EESTIMAA RASKEIM TEHTUD! ✔️

Ainus hetk puhastes riietes. Stardi eel.

Kaks ööd ja päeva magamata teel. Sadu kilomeetreid ürgset kannatust. Mille pagana pärast sinna ronisin?

Orienteerumisvõistlus Expedition Estonia on olnud mu listis aastaid. Küll keelab treener ära, küll on muud takistused teel. Sel aastal otsustan luba mitte küsida ja igal juhul minna. Sirle on kambas. Kuna orienteerujat me ei leia, võistleme Open klassis, mis tähendab, et ka telefoni on lubatud kasutada.  

Start antakse Rakvere linnast päikeseloojangul. Hetk enne saab kätte kaardi ning vajaliku info saja punkti leidmiseks. Enam kui kahe saja kilomeetri pikkune distants tuleb läbida rattal, jalgsi, ujudes ning kajakiga. Lõplik distants sõltub orienteerumisoskusest ja seda võimet mul pole. Topograafiline idioot - pehmelt öeldes, ent minu eesmärk võistlusel pole välja rabeleda õpitud abituse seisundist, vaid treenida ennekõike vaimu ultratriatloniks. Viimane leiab aset kuu pärast.

250 õnneotsijat on startinud - neist 100 püüavad pikka ehk paarisaja kilomeetrist distantsi läbida, teised on pehmorajal. Sirle püüab kaardi lugemist selgeks saada ja mina nagu ikka, võtan taktika püsida sabas andekatel. Ratastega üles mäkke, teiste tuules alla. Vihm juba kostitamas ja lõppu pole sel näha. Ilmselt 
ainus sirge teelõik jalge all ja just siis sõidab mingi sakslane mu rajalt välja. Maandun külili kraavi. Vihastan ja isegi "fatamte shaise" ei tule meelde. Algus veab viltu juba esimesel etapil ja alles esimesed üheksakümmend kolm kilomeetrit ootavad ees. 

Mõtlen, et intelligentne inimene sõidab ikka maanteel, karbonist kingad jalas ja liibuv rattakombe seljas, mitte

Eestimaa kõrgeim porimägi leitud!

sõjaaegse rattaga jändrikke ning palke täis libedal metsateel, kus radagi pole. Nagu sellest oleks veel vähe, lakkab rattapidur töötamast. Üks poiss püüab korda sättida, kui selgub, et tross on läbi. Käiguvahetus ei toimi juba ammu. Ratas ise kraaksuv ja vääksuv - andes pidevalt kui hoiatussignaali: "Tulen! Hoidke kaugele!"

Öötundidel ootab ees ülesande lahendamine, mis ka kogenud orienteerujatel päid kratsima paneb. Raketibaasidest eikellegimaal tuleb leida lausa kolm punkti. Minu ainus särav hetk ses öös on, kui juhin tähelepanu, et kätte antud kaart on peegelpildis. Keegi ei võta mind kuulda. Tunnid kuluvad baase läbi sõites, nende katustel turnides, väikeseid punkte otsides. Omamoodi rännak lapsepõlve ja on isegi nostalgiline, kui aus olla. Erilist tuska valmistavad punktid, mis on tühipunktid ja eriti nõme, et seda saab teada siis, kui punkt on leitud ja kulunud on vähemalt poolteist tundi väärtuslikku uneaega.

"Otsi välja koordinaadid," kamandab üks teist. Telefoni kasutamine on lubatud üksnes Open klassi võistlejatel. Jumal tänatud, sellesse kuulume meiegi. Aga vahet pole, levi pole ja punkte Google maps'is kirjas pole. Targemad pead nuputavad punktid välja, kui kõik baasid on läbi konnatud. Nende tuules saame punktid kätte meiegi.

Profid oskavad otseteid ka leida. Otsetee viib läbi vaevumärgatava kitsa metsaraja. Pimedus on ammu maad võtnud. Sõidame tihedalt teineteise sabas, eredalt vilkuvad tulukesed silmi pimestamas. Järsku peatab teel lebav roigas või midagi sarnast mu sõidu - lendan pea ees võssa. Kiivrita oleksin surnud, pole kahtlustki. "Tibukene, kas see oled sina?," küsib Sirle läbi pimeda öö. Katsun samal ajal, kas pea otsas. Tundub, et õnn pole mind maha  jätnud. Veel.

Kui ise ei oska, otsi oskaja.

Sõit jätkub teiste sabas, kuni metsapeatus meid neist lahutab. Proovime vahelduseks omal käel hakkama saada ja mõni pööre tuleb välja. Tunnid kuluvad kiiresti. Vihm on halastamatu ja külmad öötunnid on rasked taluda. Kaalun katkestamist. Ma lihtsalt ei suuda jätkata sõitu teadmises, et see on alles esimene etapp kuuest ja üks päev, veel üks öö ning hommik on alles ees ootamas. Sirle aga ei luba katkestamise juttu jätkata ja ma otsustan otsustada kui esimene etapp on tehtud. 

Päikesetõusul ootab Porkuni järv ja ujumisetapp. Sirle ujuda ei oska. Meie taktika on madrats, millele ronin esimesena peale ja Sirle, meeter viiskümmend, minu peale. Käte jõul liigume järve teise otsa ja sealt veel saarekesele. Mind tabab paaniline hirm, et kui peaksime madratsilt maha libisema, ei ole ma võimeline teda päästma. Nõuan, et Sirle hoiaks minust kõvasti kinni. Detailidesse laskumata - nii lähedased pole veel olnud. Õnneks püsib vetelpääste läheduses. Järve kaldal tagasi küsib ta: "Kas kaaslane tõesti üldse ujuda ei oska?" Sirle on pannud kinni kartust äratava loetelu ohtlikke pätte, aga ujuda ta ei oska. 

Külm võtab hinge seest ja meil pole muud võimalust kui teha tempot. Meie ees kõrgub nüüd mägi, mis võib liialdamata olla üks Eesti kõrgeimatest, mida sügavast võpsikust pole veel avastatud. See on lakkamatust vihmast ja porist nii libe, et ka jalgsi üles ei saa. Rattast rääkimata. Sõjaaegsed kobakad kaaluvad palju ja kuidas me ka ei püüaks neid sikutada, vajume tagasi - enamasti maadligi, otse porri. Olukord on nii närune, et see ajab viimaks naerma. Olgugi, et nutma peaks.

Viimaks on ainus võimalus üks ratas korraga oksa taha vinnata - üks tõmbab, teine lükkab. Sekka umbes tuhat kukkumist ligasesse porri. Kogu operatsioon röövib umbes tunni ja kui te arvate, et edasi läheb rada lihtsamaks, siis te olete naiivsed. Korraldajad naudivad kannatusi. Nad käivad isegi pööraselt rasketel võistlustel kannatamas ja soovivad sama teistele. 

Metsatuka kolme punkti otsides kostitab taaskordne vihmasadu. Oleme ülepeakaela porised, läbimärjad - vihmajuga nirisemas mööda selga tossudesse, mis lirtsuvad juba eilsest. Või oli see üleeile juba? Tammume kaootiliselt ja eksime korduvalt metsatukas. Me ei ole orienteerujad ega saa selleks - selles elus ilmselt mitte. Otsustame nüüd, et tegelikult ei ole meil punkte vaja. Adekvaatne inimene ei käi pilkases pimeduses mingeid vaevumärgatavaid punkte taga ajamas. 

Matkaetapp algab pärast hommikusööki. Palvetan, et hea kohvi ootaks vahetusalas, aga palveks see jääb. Vähemalt saab riideid vahetada ja ka porisele kehale tõmmatud puhas komplekt teeb olemise värskemakse. Matkaetapp jätkub Ohepalu kandis ja see pole jalutuskäik kergliiklusteel, vaid tee viib otse rappa. Vetruval rabal on liikumiskiirus umbes kilomeeter tunnis ja 27 kilomeetrit on minna. Kui ära ei eksi, aga meie eksime kindlasti. Õnneks on saatus meid taas kokku viinud orienteerumisgurudega. "Otsi silmaga sihti ja kõrgendiku heledat laiku," õpetab neist üks ja ma otsin meeleheitlikult heledat laiku. Tõotan endale seal samas, et ühel päeval õpin selgeks orienteerumise ja malemängu.

Tunde hiljem oleme leidnud ühe punkti ja see on tühipunkt. Tasus tulla! Need hetked õpetavad enesevalitsuse säilitamist. 

Gurud öös.

Rabast viimaks väljas avastan, et puusade ümber seotud jakk on kadunud. See pole suvaline, 

vaid üks lemmikutest ja pealegi päästab külmumissurmast. Taskus info punktidega. Pakun, et lähen omapäi otsima, aga Sirle teab, et rabas tuleb koos püsida. Tatsame terve tiiru taas läbi, kuni leiame jaki lebamast tühipunkti juurest. Vihm ongi taas kostitamas ja niiske jakk kulub marjaks ära, sest kaugel see järjekordne öögi on.

