Monday, August 13, 2018

Kes Nuustakul pole jooksnud, sel Tokyosse pole asja

Eestimaa ilusam jooksurada
Stockholmis, Berliinis, Barcelonas, New Yorgis, Kuubal, Belgradis... on maraton joostud! Aga kuhu järgmiseks? Tokyo nimekirja ma ei pääsenud, sama kurb seis on loterii-maratoni Londoniga. Kaalusin ka jooksu Lõuna-Koreas, kuid ajad ei klapi. Täna sai selgeks, et kõige õigem oleks joosta järgmine maraton Eesti looduses, sest kes «Nuustakul ei ole jooksnud, see Tokyosse ärgu kibelegu»! Niisiis, Eesti maastikumaraton, siit ma tulen!

Tõele au andes, siis oma südame sellele läbi imelise looduse kulgevale maastikumaratonile kaotasin juba eelmisel aastal, mil pooliku ehk ca 24 kilomeetrise jooksu tegin. Jalad olid märjad ning mudased, korra vajusin rabas kõrvulukustavalt kiljudes pea nabani sisse. Ebamugavus läks aga meelest, kui väsinuna viimase tõusu peale jõudsin ja seal oodanud heatahtliku silmavaatega vanahärra kommi ja grammike likööri pakkus. Ja siis veel teine lahke vanaproua, kes finišhis koduse kohupiimakoogiga ootas. Need on need hetked, mis toona jäid kirja panemata, kuid ei ole siiani meelest läinud ning sunnivad tagasi imelisele rabamaastikule.

Pean tunnistama, et vahepealsel ajal pärast Belgradi, kus viimati maratoni jooksin, olen pigem pühapäevajooksja olnud ja seda valu tegevate põlvede tõttu. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis  ülevaimustusin raamatust «Jooksjaks sündinud» ja eriti neist maailma parimatest paljajalu jooksjatest. Tahtsin sama heaks saada ja mulle omaselt nüüd ja kohe ning mitte sekunditki oodates. Mõeldud (mitte väga), tehtud ja vigastus käes.

«Need tarahumarad sünnivad ja kohe jooksevadki paljajalu. Meil tuleb aga jalavarjudeta jooksu pikalt
Vanahärra kommide ja konjakiga
harjutada,» pidas jalaspetsialist Tarmo Torim mulle loengu hiljem ja see mees ei ole veel eksinud kogu selle aja jooksul, mil ta on mind nõustanud. Jõudsin siis veel füsiterapeut Priit Ailti vastuvõtule, kes selgitas välja, et viga ei ole mul midagi ja valu tuleneb nüüd juba vähesest trennist, sest kes jooksma on hakanud, see jooksku - keha vajab! Vabandused said otsa ja nüüd olen tagasi rajal - tasapisi, kuid sihikindlalt. Ja nagu ikka, kui muu ei innusta, siis registreerimine ikka motiveerib. Täna panin kirja ja täpselt kahe kuu pärast, 14. oktoobril stardin ma Lahemaa Rahvuspargi juurest, et joosta 42,195 kilomeetrit. Minu jaoks kaheksanda maratoni lõpp on ootamas Aegviidus. Loodan, et kommide ja konjakiga vanahärra saab ka tulla.

Ja kes nüüd mõtleb, et võiks ka tulla, siis jooksu kodulehel on kirjas: «See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab, oma jõul finišhini jõudma. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestus, mida Eesti loodus pakkuda võib.»

Tule loodusesse! Tule jooksma!
Võistluse info leiad siit:
http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/

Sunday, April 22, 2018

Läbi raskuste tähtede poole: 7. maraton Belgradis TEHTUD!

Jaanuaris, kui uue maratoni paika panin, oli lumi valge ja meel motiveeritud. "Sellest tuleb üks korralik jooks," mõtlesin toona. Alustasin talvistest ettevalmistustest Levil suusatades ja jätkasin jooksutreeningutega kodus, kuni haigeks jäin. Niivõrd pikalt ja tõsiselt ei ole ma haige olnudki. Tarbisin kõikvõimalikke ja vahelduseks ka võimatuid ravimtaimi ning medikamente. Inhalaatorist sai mu igapäevane kaaslane, kuniks avastasin, et vana hea kartuliaur on siiski mõjusam. Tartu maratoni sain nautida vaid raja äärest ja alles märtsis toibusin selliselt, et suutsin end taas rajale vedada. Vaevaliselt, aga algus seegi.

Gruusia mägedesse pagedes võtsin eesmärgiks lumelaua õppimise kõrval jooksutreeningud. Tänulikkusega tagasi mõeldes, aitas tublisti kaasa maratonijooksja Kristi kampa sattumine. Temaga koos me seal talvise Svaneetia vahel kohalike mägedemeeste rõõmuks jooksime. Viimastel päevadel korraldasime Tetnuldi-Svaneetia poolmaratoni lausa ja see on kahtlemata mu elu ilusaim poolmaraton mägede ja imelise looduse keskel. Tundus, et kogu see sportlik reis andis hea baasi. Vaimu paitas ja meelt vaimustas isoleeritud Mehhiko kanjonis elavatest tarahumaradest jutustav raamat "Jooksjana sündinud". Belgradi maratonini oli jäänud vaid kuu.

Vaim on kõige olulisem, teavad kogenud maratoonarid. Mulle tundus, et vaimselt olin nüüd valmis minema ja jooksma. Trennid sujusid kui imeväel. Tegin korralikke lõigutreeninguid, vahele pikki jookse ja püsisin tervislikuna. Meelt morjendas paar nädalat enne maratoni tehtud vereproov, mis näitas taas madalat hemoglobiinitaset - 109. Samas oli see rohkem kui Barcelona maratoni ajal - toona mõõdeti kõigest 96. Toitumisspetsialist Margus Silbaum tegi kiired arvutused ja andis ette kogused rauda, imendumisele kaasa aitavad C-vitamiini, vase ja magneesiumi tabletid. Sõin peoga kui mõni eakas pansionaadi elanik.

