad algajale? Mis on rulluisu valmise juures oluliseim? Videot näeb siit

Võhandu maraton 100 km TEHTUD!

Jõudsime Rennaga Võrru õhtuks. Alustuseks käisime tutvumas mu võistluskaaslastega, sest kohtusin ju ma nendega esimest korda. Ööbima pidime aga Renna võistluskaaslase juures, kelleks osutus Võhandu maratoni korraldaja naine. Lootsime piisavalt infot ürituse kohta saada, sest olime me ju mõlemad esimest korda vesist hullust ette võtmas. Kaua jutustada ei saanud, vaid pakkisime asjad. Kui nemad võtsid kaasa ikka tõepoolest kõik vajaliku, siis mina piirdusin vaid Fitshopist kaasa haaratud energiabatoonidega. Varuriided ja veel mõned olulised asjad plaanisin saateautosse jätta, sest see pidi meil olemas olema. Pärast südaööd keerasime magama, äratuse sättisime kella 5 peale. Ärkamine oli ehk küll valulik, kuid enam polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Tuli ilmale vastavalt riietuda, pudru süüa ja kiirelt stardiplatsile Tamula järve äärde sammud seada. Täpselt tund enne starti ehk kell 6 olime seal. Hommikune melu oli omaette elamus. Minu ärevus kasvas, sest võitluskaaslased polnud veel jõudnud. Kell pool 7 olid nad kohal ja sättimist oli veel palju, sest otseülekanne paadist eeldas kõiksuguse atribuutika kaasa vedamist. Ärevus kasvas veelgi, sest järvel hulpiva jää tõttu lükkus stardiaeg poole tunni võrra edasi ning stardipaik Tamula järvelt eemale. Poisid asjatasid süsta kallal, kuid kinnitasid, et stardipaika jõuame 10 minutiga. Rahvas oli vees. Kiirustasin poisse ikka takka, et äkki sätib asju hiljem ja üldiselt ikka võtsin nende kallal korralikult, sest starti tullakse vähemalt tund enne ja kui veel asjatamist palju, siis veelgi varem. Kell 7.15 nõudsin liikuma hakkamist. Nii, olingi süstas. Meenus kohe, et süstaga ma ikka sõitnud pole, kuid kajakiga on see väga sarnane ja tunne on umbes sama. Saime liikuma. Atripuutikaga mingid jamad ja nii oli veel sättimist palju. Ise püüdsin ikka hoogu teha, sest start on alati sama emotsionaalne kui finišh! Paraku stardiks me kohale ei jõudnud ja tõtt-öelda olin väheke pettunud, kuid võistlus läks edasi. Liigutuse olin peagi kätte saanud ja kuidagi väga kerge oli, kuigi mu käed on ikka ühed maailma nõrgemate hulgast ning aerud pistsin ikka sügavale. Peagi mõistsin aga, et käte tugevus on üks osa ning võhm sama oluline ja seda mul ometi on. Olime esimeses kontrollpunktis ning peatust nõudis tehniline viperus. Sättimine venis pikale ja mul oli vaat et külm juba hakanudki. Liikuma saades tuli viperusi ette veelgi. Tempo minu jaoks jätkuvalt väheke liiga aeglane ja nii püsis pulss vaevu 100 juures. Jõepealsed vaated, võistluse melu ning imeline ilm aga korvasid kõik. Peagi olime järgmises ja järgmises kontrollpunktis tehnilisi peatusi tegemas, päike õnneks juba soojendas. Iga 3 tunni tagant sõin Margus Silbaumi toitumiskava järgi batooni, mis sisaldas õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Need olid paremad kui šokolaad ja mulle tundus, et võiksin rohkem võistelda, et neid endale lubada saaks. Melu oli veelgi suurenenud ja tuttavaid nii rajal kui raja ääres palju. Pulss aga hoidis 100 kanti ja vett olin ka siit-sealt kaela saanud. Püüdsin rassimisega kehatemperatuuri tõsta. Pidevalt uurisin ees ootavate kärestike kohta. Palju neid on? Kui paljud protsentuaalselt ümber käivad? Kas pigem kanuu või süstaga? Kuidas seda ära hoida? Sel samal jõel olen aastaid tagasi kärestikus ümber käinud nii, et me mõlemad sõbrannaga saime kaasa hunniku sinikaid ja marrastusi ning hirmu