Päris hüpe - päris esimest korda

Kui seniajani hüppasin vaid nõlvalt, siis nüüd hakkas mul igav. Seljas see meeletult ebamugav suusakombekas, mis vaevu liikuda laseb, jalas sama ebamugavad saapad - no ei viitsinud enam nõlva tippu tiksuda, et paar sekundit tuult nautida. Kuigi see polnud veel plaanis, teatasin Raunole, et kas lähme päris üles või ma lähen koju. Ja mitte, et mu tehnika lubaks juba kuidagi liigselt enesekindlaks muutuda, aga pisike nõlv muutus tüütuks, motivatsioon langes. Ettepanek tehtud, sain koheselt loa. Ronisin sinna üles, kuidagimoodi suusad õigesti sätitud, ise serval istumas. Oli pisut hirmus ka - kas teen ikka kõik õigesti? Kas ma äkki ei kuku? Kui kukun, kas saan väga haiget? Aga tundus, et pean niikuinii ju selle esimese hüppe ära tegema ja mida kauem viivitan, seda hirmutavam see tundub. Niisiis lasin pingist lahti ja tuulel juukseid siluda. Kõik möödus, kui lepase reega ja juba puudutasid suusad ka maad. Jäin püsti! Emotsioonid olid laes ja ronisin kohe taas üles. Ja taas. Ja taas. Üks pisike kukkumine ka vahele, kuid see mind enam ei hirmutanud.

Järgminegi trenn möödus aina üles ronides ja alla liueldes. Üles kõmpimine väsitas korralikult, kuid hüppamise nimel kannatasin ära. Hüppe pikkused kasvasid samuti. Paarist meetrist sai viis ja seitsegi. Seitse ja pool kujunes mu rekordiks - võib isegi öelda, hooaja tippmargiks. Kaks kukkumist, kuid alles seal raja lõpus ja ka võistlustel see stiilipunkte maha ei võta. Hirmu tundsin aina vähem. Tehnikat püüdsin parandada - hoovõtuasend õigem, püsti tõusmine täpselt õigel ajal ja hüppe ajal jalad sirgeks ning varbad ikka enda poole. Üks nüanss paranes, teine jälle halvenes. Aga mis peamine, ma peaaegu nautisin hüppeid. Mida aeg edasi, seda enam. Siiski ei unista ma veel kõrgematest mägedest, kuid trenni minemist peaaegu ootan.

Esimene kukkumine suusamäel - check!

Trennid on kulgenud omasoodu, kuid ilusad ilmad pole just kasuks, et istuda toas arvuti taga ja emotsioonid ritta seada. Nüüd siis pisut tagantjärgi. Aga sportlastele on hilinemine lubatud.

Rauno, mu treener nõuab neli suusahüppetrenni nädalas. Mõistagi on seda keeruline lubada, sest trenn ise kestab 2 tundi ja kohale sõit, riiete vahetus lisaks tund. Aga olen püüdnud anda endast parima, sest kes tervet ei jõua, teeb pool.

Teine trenn ja kohe tuli hüppemäele minna. Kümneaastaste või siis niinimetatud lastemäele. Ega Rauno ei uskunud, et juba julgen sealt alla suusatada. Ma ise ka ei uskunud, aga üks hetk olin seal serval, suusad jalas ja kuidagi imelik oleks olnud kõndides alla tulla. Saab, mis saab, mõtlesin ja alustasin liuglemist. Esiti püstiseistes ja ainus mõte peas: hoia jalad sirged ja kükita lõpusirgel. Sekundite pärast oli see tehtud! Elu esimene suusahüpe (mis sest, et hüppeta). Sealt edasi sain aina keerukamaid ülesandeid - nüüd hüpe hoovõtuasendist, nüüd päris hüppega koos liuglemine ja lõpuks asetati keset mäge omakorda pisem küngas, millelt tuli hüpata. Hakkama sain! Kuid tundus, et läks liiga hästi ja aeg oli lõpetada, sest õnnega ei tasu mängida.

