Wednesday, June 28, 2017

Karu kaaperdas mu jooksutee. Või oli see vastupidi ja mina tammusin jultunult tema rajal?

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal.

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.
Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. Viimaks ei suutnud ma mööduda kraavipervel punavatest metsmaasikatest ning korjasin, palju süüa jõudsin. Tasakaal on see, mis annab meile jõudu ja energiat, mõtlesin koju jõudes ja muidugi osalesin koduses vaidluses: «Kui suur võis olla karu, kelle jäljed metsateel?». Ühed väitsid, et see pidi ikka «nii suur karu olema», teised jälle: «täitsa väike mõmmik». Tänaseks on asjatundlik vastanud: «Pakun, et nii 80-100kg karu võis ta olla, eks paariaastased tuiavad vahel ka üksi.»

Linnas aga sootuks teised lood. Imelisest postitantsutrennist, kus õppisime postil istumist, mis esiteks on füüsiliselt väga raske ja teiseks andis hea ülevaate, mis tunne võis olla hõberemmelgal istuvate aktivistide läbielamisest, juba järgmises postituses.

4,5 kuud Kuuba maratonini!
Kertu


Tuesday, June 20, 2017

Kuues maraton viib eksootilisse paika

Tere!

Long time, no words. Võtke vastu mu vabandus ja parandan end nüüd kohe. 

Kiire tagasivaade ja kokkuvõte. Tänaseks on mu kontol viis jooksumaratoni - Stockholm, Tallinn, Berliin (topeltmaraton), New York ja Barcelona. Tehtud on üks TriStar111 triatlon, Tartu suusamaraton ja Berliini rulluisumaraton. Kilimanjaro tipus käisin maailma ilusaimat päikesetõusu vaatamas. Kõik see viimase kuue aasta jooksul, mil tervisliku elustiilikarusselile sattusin. Mis nüüd siis edasi ja miks üldse peaks?

Õnnelikud on need, kellesse sportlikkus on sisse kirjutatud. Need, kes kohe peavad ja kuidagi teisiti ei saa. Mind pole sellise tublidusega õnnistatud. Seetõttu, kui treeningkava pole ees ning treenerit piitsutamas, siis pärast pikka tööpäeva on mu kodu kõige imelisem paik terves maailmas. Ehk just seetõttu vajan suuremat eesmärk, et olla pidevalt motiveeritud ja innustunult end trenni vedama. Pärast jooksutrenni tunnen küll, et just jooksmine on maailma parima enesetunde kindlustaja, kuid juba järgmiseks päevaks on see teadmine järgmiste oluliste asjade alla kuhjunud. 

Seetõttu ma uute väljakutsete järele janunen. Niisiis, täpselt viie kuu pärast stardin ma Kuuba maratonil Havannas. Pilet on mul juba taskus, treeningkava koostamisel ja jooksurütmi olen samuti tagasi saamas. Jätkub verenäitajate parandamine mu lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abiga. Ning muidugi ka maailma seksikaim postitantsutreening - nimetagem seda lihastreeniguks või toredaks vahelduseks jooksukilomeetrite kogumisele. 

Miks just Kuuba? Esiteks olen ammu unistanud sinna reisimisest. Enne veel, kui kogu sealne ehedus kaob. Teiseks mõtlen, et miks ka mitte just Kuubal - hea soe joosta ja ilusad tõmmud inimesed ümber.  

Ühesõnaga võidab ikka see, kes kõige tervem! See on mu ainus eesmärk tervisesporti tehes ning maratone läbides. Etteruttavalt, siis üks mäevallutus on enne Kuuba maratoni samuti plaanis. Kui kõrgele ja millal ning kellega, sellest peagi. 

Aeg läks juba käima. Niisiis, valmis olla, kohtadel, jooks!

Kertu

PS! Nüüd on mu blogi loetav ka Elu24 keskkonnast!