Thursday, March 7, 2024

Vasaloppet 100 tehtud! Järgmiseks Tartu maraton 100!

"Ees ootab sajas Vasaloppet," räägib Sipsik ühise jooksutiiru ajal.
"Ma tahaks minna," vaimustun nagu tavaliselt.

"Kas suusatada oskad?," uurib tema. 

"Ei. Aga paneme kirja," pakun naiivselt.

"Ma ka ei oska suusatada. Olgu."

 

Aega ma ei raiska ja aasta hiljem oleme Sporttraveliga Rootsis, ajaloolise Vasaloppeti stardis. Kokku on meid 250 rahvuskaaslast ning teised ligi 19 000 suusahunti.

 

Öömaraton 30 km on plaanis ööpäev enne. Ma ei mäleta, millal end sellele kirja panin, aga millest on võimalus osa saada, selles ma tingimata osaline olen. Kamraad Rimm veenab mind samal ajal ümber mõtlema, et suure sõidu eel mitte end ära väsitada, aga ma ei kavatsegi ümber mõelda.

 

"Mina sõidan pooleteise tunniga," teatab vabastiili harrastav Rimm, kes lubab esimesed kümme kilomeetrit siiski minuga püsida. Start läheb ja juba esimesel kilomeetril manitseb spordimees mind end tagasi hoidma: "Meil on  kolmkümmend kilomeetrit minna, hoia energiat." Tunne on hea ja ma ei anna grammigi järele. Järsku on ta sabast kadunud, ent pimeduses ei seleta hästi ja võimalik, et suusahunt pani juba ka mööda. 

 

Järgnevad kilomeetrid laternatuledest ääristatud suusarajal on mu lemmikud. Ja mulle isegi ei meeldi suusatada! Rahvas on piisavalt hajunud ning vaid üksikud tolknevad ees. Tegelikult oskan vahel juba rada vahetada ja meeldivalt lauged laskumised aitavad tänasele trennile kaasa.

 

Esimene joogipunkt tuleb kiiresti ja vedelikupuudus on mu igipõline probleem. Joon Sipsiku laenatud

joogikotist palju jaksan. Nii ka järgmises punktis. Süüa saab väikese suutäie alles päris lõpu eel - väikese lapisaia vorstiga ja see pole teab mis maitsev.

 

Finiš kõrgub valgusatud kiriku kõrval, kus juubeldavat rahvast jagub. Olen kindel, et lihased on valusaks sõidetud, ent ilu on seda väärt. Bussi otsingutel komistan Rimmi ja Reinu otsa. "Mis asja, sa oled ammu siin?," küsib Rein. Rimm jahvatab samal ajal oma kukkumistest. 

 

Õnne peab olema. Elus ja suusarajal samuti. Päev hiljem põhidistantsi ehk 90 kilomeetriseks maratoniks sättides selgub, et olgugi, et mul on kaasas kaks paari suuski, uus suusakombe ja muidugi vahvlilokimasin, olen teiste kõrval võhik.

 

Sipsik laob lauale kümned geelid. Ott on expolt uhke vöökoti soetanud ja sätib sellesse oma värvilised geelipakendid. Midagi tilgub siit ka mulle ja pistan moodsa kraami endale taskusse. Kui muud pole, olgu tunnegi vähemalt kui sportlasel.

 

Rein kiitis äsja Vasaloppeti rikkalikke toidupunkte, aga nüüdseks on selge, et ta mälu on teda alt vedanud ja sel võistlusel on kukkel ainus, mida traditsioonilise mustikasupi kõrvale pakutakse. Sai ja saialaadsed tooted on viimased, mis mu eelistustesse mahuvad - suusamaratonil pealegi.

 

Magama heidab me kamp juba pärast seitset õhtul. Olen toakaaslaseks kaubelnud tingimata mitte norskava sportlase, aga just neid tõmban ligi nagu koduta kasse. Vähesed öötunnid mööduva kaaslast esiagu hellalt paitades, hiljem julmalt togides. Tulevikus valin toakaaslaseks üksnes kassid ja koerad. Aamen!

 

Kell heliseb juba 2:45. Viimasena majast lahkudes haaran kohvitassi ja hüppan bussi. Rahvas on vaikne aga tegelikult on alles ka öö.

 

Üsna pea on selge, et enneolematu ummik maratoni piirkonnas tähendab hilinemist starti. Mõni sportlane hüppab kuus kilomeetrit enne bussist välja ja jookseb suusad käes stardijoonele. Kiiremad suusk-jooksjad jõuavad õigeaegselt starti. Ühel poisil bussis selgub, et tal on kaasas kaks sama jala saabast. Teadmine, et alati võib hullemini minna, rahustab kergemalt pääsenute meelt. 

 

Stardijoonele hilineme viimaks 45 minutit ja palun lugege nüüd hästi tähelepanelikult: ma stardin esimese grupi joonelt! Ainus kord elus - stardin juubelimaratonil tippsportlasena! Teised 19 000 on juba ammu võistlustules, aga see pole oluline.

 

Eesti koondis söödab otse kurikuulsale kolmekilomeetrisele tõusule ja me saame saba kätte. Nüüd seisame tõtt kui seinaga ja passime paigalseisus. Sipsikul ja ta täna sünnipäeva tähistaval õel on nahaalsust mäkke kõndida. Ma tahaks muidugi ka, aga ei julge - selle kuritegeliku teo eest võib disklahvi saada.

 

Õnneks saan Eesti suusatajate kampa ja üks neist on tegija, kes jagab viimaseid õpetussõnu. Alles pärast tõusu läheb sõit lahti ja sportlaste sabas püsin vähest aega. Mõistan peagi, et tulin valede suuskadega ning vähe sellest - mulle näib, et need on määrimata. Nii palju olen ikka suusataja juba, et saan aru, kas suusk libiseb või takistab sootuks.

 

Jalad on juba ligemärjad ja on külm on ka. Teen veidi tempot, aga saan kohe aru, et see pole võimalik kui oled rajale tulnud 19 000 inimese seas viimasena. Radu pole ammugi - mõned meetrid on vaevumäegatavat rajalaadset mustrit täheldada, ent üldiselt tavaline lumepudru. Iga väiksemagi künka eel on suusatajad puntras koos - see kamp siin on sahatamise tipptase! Proovin küll teiste vahelt minnes laskuda, aga käpardlikumad tegelased on poole mäe peal maadligi ja lõpp läheb alati ühmoodi - panen sahka või trügin ebaviisakalt laskujate vahelt läbi. Aga ma ei kuku mitte kordagi - see on selleaastane Tartu maratoni kool.