Vahepeal püüab Sirle kaarti lugeda ja me lõpetame kusagil Ohepalu kõrgendikul. Nii palju metsmaasikaid pole mu silmad veel näinud! Tasub eksida, mitte mingeid tobedaid punkte pidi tatsata. Kui selle paradiisi üles leiaks, korjaks seal päev otsa!

Lõpuks leiame ühiselt, et tee on liiga pikaks veninud ja targem on otse vahetusalasse liikuda. Google maps ei vea iial alt - kui levi leidub. Tee viib läbi tiheda võpsiku ja üle pea kõrguva sõnajala-aasa. Kuni leiame end kellegi tagaaiast - kurjalt lõrisev koer vastas. Anname võitluseta alla. Tatsame tuldud teed tagasi ja ringiga Kõrtsi, kus asub vahetuspunkt. 

Polegi ammu rattaga sõita saanud, oleme lausa ootusärevuses. Armsa tüdruku pakutud grillvorst ketšupiga on maailma parim. Olgugi, et vorsti ma ei söö ja endise ketšupisõltlasena olen punasest kastmest hoidunud aastakümned. Katsumused sunnivad meelt muutma. Olema tänulikud väga väikeste asjade eest. Nagu näiteks, et vihm on viimaks järele jäänud ja korraks on jalas kuivad sokid. Kannatus muudab inimese alandlikuks ja õnnestunud hetked pakuvad mõõtmatut rõõmu.

Järjekordne rattaetapp toob teele andekaid orienteerujaid ja ma pole nõus neist enam loobuma. "Hoiame hammaste ja küüntega teist kinni," luban härrale, kes räägib, et ühel õnnelikul õnnestus öösel hunti kohata. Suur ilus hunt istus ja vaatas temaga tõtt. Samal ajal selgub, et härra ise polegi suurem asi orienteeruja, aga tema naine kuulub lausa klubisse. Kambas on teisigi, kes haistavad õiget teed lennult. Iga tund on nüüd arvel ja me väntame higimull otsa ees, ent maha me neist jääda ei või.

Rattaetapi lõpus viskame oma porised rondid kus see ja teine. "Võtku endale, kes soovib," praalime endamisi. Minu omal pole pidureid, käiguvahetust ja väidetavalt on esiratas alt kukkumas. 

Öö on taas saabumas. Matkaetapp peaks olema kümmekond kilomeetrit ja orienteerumisgurud on endiselt meiega või õigemini meie nendega. See lihtsustab teekonda ja tõstab tuju. Selgub, et üks orienteeruja on Sirle sugulane ja teine andekas minu hõimlane. Meile Sirlega pole neid geene jagunud, mida teistel siin on hulga.

Järjekordse päikesetõusu eel oleme mere ääres. Mõned punktid lahutavad meid kajakietapist. Sugulased jäävad kuhugi maha ja meie kõmbime nüüd tundmatute tüüpide sabas Vergi sadama suunas. Silmad on kinni vajumas. Järsku vaatan põllule ja suur kult rukkis! Ma tean, et see võib olla hallutsinatsioon. Haaran telefoni, et kindlaks teha, kas kult on unes või ilmsi. Tõstan pilgu ja nüüd seal samas rukkipõllul hoopiski elevant! On võimalus, et Tallinna loomaaia asukas on jooksus ja seda ei saaks talle pahaks panna, aga teatud adekvaatsus on veel säilinud ja ma kardan, et tegemist on soovmõtlemisega, mis segatud kujutluse ning meeletu üleväsimusega. Olen vaatepildi eest siiski tänulik ja loodan, et tüüp, kes kohtas hunti, loeb seda nüüd ja on natuke kadegi, et ta kõigest hunti kohtas. 

Sadamasse jõudes selgub, et tuul on tõusnud ja kajakisõit jääb meil ära. Asenduseks rattasõit. Sellest just unistanud olemegi! Palun pooltunni und enne teele asumist, ent iga väiksemgi krabin või praksatus hoiab ärkvel. Viimaks olen väsinumgi. Start läheb ja ma ei tea kust see tuleb, aga energiat jagub. Katkestamise plaan on ammu meelest läinud ja tegelikult ei oska ma katkestada - pole lihtsalt mitte kunagi julgenudki seda teha. Sirlel on nüüd raskem ja püüan jänesena ees püsida. Samal ajal möödujatelt punkte uurida ja lõpujooksu detaile. Ühel hetkel on Sirle sabast kadunud. Täpselt ei teagi kuidas ta otseteel ära eksis, aga üleväsimus on nüüdseks väljakannatamatu, eksimised paratamatud ja elevandid teel. Sõidan ees Käsmu. Seal tuleb tornist köite abil alla laskuda. Värisen serval kui haavaleht, kuni valikut enam pole ja laskun nagu kästud. Siret oodates kohtume Viiviga, kes kinnitab, et orienteerumise osa sel võistlusel on olnud paras katsumus. Ta teab, millest räägib. Tegemist on orienteerumise maailmameistriga!

Sirle jõuab järgi ja otsustame nüüd, et võtame vaid need punktid, mis rajal ees ning sõidame Võsule finišisse. Tiirutame arutult ringi ja on viimane piisk orienteerumisvõimetute karikasse, aga finiši leidmine on viimase ööpäeva raskeim ülesanne. Pärale jõudmine rõõmustab nii palju kui jaksu rõõmustamiseks jagub.

Kümned sinikad ja üks marrastus. Kokkuvõttes polnudki Expedition Estonia nii raske kui kartsin, ent kannatusi jagus piisavalt ja vaimu treenis see kindlasti. Raskus arendab, kannatus kasvatab. Mida raskem on eesmärgi saavutamine, seda õnnelikumaks teeb finišijoon. Taastumine ja magamatusest välja tulemine olid samuti üllatavalt kerged. 

Küsimus nüüd on: kas kolmekordne ultratriatlon ehk Ironman kolmel järjestikusel päeval saab olema raskem? Vastusega ei tule kaua oodata - 11.augustiks on see selge.

Seniks - teeme trenni, näeme vaeva ja oleme õnnelikud!

Kertu

KUI PALJU VETT TARBIDA SPORTIDES?

Tervisesportlike aastate jooksul olen õppinud õigesti treenima, tervislikumalt toituma, teadlikumalt rauavaegusega tegelema. Ent on valdkond, milles jätkuvalt järeleaitamistunde vajan ja see on vee tarbimine. Jah, muidugi ma tean, et vesi on oluline ja tunnen ka, et ma ei tarbi seda piisavalt. Eriti keeruline on see võistluste ajal.  Sirle näiteks, Võhandu maratonil, ei joonud peaaegu üldse. Mina jõin samal ajal umbes kolm korda rohkem ja vaevlesin päevi veepuuduse käes. Eriti ekstreemsed väljakutsed lõpevad alati äärmusliku veestumisega, mil käin ringi kui hiinlane - silmad peaaegu kinni paistetanud ja keha vett täis. Olukord kestab keskmiselt kolm päeva. Võib vaid ette kujutada, milline olen pärast kolmepäevast ultratriatloni. 

Neptunas pakkus võimaluse külastada toitumisspetsialisti, et arutada vee tarbimise teemat. Team Estonia toitumisnõustaja Kerstin Joandi Spordimeditsiini SA-s teab, millest räägib, pole kahtlustki. 

Esimene ja kõige olulisem, mis saab selgeks: iga inimene on erinev ja vedeliku vajadus võib varieeruda inimeste puhul ekstreemselt. "Näiteks sama sportliku soorituse ajal tarbib üks sportlane pool liitrit vett ja teine poolteist," toob Joandi näite oma tööst. Uuringute kohaselt võib juba 2% vedeliku kaotus kehakaalust halvendada füüsilist sooritusvõimet ja kognitiivset funktsiooni. Vedeliku puudus suurendab lihaskrampide ja väsimuse riski ning pikendab taastumisaega.

Milline kogus vett on piisav? 

Nüüd läheb keeruliseks. Vedeliku tarbimine sõltub toitumisest, koormusest, keskkonnast ja higistamisest. Keskmiselt vajab terve täiskasvanu 28-35 ml vett iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Tasakaalustatud toitumine annab organismile umbes 1,2 liitrit vett ja ainevahetuse käigus tekib veel keskmiselt 350 ml vett.

Joandi pakub välja arvutuskäigu, mis aitab trennis kaotatud veekaotuse välja arvutada:

1. Kaalu end ilma riieteta enne ja pärast treeningut. Tee kaalumine pärast tualetis käimist ja pärast treeningut kuivata keha higist. Pikkade juuste korral on oluline ka need kuivatada enne kaalumist.