pealekauba. Pärast esimest söögipunkti ootas ees selle raja kõige kärestikulisem osa. Esimesed olid soojenduseks, nagu poisid ütlesid. Juhtnööre kuulasin aga kikkiskõrvul, et ka järgmised edukalt ületada. Juba olime näinud mitmeid ümber läinuid ja lootsin, et ehk ümber käinute protsent juba täis. Hirm oli naha vahel aga tuntav. Ja oligi esimene hullem kärestik ees! Jõudsin veel mõelda: "Oi jummel, miks ma küll olen siin!" Aga nagu sipsti üle, kuigi vett sain nüüd juba mitte ainult kaela, vaid nirises see mööda selga kõikjale. Lisaks, kuna istusin keskel ehk siis istmeta nn augus ja tagumiku all oli vaid porolon, muutus see hetkega vesiseks svammiks. Ja mul hakkas aina enam külm. Kannatasin, sest vahetusriideid oli vaid kaks paari ja kärestikulisi kohti veel ees. Tempo ikka liiga aeglane, kuid uskusin, et küllap saab see üles võetud, kui tehnika lõplikult töökorda saadakse. Ei läinud kaua, kui ees ootas ehk kõige hullem kärestik ja sinna oli kogunenud palju pealtvaatajaid. Mõtlesin, et tahaks hetk isegi pealtvaataja vaid olla. Aga juba olime all ja ühed õnnelikest mitte ümber käinutest. Tõsi, märg tunne oli nüüd juba olemise väga külmaks teinud ja päikegi ei päästnud enam. Kannatasin kuni teise toidupunktini, sest sealt oli veel 24 km minna ja väike tõenäosus ümber käimiseks. Pärast riiete vahetamist oli niinii palju parem, kuid see tunne ei kestnud kaua, sest kuigi olin istmeks olnud svammi välja väänanud, imes see kiirelt endasse kõik põhjas olnud vee. Viperusi oli aga muidki - küll kukkus netipulk vette, küll vedeles USB vees, küll arvuti aku sai tühjaks ja nii jätkusid ka tehnilised pausid. Külm oli mul luudesse jõudnud ja 12 sõidetud tundi täis, kuid minna veel trobikond kilomeetreid. Võitluskaaslasi oli aina vähem näha. Samas, möödusime paljudest, kes siis järgmise pausi ajal taas meist jälle ette läksid. Mõne paatkonnaga oli seda Vestmann-peal ja Piibeleht-all teemat nii umbes kümme korda. Inimesed radade ääres ja rajal aga üdini sõbralikud ja abivalmsad - see on jälle see hetk, kus eestlane olla on uhke ja hää. Meelehärmi põhjustas vaid vette ja vee äärde visatud prügi - luban, et kui satun sellisele seale peale, annan kõrvakiilu isiklikult. Rada kulges rahulikult ja maaliliselt. Ja millised kodud jõe ääres! Õhkasin vahet pidamata. Oli jäänud viimane 10 km, kui päike oli juba peaaegu loojunud ja me alustasime mängu: "Kas saame vähemalt kolmest ette jäävast paatkonnast mööda?". Ja siis otsustas üks poistest, et temal on kõht tühi ja vaja veel saiake ära süüa! Teine küll utsitas teda, kuid kui mees on midagi otsustanud, siis nii jääb. Mina sõudsin, sest ehk vaid randmed andsid vahel tunda, kuid üldiselt olid nõrgad käed-õlad hästi vastu pidanud, jõudu veel oli. Mõtlesin ka, et nii kaua piina taluda on ilmselt keerulisem, kui see rada tunde kiiremalt läbi sõites. Renna ja Monika olid ammuilma finišhis - esimest korda kanuus ja teine koht (naiste arvestuses)! Siis aga, kui saiake sai söödud, algas tempo tegemine. Pulss tõusis esmakordselt 130 kanti. Mul oli meel hea ja emotsioonid ülevad. Möödusime viiest paatkonnast ning finišhi tuledki tulid aina lähemale. Kahtlemata kõige kiirema tempoga 10 km olid viimased kilomeetrid ja olimegi finšhis. Aeg kokku 14 h ja 8 minutit. Uskumatult kaua, kuid sel polnud enam tähtsust, medalid sai kaela. Ma olen kord seal rajal tagasi ja siis teen aega ka. Olgu öeldud, et jooksumaraton on selle meeleoluka aurutamismatka kõrval ikka katsumus. Kokkuvõtvalt: kaotatud kalorid: 4974 kcal / keskmine pulss: 107

