Sunday, July 30, 2017

Kollase särgiga mees päästis tänase Saadjärve 17 km jooksu

Kuulsin eile esimest korda, et ümber Saadjärve joostakse. Olin sel hetkel parasjagu Jõgevamaa murakametsas seiklemas ja kaotanud oma tee. Alla ka ei andunud ja nii otsisin õiget murakaraba vahelduva eduga jalgupidi kraavi kukkudes. Viimaks kui leidsin, korjasin hingega. Kokku tegi see 6-7 tundi rabas müttamist ja õhtuks olin läbi kui läti raha, aga ei suutnud maniakaalse korilasena mustikametsast ka mitte mööda kõndida. Paar tundi veel seal korjet ja siis tundus päris hirmus mõelda, et lubasin jooksma minna. Aga kes lubanud, see tehku.

Hommikul ärgates oli kindel tunne trammi alla jäämisest. Kahtlesin veelgi sügavamalt, ma üle ei pinguta ja äkki läheks taas musikale? Kohusetunne kiskus jooksma, sest maraton hüüab tulles.

Äksi jõudes sujus kõik hästi ja kiiresti. Oli aega väike soojendusjookski teha ja stardis kohtasin vanameister Tarmot, kes ikka endiselt ei anna alla ja võistleb kõigi nende noorte seas. Vähesed teavad, et mees hakkas spordiga tegelema alles viiekümnendates ning hiljaaegu vahetati tal välja puus. Rulluisuvõistlustel on ta mulle mitu korda ära teinud. Jagas oma imebatooni ja start läks.

Päike lõõmas kõrvatavalt. Olin päris veendunud, et vaid esimesed kilomeetrid kulgevalt asfaltteel ning peagi saab järve äärde mõnusama pinnase peale, kuid peagi mõistsin, et nii jääbki. Kogu rada vaid asfaltil ja autoteedel. Vaimu nüristav rada, kui aus olla. Umbes kümnendal tuli raskem tõus ja otsustasin kõndida, et end säästa. Seniajani oli püsinud tempo hea ja enesetunne ka. Joogipunkte ootasin muidugi väga, sest kuuma ilma ja veepuuduse tõttu kipitas kurk päris korralikult. Mõne kilomeetri pärast järjekordseid tõuse võttes hakkas raskeks minema. Motivatsioon kadus, tühjus ja vaikus rajal. Janu, nälg ja kõik teised maailma hädada sinna otsa. Joogipunktides lootsin, et on väike rosin või hapukurk, aga polnud midagi. Olin valmis teeääres seisvate laste šokolaadi pihta panema ja ära sööma, aga polnud ei lapsi ega ammugi šokolaadi.

13-ndal kilomeetril saabus päästeingel, kellele koheselt oma soovidest pajatasin. «Söök, jook, saun ja kohe,» polnud ma tagasihoidlik. Tema vastu, et mida kiiremini joosta, seda lähemale soovitu jõuab. Ehk pakutakse finišhiski veidi süüa ning juua kindlasti. Leppsime kokku, et jookseme lõpuni koos. Tema kiitis, et oli jooksu esimese osa minu tuules ja tempos püsinud ja nüüd kasutasin teda mina vastu. Nimi jäi küsimata, aga kollase särgiga mees. Varsti oli Markko ka meil kambas - tema sõitis Saadjärvele, et jäneseks olla. Roll seegi.

Igal juhul finišhisse ma jõudsin, kuid finišhiprotokollist ma end ei leia. Teate, mis tunne see on? Nagu polekski jooksmas olnud! Aga õnneks ma tunnen seda poissi, kes reaalselt bussis istub ja inimeste aegu «üles kirjutab». Tänu talle sain teada, et tulemuseks jäi 1:51:31. 10 km aeg: 01:02:59.

Tehtud. Mustikametsa hästi ei viitsi, aga kui lubasin, siis tuleb minna! Kus ma järgmise jooksu jooksen, ei tea, aga kui kellelgi leidub häid soovitusi, siis võtan need rõõmuga vastu :)

Wednesday, July 5, 2017

Postitantsutrennis käivad vaid tugevad ja julged mehed!

​Mis seal salata, et kui ma esimest korda meesterahvast postitantsutrennis kohtasin, kibelesin küsima: kellele kihlveo kaotasid? Aga hetkel, kui ta harjutusi tegema asus ning mängleva kergusega end käte jõul mööda posti üles libistas, mõistsin, et küsimus olnuks liiast. 


Postitantsuga käib kaasas palju eelarvamusi - esiteks on see ala räpane ja teisteks sobilik üksnes naistele. Soovitavalt nappides rõivastes seksikatele naistele muidugi. Õiget matchomeest posti ümber väänlemas ette juba ei kujuta, sest tõeline mees käib ikka peegli ees kangi rebimas. Eksole?
Või siis mees, kel enesekindust ja jõudu piisavalt, võib häbenemata külastada ka postitantsutrenni? Kes muidugi julgeb, sest meil näiteks on trennis üks tüdruk, kelle rasvaprotsent ma pakun välja, et on alla kuue. Kogu ta keha on lihases ja no need ilunumbrid, mida tema teeb, on hämmastavad. Paljud mehed ei julgekski ilmselt selliste tugevate tüdrukute kõrvale proovima tulla, sest kujuta ette seda piinlikku hetke, kui õblukesele naisele alla jääd.

Meie trennis käiv meesterahvas on kahtlemata täna keskmisel tasemel algaja. See tähendab, et minust kõvasti tugevam. Üleüldse on minu kõrval hea harjutada, sest minust tunnevad end enamus tugevamatena. Aga vähemasti pean ütlema, et kui esimeste trennide järel oli mul tunne, et olen kui trammi alla jäänud ning valutasid ka lihased, mille olemasolust mul aimu ei olnud, siis täna on olukord parem - ma isegi suudan juba enamus harjutusi kaasa teha. Silmapaistvad sinikad on tõestuseks. Ühest trennist saadud lärakad mu kehal ei jõua veel ära paraneda, kui uued peale tekivad. Massööri juurde jõudes küsis ta ettevaatlikult: «Kas tõesti on kõik need sinikad trennist?». Vastasin kiirelt, et ei, ma ei ole peksa saanud, vaid tõesti käin kõigest trennis. Postitantsutrennis. 
Olgu julged mehed, marss postitantsutrenni! Palju riideid kaasa pole vaja võtta, sest napp rõivastus on treeningu eelduseks. Vastasel juhul libised postilt lihtsalt maha!

Näeme trennis!
Kertu