KÕIK ON UUS - SEPTEMBRIKUUS

Ma pole pühak ja ka hästi lavastatud etenduses ei kannaks ma seda rolli usutavalt välja. Võib-olla ainult kassid usuks. Liiatigi oma kirgliku loomusega meeldib mulle must ja valge maailm. Kui juba, siis täie pühendumuse ja kirega! Olgu või hullumeelne, aga igavalt, tagasihoidlikult ei tavatse ma proovidagi. 

Nii ma mitte lihtsalt ei jookse, vaid ikka maratoni. Ma mitte ei roni mägedes, vaid püüan kõrgemaid tippe. Sama kehtib ka pidutsemise kohta.

Olgugi, et aegade jooksul olen alkoholi suhtes äärmiselt valivaks muutunud ja selle manustamine on rituaalsem, kui kunagi varem, siis alkohol on alkohol. Ja see laastab. Inimest, tervist, perekondi, ühiskonda. See, mis hetkel on protsess pöördumatu ja kelle puhul, ei tea me kunagi. Fakt aga on, et minu stardipositsioon selles "võistluses" on suurepärane. Geneetiline eelsoodumus; iseloomuomadused; seotus meelelahutusmaailmaga, kus "klaas käes" on pigem norm, kui erand, on tublid eeldused. 

Ärge saage valesti aru. Mul pole aega ega tahtmist kahetseda, mis tehtud ja kui päriselt aus olla, siis muuhulgas need Karu tänava ühikapeod olid meeleolukaimad mu elus. Komöödia võiks olla lõputu, kui traagiline noot poleks sellesse loosse sisse kirjutatud. Detailidesse laskumata - ma tean, millest ma kirjutan, kui see puudutab alkoholist läbiimbunud raisatud elu, kus komöödia on ammu tragöödiaks muutunud. Lugu, milles on palju kannatajaid, aga ennekõike lapsed, kes ei saa mitte kunagi päriselt terveks. Need, kes enda eest seista ei saa, nende pärast tuleb oma südant valutada. 

 

Niisiis, olgu sellel väike või suur mõju, aga mina septembris ei joo. 

Põhjuseid, miks vahelduseks teisiti, on palju. Tervis, maratoniks valmistumine, parem uni ja õppevõime. Võib-olla jääb mõni lolluski tegemata. Püüan siiski mitte millestki, peale alkoholi, loobuda. Ülikoolilinnas kavatsen osa saada tudengipidudest, olla endiselt seltskondlik ja osavõtlik - ka septembris, asendades alkohoolsed joogid mittealkohoolsete jookidega. 

Ma kutsun igaüht teist kaasa sellele teekonnale, et anda puhkus oma kehale ja vaimule. Püüda teisiti, õppida ja kogeda midagi uut. Luua veidi parem ühiskond ja olla eeskujuks lastele. 

KAS SINA SUUDAD?

KUU MARATONINI: kambavaimust ja kaalulangusest

Öeldakse, et jooksutrenni juures on raskeim osa jooksutossude jalga tõmbamine. See on suurim müüt, mida ma kuulnud olen!

Süngetel sügispäevadel, mil kallab kui oavarrest, olen istunud tossud jalas ja jooksuriidedki seljas - tunde jutti. Mitte miski ei sunni mind uksest väljuma ja jooksuga algust tegema.

Neil hetkedel on abiks lubadus, mille olen jooksukaaslastele andnud ja ma lähen, sest nad ju ootavad. Kambavaimul on suur jõud - tänu sellele on viimase kahe nädala jooksul kõik trennid eeskujulikult tehtud. 

Eile õhtul toimunud Neptunas Eesti Ööjooks Rakveres oli kavaväline ettevõtmine, millel osalemine oli treeneri sõnul lubatud üksnes tingimusel, et läbin kümnekilomeetrise teekonna rahulikult. 