2. Kaalu treeningu ajal joodud vedelik.

3. Kui treeningu ajal on vaja tualetis käia, kaalu end ka enne ja pärast, et teada uriini kaalu. Kui kaaluda ei saa, kasuta standardväärtust 0,3 l.

4. Arvuta: kehakaalu kaotus (kg) + joodud vedeliku kogus (l) – uriini hulk (l). Jaga tulemus treeningu kestusega (h). Tulemus on higi kogus l/h.

Vedelikku tuleks tarbida 125% vastavalt kaotatud higi hulgale vähemalt 3-4 tunni jooksul pärast treeningut. See on lisaks igapäevasele vedeliku tarbimisele. Arvutusi tuleks korrata erinevate intensiivsuste, pikkuste ja oludega treeningutel.

Vee joomine trenni ajal

Toitumisnõustaja Kerstin rõhutab, et suurte koguste korraga joomine ei ole optimaalne, sest keha suudab omandada vaid teatud hulga korraga. Parem on juua vett väikestes kogustes ja sageli, eriti alates 60 minuti pikkustel treeningutel. Kui keha on pikemat aega ilma vee tarbimiseta, ärritab see soolestikku ning vedeliku vaeguses keha omandab vedelikke kehvemini kui normaalseisundis. Seetõttu on oluline vett tarbida enne janutunde tekkimist ja teha seda regulaarselt.

Kerstin Joandi olulisimad soovitused: 

1. Arvuta, kui palju vett su keha soorituse ajal kaotab, ja tee seda mitmesuguste

treeningute puhul.

2. Üle 45-60-minutilistel treeningutel tarbi vett juba treeningu ajal – võta kaasa pudel!

3. Joo vett vähemalt iga 20-30 minuti tagant.

4. Joo vett pigem väikestes kogustes ja tihedalt.

5. Võid vett juua ka enne treeningut, kuid tähtsam on vedeliku tarbimine treeningu ajal ja pärast seda.

6. Kui treeningu ajal jäi vesi tarbimata, siis tarbi ülejäänud osa pärast treeningut 1,25-1,5-kordselt.

7. Söö veerikkaid toite mitme päeva vältel.

 

#koostöö #neptunaseesti 

MAAILMA SUURIM AERUTAMISMARATON TEHTUD!

Spordikeeld ja endorfiinijanu ajavad hulluks. Õnneks lubas tohter, et matk ei ole keelatud ja see tähendab, et panen end Võhandule kirja. 100 kilomeetrit jõel seilamist on matk! Aamen.

Olgugi, et päästevesti andis Sipsik eelmise aasta Võhandu maratoni järel ära ning tõotas, et ei kunagi enam, panen temagi kirja. Ühine paat saab nimeks: Õhinapõhised. Sõbralt Sikult palume vankumatu kanuu, mille eelmisel aastal puruks sõitsime. "Lapime neid pidevalt," teatab Sikk stolise rahuga.

 

Me teame, et sel aastal on veetase madalam kui aasta eest ja see tähendab rohkem kivisid ning aeglasemat voolu. Külm ilm raskendab olusid veelgi, kui energiakadu on suurem. 

 

Hommikul tõmban unesegasena Sipsiku õe õhutusel suusapüksid jalga. Etteruttavalt - ainus kehaosa, mis sel päeval ei külmeta, on reied. Muu külmetab hetkest, mil Sipsiku papsi autost välja astume. Pea on kõige täbaramas olukorras, kui avastan, et müts on kadunud. Varahommikul tehtud vahvlilokid külma eest ei kaitse, ent on muidugi ilusad ja seda fakti ei tohiks alahinnata. 

 

Vennad Sikud on me kanuuga õigeaegselt Tamula ääres. Maailma suurima aerutamismaratoni stardis on 1178 rafti, kanuud, kajakki ja supilauda. Kokku 29-st riigist! Meie jõuame veele päris viimasel minutil ning asume massi poole tüürima, kui teekond saab ootamatult kärarikka jätku. Selgub, et oleme sportlaste sekka sattunud. Algajal kanuutajal on keeruline orienteeruda keset sportlasmassi. Järv pole märgistatud - algajad, edasijõudnud ja päris sportlased. Liiatigi satub taolisele rahvamaratonile palju neidki, kes esimesi tõmbeid teevad ning tüürimist alles harjutavad. Oleks te meid eelmisel aastal näinud! Igatahes tõmbame kanuu roostikku ja poeme sealt arglikult välja alles siis, kui stardipauk on ammu kõlanud ja mõisa peale võistlevad sportlashinged kaugusesse kadunud.

 

Sel aastal olen mina taga ja tüürin. Ütlen kohe ära: sündinud talent! Teeme tiiru Tamulal nagu ette nähtud ja siis algab maraton! Voolu pole, tuleb kätele valu anda. Teised kõrval paatides praalivad treeningutest ja sõidetud kilomeetritest. Meil on selge vana sporditarkus: nõrgad treenivad, tugevad võistlevad. Viimane treening oli meil aasta eest Võhandul ja mitte üht tõmmet vahepeal. 

 

Nullkraadilähedane ilm röövib hinge seest. Sõrmed on kõige keerulisemas seisus. Need külmetavad nii, et ühel hetkel on valu väljakannatamatu. Sipsik soovitab veri käima saada, aga valu ei lase liigutada. Ma nutaks, kui sest kasu oleks. Unistan jopest, mille Siku autosse viskasin ja soojadest labakutest, mis pagan teab kus.

 

Kääpale jõudmine valmistab rõõmu. See on Sipsiku kodukant. Tema maailma armas emps seisab oma sooja naeratusega sauna esisel ja lehvitab. Järgmisel nurgal musitseerivad külaeided purde peal. Üks taob potil hoogsalt rütmi, kui teine käristab millegi tundmatuga ning kolmas saadab käreda häälega. See kõik kokku on pagana raju. 

 

Tee mööda käänulist jõge on lummavalt ilus. Mõnes paigus saame pääsukesed saatjaks kaasa, teises silmame sinikaelparte paterdamas. Kaaskondlased on jutukad ja lustakad pealegi. Halastamatud kärestikud ootavad alles ees ja need hõrendavad ridu ning vähendavad lustlikku meelt. 

Sipsik arvab, et varsti on Paidra ja mina annan sellest Alarile teada. Oleme palunud teda paati tassima - mina seda teha ei tohi ja Sipsik ei jõua. Tegelikkuses jõuame Paidrale alles tundide pärast. Sikk on ootamisest tüdinenud, ent ei näita välja. Ühe poisi haaran teelt ja palun tassimisel abi. Kuuletub kenasti.

 

Leevil on juba keerulisem, kui Sikk pole ootamas. Õnneks leidub džentelmenlikkust vanahärras, kes tõttab jooksujalu appi. Pikemaks tassimiseks palun abi spordipoisi välimusega noorikult, kes veenmist ei vaja. Teise haarame kusagilt künkalt. Samuti kena inimene kahtlusteta.

 

Ise saame samal ajal kaasa tehtud võileiba kiirkorras järada. See on ainus hetk söömiseks ja näeb halb välja. Palun, et fotograafid neil hetkedel tabatud inetud kaadrid filmilindilt igavesti kustutaks. 

 

Järgmisel käänul on uhke süst kahe kivi vahel kortsu väändunud. Paadimehed õnnetusest alles välja ronimas. Saame küljelt napilt mööda ega pea rusuhunnikus lõpetama. Roostikus kaklevad kotkad nii, et suled lendavad. Ühel hetkel saab "lööma" läbi ja sulelised lendavad graatsiliselt üle me peade. Need on hetked, mille nimel tasub looduses aega viita. Olen unistanud jäälinnuga kohtumisest siin jõel, aga mõnd hetke tuleb oodata. 

Viira veski juurde on kogunenud massid. Sikk samuti ootel, et näha meid ümber minemas. Oleme otsustanud, et õnn on juba proovile pandud ja sel kärestikul me ei riski. Samal ajal lõpetavad sõidu vesiselt neli paati viiest. Oma otsusega rahul ja kogume julgust järgmiseks kärestikuks. Seal on meil eelmise aasta kogemus ja taktika meeles. Sipsik eesliinil saab korraliku veepahvaka sülle ja püksid jalas märjaks, aga muus osas läheb edukalt. Keegi sillalt hõikab juubeldavalt: "Vaata, komissar!". Teeme selle nüüd kohe selgeks: minu vankumatu kaaslane paadis on siiski politseikolonelleitnant! Minu teada kõrgeim naispolitseiametnik Eestis!

Süvahavval on jõe mõlemal kaldal ümber läinud paatkondi palju. Kes joob, kes vahetab riideid ja küllap peab plaani. Medal igaühele, kes külmast veest läbi käinuna suutis maratoni jätkata. 150 alustanud paati finišisse ei jõudnud - põhjusel või teisel. 