 

Plusskraadid on võtnud võimust ja kõik see maa näib olevat uttu mattunud. Enamus ajast matkame suusad jalas ja sõbralikus kambas koos. Kõik see on parajalt kentsakas, ent reeglites on kirjas - suusad peavad olema jalas. Päev looduses pole õnneks raske ja kannatust on üllatavalt vähe. Samas jookseksin vähemalt kaks korda kiiremini. 

 

Oxbergi toidupunktis sotsiaalmeediasisu tootes avastan uued kontrollajad ja siin ei ole arvestatud meie hilinemist. Hilinemine on meie enda probleem. Lootus, et juubelimaratonil suhtutakse kontrollaegadesse ehk leebemalt, on naiivne. Igas toidupunktis on isearvestus ja kui kell lüüakse kinni, tõmmatakse lina ette. Kusagil neist punktidest püütakse ka Rimm kinni ja sellega on tema sõit sõidetud. Mul tuleb nüüd suusatama hakata ja mis siin salata, olen seda hetke oodanud. Rajaäärsed määrdepoisid määrivad midagi suuskadele ja kuna ma olen ikkagi suusataja - saan kohe aru, et need poisid tunnevad asja.

 

Järsku on massiivne traktor keset teed ees. Rootsikeelsest hoiatuses ei saanud ma aru. Raudkolakas on värskemat rada sisse sõitmas, mõistan alles viimasel hetkel. Aga ainult kaks rada - seega tuleb suusatajatel kuuelt rajalt kolida ümber kahele. Te ei kujuta ette, millises puntras koos me suusatame. Õnn saadab seda teekonda vaid hetke ja varsti plätserdame taas jalgupidi pudrus. 

 

Rahvas on morn, aga ega ma ise ka tingimata kontakti ei otsi. Siis võtab kohalik poiss Lars kõrvale ja teavitab, et käis äsja Tartu maratonil. Ma ütlen teile, et iga vasaloppetlane peaks Tartu maratoni läbi sõitma! Siis lõpeb see sõitu takistav sahatamine kord ära! Svenska, õpi Haanjas suusatama! Lars on liiga väsinud ja aeglane pealegi, et tempos püsida. Ma ei tea, kust see mul tuleb, aga maratonide lõpuosas olen kui tank - ürgne jõud viib edasi ja miski ei takista enam.

 

Viimases punktis võtab pimedus maad ja minul on kaasas papsi kingitud maailma parim pealamp. Panen selle põlema ja valgustan pool Rootsimaad ära. Kusjuures teistel ei näi lampe olevat ja nüüd koonduvad suusatajad minu ümber. Ega see ei meeldi mulle, sest nad ju takistavad sõitu - eriti kui pidevalt kukkuvad ees ja kõrval. Pimedas manööverdamine on keeruline.

 

Sõidan nii kiiresti kui suudan, et ükski pimeduses kobaja mind enam kätte ei saaks ja varsti kõrgub finiš.

 

Olgugi, et rada oli mu elu keeruliseim, suusad valesti valitud ja määret ei tundunud üldse olevat, oli Vasaloppet kergem kui kunagi olen arvanud. Mulle näis see midagi Ironmani taolist, mida üksnes kangelased suudavad. Aga ma ütlen kohe ära: ka rajata teel, jalad märjad ja 19 000 inimese sabas startides on Vasaloppet lihtne katsumus. Vähemalt neile, kes end veidi liigutavad ja kelles eneseusku leidub. 

 

Aeg protokollis oli küll 12 tundi ja peale, aga nii tugev ma polnud. Kui starti hilinemise aeg maha arvata, sõitsin 11 tundi ja veidi peale. Hea baastreening ultratriatloniks. Ühtlasi otsustasin, et kui Vasaloppet 100 sai tehtud, võtan plaani Tartu maraton 100! Olen niikunii plaaninud kaua elada - nüüd siis tuleb elada ka tervelt ning sportlikult. 

 

 

Name: Kertu Jukkum
Race: Vasaloppet
Time: 12:19:43
Place: 1920

 

Tuesday, February 20, 2024

Neli kukkumist, auk pükstes ja kadunud galerist Tartu maratonil

Kamraad Raivo Rimm teatab, et tema maratonil ei stardi ning soovitab mul tõsiselt kaaluda, kas riskin libedal rajal sõiduga kaks nädalat enne Vasaloppetit. Siis helistab tagasi teatega, et mina pean tingimata minema, sest telelugu tuleb teha. Rindele saadetakse ikka see, kellest on vähem kahju.

Üks asi viib teiseni ja see omakorda järgmiseni. Maratonieelsele õhtule planeeritud raamatuesitlus jätkub kunstigaleriis filosofeerides. Kõlama jäävad mõtted: elada tuleb täna ja seikluste ootuseks pole tingimata tarvis Hondurasesse rännata - juhtumised ootavad kõikjal kui vaid võimalus anda. Kunstisaal on hea pinnas suurepärastele ideedele ja muidugi ei pea ma paljuks uued näod maratonile kaasa rääkida. 

Surmauurijal olla juba aastaid vanaisa 84.aasta suusad ootel ja juubelimaraton on õige hetk andmaks neile võimalus. Komplekti passib hästi mu isa kasutamata 88.aasta võistlusnumber. Teisele poisile – galeristile - leiame komplekti linnapealt. Suusatanud pole neist kumbki – üks vist mitte kunagi ja teine vähemalt paarkümmend aastat. „Aga suusatamine on nagu kõndimine – jalg jala ette – seda oskab igaüks,” avaldab keegi veenvalt ses pikale veninud öös, mis täis (elu)kunsti.

Hommik koidab varem kui vaja. Seisan suusakepid käes keset lummavat päikesetõusu Tartu kesklinnas ja keda pole, on elukunstnikud ise. Õnneks halastab galeristi viimaks ja annab end näole. Surmauurija, kes kõneleb mälestuste loomise vajalikkusest ja kõigi võimaluste kasutamisest, näib tänasel päeval ennekõike hea teoreetik.

Teel Otepääle saavad väljavaated selgemaks. Maratonirada on täis väljakutseid ja ööst leitud kaaslane suusatas viimati üheksakümnendatel. Härra Rimm on loovutanud võõrale oma numbri ja see peab õnne tooma. Naer saadab kogu teekonda ja ma tean, et pill tuleb pika ilu peale.

