Wednesday, August 18, 2010

Nädal puhkust ja taas rajal

Bulgaaria päikese all kosusin kiiresti. Vaid üks päev pärast triatloni olid lihased valusad, kuid see pole ka imekspandav, sest peale võistlust ei tulnud venitamine meeldegi. Bulgaarias valitses aga tavapärane kuumalaine (36-38 soojakraadi), sestap tunnistan ausalt, et kuigi olid jooksmisvarustus kaasas, ma jooksma ei jõudnud. Üks tarkpea soovitaski vähemalt nädal ilma trennita mööda saata. Aga eks neid taastumisvõtteid ole erinevaid.

Täna käisin viimaks jooksmas. Stamina jooksul ja ette sai võetud kaks ringi ehk kokku 7,6 km, mille läbisin ajaga 45 minutit. Suhteliselt keskmine tempo, kuid pulss oli laes. Ehk on see väiksest pausist. Igal juhul on fiiling pärast jooksmist fantastiline et mitte öelda sõltuvust tekitav.

Kahe nädala pärast olen Pärnus Jaansonide Kahe Silla jooksul ning juba kolme nädala pärast ootab ees Sügisjooks.

Tuesday, August 10, 2010

Ülevaade 7-augustil Pühajärvel toimunust

Inimeste soovil kirjutan pisut pikemalt triatloni aladest ja võistluse kohapealsest emotsioonist.

Umbes 3 päeva enne võistlust hakkasin tundma ärevust. Kardsin eeldatavat kuumust, äikesevihma, ujumises limiidile alla vandumist jne. Päev enne otsustasin kohal olla, sest nagu ikka, und pean ülitähtsaks. Majutuskohaga sai aga alt mindud ja magamistunde tuli kokku kuue kanti. Hommikul olid silmad paistes, kuid ärevus vähemasti kadunud. Teadsin, et teen selle triatloni ära ja alla ma ei vannu. Minu võistlusnumbriks oli 111! Ausõna olin uhke selle üle :)

Hommikul andsin kiirkorras Õhtulehele intervjuu, poseerisin fotograafile ning asusin starti. Rannaliival viskasin nalja ja tundsin end ülihästi. Stardipauk käis, mina viivitasin - nagu Ain-Alar soovitas, et selle ajaga on hullud tegijad läinud ja mina omas tempos ujuda. Otsustasin, et pead vette ikkagi ei pane. Kartsin nagu ikka põhja ja läbipaistmatut vett, kui ka tou kirja saamist. Rahvast oli ju vees palju. Esialgu ujusin konna, kuni rahvas hõrenes pisut ja ma sain selili ujumise peale üle minna. Paar kutti ujusid lähestikku, ka konna. Mõtlesin, et see rohkem selline naistekas, aga seal vees olid kõik võrdsed. Esimese poini ujutud, panin metsa. Selili ujumise risk, ei näe kus ujud. Joonele tagasi, otsustasin, et teen järgmise poini kiiremini, sest meeskonnad olid juba vette lastud ja esimesed individuaalid vahetuspunkti jõudnud. Kartsin, et ei uju 40 minuti limiiti täis, sest kõik ju rääkisid, et kui basseinis 30 minutiga ujuda, tuleb järves ujumisele 10 minutit lisada. Siiski, aeg 28 minutit! Ain-Alar rannaliival ergutamas, mina tõstsin käed nagu oleks juba võitnud. Ujumises võitsingi - see oli mu uus rekord.