Belgradi sõidusoov tekkis mul mäletatavasti siis, kui mu kursaõde siia kolis. Nädal enne minu siia jõudmist oli tema juba tagasi kodumaale kolinud - koos kogu siinse perega. Aga maraton hüüdis tulles ja start läks laupäeva hommikul kell 10. See oli mu seitsmes maraton nüüd siis (esimene Stockhom, teine Tallinn, kolmas topeltmaraton Berliinis, neljas New Yorgis, viies Barcelonas, kuues Havannas) ja esimest korda ei olnud mul närvikübetki naha vahel. Stoilise rahuga jalutasime üheskoos Davidiga, kes pakkus, et võib olla mu jäneseks, starti ja ma olin üsna veendunud, et sel korral ma mitte lihtsalt ei läbi maratoni, vaid ma jooksen sellise ilusa aja, mis iseenesest paneb medali üle uhkust tundma.

Kuumus tekitas veidi muret: 24 soojakraadi ja tundus, et lauspäike. "Pole hullu, kindlasti tuleb ette palju varjus jooksmist," mõtlesin naiivselt end lohutades, aga see oli optimisti enesepete. Etteruttavalt võin öelda, et kogu rada kulges lageda päikese all ja nii oli joodikupäevitus kindlustatud. Pruuniks teiseks juuniks - tehtud! Algus läks kiirelt, aga mitte lihtsalt. Tabasin end mõttelt, õigemini küsimuselt, et mitu maratoni tuleb joosta, et joosta oleks lihtne? Okei, kilomeetrid jalge all lähevad, aga lihtne ju ei ole. Kas kunagi saab olema? Või öelge palun, mitu maratoni tuleb joosta, et oleks lihtne, sama lihtne kui kuut kilomeetrit joostes?

Vaated linnale viisid mõtted mujale, pommitatud majad sõjajäänukina tekitasid aga kurvastust.
Veepunkte õnneks jagus ja kui millegi üle tahaks eestlase kombel nuriseda, siis selle üle, et peale banaani, sidruni ning tükisuhkru muud süüa polnud. Tahtnuks soolast ka - hapukurki, leiba soolaga jne. Umbes neljateistkümnendal ületasime suure silla, võimalik, et Serbia üks võimsamaid, otse silla keskel sümfooniaorkester mängimas nii võimsalt, et läbis meie kõigi kehasid. Mul on kahju, et telefon polnud ühes ja sellest videot nüüd leidumas ei ole. Siis mõistsin, et hommikune sudokreemi määrimine ei olnud piisav ning lühikeste pükste alumine äär on puruks hõõrunud mu kintsud. Küllap on kiirabitöötajatel on seda lademetes leidumas, mõtlesin. Aga ei, üks ja teine ja kolmaski meditsiinitöötajate kamp kinnitas, et neil sellist kraami pole. Isegi mitte vaseliini. Püüdsid sideme ja plaastritega lõhki hõõrdunud kohad katta, kuid seda jagus vaid mõneks sajaks meetriks ja siis rebenes higise jala küljest taas lahti. Poolmaratoni ajaks kujunes 2:10. Kuumus võttis väsinud keha üle võimust, aga olin rahul.

Alles 25nda kilomeetri paiku õnnestus tuub hõõrdumisvastast kreemi kohalikust apteegist hankida, mis päästis hullemast, kuid mitte enam mu päeva. Olin saanud selleks ajaks haamri ja nii korraliku, et olin valmis keset Belgradi linnatänavat jonnima hakkama. Haletsesin end umbes selliste mõtetega: "Mida sa üldse tulid, kui joosta ei jõua, nannipunn selline!". Silmad valgusid pisaraid täis iseenesest.

Ettevalmistus oli korralik ja valmisoleks igati olemas. Jooksutreenigud kulgesid alla nelja tunni tempos ja tundus, et vaimselt olen valmis. Olgu, hemoglobiini madal tase tegi meele mõrudaks, aga kindlasti on teisigi minusuguseid jooksmas, kes ikkagi suudavad. Ja mina ei suuda. Olin nii väsinud, et tahtnuks kohalike joodikutega parginurgale maha istuda, veinist end uimaseks juua ja lihtsalt nutta. Sel hetkel tekkis haloefekt: just nagu lapsepõlves! Vaadake, ma olen vihanud igasugust sporti kogu oma elu. Kekatundides ma ju ei käinud, sest hea jutuga suutsin end sealt alati priiks rääkida. Kõik uskusid mind, kui valutavast kõhust või peast rääkisin. Aga mu perekond Sportlased, nemad on teisest puust. Kõik olid füüsiliselt tugevad ja saavutustega ikka esirinnas. Mu kaksikõde näiteks oli alati klassi parim, võrkpallis maakonna parim. Ema mul on ju lausa treener ja isa isehakanud treener, nõukogude sportlane. Aga mina, mina olin nõrk . Isa lubas mul kivipõllul alati traktoriroolija koha valida, sest tööd teha ma ju ei jõudnud. Köögitoimkond oli teine variant, kus nõrgemaid liikmeid sai sihtpäraselt ära kasutada ja lauda katta jõudsid ka minu nõrgad käekesed.