 

Leevakule jõudmine rõõmustab meeli - 75 kilomeetrit on sõidetud. Andekas fotograaf Rein seal ees ja see tähendab, et esimest korda elus saame ilusad pildid spordivõistluselt. Üldiselt on nii, et kui tahad inetuid pilte näha, ava sportfoto. Parandus, mõned õnnelikud erandid siiski, kui oled sattunud Jõeperade kaamera ette! Rein ei pea paljuks ka paadi tassimisel abistada ja see on jätkuvalt suur õnnistus. Kanuu kaalub siiski 50 kg, pluss tünn vee, toidu ja vahetusriietega. 

 

Roosamannavahune päikeseloojang on väljateenitum kui iial varem. Poolteist kilomeetrit enne Räpinat püüab pilku suur lõke kaldal. Peremees innustab: "Mõelge maale, mis sõidetud ja kui vähe on veel jäänud!" Mõni sõna annab tubli annuse jõudu. Tänulikkus saadab teekonda Räpinasse, kus kaugelt paistev kirik on üks ilusamatest. Kostuv melu toob elu sisse ja tõmbame end hooga kaldasse. Rein, objektiiv endiselt käes on nüüd organiseerinud poisid appi. See on järgmine tase: daamid aidatakse paadist välja, hooga haaratakse kanuu veest ning joostakse sellega teisele poole vett. Püsime vaevu sabas. Aitäh, Robert ja Erki! Poisid, kes sõitsid 76 kilomeetrit, läksid paadiga ümber ning külmetamisest hoolimata tulid appi neile, kes seda kõige enam vajasid. Isetu headus soojendab hinge.  

 

Me ei raiska nüüd aega ja asume oma viimasele kümnele. Pimedus võtab maad ja silm vaevu seletab teed. Minu uhke pealamp on muidugi tünnis, kust me sõidu ajal midagi kätte ei saa. Sipsiku lambil on vist patareid läbi. Sikk uuris mitu korda, kas meil lambid ikka on ja kinnitasin talle, et kõik on kõige paremas korras. Järsku on vihm kohal ja tiheneb iga hetkega. Vahvlilokkidest pole enam midagi järel. Iga kilomeeter on aina raskem taluda ja ainus mõte sel kannatuseteel on, et see agoonia lõpeks ometi. Vool ei kanna enam ja vaeva tuleb rohkem näha. Me soovime, et oleksime pisutki trenni teinud. 

 

Kusagil pimedas kostub akordion. Tundmatu mees põõsas mängib lakkamatult tuntud viise. See sürreaalne hetk aitab kilomeeter edasi. Käed on nii väsinud, et tundub nagu hakkaks otsas kukkuma, mul poleks neist kahju. Sipsikul sama, ent me teame, et oleme hullemastki läbi tulnud, korduvalt. Muuhulgas oleme mõlemad läbinud saja-kilomeetrise ultrajooksu Haanja tõusudel ja kiiremini, kui kanuuga Võhandul. 

 

Sada kilomeetrit magusat valu ja finiš rõõmustab pööraselt. Kannatus muutub peagi iluks. Olgugi, et valu kätest veel ei kao. Ajaga 15:31 oleme kümnes paat oma klassis. Üldkokkuvõttes 760-nes, teatab kommentaator Riho. Kõige viimane paat jõuab finišisse 21 tunni ja 12 minutiga. Vat nemad on tõelised sportlased. 

Istume Sipsikuga öötunnil kuuma sauna alumisel astmel nagu lastud varesed ja nendime ühiselt: pagana tore, et tulime. Aga matk see siiski polnud. Aamen. 

PS! Kevadine Võhandu on aasta ilusaim aeg matkaks! Astu vaid paati ja seila mööda muinasjutujõge. Vennad Sikud korraldavad muu: 509 4701. PS2! Kui tüürist puudus, siis ärge mind unustage. #notsponsored

 

Fotod: Rein Leib

Vasaloppet 100 tehtud! Järgmiseks Tartu maraton 100!

"Ees ootab sajas Vasaloppet," räägib Sipsik ühise jooksutiiru ajal.

"Ma tahaks minna," vaimustun nagu tavaliselt.

"Kas suusatada oskad?," uurib tema. 

"Ei. Aga paneme kirja," pakun naiivselt.

"Ma ka ei oska suusatada. Olgu."

 

Aega ma ei raiska ja aasta hiljem oleme Sporttraveliga Rootsis, ajaloolise Vasaloppeti stardis. Kokku on meid 250 rahvuskaaslast ning teised ligi 19 000 suusahunti.

 

Öömaraton 30 km on plaanis ööpäev enne. Ma ei mäleta, millal end sellele kirja panin, aga millest on võimalus osa saada, selles ma tingimata osaline olen. Kamraad Rimm veenab mind samal ajal ümber mõtlema, et suure sõidu eel mitte end ära väsitada, aga ma ei kavatsegi ümber mõelda.

 

"Mina sõidan pooleteise tunniga," teatab vabastiili harrastav Rimm, kes lubab esimesed kümme kilomeetrit siiski minuga püsida. Start läheb ja juba esimesel kilomeetril manitseb spordimees mind end tagasi hoidma: "Meil on  kolmkümmend kilomeetrit minna, hoia energiat." Tunne on hea ja ma ei anna grammigi järele. Järsku on ta sabast kadunud, ent pimeduses ei seleta hästi ja võimalik, et suusahunt pani juba ka mööda. 

 

Järgnevad kilomeetrid laternatuledest ääristatud suusarajal on mu lemmikud. Ja mulle isegi ei meeldi suusatada! Rahvas on piisavalt hajunud ning vaid üksikud tolknevad ees. Tegelikult oskan vahel juba rada vahetada ja meeldivalt lauged laskumised aitavad tänasele trennile kaasa.

 

Esimene joogipunkt tuleb kiiresti ja vedelikupuudus on mu igipõline probleem. Joon Sipsiku laenatud

joogikotist palju jaksan. Nii ka järgmises punktis. Süüa saab väikese suutäie alles päris lõpu eel - väikese lapisaia vorstiga ja see pole teab mis maitsev.

 

Finiš kõrgub valgusatud kiriku kõrval, kus juubeldavat rahvast jagub. Olen kindel, et lihased on valusaks sõidetud, ent ilu on seda väärt. Bussi otsingutel komistan Rimmi ja Reinu otsa. "Mis asja, sa oled ammu siin?," küsib Rein. Rimm jahvatab samal ajal oma kukkumistest. 

 

Õnne peab olema. Elus ja suusarajal samuti. Päev hiljem põhidistantsi ehk 90 kilomeetriseks maratoniks sättides selgub, et olgugi, et mul on kaasas kaks paari suuski, uus suusakombe ja muidugi vahvlilokimasin, olen teiste kõrval võhik.

 

Sipsik laob lauale kümned geelid. Ott on expolt uhke vöökoti soetanud ja sätib sellesse oma värvilised geelipakendid. Midagi tilgub siit ka mulle ja pistan moodsa kraami endale taskusse. Kui muud pole, olgu tunnegi vähemalt kui sportlasel.

 

Rein kiitis äsja Vasaloppeti rikkalikke toidupunkte, aga nüüdseks on selge, et ta mälu on teda alt vedanud ja sel võistlusel on kukkel ainus, mida traditsioonilise mustikasupi kõrvale pakutakse. Sai ja saialaadsed tooted on viimased, mis mu eelistustesse mahuvad - suusamaratonil pealegi.

 

Magama heidab me kamp juba pärast seitset õhtul. Olen toakaaslaseks kaubelnud tingimata mitte norskava sportlase, aga just neid tõmban ligi nagu koduta kasse. Vähesed öötunnid mööduva kaaslast esiagu hellalt paitades, hiljem julmalt togides. Tulevikus valin toakaaslaseks üksnes kassid ja koerad. Aamen!

 

Kell heliseb juba 2:45. Viimasena majast lahkudes haaran kohvitassi ja hüppan bussi. Rahvas on vaikne aga tegelikult on alles ka öö.

 

Üsna pea on selge, et enneolematu ummik maratoni piirkonnas tähendab hilinemist starti. Mõni sportlane hüppab kuus kilomeetrit enne bussist välja ja jookseb suusad käes stardijoonele. Kiiremad suusk-jooksjad jõuavad õigeaegselt starti. Ühel poisil bussis selgub, et tal on kaasas kaks sama jala saabast. Teadmine, et alati võib hullemini minna, rahustab kergemalt pääsenute meelt. 

 

Stardijoonele hilineme viimaks 45 minutit ja palun lugege nüüd hästi tähelepanelikult: ma stardin esimese grupi joonelt! Ainus kord elus - stardin juubelimaratonil tippsportlasena! Teised 19 000 on juba ammu võistlustules, aga see pole oluline.