Vahetuspunktis möödus kõik libetatult. Korraldusmeeskond andis selleks oma panuse.
Kiirelt ratta selga ja rajale. Temperatuur 34-35 C, kuum asfalt, päike. Korrutasin endale pidevalt: joo! Võtsin ringile kaasa kaks pudelit ja mõlemad olid poole ringi peal otsas. Paar geeli sai ka selle ajaga keele alla pandud. Ring täis, Otepää mäkke tõus oli esimene emotsionaalse panga laadimine. Kõik need inimesed, hüüdmas, ergutamas, kaasa elamas. Olen valmis järgmiseks hulluseks, et seda taaskord kogeda - see oli vaimustav! Mina sain jõudu aina juurde ja mäe peal ootas joogipunkt. Süüa ei tahtnud, ainult juua. Kohapeal jõin pudeli, kaasa võtsin veel kaks.
Teine ring oli raske, füüsiliselt ja psühholoogiliselt, sest üks oli juba seljataga ja kolmas, raskeim, alles ees. Kuumus pani pea valutama, rinnakorvis pistis, väsimus hakkas peale tulema. Katkestamismõtteid aga siiski pähe ei tulnud, mitte kordagi! Teadsin, et olen tulnud sinna, et võita iseend ja tõestada iseendale, Kertu suudab tõepoolest.
Kolmas ring nagu võis arvata võttis hingetuks. Minuga samas tempos oli 5-6 inimest, kelledega järjestus pidevalt muutus, kuid üldiselt olime üheskoos. Ergutasime teineteistki, kui tunne oli, et raskeks hakkab minema. Eriti lahe oli minu jaoks rajal näha nii palju naisterahvaid - igas vanuses, igas kaalus, sama eesmärgiga. Respect!
Rattatehnik hoidis mul ka kiivalt silma peal ja sõitis ikka mitu korda kõrvale, et enesetunde järgi uurida. Korraldusmeeskonna käest sain mitmetel kordadel lisavett, sest see kippus ikka enne joogipunkti otsa saama. Lõpp polnud enam kaugel, kui tundsin, et energia hakkab tagasi tulema. Vahetuspunkti jõudsin naerusui. Tunnistan nüüd üles, et kui treeninglaagris sai 100 km sõidetud, nutsin viimase ringi. Nii raske oli! Füüsiliselt ja emotsionaalselt! Võistlusel sõitsin kõik ringid 1 h ja 20 minutit ehk siis ootuspäraselt ja sama ajaga, mis treeninglaagriski.

Jooksurada oli mul küll läbimata, kuid teadsin, et mägesid on mitmeid. Keskendusin naeratamisele ja võtsin asja päris rahulikult. Söögi-joogipunktis valasid tüdrukud vett korralikult peale ja jooks võis alata. Tempo loomulikult rahulik, mäest üles jalutades. Energiapuudus oli meeletu, kuid tuju ülev. Poolel teel, teises joogipunktis oli ees ootamas Ain-Alari fantastiline isa Taadu. Puhtalt sellest piisas, et tempokamalt edasi minna. Ees ootas raskeim tõus - S-kurv mäkke. Jalutades polnud muidugi midagi hullu. Pealegi olid ergutajad mäe peal ootamas. Tagasitee oli suuresti allamäge - jooksin palju jõudsin ja ülejäänud kõndisin. Finish polnud enam kaugel. Finisheerumine oli see, millele nii tihti rasketel treeningutel ja mis seal salata, võistluse keeriseski, mõtlesin. Inimesed ühel ja teisel pool kaasa elamas ja mina teen viimase spurdi. Ain-Alar laval medaliga ootamas, et see mulle kaela riputada. Taustaks minu soovitud "We Are The Chempion" lugu. Emotsioonid on laes ja tunnen end kangelasena. Kohe seal samas andsin intervjuugi, sest ühtäkki oli tunne, et jõudu on veel ja veel. Lähedaste, sõprade, kolleegide, tuttavate õnnitlused...
Jooksule kulus 1 h ja 20 minutit. Võrdluseks võin tuua, et kahel eelneval aastal olen Sügisjooksust osa saanud ja jooksnud selle tunniga. Kehalise kasvatuse tundides ei jooksnud ma aga kunagi, ikka leidsin põhjuse seda mitte teha. Olen kindel, et mu kehalise kasvatuse õpetaja ei uskunud lõpuni välja, et triatloni läbin. Pigem võis see talle palju nalja pakkuda.

Alates sellest hetkest, kui mulle tehti pakkumine olla selleaastane triatloni patroon, kuni lõpuni välja, ei kahetsenud ma ette võetut hetkeksi. See oli suur au ja olen kindel, et järgmised eesmärgid ootavad püstitamist ning täitmist. Kui Kertu suudab, suudab igaüks!

Tervitustega Bulgaaria päikese alt
Triatleet-Kertu

Saturday, August 7, 2010

Triatlon TEHTUD!