 Pärale jõudes on esimene ülesanne leida oma suusad, mis meistri käes määrimisel. Keegi Martin on kadunud kui nõel heinakuhjas ja start läheb kohe. Käin putkast putkasse ja uurin, kas keegi tunneb tagaotsitavat. Tema asemel leian eest oma ekspeika. Nostalgiaküllane kohtumine viib hetkeks mõtted mujale. Alles päris viimasest putkast viidatakse Martinile, kes teatab, et täna ta oma telefonile ei vasta. Kui sa oled suusamäärdemeister, siis just Tartu maratoni päeval on paslik unustada oma sidevahend. Vähemalt on mul uued moodsad suusad – skinnid. Tänastes oludes absoluutselt vale valik, aga seda ei tea ma veel ja ilu maksab ka midagi.

Veel enne starti leiab aset minu esimene kukkumine. Kohe Tehvandi ees lendan jala pealt – suusad, kepid ja prillid kus see ning teine. Pea saab korraliku põntsu ja ranne on valus. Pole just paljutõotav algus, aga galerist näib veel täbaramas olukorras ja teadmine, et asi võib olla hullemgi, lohutab alati. Stardi magame maha aga tõelised tipud tulevadki lõpust. Kohtumine Jarek Jõeperaga rõõmustab alati, ent kuna tema on täna siin matkaseltskonna juht, siis mulle tundub, et nüüd tuleks sõidule hoogu lisada.

Muidugi pole mul aimu, kus täpselt on järsud laskumised ja ohtlikud kurvid. Olgugi, et käesolev on mu kolmas suusamaraton, ma suusatada ka endiselt ei oska. Öine teooria "jalg jala ette ja suusatamine kui osa loomulikust intelligentsist, mis emapiimaga kaasa antud" ei näi kehtivat.

Umbes esimese kilomeetri lõpuks on laenatud suuskadel Rimmi numbriga galerist kadunud silmist. Olen kindel, et kohtume peagi, ent etteruttavalt olgu öeldud: kergelt tulnud, kiirelt läinud. Nüüd on kõrval koha sisse võtnud maratoonar-Rein Visu suuskadel. See poiss räägib kolm korda rohkem kui mina ja ma pole vähejutukas tüüp. Ühiseid maratone on me kontol mitmeid.

Juba esimene suurem laskumine ja mu jalad värisevad kurjakuulutavalt. Radade vahetamine ei tule alati välja ja kiiruse tõustes kipun end juba enne saatuslikke hetki vabatahtlikult pikali viskama. Aga hetkeks on julgust enam, püüan meenutada mu lemmiktreeneri Rehemaa sõnu ja kuidagi koba peale jään püsti. Kohe samas ootab järgmine laskumine ees – nüüd juba kurviga ja rada kaob järsku jalge alt. Pagan, ma pole selleks valmis! Panen sahka – paar korda olen sel hooajal seda harjutanud. Ja saate aru – ma jään püsti! Olen enda üle nii uhke, et väärin juba medalit. Aga 58 kilomeetrit on veel minna.

Järgmise jõhkra laskumise eel olen julgem ja lähen täispangale. Ei mingit sahatamist, kui olen tulnud suusatama! Hädaabipaketis on Mirjamilt saadud vile - kui keegi peaks ette hüppama. Reaalsus on, et seda ei jõua ma haarata, kui näen koba olemisega meessuusatajat oma rajal ees ja pauhti kukub ta veel enne laskumist. Reaktsioonikiirus pole täna kiita ja võõra inimesega kokku kukkumise hirmus laskun parem kohe maadligi. Saan haiget muidugi ka – hingele peamiselt.

 Rein ootab mu lojaalselt ära – pärides mitmes kukkumine see oli. Vist kolmas. Varsti tuleb neljaski ja ma ei tea millise ajal täpselt, aga üks neist saab saatuslikuks mu uutele liibuvatele pükstele. Paljud märkavad, aga keegi ei ütle, et auk kaunistab pükse.

Kilomeetrid lähevad aga kiiresti. Tartu maratoni rada on selles mõttes mu lemmik ja teeninduspunktid meeleolukad pealegi. Sangaste kirikuõpetaja Tanel Meiel isiklikult jagab traditsioonilist mustikakisselli ja ulatab maratoonarile banaanipalakese. Lubab, et taevane isa hoiab mind, suuski ja annab hea tulemuse pealegi. Ma pole usklik, aga täna olen isegi palju palvetanud – peamiselt palunud, et terveks jääksin. Kõik muu on küsimatagi imeline – rada, ilm, seltskond. Kiidan seda Reinule ja tänan õnne, et olen rajal.

Üks mees kõrvalt avaldab siis, et nii imeline see jäine ohtlik rada siiski pole. Olen viimasel ajal mõeldnud, et kui paljudel tuleb antidepressante neelata, et ajukeemiat positiivsemaks keerata, siis ehk peaksin mina depressandid välja nõudma, et ligimesega end sarnasele nivoole seada. Seniks naudin ebaadekvaases optimismikülluses iga sekundit rajal ja keskendun üksnes kilomeetriposti esimesele numbrile.

Rajal kohatud üks mu lemmikutest – Kairi avaldab, et temagi loeb üksnes esimest numbrit kilomeetripostilt ja need vahelduvad liiga kiiresti. Alles mõni aeg tagasi pidasime ühist plaani, et sulatada kõik see lumerada. Nüüd maratonirajal ei soovi me kumbki, et pidu nõnda kiiresti läbi saaks. Galeristi kadumine on ainus, mis muretsema paneb, aga loomulik kadu on maratoni paratamatu osa. Ja kukkumised – neid tuleb ette tõttöelda palju. Õnneks enam mitte mul. Äkki sain suusatamise selgeks?

Vedelikupuudus on pikale veninud õhtu tulemus ja nii kaanin mustikasuppi igas teeninduspunktis. Reinu sõnul laristan liiga palju aega, aga pidu kestab veel ja ma tahan sellest kõigest maksimaalselt osa saada. Kohalike püsti pandud teeninduspunkt laudlina ja konjakiga on ligitõmbav. Õnn, et konjakit ma ei joo. Varsti on mul siiski kaks võimalust, kas teha metsapeatus või kihutada lõpuni ja viimases hädas valin viimase. Finiš kõrgub liiga kiiresti ja see kurvastab meelt. Samal ajal on juba kahe nädala pärast uus juubelimaraton ees: Vasaloppet 100 aastat! See saab olema mu elu esimene Vasaloppet ja kohe hiigelpidu. 