 

Eesti koondis söödab otse kurikuulsale kolmekilomeetrisele tõusule ja me saame saba kätte. Nüüd seisame tõtt kui seinaga ja passime paigalseisus. Sipsikul ja ta täna sünnipäeva tähistaval õel on nahaalsust mäkke kõndida. Ma tahaks muidugi ka, aga ei julge - selle kuritegeliku teo eest võib disklahvi saada.

 

Õnneks saan Eesti suusatajate kampa ja üks neist on tegija, kes jagab viimaseid õpetussõnu. Alles pärast tõusu läheb sõit lahti ja sportlaste sabas püsin vähest aega. Mõistan peagi, et tulin valede suuskadega ning vähe sellest - mulle näib, et need on määrimata. Nii palju olen ikka suusataja juba, et saan aru, kas suusk libiseb või takistab sootuks.

 

Jalad on juba ligemärjad ja on külm on ka. Teen veidi tempot, aga saan kohe aru, et see pole võimalik kui oled rajale tulnud 19 000 inimese seas viimasena. Radu pole ammugi - mõned meetrid on vaevumäegatavat rajalaadset mustrit täheldada, ent üldiselt tavaline lumepudru. Iga väiksemagi künka eel on suusatajad puntras koos - see kamp siin on sahatamise tipptase! Proovin küll teiste vahelt minnes laskuda, aga käpardlikumad tegelased on poole mäe peal maadligi ja lõpp läheb alati ühmoodi - panen sahka või trügin ebaviisakalt laskujate vahelt läbi. Aga ma ei kuku mitte kordagi - see on selleaastane Tartu maratoni kool.

 

Plusskraadid on võtnud võimust ja kõik see maa näib olevat uttu mattunud. Enamus ajast matkame suusad jalas ja sõbralikus kambas koos. Kõik see on parajalt kentsakas, ent reeglites on kirjas - suusad peavad olema jalas. Päev looduses pole õnneks raske ja kannatust on üllatavalt vähe. Samas jookseksin vähemalt kaks korda kiiremini. 

 

Oxbergi toidupunktis sotsiaalmeediasisu tootes avastan uued kontrollajad ja siin ei ole arvestatud meie hilinemist. Hilinemine on meie enda probleem. Lootus, et juubelimaratonil suhtutakse kontrollaegadesse ehk leebemalt, on naiivne. Igas toidupunktis on isearvestus ja kui kell lüüakse kinni, tõmmatakse lina ette. Kusagil neist punktidest püütakse ka Rimm kinni ja sellega on tema sõit sõidetud. Mul tuleb nüüd suusatama hakata ja mis siin salata, olen seda hetke oodanud. Rajaäärsed määrdepoisid määrivad midagi suuskadele ja kuna ma olen ikkagi suusataja - saan kohe aru, et need poisid tunnevad asja.

 

Järsku on massiivne traktor keset teed ees. Rootsikeelsest hoiatuses ei saanud ma aru. Raudkolakas on värskemat rada sisse sõitmas, mõistan alles viimasel hetkel. Aga ainult kaks rada - seega tuleb suusatajatel kuuelt rajalt kolida ümber kahele. Te ei kujuta ette, millises puntras koos me suusatame. Õnn saadab seda teekonda vaid hetke ja varsti plätserdame taas jalgupidi pudrus. 

 

Rahvas on morn, aga ega ma ise ka tingimata kontakti ei otsi. Siis võtab kohalik poiss Lars kõrvale ja teavitab, et käis äsja Tartu maratonil. Ma ütlen teile, et iga vasaloppetlane peaks Tartu maratoni läbi sõitma! Siis lõpeb see sõitu takistav sahatamine kord ära! Svenska, õpi Haanjas suusatama! Lars on liiga väsinud ja aeglane pealegi, et tempos püsida. Ma ei tea, kust see mul tuleb, aga maratonide lõpuosas olen kui tank - ürgne jõud viib edasi ja miski ei takista enam.

 

Viimases punktis võtab pimedus maad ja minul on kaasas papsi kingitud maailma parim pealamp. Panen selle põlema ja valgustan pool Rootsimaad ära. Kusjuures teistel ei näi lampe olevat ja nüüd koonduvad suusatajad minu ümber. Ega see ei meeldi mulle, sest nad ju takistavad sõitu - eriti kui pidevalt kukkuvad ees ja kõrval. Pimedas manööverdamine on keeruline.

 

Sõidan nii kiiresti kui suudan, et ükski pimeduses kobaja mind enam kätte ei saaks ja varsti kõrgub finiš.

 

Olgugi, et rada oli mu elu keeruliseim, suusad valesti valitud ja määret ei tundunud üldse olevat, oli Vasaloppet kergem kui kunagi olen arvanud. Mulle näis see midagi Ironmani taolist, mida üksnes kangelased suudavad. Aga ma ütlen kohe ära: ka rajata teel, jalad märjad ja 19 000 inimese sabas startides on Vasaloppet lihtne katsumus. Vähemalt neile, kes end veidi liigutavad ja kelles eneseusku leidub. 

 

Aeg protokollis oli küll 12 tundi ja peale, aga nii tugev ma polnud. Kui starti hilinemise aeg maha arvata, sõitsin 11 tundi ja veidi peale. Hea baastreening ultratriatloniks. Ühtlasi otsustasin, et kui Vasaloppet 100 sai tehtud, võtan plaani Tartu maraton 100! Olen niikunii plaaninud kaua elada - nüüd siis tuleb elada ka tervelt ning sportlikult. 

 

 

Name: Kertu Jukkum
Race: Vasaloppet
Time: 12:19:43
Place: 1920

 

Neli kukkumist, auk pükstes ja kadunud galerist Tartu maratonil

Kamraad Raivo Rimm teatab, et tema maratonil ei stardi ning soovitab mul tõsiselt kaaluda, kas riskin libedal rajal sõiduga kaks nädalat enne Vasaloppetit. Siis helistab tagasi teatega, et mina pean tingimata minema, sest telelugu tuleb teha. Rindele saadetakse ikka see, kellest on vähem kahju.

Üks asi viib teiseni ja see omakorda järgmiseni. Maratonieelsele õhtule planeeritud raamatuesitlus jätkub kunstigaleriis filosofeerides. Kõlama jäävad mõtted: elada tuleb täna ja seikluste ootuseks pole tingimata tarvis Hondurasesse rännata - juhtumised ootavad kõikjal kui vaid võimalus anda. Kunstisaal on hea pinnas suurepärastele ideedele ja muidugi ei pea ma paljuks uued näod maratonile kaasa rääkida. 

Surmauurijal olla juba aastaid vanaisa 84.aasta suusad ootel ja juubelimaraton on õige hetk andmaks neile võimalus. Komplekti passib hästi mu isa kasutamata 88.aasta võistlusnumber. Teisele poisile – galeristile - leiame komplekti linnapealt. Suusatanud pole neist kumbki – üks vist mitte kunagi ja teine vähemalt paarkümmend aastat. „Aga suusatamine on nagu kõndimine – jalg jala ette – seda oskab igaüks,” avaldab keegi veenvalt ses pikale veninud öös, mis täis (elu)kunsti.

Hommik koidab varem kui vaja. Seisan suusakepid käes keset lummavat päikesetõusu Tartu kesklinnas ja keda pole, on elukunstnikud ise. Õnneks halastab galeristi viimaks ja annab end näole. Surmauurija, kes kõneleb mälestuste loomise vajalikkusest ja kõigi võimaluste kasutamisest, näib tänasel päeval ennekõike hea teoreetik.

Teel Otepääle saavad väljavaated selgemaks. Maratonirada on täis väljakutseid ja ööst leitud kaaslane suusatas viimati üheksakümnendatel. Härra Rimm on loovutanud võõrale oma numbri ja see peab õnne tooma. Naer saadab kogu teekonda ja ma tean, et pill tuleb pika ilu peale.

 Pärale jõudes on esimene ülesanne leida oma suusad, mis meistri käes määrimisel. Keegi Martin on kadunud kui nõel heinakuhjas ja start läheb kohe. Käin putkast putkasse ja uurin, kas keegi tunneb tagaotsitavat. Tema asemel leian eest oma ekspeika. Nostalgiaküllane kohtumine viib hetkeks mõtted mujale. Alles päris viimasest putkast viidatakse Martinile, kes teatab, et täna ta oma telefonile ei vasta. Kui sa oled suusamäärdemeister, siis just Tartu maratoni päeval on paslik unustada oma sidevahend. Vähemalt on mul uued moodsad suusad – skinnid. Tänastes oludes absoluutselt vale valik, aga seda ei tea ma veel ja ilu maksab ka midagi.