Mul ei ole piisavalt sõnu, et tänada kõiki neid, kes elasid mulle kogu selle poole aasta jooksul kaasa, kes aitasid nõu ja jõuga ja kes andsid oma hindamatu ergutusega kohapeal mulle jõudu triatlon läbida.
Südamest aitäh:
- Ain-Alarile, kes on parim treener ja kes uskus minusse algusest peale
- Gasparile, kes aitas nõu ja jõuga ning motiveeris, kui raskeks läks
- Tarmole, Agnesele, Reelikale, Leale, Kerlile, Ursulale, Priidule, Avole, Punale, Kristjanile ja kõigile teistele, kes andsid mulle jõudu eesmärgini jõuda
- oma perele, kes elasid kaasa kohapeal
- Tarmole ja Sportlandile parima varustusega varustamise eest
- MyFitnessile ja Kalev Spale suurepäraste treeningtingimuste eest
- kõigile neile, kes olid Pühajärvel toetamas ja kaasa elamas
- korraldusmeeskonnale, kes tegi fantastilist tööd

Aplaus neile, kes täna triatloni läbisid! 36 soojakraadiga midagi sellist ära teha on hullumeelsus!

Keeruline on tagantjärele raskustele mõelda ja veel enam neid kirja panna, sest emotsionaalne võit, mille täna sain, nullib kõik raskused. Võitsin täna iseennast ja tõestasin, et kümnete tegemiste kõrvalt suudab igaüks meist triatlonivormi viia.
Aegadest rääkides, siis kõik läks plaanipäraselt. 28 minutit ujumisele, 4 h ratast ja 1 h 20 minutit jooksmisele. Finišh laval, minu soovitud "We are the champion" lugu taustaks, sajad inimesed aplodeerimas ja Ain-Alar medalit kaela riputamas. Olen väga õnnelik ja luban, et sport jääb nüüdsest minu igapäevaelu osaks.

Juba kell 4 hommikul olen lennujaamas, et suund Bulgaaria poole võtta ning jooksuriided võtan sinna kaasa :)
Aitäh veel kord kõigile toetajatele!

Friday, August 6, 2010

1 päev triatlonini

Eile hommikul tegin Pühajärvelt reportaaži. Suured tegijad olid hommikusse ujumistrenni pekstud. Ironmani maailmameister Thomas Hellriegel valgustas mind pisut oma sportlaskarjäärist, rääkides kui kaua võtab aega tippvormi saamine, suurest võistlusest taastumine ja sponsorite nõudmistest. Ta on sõbralik ja muhe mees, kes armastab Eestit. Üks km ujuti kohapeal läbi rahulikus tempos ehk 15 minutiga. Ain-Alar ujus ka ja muide temagi plaanib homme starti asuda, kuigi viimased nädalad pole ta trennile pühenduda saanud.

Selleaastane Pühajärvel peetav triatlon on mitmes mõttes erakordne. Kunagi varem pole olnud nii palju osavõtjaid, kui seda on TriStar 111 Estonial - 275 individuaalvõistlejat, kellest 140 on naised ja lisaks veel 75 meeskonda ehk ühtekokku on põhidistantsil rajal ligi 500 inimest! Pealegi pole kunagi varem ühelgi Eestis peetaval võistlusel stardis olnud nii palju ülemaailmseid spordikuulsusi kui seda on Pühajärvel. Usun, et see on võistlus, mida tasub kohapeale vaatama tulla ja minul isiklikult on au stardis olla, kuigi ärevus on meeletu! Ain-Alar ütles eile eetris, et olen võistluseks igal juhul valmis, vaid eneseusku on pisut veel vähe. Luban, et tegelen sellega.

Eile päeval sõitsin aga maale, et põõsast marju süüa ning puu otsast õunu noppida. Magasin ka ja kogu liigutamine piirdus koeraga jalutamisega. Täna kavatsen samamoodi üldse mitte liigutada ja juua järjekordselt palju. See muuseas oli ka Thomase soovitus, kuna laupäevaks lubatakse 34 soojakraadi, tuleb kaks-kolm päeva varem rohkelt vedelikku tarbida.
Õhtuks olen juba taas Pühajärvel, et võistlejate briifingust osa saada ja kõik homse osas selgeks saada. Ilmselt õnnestub mul ööbida Pühajärvel, et kohapeal end välja puhata ja otse starti asuda.

Tänan siiralt kõiki, kes on hea sõna ja soovitustega mind sel triatloni-teel saatnud :)

Wednesday, August 4, 2010

3 päeva triatlonini

Bioenergeetik Toomas Pälli juures käidud! Tema igal juhul lubas, et ma teen selle triatloni ära. Mul endal on tekkinud hirm, päris siiras kohe, et kas kõik ikka läheb kuis plaanitud.