Seevastu olin päev hiljem tagasi, jalgades väike kogemus. Kohe pärast soojendust ja venitust taas suusamäele, päriselt hüppama. Selleks hetkeks olid seal samas metsa vahel algamas Eesti Meistrivõistlused Disc-Golfis ja nemad olid oma telgi püstitanud just minu raja lõppu. Et telgis oma sõidu lõpetan, oli kindel, mis kindel. Nii tuli üks staažikas treener Juss appi ja vedas suures hunnikus saepuru laiali, et enne telki pidama saaksin. Ja sõidud läksid lahti.

Sain kiita, sain laita - soovitusi sain ka. Läks hästi, mulle endale vähemalt tundus. Hirmu tundmiseks polnud enam aega, oli vaja liuelda, üles kõmpida, kuulata, mida täpselt teha ja aeg lendas. Aga siis see juhtus - hüppasin liig vara, suusad hoidsid valesti (või hoidsin mina neid valesti) ja ma libastusin. Ühel puusal kuidagimoodi libisesin allamäge - minu ilusad Nike`jooksupüksid jalas. Päris katki polnud ja kints paljas just ka polnud, kuid märke mööda mäge libisemisest leiab pükstelt küll. Mõned sinikad on samuti meenutamas ebaõnnestunud hetke.
Väikesest libastumisest ei teinud ma peaaegu, et väljagi ja ronisin kohe mäkke tagasi, et mõned õnnestunud sooritused otsa teha. Nüüd on mõni päev möödas ja luban, et täna olen taas mäel tagasi. Võib-olla isegi päris suusahüppe-kostüümiga, millega näen välja kui ufo, aga kukkumisel pidavat kasuks tulema. Elame-kirjutame.

Märtsikuu ala - suusahüpped

"See pole naiste ala!"; "See on hullumeelsus!"; "Kindlasti saad kukkudes väga haiget," on olnud mu sõprade ja tuttavate reageeringud, kui järjekordset ala olen maininud. Ja ma olen kõigi nendega nõus. Miks ma seda siis teen? Sest kui ma ei proovi, ei saa ju kunagi teada, kas on päriselt nii hullumeelne ala, mis naisterahvastele kindlasti ei sobi.
Niisiis, julge hunt hüppab kaugele? Ma ei luba midagi, kuid annan endale võimaluse saada nii paljugi sellest alast aimu, et anda hinnanguid. Püüan kogeda midagi selle sarnast, mida võib nimetada suusahüppeks või lähedaseks tegevuseks.
Eile toimus esimene trenn. Treeneriks noor ja andekas Rauno Loit. Trenn ise toimumas muidugi Nõmme suushüppemäel ja selle läheduses.
Tundub uskumatu, kuid lumepuudus ei takista ja selle alaga tegeldakse ka Eestis aastaringselt.