Veel enne starti leiab aset minu esimene kukkumine. Kohe Tehvandi ees lendan jala pealt – suusad, kepid ja prillid kus see ning teine. Pea saab korraliku põntsu ja ranne on valus. Pole just paljutõotav algus, aga galerist näib veel täbaramas olukorras ja teadmine, et asi võib olla hullemgi, lohutab alati. Stardi magame maha aga tõelised tipud tulevadki lõpust. Kohtumine Jarek Jõeperaga rõõmustab alati, ent kuna tema on täna siin matkaseltskonna juht, siis mulle tundub, et nüüd tuleks sõidule hoogu lisada.

Muidugi pole mul aimu, kus täpselt on järsud laskumised ja ohtlikud kurvid. Olgugi, et käesolev on mu kolmas suusamaraton, ma suusatada ka endiselt ei oska. Öine teooria "jalg jala ette ja suusatamine kui osa loomulikust intelligentsist, mis emapiimaga kaasa antud" ei näi kehtivat.

Umbes esimese kilomeetri lõpuks on laenatud suuskadel Rimmi numbriga galerist kadunud silmist. Olen kindel, et kohtume peagi, ent etteruttavalt olgu öeldud: kergelt tulnud, kiirelt läinud. Nüüd on kõrval koha sisse võtnud maratoonar-Rein Visu suuskadel. See poiss räägib kolm korda rohkem kui mina ja ma pole vähejutukas tüüp. Ühiseid maratone on me kontol mitmeid.

Juba esimene suurem laskumine ja mu jalad värisevad kurjakuulutavalt. Radade vahetamine ei tule alati välja ja kiiruse tõustes kipun end juba enne saatuslikke hetki vabatahtlikult pikali viskama. Aga hetkeks on julgust enam, püüan meenutada mu lemmiktreeneri Rehemaa sõnu ja kuidagi koba peale jään püsti. Kohe samas ootab järgmine laskumine ees – nüüd juba kurviga ja rada kaob järsku jalge alt. Pagan, ma pole selleks valmis! Panen sahka – paar korda olen sel hooajal seda harjutanud. Ja saate aru – ma jään püsti! Olen enda üle nii uhke, et väärin juba medalit. Aga 58 kilomeetrit on veel minna.

Järgmise jõhkra laskumise eel olen julgem ja lähen täispangale. Ei mingit sahatamist, kui olen tulnud suusatama! Hädaabipaketis on Mirjamilt saadud vile - kui keegi peaks ette hüppama. Reaalsus on, et seda ei jõua ma haarata, kui näen koba olemisega meessuusatajat oma rajal ees ja pauhti kukub ta veel enne laskumist. Reaktsioonikiirus pole täna kiita ja võõra inimesega kokku kukkumise hirmus laskun parem kohe maadligi. Saan haiget muidugi ka – hingele peamiselt.

 Rein ootab mu lojaalselt ära – pärides mitmes kukkumine see oli. Vist kolmas. Varsti tuleb neljaski ja ma ei tea millise ajal täpselt, aga üks neist saab saatuslikuks mu uutele liibuvatele pükstele. Paljud märkavad, aga keegi ei ütle, et auk kaunistab pükse.

Kilomeetrid lähevad aga kiiresti. Tartu maratoni rada on selles mõttes mu lemmik ja teeninduspunktid meeleolukad pealegi. Sangaste kirikuõpetaja Tanel Meiel isiklikult jagab traditsioonilist mustikakisselli ja ulatab maratoonarile banaanipalakese. Lubab, et taevane isa hoiab mind, suuski ja annab hea tulemuse pealegi. Ma pole usklik, aga täna olen isegi palju palvetanud – peamiselt palunud, et terveks jääksin. Kõik muu on küsimatagi imeline – rada, ilm, seltskond. Kiidan seda Reinule ja tänan õnne, et olen rajal.

Üks mees kõrvalt avaldab siis, et nii imeline see jäine ohtlik rada siiski pole. Olen viimasel ajal mõeldnud, et kui paljudel tuleb antidepressante neelata, et ajukeemiat positiivsemaks keerata, siis ehk peaksin mina depressandid välja nõudma, et ligimesega end sarnasele nivoole seada. Seniks naudin ebaadekvaases optimismikülluses iga sekundit rajal ja keskendun üksnes kilomeetriposti esimesele numbrile.

Rajal kohatud üks mu lemmikutest – Kairi avaldab, et temagi loeb üksnes esimest numbrit kilomeetripostilt ja need vahelduvad liiga kiiresti. Alles mõni aeg tagasi pidasime ühist plaani, et sulatada kõik see lumerada. Nüüd maratonirajal ei soovi me kumbki, et pidu nõnda kiiresti läbi saaks. Galeristi kadumine on ainus, mis muretsema paneb, aga loomulik kadu on maratoni paratamatu osa. Ja kukkumised – neid tuleb ette tõttöelda palju. Õnneks enam mitte mul. Äkki sain suusatamise selgeks?

Vedelikupuudus on pikale veninud õhtu tulemus ja nii kaanin mustikasuppi igas teeninduspunktis. Reinu sõnul laristan liiga palju aega, aga pidu kestab veel ja ma tahan sellest kõigest maksimaalselt osa saada. Kohalike püsti pandud teeninduspunkt laudlina ja konjakiga on ligitõmbav. Õnn, et konjakit ma ei joo. Varsti on mul siiski kaks võimalust, kas teha metsapeatus või kihutada lõpuni ja viimases hädas valin viimase. Finiš kõrgub liiga kiiresti ja see kurvastab meelt. Samal ajal on juba kahe nädala pärast uus juubelimaraton ees: Vasaloppet 100 aastat! See saab olema mu elu esimene Vasaloppet ja kohe hiigelpidu. 

Varsti selgub, et galerist sõitis 47.kilomeetrini! Surmauurija on teel Otepää poole, et meid finišist püüda. Mees on selgelt hiljaks jäänud aga võib-olla on parem, kui surmauurija jääbki kõikjale hiljaks.

Vahepeal teatab sõber Lennart: „Sul on suur auk pükstes!”. See pole nali. 

Galeristi kaotuste kõrval on see siiski olematu. Tema on lõhkunud laenatud suusakepid ja endki. „Põlv on paistes, küünarnukk marraskil, lumepimedus, tärkav depressioon...,” loetleb tema. Naeran nii, et pisarad voolavad mööda mu põski – ise pidevalt vabandades enesekontrolli puudumise pärast. „See kõik on hale ja kurb,” võtab ta maratoni kokku, ent kiidab medalit ja ma luban, et ühel päeval kingin oma medali talle. Mees, kes tuleb otse kunstsaalist laenatud suuskadega maratonile ja sõidab 47 kilomeetrit, vääriks tegelikult karikat.

Päris medalimees ootab lodjasaunas: Juhan Leenurm sõitis end poolmaratonil poodiumile. See endine väike poiss on mind rohkem motiveerinud kui ta arvata oskab. Ilu kestab veel kaua. Numbrid mind ei huvita, aga keegi statistikahuviline teatab, et mu maratoniaeg 5:48 on tunni võrra parem, kui eelmine aeg oli. 

Nüüd olen ma siis suusataja, jah?

PS! Jürgen Puistaja reportaaž maratonilt:
https://reporter.kanal2.ee/7963280/kukkumised-ja-verised-ninad-50-tartu-maraton-jaab-osalistele-kindlasti-meelde

KORRA VEEL ELU RASKEIM VÄLJAKUTSE - Taliharja Vanakuri Hiiumaal

Minu isa on õpetanud, et oma lubadusi tuleb pidada. Püüan minagi, ent endale antud lubadustega ei lähe alati hästi. Lubasin aasta eest, et iial enam ei võta ma ette põrguteekonda Taliharja Vanakurit. Aga lubadus läks meelest ja kui Sirle jooksutiirul rääkis, et temagi sooviks just sellel võistlusel osaleda, ei pidanud ma paljuks ühist teekonda lubada. Üksi ta ei julge, kardab pimedat metsa. 

Taliharja Vanakuri on ränkraske võistlus või teekond, mille distants on 101 km ja arvestada tuleb, et mitte kunagi pole see tegelikult sadakond, vaid tunduvalt enam. Muidugi on päris pöörastele ka 126-kilomeetrine distants ja algajatele viiskümmend kilomeetrit. Seekordne võistlus oli plaanitud Hiiumaal - tõenäoliselt ühel Eestimaa ilusaimal matkateel. Etteruttavalt - võibolla pole see teekond teab mis kena vesisel talvel. Liiatigi, päris kohe põrguteeks võib see kujuneda. 

 

Igal juhul, kui Hiiumaa matkatee, siis austatud matkajuht Alar Sikk, kes on ühtlasi matkatee rajaja, tuleb asjasse pühendada. Nii ma räägin talle, et oleks kena, kui ta sel teekonnal tuge pakuks ja kui Sikk midagi lubab, siis nii on. Tom, teine suurvõistluste isiklik päästeingel, ühineb päästemeeskonnaga ja taliharjaliste heaolu tagamine saab neile meestele riikliku tähtsusega ülesandeks. 