Varsti selgub, et galerist sõitis 47.kilomeetrini! Surmauurija on teel Otepää poole, et meid finišist püüda. Mees on selgelt hiljaks jäänud aga võib-olla on parem, kui surmauurija jääbki kõikjale hiljaks.

Vahepeal teatab sõber Lennart: „Sul on suur auk pükstes!”. See pole nali. 

Galeristi kaotuste kõrval on see siiski olematu. Tema on lõhkunud laenatud suusakepid ja endki. „Põlv on paistes, küünarnukk marraskil, lumepimedus, tärkav depressioon...,” loetleb tema. Naeran nii, et pisarad voolavad mööda mu põski – ise pidevalt vabandades enesekontrolli puudumise pärast. „See kõik on hale ja kurb,” võtab ta maratoni kokku, ent kiidab medalit ja ma luban, et ühel päeval kingin oma medali talle. Mees, kes tuleb otse kunstsaalist laenatud suuskadega maratonile ja sõidab 47 kilomeetrit, vääriks tegelikult karikat.

Päris medalimees ootab lodjasaunas: Juhan Leenurm sõitis end poolmaratonil poodiumile. See endine väike poiss on mind rohkem motiveerinud kui ta arvata oskab. Ilu kestab veel kaua. Numbrid mind ei huvita, aga keegi statistikahuviline teatab, et mu maratoniaeg 5:48 on tunni võrra parem, kui eelmine aeg oli. 


Nüüd olen ma siis suusataja, jah?


PS! Jürgen Puistaja reportaaž maratonilt:
https://reporter.kanal2.ee/7963280/kukkumised-ja-verised-ninad-50-tartu-maraton-jaab-osalistele-kindlasti-meelde


Sunday, January 15, 2023

KORRA VEEL ELU RASKEIM VÄLJAKUTSE - Taliharja Vanakuri Hiiumaal

Minu isa on õpetanud, et oma lubadusi tuleb pidada. Püüan minagi, ent endale antud lubadustega ei lähe alati hästi. Lubasin aasta eest, et iial enam ei võta ma ette põrguteekonda Taliharja Vanakurit. Aga lubadus läks meelest ja kui Sirle jooksutiirul rääkis, et temagi sooviks just sellel võistlusel osaleda, ei pidanud ma paljuks ühist teekonda lubada. Üksi ta ei julge, kardab pimedat metsa. 

Taliharja Vanakuri on ränkraske võistlus või teekond, mille distants on 101 km ja arvestada tuleb, et mitte kunagi pole see tegelikult sadakond, vaid tunduvalt enam. Muidugi on päris pöörastele ka 126-kilomeetrine distants ja algajatele viiskümmend kilomeetrit. Seekordne võistlus oli plaanitud Hiiumaal - tõenäoliselt ühel Eestimaa ilusaimal matkateel. Etteruttavalt - võibolla pole see teekond teab mis kena vesisel talvel. Liiatigi, päris kohe põrguteeks võib see kujuneda. 

 

Igal juhul, kui Hiiumaa matkatee, siis austatud matkajuht Alar Sikk, kes on ühtlasi matkatee rajaja, tuleb asjasse pühendada. Nii ma räägin talle, et oleks kena, kui ta sel teekonnal tuge pakuks ja kui Sikk midagi lubab, siis nii on. Tom, teine suurvõistluste isiklik päästeingel, ühineb päästemeeskonnaga ja taliharjaliste heaolu tagamine saab neile meestele riikliku tähtsusega ülesandeks. 

 

Hommik on ärevust täis, kui ärkame Ristna loodusmajas. Öötunnil on saabunud ka Madli, kes teistkordselt Taliharjat teeb ja sel korral tingimata lõpuni. Vorm on paljulubav. Aga olulisest enne: heidame viimase heldinud pilgu oma laitmatule pediküürile ja roosadele varvastele: mõneks ajaks on sellega nüüd kõik. 

 

Sirle avaldab, et paneb igal juhul ka puhtad aluspüksid jalga, sest kui midagi väga halba juhtub, on parem, kui ekspertidel poleks viimasel paberil midagi inetut loetleda. Mina värvin samal ajal silmi, sest kui midagi juhub, on hea lahkuda viimase peal lihviga. Sirle jutt mõjutab siiski ka mind ja otsustan mugavate spordipükste asemel pitsaluspüksid jalga tõmmata. Igaks juhuks ja on eksperdil kena vaadata ka.

 

Eelmise aasta õudustest ja kohutavast energiadefitsiidist olen ma õppinud. Sel korral on teele kaasa valmistatud: kiluvõileivad, soolase kala ampsud, erineval viisil valmistatud muna ja kohupiimakook, lisaks kõiksuguseid kasulikke batoone, kuivatatud puuvilju, seemneid. Mitte midagi ei saa viltu minna. 

 

Stardi Kõpu tuletorni juurest annab rajameister Sikk isiklikult ja manitseb kõiki ettevaatlikkusele.

Taliharja võistlust on lubatud läbida jalgsi, rattaga või suuskadel. Hiiumaal lund ei paista, aga õige mees, kes on lubaduse andnud, on siiski suuskadel kohal ja otsustanud sada neil ka ära sõita. Ma loodan, et ta on endiselt elus. 

Kohe esimesel kilomeetril ootab ees järsk laskumine - porine, õnneks mitte jäine, kuid mõned panevad küljed siiski maha. Sellest hoolimata - iga algus on ilus ja see paistab kõigi nende ligi kolme saja hullu nägudest. Miks nad seda teevad, ei oska ma aimata, kuid kaalun doktoritööd sel teemal. 

 

Esimesed kümned kilomeetrid pehmel rohelisel samblal on ennastunustavalt kenad ja nii ei lase esimene vihmasadu, mis juba kohal, häirida. Tempo on hea ja me räägime elust, tööst ja armastusest - nagu neil retkedel ikka. Näib, et jutt ei saa kunagi otsa, aga ka kõige optimistlikuma prognoosi järgi ei tule ajast meil puudust. Otsustasime just nimelt matkata, sest see on kõige keerulisem. Jooks-matk oleks leebeim jalgsi variant, aga me pole leebuse otsingutel Taliharjal. 

 

Kõrvaline abi sel võistlusel pole lubatud, kui joostakse võidu. Aga meie kulgeme rahulikult, seega saame endale väikeseid toidu-joogipeatusi lubada. Et me ise ei peaks lauda katma ja teevalamisega vaeva nägema, on meil Alar ning Tom. Tom on samuti varunud mulle pealambi, mille taolist pole ma varem puutudagi saanud, vihmakeebi, pahillad ja muud välismaist kraami. 