Esiteks ootas ees soojendusjooks, see tuli hästi välja. Ka venitamise osa meeldib mulle väga, kuid siis olime sunnitud vihmasaju tõttu siseoludesse kolima ja ma saan aru, miks suusahüppealal meil erilisi tegijaid pole, sest need tingimused tundusid nõukogude pärandina veel püsti seisvat ja isegi Ago Markvardti pilt, küll kulunud ja luitunud, kaunistas selle garaaži laigulist seina. Olen üsna kindel, et need mõned treeningvahendid, mis hetkel leidumas, kannavad endas Ago endagi mälestusi.
Püüdsime poomil istumist, sellelt tõukamist ja lõpuks raudkolakast libisemisrajal hüpet imiteerida, otse suurde mattide hunnikusse. Ma ei julgenud pikalt seda teha ja toetusin ikka ning jälle Rauno õlale. Lõpuks aga kusagilt poolepealt ja petuga pooleks tegin ära. Õnneks sai siis juba välja edasi harjutama minna. Läbi põigates kostüümivahetusest, sest vahepeal jõudis kohale mulle mõeldud hõbedakarva suusahüppaja kombekas. Tsiises, kuidas see mulle ei meeldi. Esiteks meenutab see ufoülikonda, teiseks on see ebamugav ja kolmandaks suhteliselt räpane. Ka suusad tundusid ühes veidralt hoidvate saabastega imelikud. Rauno kannatas mu vingumise vapralt ära ja püüdis ikka meelde tuletada, et suusahüppajad tassivad oma suuski ka ise. Teate, kui ebamugav on kõndida nende suusasaabastega ja siis veel suusakolakaid kaasa tassida. Püüdsin treeneri juttu ignoreerida ja loota, et ta toob ikka suusad mulle järgi ilusti. Tõigi.
Esimene nn mägi polnud mõistagi mägi, vaid pigem selline lühike libisemisrada, kus nagu aru sain, harjutavad kolme-aastased. Aga parem tasa ja targu, mõtlesin. Pealegi, on seal hea tehnikat harjutada ja selles on suurem osa suusahüppe õnnestumisest kinni. Õnneks kiitis Rauno mind painduvuse ja hea tasakaalu eest. Lootust olla.
Ja kui aus olla, siis hoolimata hirmudest, oli liuglemine mööda harjutusterada päris lahe. Juba tahtnuks pikema raja peale saada - seal kus kümne-aastased harjutavad. Aga seda siis järgmises trennis. Täna ravin lihaseid, valutavad needki, millest aimu polnud.

Mart on hull ja Rolf hullult andekas

Üks hommik tõmbasin oma kaela ja ülaselja sel viisil ära, et liigutada sain vaid kui robot. Stuudioski istumine oli raskendatud. Tormasin apteeki, et osta kõiksuguseid valuvaigistavaid plaastreid, seadsin need valutavale kohale ja keerasin magama. Päevad on möödunud ja kuigi valu on taandunud, on kohati siiski vigase pruudi tunne. Sellest hoolimata, pole vahele jäänud ükski trenn. Sõbranna Grityl on oma osa, sest kui treenerile võiks veel mõne tobeda vabanduse tuua, siis kaks ootavat inimest on kaks kohustust korraga.

Eilne hilisõhtune trenn Skoda jäähallis oli selle poolest eriline, et ees ootasid ka teised talendikad uisutajad nagu seda Mart Müürisepp ja Rolf Roosalu on. On nemadki veebruarikuu uisukuuna ette võtnud ja lausa esinemised välja kuulutanud.

Ja teate, see Mart on lihtsalt hull. Nii hull, et teadjamad püüdsid temast uisuplatsil eemale hoida. Noh, et mitte lähedalt kokku puutuda, sest kui see peaks juhtuma, on tagajärjed sama hullud, kui mees ise. Samal ajal on ta muidugi kõigi treenerite lemmik ilmselt, sest kujutage ette treenitavat, kes mitte millegi ees risti ette ei löö. Ta on valmis esimeses trennis salto ka ära tegema, kui vaja. Ja ilma soojenduse, tehnika õppimiseta. Mul polnud võimalust teda pidevalt jälgida, kuid need mõnedki korrad olin tema kukkumiste tunnistajaks. Ta ise ei teinud väljagi neist “pisikestest” intsidentidest.

Rolf seevastu on ju mäletatavasti Tähed Jääl osaleja ja hoopiski teises vormis. Palusin tal kõige ägedamat ette näidata ja tema tegi ämblikku. Kujutate ette, see on umbes selline žedööver, mida ma ilmselt poole aastaga ka selgeks ei saaks. Seegi mees esineb oma kavaja peagi harjumäel ja ma kinnitan, et on sama palju vaatamist väärt, kui Mart.

Lõpetuseks võiksin pisut kirjutada ka mu omadest püüdlustusest. Eilne seis oli selline, et tagurpidi ristsamm hakkas juba peaaegu välja tulema, treeneri toetusega muidugi paremini. Valsisamm polnud aga mulle ja nii keerutasin ise ja nii kuis tahtsin, õiget harjutust keeldusin kaasa tegemast. Ja viimaseks nelja takti samm, mis hakkas ka juba looma, kuid vaid abikäe toel. Tagurpidi sõidud nii- ja naamoodi on muidugi juba kergete killast, aga nagu treener ütleb, need pole üldse mingisugused elemendid, vaid niisama kulgemine.