 

Hommik on ärevust täis, kui ärkame Ristna loodusmajas. Öötunnil on saabunud ka Madli, kes teistkordselt Taliharjat teeb ja sel korral tingimata lõpuni. Vorm on paljulubav. Aga olulisest enne: heidame viimase heldinud pilgu oma laitmatule pediküürile ja roosadele varvastele: mõneks ajaks on sellega nüüd kõik. 

 

Sirle avaldab, et paneb igal juhul ka puhtad aluspüksid jalga, sest kui midagi väga halba juhtub, on parem, kui ekspertidel poleks viimasel paberil midagi inetut loetleda. Mina värvin samal ajal silmi, sest kui midagi juhub, on hea lahkuda viimase peal lihviga. Sirle jutt mõjutab siiski ka mind ja otsustan mugavate spordipükste asemel pitsaluspüksid jalga tõmmata. Igaks juhuks ja on eksperdil kena vaadata ka.

 

Eelmise aasta õudustest ja kohutavast energiadefitsiidist olen ma õppinud. Sel korral on teele kaasa valmistatud: kiluvõileivad, soolase kala ampsud, erineval viisil valmistatud muna ja kohupiimakook, lisaks kõiksuguseid kasulikke batoone, kuivatatud puuvilju, seemneid. Mitte midagi ei saa viltu minna. 

 

Stardi Kõpu tuletorni juurest annab rajameister Sikk isiklikult ja manitseb kõiki ettevaatlikkusele.

Taliharja võistlust on lubatud läbida jalgsi, rattaga või suuskadel. Hiiumaal lund ei paista, aga õige mees, kes on lubaduse andnud, on siiski suuskadel kohal ja otsustanud sada neil ka ära sõita. Ma loodan, et ta on endiselt elus. 

Kohe esimesel kilomeetril ootab ees järsk laskumine - porine, õnneks mitte jäine, kuid mõned panevad küljed siiski maha. Sellest hoolimata - iga algus on ilus ja see paistab kõigi nende ligi kolme saja hullu nägudest. Miks nad seda teevad, ei oska ma aimata, kuid kaalun doktoritööd sel teemal. 

 

Esimesed kümned kilomeetrid pehmel rohelisel samblal on ennastunustavalt kenad ja nii ei lase esimene vihmasadu, mis juba kohal, häirida. Tempo on hea ja me räägime elust, tööst ja armastusest - nagu neil retkedel ikka. Näib, et jutt ei saa kunagi otsa, aga ka kõige optimistlikuma prognoosi järgi ei tule ajast meil puudust. Otsustasime just nimelt matkata, sest see on kõige keerulisem. Jooks-matk oleks leebeim jalgsi variant, aga me pole leebuse otsingutel Taliharjal. 

 

Kõrvaline abi sel võistlusel pole lubatud, kui joostakse võidu. Aga meie kulgeme rahulikult, seega saame endale väikeseid toidu-joogipeatusi lubada. Et me ise ei peaks lauda katma ja teevalamisega vaeva nägema, on meil Alar ning Tom. Tom on samuti varunud mulle pealambi, mille taolist pole ma varem puutudagi saanud, vihmakeebi, pahillad ja muud välismaist kraami. 

Vahepeal otsime medaleid, mis on erinevatesse paikadesse peidetud. Sirle ja Madli on kaardilugemise enda peale võtnud. See pole selgelt minu tugevaim külg. Õnneks kulgeb suurem osa rajast RMK rajal ja mina olen matkanud siin erinevatel lõikudel korduvalt. Lisaks on teada, et raja märgistamisel peetakse minusuguseid silmis ja nii seatakse raja märk ka sinna, kus seda ilmselgelt vaja pole. Meistrid isekeskis nimetavad neid "Kertukaks". Kui mitte millegi muuga ma end ajalukku ei kirjuta, siis ehk kujuneb see mu tagasihoidlikuks võimaluseks. 

Matk päevavalgel on loogiline ja ma ütleks, et isegi adekvaatne. Aga nii pea, kui pimedus võtab maad, läheb jamaks. "Kertukatega" pole pimeduses arvestatud. Üleüldse pole arvestatud, et mingid inimesed lähevad öösel matkama. Iga tunniga on õige tee leidmine omamoodi väljakutse. Lisaks on lummevaipade vahele tekkinud vesised paigad, millede ületamiseks tuleb pidevalt mätaste vahet turnida ja loota, et kusagilt sisse ei kuku. See oleks küll halb. 

 

Romantiline Leemeti metsaonn on kesklaagriks ja siin pakutakse traditsioonilist mulgiputru. Ühtlasi on see viimane kord, kui näeme inimesi - siin lõpetavad retke Pehmo raja matkajad. Hetk lõkke ääres võiks kesta ja kesta, aga aeg sunnib takka. See hetk, kui teised jäävad seljataha, et minna sauna ja pehmesse voodisse põõnama, on raske taluda. Vihma sajab, mul on järsku hirmus külm hakanud ja meie matkatee viib läbi öö. 

 

Aga siis järsku annab vihm järgi ja taevas siravad kõige kirkamad tähed. See oleks nagu tellitud hetk ja ma mõtlen, et küll on tore selle osaline olla. Ilu ei kesta kaua ja peagi on vihm taas kohal. Mul on põrgukülm ja tõemeeli, ma poleks osanud midagi paremini korraldada - olen söönud hästi ja tihedalt, joonud piisavalt, võib-olla isegi ülejoonud. Lisakiht riideid ei paranda olukorda palju, sest jalad on mitte lihtsalt niisked, vaid vettinud. Päästetiim ootab teenurgal, et anda võimalus saabaste vahetuseks ja mina, naiivitar, usun, et nüüd on kõik hästi. Aga see, mis ees ootab, on mitte kerge vihmamärg maastik, vaid maailmatu suur bassein - ilma lõpu ning ääreta. Esialgu püüame mättalt mättale hüpates kuivi jalgu säästa, aga see on lootusetu. Meil mõlemal Sirlega on matkajalatsid, mis vettivad nagu svamm. Järgmises madalamas kohas, mis on lausa soine, on selge, et vajume sääreni sisse. 

Korraldaja on arvestanud talveilmaga, aga alati ei lähe nii ja ma olen kindel, et ta ise pole siin jalutuskäigul käinud. Samal ajal on kohatu viriseda - me oleme teravate elamuste otsingul ja loodusjõudude vastu ei saa. Ma mõtlen, et Taliharja Vanakuri on justkui raskeim ettevalmistus elu keerulisemateks hetkedeks. On naiivne uskuda, et seda iial tarvis ei lähe, kui tuhande kilomeetri kaugusel toimub sõda. Selge on, et raskustes jäävad ellu tugevaimad - vaimselt ja füüsiliselt. Aga muidugi, õnne peab ka olema. Täna siin pole õnnega just priisatud. 

 

Madlil mõte liigub ja ta otsustab kõikvõimalikud kilekotid välja koukida. Mäkaiveri teibiga tõmbab ülemise serva tihedalt ümber sääre. Kardan, et oksterisule need kotid vastu ei pea, aga platseebo toime on tõestatud ja vahel aitab ka naiivne usk veidi end säästa. Umbes neli minutit hiljem on jalg raske tõsta - kott ümber vett täis ja saabas samamoodi. Süsteem on alt vedanud ja paremat lahendust pole. Moe pärast püüan endiselt mätaste vahel hüppeid sooritada. Tomi vägev lamp näitamas teed veteväljale. Aiman halba.

 

Sirlel on halvasti. Tegelikult pikalt juba. Põletikune vill talla all, mis kui lahtine talla murd - kirjeldab ta ise. Sirle on jooksnud palju maratone, turninud mägedes, kannatanud Haanja100 jooksul. Need õpetavad kannatusega toime tulema ning sihikindlust mitte kaotama. Madlil annab samal ajal põlv tunda. Minul on kõik liigagi hästi. Kui üldse, siis süda valutab vähe. Ikka seepärast, et uljalt antud lubadus on kannatama toonud.

 

Järsku oleme veteväljast raiesmikul. See tähendab, et märke pole või on need pimedas raskesti märgatavad. Mõnest langenud palgist tuleb üle ronida ja ma soovin, et võiksin pikemalt jalgu palgil kõigutada. Aga täna võib vaid unistada. Tiirutame taas soise maastiku vahet ja otsime mitte enam kuivi paike - neid pole, aga taolisi, kus sääreni sisse ei vajuks.

 

Aeg venib kui tatt. Mulle tundub, et oleme ringiratast kõmpinud ja teatan sellest teistelegi, aga keegi ei pane mind tähele. Orienteerumisel pole mul sõnaõigust. Siis oleme taas palgiületusel, kui Madli avastab, et just sellest palgist me juba ronisime üle. Vagural häälel tuletan meelde, et kahtlustasin ringiratast käimist. See jääb minu ainsaks kirkaks hetkeks ses öös. Oleme kõndinud kilomeetreid tühja - Tom jagab pärast pilti me saatjatest. See on koomiline. Mida aeg edasi, seda traagilisem. Teine hetk sel matkal, mil kahetsus poeb mu hinge ja hakkab natuke hirmus. Ennast säästvalt ei küsi ma endalt, kui palju enam tuleb meil kõndida. 