Täna, Belgradi maratonil just siis, kui läks raskeks, muutusin ma väikeseks Kertuks, kes ei suuda, jõua ega taha. Mõistsin, et probleem ei ole füüsiline, vaid vaim on see, mis veab alt. Mul on lihtsam mõelda, et sobin jooksmise asemel pargipingile jutustama. Kuigi pean tunnistama, et esimest korda oli mul joostes ka päriselt valus. Parem põlv andis korralikult tunda. Ilmselt oli liiast nüüd ja kohe tarahumaradest vaimustunult õhukese tallaga tossudes jooksma minna. Nagu kõigest muust oleks veel vähe, siis järgmiseks lõi kramp säärde. Nüüd oli mul jonnimiseks rohkemgi põhjust. Kui suur oli valutava keha juures roll vaimul, ma öelda ei oska, aga selge on, et mõtete jõud on võimas. Kui usud, et suudad, siis suudadki. Kui usud, et ei suuda, siis ei suuda kindla peale.

Mu valust võetud keha ja piinatud vaim suutsid edasi liikuda vaevaliselt. Viimased 6-7 kilomeetrit oli lõpuni jäänud, aga see ei lohutanud mind põrmugi. "Kuum on kurat, väsinud olen ja mida ma loll üldse jooksma tulin," vandusin omaette. Pikalt ei saanud ma üksi joosta: üks tüüp teise järel otsis lohutust või vestluskaaslast. Nimed ei püsi mul iial meeles, aga esimene keskealine Serbia mees lähenes küsimusega: "Kas oled õpilane?". Vastasin, et käin juba tööl. Tema kiitis, et olen nooruslik ja võiksin alles õpilane olla. Soovitus vallalistele naistele: maratonirajalt võib endale vabalt peika leida - heas vormis pealegi. Järgmine tüüp oli Jasmiin Montenegrost -
tema nimi mul juba meelest ei lähe, sest ta kordas seda umbes neli korda. Lisaks ajas ta nii segast juttu, et püüdsin teda ignoreerides tempot tõsta.  Lõpuks komistasin ma ägeda kohaliku tüübi otsa, kes rääkis lugusid maailma eri paigus elamisest, imelikest soomlastest ja eestlasest sõbrast. Vaimselt oli temast palju abi, aga mu põlv - see valutas nüüd põrgulikult. Kõndida sain, aga joosta enam mitte. Soovitasin ränduril lõpuni joosta, aga ei, ta keeldus mind maha jätmast. Püüdis külmade õlledega mind motiveerida, tolku polnud sellestki. Viimane kilomeeter oli korralik tõus mäenõlvale ja ma ei kavatsenudki enam jooksusammu teha. Võtsin viimase joogivee ja valasin raja ääres ergutanud poisid üle. "Go, Estonia," huilgasid need järgi. Finish oli seal, liipasin oma paremat jalga valuga võideldes, möödusin paarist seljast ja oligi joon ületatud. "Masendav, ma pole mingi jooksja," mõlesin end haletsedes ja jalutasin medal kaelas medpunkti. Ilusad poisid hoolitsesid seal mu põlve eest ja siis otsustasin ma šampust jooma minna. Mõeldud, tehtud.

Mu lõpuaeg ei ole siiani kirjas, ei teagi miks. Edasised plaanid on segased, kuid pean tunnistama, et täna BBC kanalilt Londoni maratonilt reportaaži vaadates, kibelesin end juba kirja panema. Ehk peaksin vahelduseks poolmaratone jooksma ning hemoglobiini parema tasema eest võitlust pidama? Selge on see, et nurka nutma ma ei jää, sest olgem ausad - veel viis aastat tagasi ei jõudnud ma kolme kilomeetritki joosta, keha oli lodev ja vaim nõrk. Muidugi on alati võimalus jooksu asemel magusa logelemise meistrina diivanil lösutades veiniga juustukooki alla loputada, aga see ajaks mind lõppkokkuvõttes veelgi rohkem nutma. Jonniga püüdlen ma tähtede poole edasi ja maksimalistina annan endale aru, et arenguruumi on küllaga.

Uute jooksudeni,
Kertu

Sunday, January 14, 2018

Järgmise maratoni jooksen...

On kujunenud juba omamoodi traditsiooniks, et uue aasta esimesel päeval panen paika uue aasta maratoni: et oleks mida oodata ja mille poole püüelda. Pealegi kindlustab see eos sportlikuma aasta - olen vähemasti uskunud nii.

Sel aastal - täpsemalt 21. aprillil, jooksen ma Serbias Belgradi maratoni.

Juba mõned aastad tagasi, mil mu kursusekaaslane sinna kolis ja põnevaid lugusid oma uuest kodulinnast rääkis, tekkis tunne, et võiksin minna. Kujutasin ette esiti pöörast ja etteplaneerimata autosõitu sinna, aga nüüd otsustasin, et mis olekski parem, kui joosta see linn läbi ja saada seeläbi põhjalik ülevaade vaatamisväärsustest, linnast ja ehk osalt ka inimestest.

Igal juhul on maratonile end kirja pandud ja esimese treeningnädala Levil olen ära teinud. Tõsi küll mitte joostes, vaid suusatades, aga vana tõde Ain-Alar Juhansonilt: pikad rahulikud trennid laovad hea põhja mistahes suureks spordivõistluseks. Viimased nädalad kodumaal olen küll piinlikult vähe jooksma jõudnud, kuid mõtted on head. Alustuseks püüaks mõned nädalad hommikuse trenniga end harjutada. Äkki suudan ja kui mitte, siis olen vähemalt ära proovinud. Igal juhul homme ja järgmised nädalapäevad ärkan kell 7, et joosta äratuseks 30-45 minutit ja mitte ei jonni kohvitass käes voodis, kui raske on ärgata ning kui suur on taas unevõlg. Hetkel tundub see kõik lihtsam, kui hommikul vastikut äratuskella kõrvus taludes, kuid lootus on alguseks parem, kui mitte midagi.