Veebruar on uisukuu

See pole mingisugune saladus, et minevikus polnud kehalise kasvatuse tund just mu lemmiktund. Pigem nägin vaeva, et sellest hoiduda ja uskuge mind, kui ma millegagi üldse silma paistsin, siis fenomenaalse ärarääkimisoskusega.  Ainus erand puudutas uisutamist – see mulle meeldis ja talvistel aegadel, mil liuväli avatud oli, käisin heal meelel ja vabatahtlikult tunnis. Isegi vabal ajal mäletan, et ikka ja jälle tiigipealse lumest puhtaks lükkasime ja jääle libisesime. Tagurpidisõit, pääsuke ja kõik muu tuli vahel nii hästigi välja, et õpetaja palus teistele ette näidata. Tõsi, et need olid ka ainsad hetked, kus mind esile toodi.
Nüüd oli aga möödunud meeletu palju aega. Kümme aastat küll, ehk enamgi. Seda enam on mul

heameel tagasi jääl olla ja juhendajaks saada üks endistest tippuisutajatest – Margus Hernits. Ja muidugi uisud, mille taolisi mul kunagi varem olnud pole. Tol ajal saime ehk mõned kasutatud käkerdised Soomest, kuid ei enamat. Nüüd on mul päris omad uisud, mis harjutamise veelgi lihtsamaks teevad. Margus on aga see, kes ei lase mul jääl mitte liuelda nii, et oleks lihtsalt tore, vaid annab endast parima, et igasugused ristsammud ja pöördedki selgeks saaksid. Eile, oma kolmandas trennis oli tunne juba kindlam, kuid no tagurpidisõit ega ka ristsamm ilma toetuseta välja ei tule. Pääsukesest rääkimata.Olen võtnud eesmärgiks uisutrenni ilmuda vähemalt kolmel korral nädalas ja jõuda vähemalt ühe sellise šedöövrini, mille võimalikkuses ma esiti kindel polnud. Abiks on ka teine uisuhuviline – sõbranna Grity. Tema on selleks, et kui ma jälle oma mõnusas kodus aega veetes mõtlen, et trenn pole mu jaoks, siis lubadus Grity ees veab ka kõige laisemal hetkel mu vastavalt siis kas Škoda jäähalli või Harjumäe Uisuplatsile ringlema.

Libisemiseni!

Kertu

Curling rahvaspordiks!

Palun ette vabandust, kuid ma pole kunagi aru saanud, mis ala see curling on ja miks seda harrastada. Iga kord kui olen sattunud selle peale, olen mõelnud, et kes küll selle välja mõtles ja milleks sellised liigutused. Ja no kuidas see veel olümpiaalade sekka sai? Kes kellele maksis ja palju?

Aga seda enam tundus põnev esimese alana ette võtta just curling. Uhke Tondiraba jäähalli, U-21 neidude koondise treening ja neli pühendunud neidu ootasid mind ees, et õpetada ja juhendada. Libisesin otsemaid curlingu mängu iseloomustavate mõistete küüsi nagu kivi, harjamine, libisev curlingu jalanõu. Super ägedad tütarlapsed tegid mängu ilu eriti kiiresti haaratavaks ning arusaaminegi sellest, et kuhu peab kivi libisema, sai kiirelt selgeks. Sarnane petankile. Proffidega koos on selles mõttes lihtne, et ükskõik kui koba ma ka polnud, said nemad ikka eest ning arvestsid mu võimalike väiksemate ja suuremate libastumistega. Aga see treening oli alles algus, millest jäi sinikaid meenutuseks mitmeid, kuigi kukkumine käis märkamatult ja peaaegu valutult.