Jõudsin täna juba Pühajärvele, et homme tõeliste triatleetidega ujumistrenn ära teha ja sealt otse-reportaaž. Meeleolu on siin kandis igal juhul ülitore, linn on sõbralikku rahvast täis ja sabistamist on ka igal nurgal.
Niipea kui olin end Nuustakule sisse seadnud, otsustasin korra veel rattaringi läbi teha - rahulikult ja meelolukalt. Enne asfaldile jõudmist pidas Tallinnast saabunud Gaspar mind kinni ja teatas, et kummid on rattal jube tühjad. Ta oli nõus kohe aitama. Jubimise peale läks nigela pumba tõttu kumm üldse katki. Varukumm oli mul muidugi ka olemas, mitte et ma oskaks seda vahetada vms. Aga Gaspar oskab! Kumm vahetatud, asusin viimaks teele. Õhutemperatuur mõnusalt karge, vaimustav päikeseloojanga ja tuju hea. Kokkuvõttes sõitsin 40 km pooleteist tunniga, päris pimedaks läks kohe ja natuke eksisin ära ka. Aga see sai tehtud ja nüüd enne võistlust mingisugust trenni ei tee. Reedel olen Pühajärvel võistlejate briifingul, mis kõlab kui klassiõhtu. Võtan oma kommid ja limonaad kaasa ning panen tantsukingad ka jalga.

Tuesday, August 3, 2010

4 päeva triatlonini

Teate, aus ülestunnistus pidi kergemat karistust tähendama. Nädalavahetusel andis selg endiselt tunda ja sestap trenni ma ei teinud. Tegin vaid lollusi, millel pikemalt ei peatuks. Püüan peagi karmavõla ära tasuda.

Uus nädal algas uue hooga. Esmaspäeval käisin rahulikus tempos jooksmas - tunnijagu ikka Pirital. Valusid enam polnud, kuid väike väsimus sees. Pärast jooksu tundsin end siiski paremini.

Täna ootas mind ees Rootsi spordimassaaž Audenteses Kristi Singi juures. Priit soovitas teda, et on ka muuhulgas võrkpallimeeskonna füsioterapeut ja spordiringkondades on tal üleüldse tugevate ja kuldsete kätega massööri maine. Mina muidugi olin valmis meeliköitvaks ja lõõgastavaks massaažiseansiks. Esimeste minutite jooksul sain aru aga, et olen sattunud tõelisse piinapinki. Kohati oli nii valus, et ikka karjusin ja pisarad jooksid iseeneslikult. Kristi üles, et esimene kord pidigi kõige hullem olema ja ma pole erand oma kisamisega. Küll aga nentis ta, et pinges kohti ja lühenenud lihaseid on mul hulgaliselt. Enamasti selja-ja õlalihased, kuid ka paar kohta leidis ta reitelt. Kristi mudis mind ikka nii, et tõenäoliselt olen õhtuks päris sinine. Selgus ka kõige olulisem. Nimelt põhjus, miks eelmisel nädalal roiete vahelise valu käes piinlesin. Põhjus oli tõenäoliselt lihaste kinnituskohas tekkinud lihase lühenemises. Mulle tundub uskumatu, et vähene lihaste venitamine võib lõppeda taolise valuga, kuid täna seletas Kristi mulle kõik lihtsalt ja loogiliselt lahti. Õpetas ka, kuidas selga venitada ja ma lubasin, et teen seda igal hommikul ning õhtul. Lisaks, ilma, et oleksin talle rääkinud aeg-ajalt tunda andvast põlvest ning pöiast, leidis ta pingekolde ise üles. Ilma naljata oli mul sealt lahkudes tunne, et valu oli seda väärt ja olen kui uuesti sündinud. Sain kaasa ka mitmeid soovitusi võistluseks ettevalmistumisel ning võistluse edukaks läbimiseks. Muuhulgas olen juba praegu oma sääred Ice geeliga kokku mäkerdanud. Lisaks kõigele, on Kristi ka väga lahe inimene ja mina lähen ta juurde veel tagasi!

Täna trenni ei tee, kuid homme olen juba Pühajärvel ja plaanin veel kord rattaringi läbi sõita. Rahulikult. Ehk ka lähen ujuma.

Ja et ka vaimult end valmis panna, olen homme hommikul bioenergeetik Toomas Pälli vastuvõtul. Ta on üks selline mees, kelle juurest mitmed tipptegijad, k.a. sportlased, enne tähtsaid sündmusi ja muuhulgas näiteks võistlusi läbi käivad. Pikemalt kuuleb sellest homme hommikul Hommikuprogrammist. Usun, et pärast seda seanssi olen võistluseks päriselt valmis.
Aitäh poolehoidjatele!