Aeg läks käima, niisiis trenn, trenn ja trenn.

Sunday, November 26, 2017

Kuuba maraton TEHTUD!

Unistasin Kuubast aastaid: tundus piisavalt kreisi ja omanäoline saar, kus tuleb ära käia enne, kui kõik seal muutuma hakkab. Lennupileti ostsin kohe, kui avastasin Havanas toimuva maratoni - kaks ühes reis on mu lemmikreis. Mu hea sõbranna Häli otsustas reisikaaslasena ühineda.

Mulle omaselt ei vaevanud ma oma pead ülemäära palju sellega, mis täpsemalt ees ootab - küll kõik laabub, mõtlen ikka. Mõni päev enne lahkumist nihestasin jalad trepist alla kukkudes välja. See tegi veidi murelikuks, aga mu ihumassöör Kristi Singi ütles: "Lioton1000 peale ja jooksma!". Pigem muretses ta, kuidas olen kuumas jookmiseks valmistunud. Rääkis oma toonastest kogemustest Jane Salumäed nõustades ning jagas näpunäiteid. See oli esimene kord, kus hakkasin tõsisemalt mõtlema kuumuses jookmise plussidele ja miinustele. Olen alati tundnud, et sündisin valesse kohta ja ehk hoopiski Venemaa kaudu sisse toodud, sest miks muidu käis ema meid Narvas sünnitamas? Kaksikõega ei ole meil ka vähimatki sarnasust - alates nahatoonist ja lõpetades veregrupiga. Aga 30-kraadises kliimas jooksmiseks neist kahtlustest ilmselt ei piisa.
Kuubale jõudes otsustasime alustuseks üles otsida hotelli, kus maratoni stardimaterjale väljastati.
Selle paaritunnise jalutuskäiguga tegime Havanale toreda pool tiiru peale. Materjalid sai kätte muretult ja ühtlasi teatas meeskond, et olen ainus eestlane maratonil. Etteruttavalt võin öelda, et see ei vasta tõele.

Enne maratoni oli planeeritud aklimatiseerumiseks paar päeva. Esimene mure tekkis kohe toiduga. Kui elada kohalike rajoonis, siis ei olegi toidupoolise leidmine ülemäära lihtne. On muidugi poode ja turgusid, aga saada pole palju. Õnneks komistasime kohe esimesel päeval restoranipidaja Orteli otsa, kes ühena vähestest rääkis nii inglise kui ka vene keelt. Tema juures saime traditsioonilist Kuuba toitu: riis-uba-kana. Turult õnnestust vahel saada värskeid puuvilju: banaani, ananassi ja papaiat. Õnn, et maratoni hommikuks olin kaasa võtnud tatart, sest pudru kohapealt leida ei õnnestunud. Aga traditsiooniline pastaparty maratoni eel toimus siiski.
Pastapeole lubati mind koos kaaslasega, kuigi Häli polnud jooksul kirjas. Palun vabandust, aga pasta ise oli üks halvimatest, mida saanud olen. Ma hindan siin elus igasuguseid kogemusi, aga see jahu ja veelöga kannatas süüa vaid rohke ketšupi ning juustuga. Viimased said kiiresti otsa ja nii ka isu. Seltskond see-eest oli tore: kohalikud jooksjad, kes elust Kuubal ning oma jooksukogemustest pajatasid. Rääkisid need, kes inglise keelt oskasid, aga neid palju muidugi ei olnud. 

Lahkumise eel traditsioonilist stendipilti tehes tuli mu juurde mustanahaline ja palus ühispilti. Nõustusin. Selgus, et tegemist on Yumier Fouman Santiestebaniga, kes on on kolmekordne Kuuba maratoni võitja. Lootsin, et see kohtumine on hea märk ja maraton saab joostud kui linnulennul.

Maratoni eel magasin hästi, mis on alati heaks eelduseks. Jooksutrass oli selge ja enamus sellest juba ka läbi jalutatud - nii teadsin ma ette mereäärset kulgemist ja tõususid ning et joosta tuleb kaks ringi. Starti me samuti jalutasime - võtsin seda soojenduse eest. Pargis kohtasime nappides rõivastes transvestiiti, kes kileva häälega "Paulitoooooooo" hüüdes ilmselt kõnealust taga ajas. Nunnu, mõtlesime ja jõudsime starti täpselt pool tundi enne stardi algust. Start läks kõigi distantside jooksjatel Capitolo eest kell 7.00 hommikul. Päike oli juba tõusnud, liiga palav veel ei olnud. Joogipunkte jagus pea igale kolmandale kilomeetrile ning lubatud oli ka, et osades punktides saab süüa.

Hoidsin head tempot ja tuju püsis. Üsna kohe alguses võttis kõrvale poolmaratoni läbija, kohalik tudengipoiss, kes otsustas, et peab kaameraga jäädvustama kogu jooksu. Pildistas ta eest, tagant ja kõrvalt - ennast, mind, meid koos ja kulgevat rada. Esialgu oli naljakas, aga siis hakkas see mind väsitama. Pildistamise vahele tutvustas ta linna: alustuseks näitas kodukohta, siis ülikooli, loomaaeda ja ministeeriume. Väga palju rohkem ma temast aru ei saanud, sest peale hispaania keele ta muid keeli ei osanud. Joogipunktidest haarasin igast vähemalt ühe pudeli: umbes pool jõin ja teise pool valasin pähe. Kella kaheksaks oli päike juba
päris kõrgel ja mis peamine, mitte ühtki tuuleiili, isegi mitte mere ääres. Kuumus hakkas peagi mõjuma, aga hoidsin veel tempot. Lubatud snäkke ei kusagil! Pakuti vett, kohalikku suhkrust limonaadi ning vahel jääd. Kusjuures joogipunktide kõrval ootasid kohalikud, et ülejääv neile visataks. Limonaadile olid nad eriti maiad ja loosi läksid ka poolikud mahlapakid.
Liiklus oli Havannas muidugi suletud ja jooksjate päralt, aga see ei tähendanud, et teed autodest vabad oleksid. Mulle tundus, et paljud ei saanudki aru, et mingisugune jooksuvõistlus on käimas ning trügisid lihtsalt vahele. Nii tuli aeg-ajalt busside ja autode vahelt läbi lipsata ja mõnes kohas oodata, et 50ndatest pärit kirevavärviline Buick läbi lasta. Elu ei saa ju mingi maratoni pärast seisma jääda. Paljud vaatasid jooksjaid arusaamatu näoga: "Teil midagi kasulikku ei ole teha?". Samal ajal olid pea igas teises punktis vabatahtlikud, kes rinnanumbreid kirja panid - justkui kontrollimaks, et keegi kaduma ei lähe.