Vahepeal otsime medaleid, mis on erinevatesse paikadesse peidetud. Sirle ja Madli on kaardilugemise enda peale võtnud. See pole selgelt minu tugevaim külg. Õnneks kulgeb suurem osa rajast RMK rajal ja mina olen matkanud siin erinevatel lõikudel korduvalt. Lisaks on teada, et raja märgistamisel peetakse minusuguseid silmis ja nii seatakse raja märk ka sinna, kus seda ilmselgelt vaja pole. Meistrid isekeskis nimetavad neid "Kertukaks". Kui mitte millegi muuga ma end ajalukku ei kirjuta, siis ehk kujuneb see mu tagasihoidlikuks võimaluseks. 

Matk päevavalgel on loogiline ja ma ütleks, et isegi adekvaatne. Aga nii pea, kui pimedus võtab maad, läheb jamaks. "Kertukatega" pole pimeduses arvestatud. Üleüldse pole arvestatud, et mingid inimesed lähevad öösel matkama. Iga tunniga on õige tee leidmine omamoodi väljakutse. Lisaks on lummevaipade vahele tekkinud vesised paigad, millede ületamiseks tuleb pidevalt mätaste vahet turnida ja loota, et kusagilt sisse ei kuku. See oleks küll halb. 

 

Romantiline Leemeti metsaonn on kesklaagriks ja siin pakutakse traditsioonilist mulgiputru. Ühtlasi on see viimane kord, kui näeme inimesi - siin lõpetavad retke Pehmo raja matkajad. Hetk lõkke ääres võiks kesta ja kesta, aga aeg sunnib takka. See hetk, kui teised jäävad seljataha, et minna sauna ja pehmesse voodisse põõnama, on raske taluda. Vihma sajab, mul on järsku hirmus külm hakanud ja meie matkatee viib läbi öö. 

 

Aga siis järsku annab vihm järgi ja taevas siravad kõige kirkamad tähed. See oleks nagu tellitud hetk ja ma mõtlen, et küll on tore selle osaline olla. Ilu ei kesta kaua ja peagi on vihm taas kohal. Mul on põrgukülm ja tõemeeli, ma poleks osanud midagi paremini korraldada - olen söönud hästi ja tihedalt, joonud piisavalt, võib-olla isegi ülejoonud. Lisakiht riideid ei paranda olukorda palju, sest jalad on mitte lihtsalt niisked, vaid vettinud. Päästetiim ootab teenurgal, et anda võimalus saabaste vahetuseks ja mina, naiivitar, usun, et nüüd on kõik hästi. Aga see, mis ees ootab, on mitte kerge vihmamärg maastik, vaid maailmatu suur bassein - ilma lõpu ning ääreta. Esialgu püüame mättalt mättale hüpates kuivi jalgu säästa, aga see on lootusetu. Meil mõlemal Sirlega on matkajalatsid, mis vettivad nagu svamm. Järgmises madalamas kohas, mis on lausa soine, on selge, et vajume sääreni sisse. 


Korraldaja on arvestanud talveilmaga, aga alati ei lähe nii ja ma olen kindel, et ta ise pole siin jalutuskäigul käinud. Samal ajal on kohatu viriseda - me oleme teravate elamuste otsingul ja loodusjõudude vastu ei saa. Ma mõtlen, et Taliharja Vanakuri on justkui raskeim ettevalmistus elu keerulisemateks hetkedeks. On naiivne uskuda, et seda iial tarvis ei lähe, kui tuhande kilomeetri kaugusel toimub sõda. Selge on, et raskustes jäävad ellu tugevaimad - vaimselt ja füüsiliselt. Aga muidugi, õnne peab ka olema. Täna siin pole õnnega just priisatud. 

 

Madlil mõte liigub ja ta otsustab kõikvõimalikud kilekotid välja koukida. Mäkaiveri teibiga tõmbab ülemise serva tihedalt ümber sääre. Kardan, et oksterisule need kotid vastu ei pea, aga platseebo toime on tõestatud ja vahel aitab ka naiivne usk veidi end säästa. Umbes neli minutit hiljem on jalg raske tõsta - kott ümber vett täis ja saabas samamoodi. Süsteem on alt vedanud ja paremat lahendust pole. Moe pärast püüan endiselt mätaste vahel hüppeid sooritada. Tomi vägev lamp näitamas teed veteväljale. Aiman halba.

 

Sirlel on halvasti. Tegelikult pikalt juba. Põletikune vill talla all, mis kui lahtine talla murd - kirjeldab ta ise. Sirle on jooksnud palju maratone, turninud mägedes, kannatanud Haanja100 jooksul. Need õpetavad kannatusega toime tulema ning sihikindlust mitte kaotama. Madlil annab samal ajal põlv tunda. Minul on kõik liigagi hästi. Kui üldse, siis süda valutab vähe. Ikka seepärast, et uljalt antud lubadus on kannatama toonud.

 

Järsku oleme veteväljast raiesmikul. See tähendab, et märke pole või on need pimedas raskesti märgatavad. Mõnest langenud palgist tuleb üle ronida ja ma soovin, et võiksin pikemalt jalgu palgil kõigutada. Aga täna võib vaid unistada. Tiirutame taas soise maastiku vahet ja otsime mitte enam kuivi paike - neid pole, aga taolisi, kus sääreni sisse ei vajuks.

 

Aeg venib kui tatt. Mulle tundub, et oleme ringiratast kõmpinud ja teatan sellest teistelegi, aga keegi ei pane mind tähele. Orienteerumisel pole mul sõnaõigust. Siis oleme taas palgiületusel, kui Madli avastab, et just sellest palgist me juba ronisime üle. Vagural häälel tuletan meelde, et kahtlustasin ringiratast käimist. See jääb minu ainsaks kirkaks hetkeks ses öös. Oleme kõndinud kilomeetreid tühja - Tom jagab pärast pilti me saatjatest. See on koomiline. Mida aeg edasi, seda traagilisem. Teine hetk sel matkal, mil kahetsus poeb mu hinge ja hakkab natuke hirmus. Ennast säästvalt ei küsi ma endalt, kui palju enam tuleb meil kõndida. 