Muidugi, see pole mingi probleem! Start käis ja olin rahulik. Kulgesime tempos, mis võimaldas jutustadagi. Aga üks hetk -  nagu ei piisanud või hakkas igav ja ma tõstsin tempot. Õige pisut, aga siiski. Ja siis tuli finiš. Aeg 53:23. 

Loodan, et treener mind ei karista. Keelab näiteks trennid ära või muud hirmsat!

 

Kokkuvõttes on kuu aega treeninguid tähendanud, et keha on treeningutega harjunud ja vajab liikumist aina enam. Regulaarne toitumine lisaks trennile on viinud kehalt mõne kilogrammi. 

Üks dieedidoktor rääkis kord, et tema liigitab inimesi koeratõugude järgi - vastavalt nende kehaehitusele. Ta pakkus toona, et ma olen nagu pikkade jalgadega Chihuahua. See tähendab, et iga kilo paistab kohe välja ja kaalulangus samamoodi. Maratoni joostes loeb aga iga gramm - eriti pärast kolmekümnendat kilomeetrit. 

Aga mul on veel üks üllatus varuks! Kõik on uus septembrikuus. Juba varsti, lähemalt.

Täna ma võitsin! 50 päeva maratonini

Esimesel treeningnädalal on kava täidetud 110%. Minu puhul, kes püüab ikka kusagilt lati alt läbi nihverdada, on see märkimisväärne saavutus. Eriti üldkehalise ettevalmistuse pool - võimalik, et esimest korda elus teen ära harjutused ja täies mahus, sest treener Margus ju ütles: "Manööverdamiseks ruumi pole." 

Eduka nädala juures mängisid oma osa ka jooksukaaslased, kes internetiavarusest leidsin. Kambajõud sunnib tossud jalga tõmbama ka siis, kui diivan pehme või valitsevad ilmaolud jäledad. Teiste seas on meil kambas joogatreener - tänu kellele on trennijärgsed venitusharjutused profimad, kui kunagi varem. Mu massöör on mu üle uhke - nüüd ma isegi venitan.

Aga nüüd kõige olulisemast. Ma pole ilmselt mitte kunagi rohkem kirju ega kõnesid saanud, kui teemal "aneemia". Näib, et häda on tuttav paljudele. Tõsi on, et koroonaaeg tõi pausi mu ravisse, sest haiglad on olnud täis haigemaid inimesi, kui mina. Tegelikult jõudsime toona doktor Rahuga tulemuseni, et teadus pole piisavalt kaugele jõudnud, et mind päriselt aidata. Hetkel on võimalik olukorda kontrolli all hoida rauapreparaatiga, mida tilgutatakse otse verre. Paraku vajaksin neid tihedamalt, kui on lubatud manustada. Nii see teema jäi, kui koroona tuli. 

Maratoni aneemik ei jookse ja ma võtsin end kokku, et verenäitajaid kontrollida. Tulemusest selgus: hemoglobiin 139 g/L! Vaatasin mitu korda järgi: 139 g/L!!! Mul ei ole nii kõrget näitajat iial elus olnud ja ravist on möödas ligi kaks aastat. Olen püüdnud mõelda, mis on teisiti ega ole leidnud erilisi muudatusi elustiilis. Igal juhul on tervis suurim võit siin elus ja ma ei salga, et see kasvatab mu (hull)julgust. 

Täna startisin üheskoos ligi tuhande jooksjaga Neptunas Eesti Ööjooksul. Oli see alles jooksupidu! Tuled, viled, trummid ja teised meelelahutajad igal nurgal. Üks vilin ei lõpe, kui teine juba algab. Võiks ju arvata, et Ülemiste City pole teab mis põnev paik jooksmiseks - aga ei, rada viis parkimismaja ülemisele korrusele, taas alla ja läbi vilkuvates tuledes angaari. Vahelduseks vanahärrade koorikontsert; trummarid ja tantsutüdrukud. 

Ma ei liialda, kui ütlen, et mul oli tunne, kui New Yorgi maratonil, kus gospelkoorid, päästeametnikest tantsupoisid ja kirevad kaasaelajad igal jooksusammul. 