 

Kell on kolm öösel, kui jõuame Hermistu soosse. Ma tahaksin nutma puhkeda, kui viimased kuivad sokid jalas mättalt otse jäisesse vette vajun. Enam pole midagi kaotada, võita ammugi mitte - sammun otse läbi vee ja varsti olen põlvedeni märg. Iga sekundiga tunnen varbaid aina vähem. Mõistan, et külmatunne, mis on püsinud naha vahel tunde, ei kao kuhugi ja asi võib kriitiliseks minna. Sirlel pole ka kiita. Külm ehk teeb headki, aga jalg on nii halb, et mina seda näha ei taha. 

 

Viimases elustamispunktis on ees Ivo. Maailma kõige ägedam vabatahtlik ja igavene viimane Taliharja Vanakuril. Tema lahkus on piiritu ja optimism nakkav. Sirlet pole ta aga nakanud veel ja tema on otsustanud katkestada. Samal ajal ütleb, et ta ei tea, kuidas tuleb toime tunnetega, mis loobumisega kaasnevad. Nüüd ei saa sekunditki raisata ja ma ütlen, et ta soovis ju kasvõi kulmudel finišisse taritud olla. Madli pakub, et tõmbab oma teibiga Sirle haavad kinni ja seegi aitab paremate hetkede saabumisele kaasa. Öötunnil appi tõtanud päästemeeskond eesotsas Tomiga puistavad Sirle kotti, et ta mitte grammigi enam kaasas ei tassiks, kui hädatarvilik. 

"Kümme suudavad haiged ja ülekaalulisedki kõndida, treenitud kakskümmend iga ilmaga, mõned kopikad lisaks ja ongi tehtud," luban Sirlele, aga teda juba ära ei peta. Ta teab täpselt, et kolmkümmend on veel minna ja eksikilomeetrid pole turjalt kadunud. Tugeva vaimuga inimene ei julge ka katkestada. See on asjatu valu, kui teekond siis viimaks lõpetamata jääb. 

 

Matkame ühiselt edasi ja näib nagu kõik oleks hirmus hästi. Ongi hästi, kui ees poleks Loopsoosse. Otsin meeleheitlikult kuivemaid mättaid, Sirle kannul ja Madli kaugemal - temal on seniajani veekindlad saapad jalas. Kaua ei tule oodata, kui maandun taas jalgupidi porisesse lompi. Mul on nii külm, et tahaksin karjuda. Sirle kannul, ei pääse jahutusest temagi. 

 

Järgmiseks saavutan oma nullpunkti mina. Nüüd pole see enam külmatunne, vaid ma vapun külmast. Diagnoos: alajahtumine. Jalad lirtsuvad lombist lompi, vihm on aina halastamatum ja tegelikult võib see kakskümmend kopikatega olla ka sportlikule helesinine unistus. Sügavalt vesist pinnast on lõppkokkuvõttes enam, kui lihtsalt vesiseid. Päästemeeskond taas voodist välja aetud ja kohale kihutatud.  Istun autosse, et praeahjus soojendatud tossud jalga tõmmata ja lootus tärkab uus. Lürbin põletavat teed palju jaksan ja hüppan autost välja. 

 

Saan aru, et minu ainus võimalus on teha tempot, et hing sees hoida. Sirle pole kindel, kas suudab tempos püsida. Kahtlev on ka Madli. Minul pole GPSi, sest ma olen lootusetu. "Me lähme koos," ütlen kõigi eest otsustades ja püüan end tagasi hoida.

 

Ahjukuivad tossud püsivad soojad kuni viimase medalipunktini. Võiksin vandud vesise kogemuse pärast, aga see, mis ees ootab, on võrratu Hiiumaa häbiplekk ja röövib me viimse energia! Loomade korjused, kabjad, tuvastamata kondid kõikjal rohelisel samblal laiali. Kaabakakari, kes vastutav! Me ei leia ega leia sest õõvastavast paigast pääseteed. Aina tiirutame korjuste ümber, kes väärika jahimehe poolt peaks ammu maha maetud olema. 

 

Viimaks pääsenud, otse kenal metsateel ja mis me näeme - sügavad kraavid mõlemal pool teed ja mitu risti ees. Mitte kuhugi pole põgeneda! Külmast apaatsena otsustan lihtsalt läbi vee murda. Murdjatiitlist võin vaid und näha - juba esimesesse kraavi vajun külili sisse. Minu kehal pole kuiva laiku. Võib-olla veel juustes on mõni, aga kehal mitte. See kõik on hale, aga parandamatu optimism minus veenab, et lõpp, mis otse linna - Kärdlasse viib - on viimaks lohutusteekond. See pole optimism, vaid rumal naiivsus.

Vanahärra, kes pöördepunktil ergutamas ees hõikab: "Hull jõeületus nüüd!" Ma olen liiga väsinud mingiteks tobedateks mängudeks, tunnistan isekeskis ja olen kindel, et kõik jõed, järved ja sood on tänaseks ületatud ning ees ootab veel mitte rohkem, kui viis kilomeetrit ja kodutee. Järku hüppab mees punti, et juhtida meid jõe äärde. See pole nali, halb uni ka mitte. Jõgi, kus usuti jää peal olema, voolab omasoodu. 

 

Rahvas on kogunenud vastaskaldale - kino vaatama. Nüüd tunnistab Sirle, et ei oska ujuda ja kardab põhjata vett. Ta on meeter viiskümmend ja kui meile Madliga on sügavamad kohad siin rinnuni, siis Sirlele üle pea. Valikut ei ole ja hakkan ees marssima. Ma olen siiski triatleet, kes õppis vett armastama ja hommikutrenniks ujub paar kilomeetrit, kroolis muidugi. Sirle kannul, klammerdunult mu koti külge. Madlit haarab nüüd seletamatu hirm ja ta kardab, et vool viib meid endaga. Mul on olukord kontrolli all ja jalgealune kindel. Vööni veest väljas rõõmustame me kõik. Madlil on nüüd viimaks jalad märjad ja see röövib tubli annuse energiat. Meie Sirlega ei tea ammu, mis tunne see on, kui sokk on kuiv.

Järsku teatab Sirle, et jääme praamist maha. Mitte ükski prognoos ei näidanud, et läbime teekonda enam, kui 24 tundi. Ometi on nüüdseks 26 ja pool tundi täis ning 108 kilomeetrit jalgades, kui viimaks Kärdlasse jõuame. "Kanged naised," ütleb peakorraldaja Silver Eensaar. Võib vabalt väita, et kõige kauem sel põrguteekonnal püsinud, on Taliharja Vanakuri võitjad. Niisiis, kinnitamata andmetel: vigastuse kiuste finišeerunud Sirle - esikoht! Napilt-napilt, teisele kohale platseerus Madli! Palju õnne, võitjatele ja teistelegi õnneotsijatele. 

 

Aga nüüd. Kõige suuremad tänusõnad päästemeeskonnale - Alarile ja Tomile. Ka kakskümmend minutit kuiva soki tunnet kahekümne kuue tunni sees võib olla määrava tähtsusega põrguteel. Aitäh, Silver, et Sa pööraseid üritusi jätkuvalt korraldad ja kui lubad, siis mul on üks palve: soovitavalt homme, mil ilmaolud pole veel muutunud, tee see sada ja üks isegi läbi. Sulle on see mõistagi kerge treening vaid, aga ma luban - unustamatud tunnikesed. Aitäh, maailma toredatele vabatahtlikele!

 

Viimaseks - miks ikkagi murda oma lubadust ja astuda mugavustsoonist välja otse põrgusse? Õnn on pingutuse tagajärg. Mida raskem teekond, seda suurem õnnetunne. Ja see hetk, kui pea puudutab pehmet kodust patja, olen päriselt tänulik selle eest, mis mul olemas on. Pealegi, iga korraga läheb aina lihtsamaks, kuigi tingimused võivad erineda ja teekond kujuneda tunduvalt pikemaks. Pediküür on endiselt laitmatu, lihased kergelt kanged, kuid ei midagi märkimisväärset. Sel korral Taliharja Vanakuri järel ei anna ma rumalaid lubadusi nagu, et ma ei tee seda enam kunagi. Vastupidi - raskus õpetab ja edasi, tähtede poole! 

 

Tervist!

Kertu 

PS! Eelmise aasta kirjeldus kirjas siin: 

http://kertujukkum.blogspot.com/2022/01/taliharja-vanakuri-ehk-101-km-matka.html