Nüüd oli hea võimalus kokku panna oma curlingu mängumeeskond ja see koosnes neist, kes ei tea mängust midagi, nii mõnigi neist omas sarnast eelarvamust nagu minagi esialgu. Alustasime lihtsatest harjutustest – kivi libistamine, selgitustest, kuhu see kivi peab libisema üleüldse ja miks on harjamine vajalik. Treener Kerli andis endast parima, et püsiksime jääl ja mäng tundidega selgeks saaks. Kohe päris trenni algusest mõistsin, et see ala on tegelikult kõige naljakam, mida harrastanud olen. Alustuseks asusid need curlingust mitte midagi teadjad sõbrad ju kohe katsetama oma libisevat jalanõud ja see on umbes nagu loomad libedal jääl. Alustame kivi libistamisest ja kuigi see tundub pealtnäha lihtne, on tehnika üsna keeruline esimeste trennidega haarata. Hea oleks, kui spagaat tuleks loomulikult, aga meil ju ei tule (enam) ning soojendusele me ka aega ei raisanud. Harjamist harjutades, arvas mu sõbranna Kairi, et selleks võiksid üldse eraldi inimesed olla. Mina ise unustasin pidevalt, et jälle minu kord harjata aga õnneks juhtus ka, et libistaja oli taas liigselt kõva käega ja jää sulatamine ning sellega kivi libisemise kiirendamine polnud vajalik.

Kogu kaheksaliikmelise kamba peale tuli pea kolmetunnise treeningu ja võistluse ajal ette vaid üks kukkumine – Grityl, kes ütles, et kõik käis aegluubis, aga haiget ei saanud.
Paari tunni järel oli mulle selge, et mitte üheski trennis pole ma nii palju naernud ja nii võin kindlalt väita, et kõhulihased said trennis korraliku koormuse. Esimese trenni ja võistluse tulemus jäi: 6:1, mina juhtusin võitjate poolel olema, kuigi ma oma panusega just ei hiilanud. Naermine nõudis oma.

Ja teate mis oli teine sõpradega curlingu mängimise tulemus? Kõik tahavad jälle mängima minna. Tänud šotlased, et pealtnäha imeliku, kuid ometi nii kaasahaarava alaga olete maailma sporti täiendanud. Ja kui Sinul tekkis ka mõte, et tahaks proovida, siis infot saad küsida:

booking@curling.ee

2015 on spordiaasta

On möödunud pisut aega minu viimasest väljakutsest, kuid nagu ajad on näidanud, sport mind ei jäta ja mina teda samuti mitte. Kilimanjaro vallutus andis piisavalt motivatsiooni kõrgemate tippude poole püüdlemiseks ja nii on mul hea meel teatada, et just seesama aasta kujuneb tõeliseks spordiaastaks. Sest kui väljakutseid ei võta, ei saa iial teada, milleks tegelikult võimeline oled.

Olgugi, et möödunud aasta oli ametlikult liikumisaasta, on just Eesti Olümpiakomitee ja EOK peasponsor Paf mulle selle ettepaneku teinud ja üheskoos püüame innustada inimesi jätkuvalt spordiga tegelema.

Eesmärgiks pole ei järjekordne maraton ega triatlon, vaid hoopiski proovida aasta jooksul erinevaid rohkem ja vähem tuntud spordialasid. Võtta ette erinevaid, väiksemaid ja suuremaid väljakutseid. Iga kuu toob ise spordiala ja nii võin juba öelda, et käimasolev jaanuar on pühendatud curlingule, veebruaris sean alla uisud, märtsis aga ronin suusahüppetorni ja aprillis panen end proovile squashiväljakul! Aga aasta on pikk. Milliseks see täpselt kujuneb, saad jälgida siit samast.

Olgu lõpetuseks öeldud, et vähemasti üks curlingu trenn on tänaseks ka seljatatud. Millised olid emotsioonid Eesti koondislastega treenides, kui mitu korda ma tegelikult kukkusid, sellest kirjutan oma järgmises blogikandes.

Seniks, ilusat spordiaastat

Kertu