Vahetult enne poolmaratoni lõppu hakkas mu pildistajast jooksupartner ära väsima ja jäi maha. Otsustasin tempot hoida, seda enam, et mu reisikaaslane Häli oli vahepeal otsustanud, et kui vaja, siis ta võib teise poole jooksust minuga kaasa teha - tennistes, muud tal kaasas ei olnud. Poolmaratoni ajaks sai kirja alla 2:15 ja teisele ringile asusimegi Häliga koos. Nüüd küttis päike juba lagipähe ja praadis nii, et veest ei tundunud enam kasu olevat. Temperatuur varjus püsis 30 kraadi ümber. Kuuma kiirgav asfalt sulas jalge all. Taevas oli pilvitud ja tuulest võis vaid unistada. Hoolimata lisandunud toest Häli näol hakkas mul õudselt raske. Kohe nii raske, et tahtsin alla anda. Ilmselt olekski kogu jooks kulgenud hoopis teisiti, kui mul ei oleks toetajana Häli kaasas olnud. Tema hoidis veel kuidagi mu motivatsiooni ning tuletas meelde Moskvas antud lubadusi ja ootusi seoses Kuuba reisiga. Muuhulgas lubasin, et teen selle maratoni ära!


Joogipunkte ootasin pikisilmi. Eriti seal pakutava jää pärast. Seda toppisin riiete vahele ja pähe. Ometi tundus, et suurt kasu ei ole sellestki. Jõud oli otsakorral ja uhke spordikell lakkas ilmselt kuuma tõttu töötamast. Peagi lisandusid meiega hiinlane, ameeriklane ning hispaanlane. Viimane läbinud kümneid triatlone ja 14 jooksumaratoni, ameeriklanna 11 maratoni ja hiinlane oma teisel maratonil - kõik kinnitasid kui ühest suust: "Elu raskeim maraton!". Ameeriklanna palus vaid, et suudaks kuidagi lõpuni jõuda, kuid jäi meist peagi maha.
Hispaanlane sai vahetpidamata kõnesid naiselt, kes soovis mehele takso järgi saata. Mees keeldus ja püsis kõrval. Häli toetas kõiki meid vaevatuid. Viimane ots maratonist kulges vahelduva eduga ühes kambas joostes ning kõndides. Teel lebanud peata kana ajas iiveldama. Alles viimased kilomeetrid võtsin end kokku ja lisasin kiirust. Teised jäid nüüd meist kaugele maha. Tahtsin nutta, aga veel ei jõudnud - finišh hakkas paistma. Jooksin nagu maraton polekski jalgades ja tehtud see põrgukuumust trotsides saigi. Täpset aega ei tea ma siiani: kas oli see 4:42 või 4:52? Läks meelest nii mul kui Hälil ja internetiavarustest veel ei lea. Ühesõnaga midagi sinna kanti.


Termokilesid meile ei jagunud, sest 10 kilomeetri läbijad olid need endale krahmanud. Mõned lausa
kolm tükki korraga. Finšhis olid omakorda ootamas mehed ja naised, kes tosse endale palusid. Üks ei jätnud ega jätnud mind rahule ja ausalt, ma oleksin oma ligumärjad jooksutossud talle heal meelel andnud, kuid ei kujutanud ette, kuidas paljajalu sealt koju jalutan. Minna oli umbes tunni jagu ning tänavad on räpased. Mööda maratonirada kodu poole jalutades kohtasime jooksu lõpetavaid mitmeid eestlasi. Kaasa elasime muidugi kõigile. Valu ja põrgupiin oli juba meelest läinud ja lihaste valu samuti möödus kiiresti.

6 aastat tagasi tegin ma spordikaugena esimesed sammud tervisesportlase teel. Täna jooksin oma kuuenda maratoni ja ühtlasi lubasin endale, ma jooksen elu lõpuni. Ükskõik, mis ajaga ja kus kliimas, ma jooksen.

Sunday, November 5, 2017

Itaalias tervist otsides läks nii nagu alati: tormijooksu trotsides

Maraton hüüab tulles ja nüüd juba päris häälekalt: täpselt kahe nädala pärast stardin Havannas oma kuuendal maratonil.

Enne veel aga, kui Kuubale teekonna ette võtan, sattusin Itaaliasse. Viimase aja magamatus vajas välja magamist ning kehv tervis remonti. Siin Itaalias on ikkagi ju soojem, mõtlesin ma ja kui juba tulla, võib veidi joosta ka. Verbanias, imelise Maggiore järve ääres toimuv maraton tundus hea paik, kus väike kümnekilomeetrine trennijooks ette võtta. Mõeldud, tuldud.