 

Kell on kolm öösel, kui jõuame Hermistu soosse. Ma tahaksin nutma puhkeda, kui viimased kuivad sokid jalas mättalt otse jäisesse vette vajun. Enam pole midagi kaotada, võita ammugi mitte - sammun otse läbi vee ja varsti olen põlvedeni märg. Iga sekundiga tunnen varbaid aina vähem. Mõistan, et külmatunne, mis on püsinud naha vahel tunde, ei kao kuhugi ja asi võib kriitiliseks minna. Sirlel pole ka kiita. Külm ehk teeb headki, aga jalg on nii halb, et mina seda näha ei taha. 

 

Viimases elustamispunktis on ees Ivo. Maailma kõige ägedam vabatahtlik ja igavene viimane Taliharja Vanakuril. Tema lahkus on piiritu ja optimism nakkav. Sirlet pole ta aga nakanud veel ja tema on otsustanud katkestada. Samal ajal ütleb, et ta ei tea, kuidas tuleb toime tunnetega, mis loobumisega kaasnevad. Nüüd ei saa sekunditki raisata ja ma ütlen, et ta soovis ju kasvõi kulmudel finišisse taritud olla. Madli pakub, et tõmbab oma teibiga Sirle haavad kinni ja seegi aitab paremate hetkede saabumisele kaasa. Öötunnil appi tõtanud päästemeeskond eesotsas Tomiga puistavad Sirle kotti, et ta mitte grammigi enam kaasas ei tassiks, kui hädatarvilik. 

"Kümme suudavad haiged ja ülekaalulisedki kõndida, treenitud kakskümmend iga ilmaga, mõned kopikad lisaks ja ongi tehtud," luban Sirlele, aga teda juba ära ei peta. Ta teab täpselt, et kolmkümmend on veel minna ja eksikilomeetrid pole turjalt kadunud. Tugeva vaimuga inimene ei julge ka katkestada. See on asjatu valu, kui teekond siis viimaks lõpetamata jääb. 

 

Matkame ühiselt edasi ja näib nagu kõik oleks hirmus hästi. Ongi hästi, kui ees poleks Loopsoosse. Otsin meeleheitlikult kuivemaid mättaid, Sirle kannul ja Madli kaugemal - temal on seniajani veekindlad saapad jalas. Kaua ei tule oodata, kui maandun taas jalgupidi porisesse lompi. Mul on nii külm, et tahaksin karjuda. Sirle kannul, ei pääse jahutusest temagi. 

 

Järgmiseks saavutan oma nullpunkti mina. Nüüd pole see enam külmatunne, vaid ma vapun külmast. Diagnoos: alajahtumine. Jalad lirtsuvad lombist lompi, vihm on aina halastamatum ja tegelikult võib see kakskümmend kopikatega olla ka sportlikule helesinine unistus. Sügavalt vesist pinnast on lõppkokkuvõttes enam, kui lihtsalt vesiseid. Päästemeeskond taas voodist välja aetud ja kohale kihutatud.  Istun autosse, et praeahjus soojendatud tossud jalga tõmmata ja lootus tärkab uus. Lürbin põletavat teed palju jaksan ja hüppan autost välja. 

 

Saan aru, et minu ainus võimalus on teha tempot, et hing sees hoida. Sirle pole kindel, kas suudab tempos püsida. Kahtlev on ka Madli. Minul pole GPSi, sest ma olen lootusetu. "Me lähme koos," ütlen kõigi eest otsustades ja püüan end tagasi hoida.

 

Ahjukuivad tossud püsivad soojad kuni viimase medalipunktini. Võiksin vandud vesise kogemuse pärast, aga see, mis ees ootab, on võrratu Hiiumaa häbiplekk ja röövib me viimse energia! Loomade korjused, kabjad, tuvastamata kondid kõikjal rohelisel samblal laiali. Kaabakakari, kes vastutav! Me ei leia ega leia sest õõvastavast paigast pääseteed. Aina tiirutame korjuste ümber, kes väärika jahimehe poolt peaks ammu maha maetud olema. 

 

Viimaks pääsenud, otse kenal metsateel ja mis me näeme - sügavad kraavid mõlemal pool teed ja mitu risti ees. Mitte kuhugi pole põgeneda! Külmast apaatsena otsustan lihtsalt läbi vee murda. Murdjatiitlist võin vaid und näha - juba esimesesse kraavi vajun külili sisse. Minu kehal pole kuiva laiku. Võib-olla veel juustes on mõni, aga kehal mitte. See kõik on hale, aga parandamatu optimism minus veenab, et lõpp, mis otse linna - Kärdlasse viib - on viimaks lohutusteekond. See pole optimism, vaid rumal naiivsus.


Vanahärra, kes pöördepunktil ergutamas ees hõikab: "Hull jõeületus nüüd!" Ma olen liiga väsinud mingiteks tobedateks mängudeks, tunnistan isekeskis ja olen kindel, et kõik jõed, järved ja sood on tänaseks ületatud ning ees ootab veel mitte rohkem, kui viis kilomeetrit ja kodutee. Järku hüppab mees punti, et juhtida meid jõe äärde. See pole nali, halb uni ka mitte. Jõgi, kus usuti jää peal olema, voolab omasoodu. 

 

Rahvas on kogunenud vastaskaldale - kino vaatama. Nüüd tunnistab Sirle, et ei oska ujuda ja kardab põhjata vett. Ta on meeter viiskümmend ja kui meile Madliga on sügavamad kohad siin rinnuni, siis Sirlele üle pea. Valikut ei ole ja hakkan ees marssima. Ma olen siiski triatleet, kes õppis vett armastama ja hommikutrenniks ujub paar kilomeetrit, kroolis muidugi. Sirle kannul, klammerdunult mu koti külge. Madlit haarab nüüd seletamatu hirm ja ta kardab, et vool viib meid endaga. Mul on olukord kontrolli all ja jalgealune kindel. Vööni veest väljas rõõmustame me kõik. Madlil on nüüd viimaks jalad märjad ja see röövib tubli annuse energiat. Meie Sirlega ei tea ammu, mis tunne see on, kui sokk on kuiv.

Järsku teatab Sirle, et jääme praamist maha. Mitte ükski prognoos ei näidanud, et läbime teekonda enam, kui 24 tundi. Ometi on nüüdseks 26 ja pool tundi täis ning 108 kilomeetrit jalgades, kui viimaks Kärdlasse jõuame. "Kanged naised," ütleb peakorraldaja Silver Eensaar. Võib vabalt väita, et kõige kauem sel põrguteekonnal püsinud, on Taliharja Vanakuri võitjad. Niisiis, kinnitamata andmetel: vigastuse kiuste finišeerunud Sirle - esikoht! Napilt-napilt, teisele kohale platseerus Madli! Palju õnne, võitjatele ja teistelegi õnneotsijatele. 