Pealegi - iga vabatahtlik, kes tänase jooksuga seotud oli, elas häälekalt kaasa igale jooksjale. Üks tütarlaps, kelle nimi ununes küsida, ergutas nii, et kui teisel ringil temani jõudsin, oli hääl juba peaaegu ära, aga sellest ei lasknud ta end heituda ja hõikas igale möödujale: "Väga hästi! Pane edasiiiii!". 

Seda kõike on võimatu sõnadesse panna. Kummardan tänulikult Eesti Ööjooksu korraldajate ja vabatahtlike ees. See on välismaa, mille olete meile siia toonud. Kutsun üles kõiki järgmistel ööjooksupidudel osalema: 

28.08 Rakveres 18.12 Narva 

#eiolereklaam #notpaid #saeikahetse

Mul oli tegelikult raske treeningnädal seljataga, eile pikk trenn ning täna kava järgi vaid kerge sörk. Aga see melu ning valitsev energia mõjusid ja kui stardipauk käis, oli hoog juba sees. Ma ei ole kunagi kümmet nii kiiresti jooksnud. 

Aeg: 00:52:30. Keskmine tempo: 5`26"/km. 

Täna ma võitsin - iseennast ja see on pagana hea tunne. Jooksu tegelik võitja oli päikesetüdruk Grete-Liis Arro, ajaga 00:37:10. "Ja mu peika võitis meeste arvestuses," ütles ta särades, kui ladvaõun. Kui need kaks peaks lapsed saama, siis nad sünnivad jooksutossudesse - pole kahtlustki. Seniks, palju võite!

50 päeva maratonini. Naeratus on laiem, kui enne. 

Uue väljakutse tuules

Koroonaaastatel on kõike muud tehtud, peale jooksu. 

Tippsportlase tervitus!

Palun vabandust, et alles nüüd. 

Viimased  kurikuulsad koroonaaastad on olnud kaootilised. Ka minu jaoks.

 

Pea kõik, mis planeeritud, on tühistatud või teadmatusse lükatud. Ma pean silmas suuremaid spordiüritusi - just need aitavad pidevalt
motiveeritud olla ja end järjepidevalt trenni vedada.

 

Seepärast, et mina ei ole mingi spordihull, maniakk ega sõltlane. Tean, kui hea tunne on pärast kümnekilomeetrist metsajooksu, aga kodusel diivanil on kahtlusteta parem.

 

Nii need omamoodi kuud on läinud - rohkem mujal ja vähem jooksurajal. Matkatud on palju ja palverännatudki, seega pole stardipositsioon halvim. Parim, mis minuga vahepealsel ajal on juhtunud, on lugu sellest, kuidas mägedemees Alar Sikk ja mu isa mind oma sõnavõtuga pahandasid ja ma terve talve talisuplust tegin. Tänu sellele olin esimest korda elus terve talve terve. Täie tervise juures siiani!  

 

Järjepidevalt ärajäänud maailmamaratonide sekka kuuluv Londoni maraton, millel kirjas olen, on teatanud nüüd, et see toimub! Muidugi ei usu ma seda enne, kui Tower Bridge`il jooksen. Suurpäev jõuab kätte täpselt kahe kuu pärast - 3.oktoobril. 

 

Plaan B on mõni kodumaa maraton ja kui ka nendega peaks halvasti minema, siis Eesti metsi ja rabasid ei suleta - jooksen oma 42,195 km vabalt valitud rajal. Peaasi, et motivatsioon püsib. 

Armastatud jooksutreener Margus Pirksaar vaatas olukorrale otsa ja tegi verivärske kava, mille lähetas sõnadega: "Kuna nii vähe maratonini, siis kõik trennid tuleb nüüd kenasti õigel päeval ära teha. Manööverdusruumi pole."

Niisiis aeg läks juba käima ja jooks  ka!

Maratonil näeme!