Itaalia on koht, kus sekeldused ootavad paketina kohe ees. Esiteks selgus, et kui klubisse ei kuulu, siis joosta ei saa. Õnneks sai raha eest end kohapeal tundmatusse gruppi registreerida. Siis selgus, aga et starti ma siiski ei saa, sest puudub arstitõend. Nii ei jäänud mul muud üle, kui paluda kohapeal Dr Jukkumil endal see välja kirjutada. Läks läbi, uhh.

Õnneks korra ikka kontrollisin ilmaennustust, millest tingituna jätsin kleidikesed koju ja jooksuks haarasin kaasa pikemad riided. 13-15 soojakraadi pidavat siiski ees ootama. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli selge, et pigem oleme sattunud kodusesse Eestisse: vihma ladistas kui oavarrast ja prognoos näitas päevaks 27-35 millimeetrit sademeid. Meigi ega soengu tegemisel ei olnud täna mõtet. Tuul andis kohati kerge
tormimõõtme välja ja starti jõudes tuli hoiduda stardikoridori väravatest – need prantsatasid ühele ja teisele poole asfaltile. Tilkusin ja värisesin kui vette visatud kassipoeg. Ma ei saa salata, et kaalusin hotelli tagasi pöördumist. Siis aga mõtlesin, milline luuser ma olen, kui lendasin teisele poole Euroopat ning vihma pärast võistluse ära jätan.

Maratoni start läks pool tundi enne minu starti. Oma elu esimese 100km ratast Otepää tõusudel sai just sarnase ilmaga – läbi vihma ja tormi tehtud, sest treener Ain-Alar Juhanson nõudis. Raske õppustel, kerge lahingus, õpetas ta juba toona. Aga täna neid maratoonareid vaadates kahtlustasin, et arstitõendid võivad neil taskus olla, aga psühiaatriline kontroll on kindlasti läbimata. 
Stardis oodates puges põrgukülm sisse. Riided tilkusid ja jalad lirtsusid, varbaid ei tundnud ma enam ammu. Mõistsin, et ellujäämiseks on mul ainus võimalus joosta: edasi ja tagasi stardikoridoris, et hing sees hoida. Kõlanud stardipauk tegi lausa õnnelikuks, sest see tähendas, et varsti hakkab ehk päriselt soe ka. 

Imelised Itaalia väikelinna tänavad oma itaalialike majakestega ning vaade järvele ei paistnud läbi tiheda vihma eriti välja. Sama hästi oleks võinud kodus dušši all joosta.
Pealtvaatajaid peaaegu ei olnudki – vaid mõni vanaproua aknal lehvitas. Esimesed kilomeetrid jooksin, et sooja saada. Järgmised, sest katkestada oli vara. Ja siis läks segaseks: küll tuli viienda kilomeetri post, siis kuuenda ja jälle viienda. Kella mul jälle ei olnud ja sisetunnet ma ka ei usaldanud. Tundus, et peaks veel mitu kilomeetrit lõpuni olema, kui järsku kuulsin finišhialalt kostuvat muusikat. Andsin tuld ja mõtlesin, et mingi konks peab kusagil olema, kui juba olingi finišhijoone ületanud. Aeg: 0:51:53. Pingutus kroonib õnnetunnet. “Oleks vaid maraton sama kerge,” mõtlesin seal ja kõmpisin hotelli, et peagi tagasi maratoonarite finišhis tagasi olla. Nemad on tegelikud tänased kangelased, sest kümme on laisa mehe (või naise) trenn, aga 42 kilomeetrit väljakutse - läbi tormi ja vihma aga lausa vägitükk. Aga minul on nüüd ettevalmistused tehtud. Tervis vajab veel turgutust, et naeratus näol Havannas startida.

Tuesday, September 19, 2017

Raskuste kiuste: Kazbeki tipp 5047 tehtud!

Kui ma paar kuud tagasi Alar Sikule lubasin, et nüüd ma tõesti lähen ja teen Kazbeki tipu ära, siis ta enam ei uskunud mind. Neid sügiseid, mil sama veksli välja olen käinud, on olnud päris mitu. Ikka ja jälle on töised kohustused olulisemad olnud ja tipp on kaugeks jäänud.

Sel aastal ei jätnud ma jonni ja panin end käbedalt kirja, sest ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Kodinad pakkisin kokku tund enne lennuki väljumist, tõmbasin jalga tutikad matkasaapad ja läksin. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on koguni tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.


Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat ning matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid oma teekonda Kazbeki tipu poole reedel, 8. septembril. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal, vaid juba esimene päev nägi ette ligi kilomeetrist tõusu. Mina liikusin muidugi teokiirusel. Kilimanjaro kogemusest: kõrgele jõuavad need, kes annavad aega aklimatiseerumiseks. «Mägi on laiskadele,» nagu Alar armastab öelda.  Higi tilkus ja kott tundus ebaõiglaselt raske. Kiviklibu vahel tatsamisest määrdusid peagi mu uued matkasaapad. Hea, et lokid veel peas püsisid. Hirmu tekitasid pidevalt teele jäävad kadunud ja surma saanud mägimatkajate mälestusmärgid. «Poolakad peamiselt,» rääkis Alar. Ka päev varem oli üks poolakas oma elu mäele jätnud – tervisehädad, teadsid teised rääkida. Liustiku praod neelavad matkajaid, kes siis ehk kunagi aastakümnete pärast välja sulavad.


Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame me telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. «Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,» on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasi saatmist. Ma ei söandanud proovidagi mitte.


Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Majas ööbimine sakste kombel, kujutasin ma ette. Lootsin, et pakutakse arbuusi ning hommikuks saab korralikku masinakohvi ka. Aga lootus on lollide lohutus.