 

Aga nüüd. Kõige suuremad tänusõnad päästemeeskonnale - Alarile ja Tomile. Ka kakskümmend minutit kuiva soki tunnet kahekümne kuue tunni sees võib olla määrava tähtsusega põrguteel. Aitäh, Silver, et Sa pööraseid üritusi jätkuvalt korraldad ja kui lubad, siis mul on üks palve: soovitavalt homme, mil ilmaolud pole veel muutunud, tee see sada ja üks isegi läbi. Sulle on see mõistagi kerge treening vaid, aga ma luban - unustamatud tunnikesed. Aitäh, maailma toredatele vabatahtlikele!

 

Viimaseks - miks ikkagi murda oma lubadust ja astuda mugavustsoonist välja otse põrgusse? Õnn on pingutuse tagajärg. Mida raskem teekond, seda suurem õnnetunne. Ja see hetk, kui pea puudutab pehmet kodust patja, olen päriselt tänulik selle eest, mis mul olemas on. Pealegi, iga korraga läheb aina lihtsamaks, kuigi tingimused võivad erineda ja teekond kujuneda tunduvalt pikemaks. Pediküür on endiselt laitmatu, lihased kergelt kanged, kuid ei midagi märkimisväärset. Sel korral Taliharja Vanakuri järel ei anna ma rumalaid lubadusi nagu, et ma ei tee seda enam kunagi. Vastupidi - raskus õpetab ja edasi, tähtede poole! 

 

Tervist!

Kertu 


PS! Eelmise aasta kirjeldus kirjas siin: 

http://kertujukkum.blogspot.com/2022/01/taliharja-vanakuri-ehk-101-km-matka.html

Tuesday, October 11, 2022

CHICAGO MARATON TEHTUD!

7 aasta eest, pärast New Yorgi maratoni istun Chicagos Milleniumi pargis ja ütlen oma sõbrale: “Ühel päeval olen tagasi ja jooksen siin maratoni.” Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Või pigem - mis soovitud, see tuleb ära teha.

Jõuan Ameerikasse mõni päev enne maratoni, et ajavahega pisut harjuda ja kohalike eestlastega kohtuda. Kohtumisõhtult leitud rahvuskaaslastest saavad suurimad toetajad teekonnal.


Expole läheme juba reede hommikul, et pikki järjekordi vältida. Umbes 10 000 inimest on sama mõelnud, aga Ameerikamaal ollakse valmis kõigeks ning korraldus on ideaalilähedane. Rahvast on palju, eestlasi jagub siiski igale maratonile. Kait, kellega Londonis tutvusime, on tulnud Chicagosse järgi oma major marathoni medalile. Tema on kümnes eestlane, kes on osalenud kõigil maailma suurimatel maratonidel: New York, Boston, Chicago, Berliin, London ja Tokyo. Aga Kait pole mingi lonkija, tema jookseb nii umbes ajaga 2:50. Ja ta on vanuses, milles keskmine Eesti mees lusika nurka viskab. Kait pole keskmine mees. 


Ta on palunud isiklikud jootjaid tänava äärde ja see

saab olema riikliku tähtsusega ülesanne. Sõidame läbi täpsed punktid, paneme paika kes, kus ja millise pudeliga seisab. Rajal on muidu 19 joogipunkti (!), aga Kait seal pakutavat jama ei tarbi. Linna läbi sõites peab ta loenguid teemadel: “toitumine maratoni eel ja ajal”; “õiged valikud varustuses”; “apteegitilli kasulikkus”. Mina olen tulnud maratonile kohver raamatuid täis - kaasas pole mingeid jooke, geele ega tosse ka mitte. Aga ma kuulan tähelepanelikult. Olles muidugi veendunud, et ma ei muutu kunagi. 

Kohalik armas inimene Maria on samal ajal mu heaolumiilits. “Sa pead rohkem jooma,” manitseb ta pidevalt ja tõstab veetopsi nina alla. Vee joomine on üks maailma kõige mõttetumatest tegevustest. Punkt üks: sellel puudub maitse! Punkt kaks: mul pole aega kogu aeg pellereid taga otsida. Aga ma püüan parem inimene olla ja tean, et maratoni eel on vedeliku tarbimine ülioluline. 

Õhtul ostan uued tossud. Need on ilusad. Maria soovitab mingeid kohalikke energiadropse ja ma ei pea paljuks need endaga võtta. Ma pole jooksja, vaid nautleja, sisendan endale endiselt.


Olen rahul, et teinud taas kõik nii valesti kui võimalik, sest maratoni ei tohiks võtta liiga tõsiselt. See on lihtsalt üks jooks. 


Ärkame 4:45, et maratonisoeng pähe saada. Siin ei saa juhuseid lubada. Teen end nii ilusaks, kui varahommik lubab. Tatrapuder söödud, sõidame ärkava linna suunas. Chicago linn suletakse liiklusele täielikult alates kella kuuest hommikul. Keegi ei virise ega vingu, vaid võtab trummid ning viled ja sätib end raja äärde. Küll oleks tore, kui Eestimaa jõuaks kord selleni, et tädikesed saavad päev varem apteegikülastuse korraldada ja kalamajalased Viru keskusesse autosõidu asemel jalutada ning mitte keegi ei jonniks, kui rahvusvahelist kaadrit toov spordivõistlus on meil kodus. Ühel heal päeval Eestimaal.


Kraadiklaas näitab 6 kraadi ja minu start kõlab kell 8. Veidi on aega ja oleme eestlastega kokku leppinud kohtumispaiga kenas soojas Hiltoni hotellis. Evelin ja Paavo, kellega Londonis jooksime, on ka sel korral stardis. Evelinil on Ukraina lipp rinnas. “Kui mul väga raskeks läheb, mõtlen Ukrainale,” viitab ta. Ilus mõte sellesse päeva.


“Me peame minema,” manitseb Maria, kui kell on 7 läbi. Ta peab silmas mind ja kogu toetustiim saadab mu stardikoridorri ära. Ameerika maratonid on täpselt minusugustele - ettevalmistuseta nautlejatele. Igal nurgal seisab keegi, kes lahkesti infot jagab ja abistab. Vale sammu korral saad sellest kohe teada.


Helikopterid lendavad üle pea, politseiautod igal nurgal. Chicago oma tulistamistega on jätkuvalt üks riigi ohtlikemaist linnadest. Pealegi pole Bostoni õudused kellelgi ununenud.


