Sunday, August 20, 2017

Tartu rulluisumaraton 42 kilomeetrit TEHTUD!

Mul tekkis mõte juba mõni aeg tagasi, et taasiseseisvumise päeval sõita Tartusse rulluisumaratoni läbima. Esimesest ja seni viimasest rulluisumaratonist on möödas ligi viis aastat. See oli siis, kui  Berliinis topeltmaratoni tegin: esimesel päeval 42 km rulluisku ja teisel päeval 42 km jooksu.

Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!

Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema kassi taga sõnadega: "Mida kurjam sa siin teed, marss välja!". Kahtlustan, et ta rääkis minu kassiga. Magamisest ei saanud enam asja.

Ainus ettevalmistus eesootavaks maratoniks oli küünte roheliseks võõpamine. Lakitud said nende sõrmede omad, mis puremisjärgselt mädanemas ei ole. Seejärel sõin kaks topeltsefiiriga torditükki ja mõtlesin: "Tubli Kertu, sa tegid seda jälle: stardieel vaid ja ainult valed otsused ning valikud."

Tartusse kohale jõudes ja silmates kõiki neid joonistatud lihastega liibuvates rulluisukostüümides sportlasi, läks enesetunne veelgi täbaramaks. Pagasnikust oma veidi roostes rulluisud välja kistud,  mõtlesin, kui palju parem oleks praegu kodus olla: võib-olla isegi voodis vedeleda ja mitte piinata end tippsportlaste keskel, kus on võimalik end vigaseks kukkuda. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma oma niigi mädaneva sõrme luu murran. Või lausa käe, nagu ükskord juhtus. Kohatud Berliini maratoni kaaslased viisid õnneks mõtted mujale ja stardiaeg jõudis kätte kiiremini, kui põgeneda suutnuks.

Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.

Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.

Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.

Tehtud. Polnudki nii hull.

Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.

Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on. 

Sunday, August 13, 2017

Jooks tormis: Rakvere näitas maailmataset

Foto: Ain Liiva 
Olin end Rakvere ööjooksu 10-kilomeetrisele distantsile küll kirja pannud, kuid mineku osas suutsin umbes kuus korda ümber mõelda. Esiteks venis päevane rabamatk ülemäära pikaks, teiseks olin liiga väsinud magamatuse tõttu ja lõpuks sain veel kassi käest pureda. Lõhkine sõrm paistetas minutitega üles ja sisse pugenud põletik tegi valu. Viimaks otsustasin, et lähen kõige kiuste, sest maratonini on jäänud vaid kolm kuud.

Rakverre jõudes sujus kõik kui võluväel. Number käes, viisin autovõtme pakihoidu ning jäi veel aega jutustadagi. Stardipaika jõudsin nii muuseas, sest ega ma eeltööd küll ei teinud ja marsruudist ega muust kasulikust infost polnud aimugi. Start läks, sõrm tegi põrguvalu ja väsimus haaras võimu, aga kohapeal toimuv tuleshow ja ilutulestik röövisid suurema osa tähelepanust. Esimesed kilomeetrid jäid seljataha lendleva kergusega. Rahvast oli raja ääres palju - kes kastis soovijaid veega, kes elas hoogsalt kaasa. Igal kilomeetril põnevad etteasted - muusikud ja tuleakrobaadid. See sinkjashall ähvardav taevas oli kui tellitud showelement. Tugenev tuul ja välgusähvatused andsid märku peagi saabuvast vihmahoost. Loodus ise oli jooksust osa võtmas. Hoidsin tempot, et jõuda finišhisse enne suuremat vihma. Pealegi olin selleks hetkeks otsustanud, et kõigi takistuste kiuste tahaksin joosta alla tunni. 
Foto: Ain Liiva
Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu sain osa tõelisest loodusväest: pikalt ähvardanud äikesevihm jõudis pärale. Vihma kallas, jooksjad olid sekunditega ligumärjad, jalad lirtsusid häälekalt. Ööjooksust oli saanud ööujumine. Milline energia! Olen jooksnud mitmetes paikades üle maailma, kuid see jooks Rakveres oli kindla peale elu ägedaim jooks. Korraldus, loodusjõu sekkumine ja kogu show rajal ja raja ääres - see oli maailma klass ja kindlasti on Rakvere jooks ka üks Eesti parima korraldusega jooksuvõistlusi. Minu sügav kummardus ja tänu korraldajate ning vabatahtlike ees. 

Finišhialale saabudes oli sinna tekkinud korralik lomp ja lõpetajatele jagatavad õunad ligunesid allamäge voolavas vees. Jooksjaid tundus see mitte heidutavat ja naeratused olid jätkuvalt näol.  Vabatahtlikud andsid endast parima, et igale lõpetajale ligumärg medal ja kingikott kätte anda. Olin õnnelik, et läksin ja sellest jooksupeost osa sain. Eesmärk sai samuti täidetud, lõpuajaks registreeriti: 0:59:28. 

Koduteele asusin peaaegu alasti, sest viimasel hetkel startides ei vaevunud varuriideid kaasa haaramast. Võtsin tilkuva seljast ja lootsin, et politsei ei taba mind, sest paljalt sõitmise eest võib karistada saada mitme paragrahvi alusel. Kodus ootav saun oli kahtlemata välja teenitud.