Kenade joonistustega kivihoone keset liustlikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim tuba – puidust narivooditega. WCd klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsas lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud. Äärel seistes tuli vaadata, et kuhugi sisse ei astuks. Kõvemad tegijad said abi labidast, et suurem kraam eest lükata. Mina, esteet, eelistasin looduslikumat lähenemist ja see tähendas kividevahelist miinivälja. «Rõve ja veel kord rõve,» mõtles esteet iga kord, kui tekkis vajadus. Aga inimene harjub, kui muud üle ei jää.


Pesemisega olid seal Metos võimalused sellised, et võimalust polnud. Kes väga soovis, sai nirisevast voolikust sulaveega end veidi loputada. Hägune, vahel päris liivane vesi. Ja sedagi sai ainult siis, kui vett oli – külmema ilmaga jäätusid torud kinni ja tuli soojemaid temperatuure oodata. Joogiks oli seesama vesi – kel seedimine kannatas, sest üldiselt me steriilsuses ärahellitatud inimlapsed vaevlesime kõhulahtisuse käes. Üks suurem kamp sai lausa ühise kõhuhäda kaela ning neil tuli tipuvallutus peast pühkida ja otsemaid tagasi Kazbeki külla pöörduda.

Kõige keerulisem seal Metos ei olnud aga tingimustega harjumine, vaid kannatuse proovilepanek. Kas mäehaigus tabab nüüd või hiljem? Kas ilm lubab viimaks tipu ette võtta? Millal uni saabub? Kõrgustes on unega paljudel probleeme. Suure kambaga ühises toas magamine ei aita sellele kaasa: kes norskab, kes jookseb peldiku vahet. Kõrvatropid olid mul kaasas parimad, mis leidumas, aga unega oli halvasti sellest hoolimata. Ja lõpuks on ikka nii: kes ei maga, see tippu ei tee.

Kolmandal päeval ootas ees tõus ligi 3800 meetri peale. Aklimatiseerumise eesmärgil. Väikese kabeli juurde ja sellega sai paar tundi päevast taas veedetud. Alar õpetas mäetarkusi: milline on õige samm ning kuidas vältida libisemist. Ülejäänud päev möödus vedelemise tähe all – nagu mägedes mõistlik. Söögiks keetsime vaheldumisi kartuliputru, makarone ja tatart. Kohalik lihakonserv juurde, kel seedimine kannatas ning isu jagus.

Neljanda päeva hommikul oli esimene reaalne võimalus tippu teha. Läksin magama täisvarustuses: jope seljas ning müts peas, et plaani järgi kell 2 öösel liikuma asuda. Äratust ei tulnud, sest ilm polnud siiski soodne, otsustasid matkajuhid öösel taevasse vaadates. Vaim oli mul valmis, kuid mäel dikteerib liikumist ilmastik. Tuli aja surnuks löömise eesmärgil taas aklimatiseeruma ronida, järgmise künka otsa. Ja siis veel logeleda. Ja pannkooke kivide vahel küpsetada.


Viienda päeva eel ei maganud ma mitte minutitki. Aga jope oli jälle seljas ja müts peas, et ehk ikka on minek. Ärevus oli hinges ning samal ajal võttis väsimus võimust. Olin öid magamatuse all kannatanud. Vähkresin voodis tunde ja siis tundus juba, et kell on ilmselt nii palju, et tänagi ei asu me tipu poole teele. Ühel hetkel tundsin raskust hingamises ja kujutasin juba ette, kuidas kopsuturse mind nüüd tabab. Hirmsad mõtted kadusid hetkeks meelest, kui järsku sebimiseks läks. Selgus, et tänane ilm soosib tippu ronimist. Riidesse, kaasa kassid, kirka, vöö ja karabiin. Minek! Läbi pilkase pimeduse tipu poole – ees ootas plaani järgi 15 tundi kõndimist. Maha jäi meist vaid üks naisterahvas, keda mäehaigus tõsisemalt kimbutas. Paraku ei jäänud ta ainsaks.


Peagi otsustas üks noormeestest, et magamatuse tõttu pöördub ta teelt tagasi. Ja siis veel kaks matkalist, kelle taust ning kogemused andsid alust arvata, et just nemad jõuavad kõige kindlamalt tippu. Iga kord, kui keegi ümber pöördus ja loobus, tundus mulle õigem kaasa minna. Magamatus oli peamine põhjus, mis vaimu nõrgestas. Ja siis muidugi kopsuturse, mille peatses saabumises ma nüüd juba päris kindel olin. Lõpuks sain ma teel Alari kätte ja uurisin, millised on kopsuturse sümptomid. «Silmade ees hakkab virvendama,» ütles Everestil käinud mees ja ma kui ma nüüd silmad korraks sulgesin, olin veendunud raskes tervisehädas. Virvendas tõesti. Küsisin Priidult siis, kas ka temal on ka raske hingata ja ta vastas, et kuigi ta on astmaatik, siis raskusi pole. Doktor Jukkum oli iseendale pandud diagnoosis vankumatult kindel.


Varsti oli selge, et oleme jõudnud punkti, kust iseseisvalt tagasi pöörduda meil enam ei õnnestu ja see tähendab, et ühe inimese loobudes tuleb tagasi minna kogu kambal. Seda suuremaks kasvas pinge ja raskemaks muutus hingamine. Priit oli see, kes neil hetkedel suureks toeks oli ja õigeid sõnu oskas öelda. Korra lubas isegi, et kui ära väsin, võib ta mu süles tippu tassida. Nagu see oleks mingisugune Munamägi!