Stardis seista on hirmus külm. Lõdisen silmnähtavalt, kuigi pusa on veel peal ja laenatud tutimüts peas. Otsustan need alles hetk enne stardipauku ära võtta. “May I help you?,” küsib kena poiss kõrvalt, aga ma olen iseseisev naine. 


Start läheb. Pagana külm on, tibutagi ei tahagi kaduda. Vaated suurlinna pilvelõhkujatele on lummavad. See on vägev tunne joosta tänavatel, kus igapäevaelus on palju saginat ja enamus jääb seetõttu tähelepanuta. Ja liiklus on suletud sinu pärast. See tähendab olla tähtis.

Enesetunne on hea ja selle hoidmiseks otsustan juua igas punktis. Gatorate on üks kahtlane vedelik jäledamate jookide TOP-ist, aga täna ei pea ma paljuks lisariskile võimalust anda. Ehk on meeled muutlikud, naistele andestatav, aga mulle maitseb see jäledus täna. Süüa saab vaid paaris punktis - banaani. Aga inimesed raja ääres pakuvad mida iganes. Lisaks, ei meenu mulle ükski maraton, kus pakutakse vaseliini, külmaravi ja muud taolist igal sammul.


Juhuslikult soetatud energiadropsid lähevad hästi ja otsustan, et võtan ühe iga poole tunni järel. Tunnen end juba nagu Kait - kõik peensusteni läbi mõeldud ja arvutatud. Kohapeal ja juhuse tahtel, aga siiski. Kait muidugi ei tarbiks iial tundmatuid tropse ja pealegi uuriks ta alustuseks, palju need üldse energiat annavad. Seejärel arvutaks ta välja täpse vajaduse ja tarbiks vastavalt. Aga mina pole Kait. Samas tahaksin tema vanuses näha välja sama hea. 


Vool kannab nagu elumerelaintel - kui usaldad end neile, kannavad need endaga kaasa. Rahvas juubeldab. Muusikat on vähem, kui näiteks New Yorgis, aga melu jagub.


Jooksjaid on umbes 42 000, eestlasi jagub kõikjale. Rõõmustan, kui Katrinit silman. “Sul on hea minek?,” küsib ta. “Läks sind kohates just paremaks,” vastan talle ega tihka pikemalt segada. Jooks on tõsine asi. Tempo püsib ja tunne on hea. Poolel teel kohatud Eesti tüdrukud Ille, Liivika, Rita ja Helbe juubeldavad suure Eesti lipu kõrval. See hetk teeb meele härdaks. Siin kaugel ameerikas hoiab eestlane ühte ja toetab rahvuskaaslast kui väljasuremisohus liiki. 


Energiatase hakkab langema kohe pärast poolmaratoni ja see ei üllata mind. Treeningud kulgesid juhusliku kava järgi ha rohkem sattusin ratast sõitma või matkale, kui jooksutrenni. Pealegi on Ironmanist möödas alles kaks kuud ja lihas pole seda unustanud. Riskin nüüd veel - võttes vastu geeli, mis pakkumisel. Olen viimased kolm aastat peaaegu terve, üks geel ei saa tappa.


22 miililt peaksin Maria leidma. Üks sild silla järel ja ma olen üsna kindel, et see punkt on juba möödas. Küllap ei jõudnud ta mind ära oodata, kui Kait lennates möödus - tema oli siiski meie prioriteediga jooksja. Aga siis silman kaugelt suurt Eesti lippu ja pisarad jooksevad mööda põski. Maria jätab oma koti kus see ja teine, palub suvalisel vanamehel lippu hoida ja jookseb kaasa. Muidugi pole see lubatud, aga teha kõike nii kui peab, tähendab elada põrgulikult igavalt.

“Siit otse, siis paremale ja kohe pöördel olen sul taas vastas,” lubab ta ja see kõlab nagu mõni sada meetrit oleks minna. Aga ei, jooksu kõige vastikum lõik - pikk sirge on jalge all. Pöördepunkti ei tule ega tule. Joogipunktist haaran vaid vett ja loodan parimat. Alla ma ei anna. Mitte iial! Võimalik, et ma ei jookse enam kunagi neil tänavatel siin ja neist hetkedest tuleb võtta viimane.


Viimaks pöördel, rahvas juubeldab maruselt ja Eesti lipp ei lase end kaua oodata. Maria haarab lipu ja jookseb jälle kaasa. Me teame mõlemad, et see on üks ohtlik jooks, aga kes ei riski, see maratoni ei jookse. 


Viimane sirge. Naine mu selja taga oksendab häälekalt, ent jookseb edasi. Ma ei suuda üle õla vaadata - olen kindel, et vaatepilt ajaks südame pahaks ka mul. Loodan samas, et ta hoiab pikivahet, igaks juhuks teen tempot. Ületan finišijoone ameerikaliku naeratusega näol.


Uued tossud, moodsad energiadropsid ja jäle spordijook aitasid rekordajale kaasa. Aeg: 4:14:03. See tähendab, et parandasin varasemat rekordit 53 sekundiga. See on juba sportlase tase - ajada järge sekundite lõikes. Kui nii edasi läheb, tulevad isiklikud jootjad, omad söögid ja igikestvad tossud. 


Mis siis nüüd järgmiseks, küsite? Võib-olla õnnistab tulevik kena talvega ja saab toredaid suusasõite planeerida. Muttiku rääkis elavalt Vasaloppetist ja see kõlas kenalt küll. Aga võib-olla kerkib mõni eksootiline jooksumaraton silme ette. Koju sussi sahistama ma igastahes ei jää, sest südamelihas vajab treenimist, meel ja keha liikumist. Dr Margus Viigimaa kinnitas mulle, et maraton piisava ettevalmistuse ning jõukohase tempoga on südamele kasulik ja minu ainus eesmärk on olla terve.


Lõpusõnad pühendan kohalikele eestlastele, kes ei pidanud paljuks ärgata kell 3 varahommikul, et pika päeva raja ääres seista ja võib-olla ainult korra hõigata: “juhuuu”. Seda väärtuslikum oli see sekund. Teie toetus kandis ja julgustas. Eestlane olla on uhke ja hea - Chicagos veel eriti. Lubage loota, et olete ka järgmisel maratonil kohal. Teie valite sihtkoha ja ma tulen. Boston ja Tokyo on kindlasti mu listis, et major marathoni medal välja teenida.


Nägemiseni siis. Mõnel maratonil, Haanja halastamatutel tõusudel või pagan teab, kus.


Olge terved!

Kertu