Veel üks maraton. Juba kolme päeva pärast - 100 km Võhandul

Ma pole kuhugi kadunud, vaid puhkasin vaimu ning virgastusin nädala Gruusias. Igapäevane seiklemine, ronimine mägedes ja villis jalad kirjeldavad seda puhkust kõige täpsemalt - ühtlasin tähendab, et oli igati korda läinud käik. Aga nüüd olen tagasi ja selge on see, et laupäeval stardin üheskoos ligi tuhande inimesega Võhandu maratonil. Osalejaid on kõigist Balti riikidest, Soomest, Tsehhist, Venemaalt, Poolast, Taanist, Hollandist ja isegi Prantsusmaalt. Muuseas just Võhandu maratoni peetakse üheks kauneimaks ja samas karmimaks aerutamismaratoniks Euroopas. Pikkuseks 100 km!

Kuidas ma nüüd sinna nimekirja sattusin? Tipikas TV meeskond kutsus ja mina nagu ikka - pea ees vette. Ma tõepoolest ei tea veel, millesse end mässinud olen, kuid see on ju minu puhul tavaline. Kogu maratoni käik läbi meie silmade ja külge kinnitatud kaamera saab olema jälgitav interneti vahendusel.

Taavi ja Üllar, kellega koos ühise eesmärgi nimel rassime, on õnneks mõned korrad varemgi Võhandu maratoni läbinud ja mis seal salata, ma loodan nende peale paljuski. Kui kahekesi on seniajani neil parim aeg olnud 11 h ja 30 minutit, siis süstaga kolmekesi peaks väheke parem see tulema. Aga oleme ikka realistid ja ärme üle 10 tunni luba. Jätkuvalt kardan ma veekogusid, mille põhja ma ei näe - niisiis oleme kokku leppinud, et üle pea ei käi. Sisendan seda mõtet kolm päeva.

2 maratoni 2 päevaga! Kertu suudab!

Liiga palju vett on vahepeal merre voolanud ja sellel on umbes sada põhjust, mis ei vääri süübivat keskendumist. Oluline on, et tegelikult pole mind spordiradadelt ükski vägi eemal hoidnud. Olen end jaganud nii ujumis- kui jooksutreeningute vahel ja seda ikka eesmärgiga hea enesetunne kindlustada. Veelgi olulisem on aga eesolev. Mõtlesin pikalt enne, kui leidsin väljakutse, mis pooltriatloni ja kahe jooksumaratoni järel päriselt ka challenge-iks oleks ja ma leidsin selle
- 2 maratoni 2 päevaga Berliinis! 29. septembril rulluisutan 42,195 km ning järgmisel päeval, 30. septembril jooksen maratonidistantsi. Luban ka, et jätkuvalt teen seda naeratus näol - kaks päeva järjest!

Aga kõigepealt õpin mitte ainult hästi rulluisutama, vaid lõpuks ometi õpin ära ka pidurdamise. Mis siin salata, olen siiani teinud seda pikali maas või näiteks igasugustest postidest kinni haarates. Ma ei taha loetleda kõiki neid vigastusi, mis sel künklikul teel ette on tulnud ja polegi vaja, sest nüüdsest teen kõik õigesti. Tema ise - Jaanus Ritson, tõeline rulluisukunn saab olema teejuhiks sel teel. Ja teised oma ala spetsialistid, keda tutvustan ühtejärgi.

Tõotus antud, käed löödud. Ready? Set! Go!