Kivine teekond sai läbi ja liustikulise tee alguses said kassid jalga. Esimest korda mõistsin kirka vajadust. Varvastel hakkas küll külm, kuigi riietus oli mul soe ja sel hommikul valitsenud ilmaolusid silmas pidades ehk liigagi. Värviline pealegi, sest matkajuht rääkis, et nii on kergem mind üles leida, kui ära kaon. «About 5 hours to go,» ütles Leri, vähendades päikesetõusuga kaasnenud motivatsiooni. Liustik tundus lõputu ja iga künka järel uus ning veelgi raskem tõus pinnale kerkimas. Liiga kaugele oli tuldud, et nüüd alla anda. Olime selleks hetkeks jagunenud kahte gruppi – kolm kiiremat Leriga ja teised kolm Alariga. Lõputu teekond tundus see olevat, kuniks jõudsime «sadulani». See kurikuulus sadul, mille eest Alar meid hoiatanud oli. Kohutavalt järsk ning kitsas mäeserval kulgev rada. Köiega teineteise küljes rippumine ei lisanud julgust. Eriti pärast seda, kui Leri sõnul kukutakse seal alla tihti. Viimases hädas ma enam kirkat ei usaldanud ja laskusin tasakaalu hoidmiseks käpuli. Alla ei vaadanud ja keskendusin igale sammule eraldi, et mitte rammestusel võimust lasta võtta. Siis käskis Leri mul viivitamatult püsti tõusta ja inimese kombel kõndida. Keeldusin. Kinnitasin Lerile, et ma olen kass – neljal jalal ja küüned jääs, sest olukord nõuab. Kõrgmäestikus pööravad inimesed tihti ära ja ma usun, et Leri kartis, et ka minu puhul on see nüüd juhtunud. Aga püsti ma siiski ei tõusnud enne, kui kivisema tipuservani jõudsime. Sealt tuli end üles vinnata. Tundus uskumatu, aga olimegi viimaks 5047 meetri peal Kazbeki tipus: väsinud ja õnnelikud. Mõnel silmad märjad – kellel rõõmust, kellel väsimusest. Vaade imelisele Kaukasusele sööbis mällu.


Peagi jõudis sinna teinegi meie grupp, kelle ootamisest kõrgustes saime me kolm kõik korraliku peavalu. Loodan, et see poolteist tundi ligi 5000m peal on mu hemoglobiininäitu parandanud mitmendiku võrra. Siis läks põrguvalu vähemasti asja ette.

Just siis, kui hakkas tunduma, et viimaks oleme suure töö ära teinud ning korraliku peo juba välja teeninud, tuli tagasi Metosse pöörduda. See osa läks eufooriast vallutatuna meelest. Tundidepikkune turvalise jalgealuse otsimine ohtliku ning kohati läbi vajunud liustiku keskel. Leri, mees kes on tipus käinud 42 korda, ütles ühel hetkel, et ei tea, kust turvaline teekond kulgeb. Olin liiga väsinud, et sel hetkel mõistev olla ja sunnitud usaldama pimesi. Rajad, mis hommikul kandsid, olid nüüdseks sulanud ja osaliselt kandmisvõimetud. Meto kivihoone ei tulnud ega tulnud lähemale. Jonn ei aidanud kaasa, aga kõige kiuste püsisin tempoka Priidu jalus, kuniks peldikuta «kodu» paistma hakkas ning tegi meele rõõmsamaks kui kunagi varem.


Aitäh, matkajuhid Alar ja Leri. Eriti suur tänu veel kord Priidule, kes tipuööl toeks oli ning muidugi kogu matkagrupile. Kui nüüd 5000 tehtud sai ja 6000 ka, siis mõtlen, et 7000 oleks ilus jätk. Ehk juhtub see Ladina-Ameerikas. Võib-olla juba järgmisel aastal.


Seniajani keskendun jooksule ning stardin täpselt kahe kuu pärast Havanna maratonil. Ehk on mäevallutus parandanud ka verepilti. Sellele saan kinnituse paari päeva jooksul.

Õnn on pingutuse tagajärg.
Õnnelikkust!
Kertu

Sunday, August 20, 2017

Tartu rulluisumaraton 42 kilomeetrit TEHTUD!

Mul tekkis mõte juba mõni aeg tagasi, et taasiseseisvumise päeval sõita Tartusse rulluisumaratoni läbima. Esimesest ja seni viimasest rulluisumaratonist on möödas ligi viis aastat. See oli siis, kui  Berliinis topeltmaratoni tegin: esimesel päeval 42 km rulluisku ja teisel päeval 42 km jooksu.

Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!

Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema kassi taga sõnadega: "Mida kurjam sa siin teed, marss välja!". Kahtlustan, et ta rääkis minu kassiga. Magamisest ei saanud enam asja.

Ainus ettevalmistus eesootavaks maratoniks oli küünte roheliseks võõpamine. Lakitud said nende sõrmede omad, mis puremisjärgselt mädanemas ei ole. Seejärel sõin kaks topeltsefiiriga torditükki ja mõtlesin: "Tubli Kertu, sa tegid seda jälle: stardieel vaid ja ainult valed otsused ning valikud."

Tartusse kohale jõudes ja silmates kõiki neid joonistatud lihastega liibuvates rulluisukostüümides sportlasi, läks enesetunne veelgi täbaramaks. Pagasnikust oma veidi roostes rulluisud välja kistud,  mõtlesin, kui palju parem oleks praegu kodus olla: võib-olla isegi voodis vedeleda ja mitte piinata end tippsportlaste keskel, kus on võimalik end vigaseks kukkuda. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma oma niigi mädaneva sõrme luu murran. Või lausa käe, nagu ükskord juhtus. Kohatud Berliini maratoni kaaslased viisid õnneks mõtted mujale ja stardiaeg jõudis kätte kiiremini, kui põgeneda suutnuks.

Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.

Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.

Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.

Tehtud. Polnudki nii hull.

Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.

Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on.