Thursday, October 31, 2019

Nii juhtub, kui perearsti keelust üle astuda ja Veneetsia palavuses korralik maraton joosta!

Jumal ei teadnudki ette, et ma trenni teha ei jõua. Ehk oli see hea, säästis viimast. On üks rääkimata lugu, mis nüüd ausalt «ära räägin». Selle eesmärk ei ole eeskujuks olla, sest seda ma ei ole kaugeltki mitte. Pigem loodan leida abi kelleltki, kes on spetsialist või omab kogemust, mis võiks mindki aidata. 

Kõik algas, kui pöördusin loetud päevad enne maratoni perearsti poole, sest Itaalias lubatakse rajale üksnes arstitõendiga jooksjad. 

Perearst palus selleks EKG ära teha ja ise soovisin, et kui juba vastuvõtt, teeks igaks juhuks vereproovi ka ära. Hemoglobiininäidu pärast. Sellega on olnud halvasti mul viimased kümmekond aastat, mil näit järjepidevalt allapoole liigub. 

Tulemused käes, kirjutas arst: «Ma ei ole spordiarst, aga sellise hemoglobiininäiduga maratoni joosta ei tohiks.» Hemoglobiin 100 (norm alates 117-153), rauadepoo kõigest 5 (norm 13-150). Tohter mulle tõendit mõistagi ei väljasta, kuivõrd kudede hapnikuvarustus on tema sõnul kehv ja jooksmisel tekkiv vedelikupuudus ohtlik. Trombioht lisaks. 

Nüüd helistan ihutohtrile, sest kaks arvamust on parem, kui üks. Alustan oma juttu sellest, et paar nädalat tagasi jooksin hea enesetundega 25,5 km ja nädal enne seda poolmaratoni. Hästi valitud taktika teda juba ei veena ja temagi hindab hemoglobiinitaseme maratoni jooksuks ebapiisavaks. 

«Aga mis päästaks, kui maratonini on vaid kolm päeva aega?,» uurin arstilt, kes on mind aidanud ka kõige täbaramates olukordades. «Aitaks vaid vereülekanne, aga selle teo eest istun hiljem Alaveri kõrvale pingile,» teatab ta naljatledes.

Rauanäidust lähemalt kirjutades, siis pean tunnistama, et ma ei ole päris käed rüpes istunud ja paremaid näitusid oodanud. Pigem olen enda teada ära proovinud kõik, mis võimalik. Lühikokkuvõte viimaste aastate panusest oma tervisesse:

- Teostatud on korduvad uuringud välistamaks tõsiseid tervisehädasid, mis võivad madala hemoglobiininäidu kaasa tuua. Midagi ei ole leitud.
- Olen läbi proovinud kõik turul leiduvad rauapreparaadid – looduslikest siirupitest kangete tablettideni välja. Manustanud neid C-vitamiini, vase ja muuga, mis toitumisspetsialist ette kirjutanud. Lisaks olen tellinud soovituste põhjal imettegevaid rauapreparaate USAst, Inglismaalt ja Venemaalt. Tulemuseks on lühiajaline minimaalne muutus, kui sedagi.
- Tippsportlaste ihuarst võttis kord mind käsile ja süstis maksimumdoosi rauda otse lihasesse. Tuhar oli süstimisest sinine poolteist aastat ehk keha ei omastanud grammigi. 
Hemoglobiininäit püsis samal tasemel. Arst vangutas pead ja nentis, et pole midagi sellist varem veel näinud. 
- Tartu ülikooli juures töötav teadlane uuris lähemalt, kas minu puhul võib olla tegemist eelsoodumusega. Vastus kõlas: madala hemoglobiinile eelsoodumust ei ole. Pigem on tegemist anomaaliaga.
- Viimaks on kahtlustatud, et probleem on liha minimaalses või üldse mitte tarbimises. Arst kirjutas ette 50g seamaksa päevas kaks kuud järjest. Pideva okserefleksiga võideldes tarbisin toitu, mida jälestan. Tulemus nullilähedane. 

Minu rauatase on heal ajal 100, halval ajal 90. Doonorite nimekirjast kustutati mind juba aastaid tagasi ja paluti selles elus enam mitte kunagi tagasi tulla. Minu küüned ei kasva ja juuksed langevad salkudena. Vahel on jõudu, vahel ei ole üldse. Kõige keerulisem on hakkama saada keskendumisvõimetusega ning pideva külmatundega. 

Ühesõnaga on seis kehv ja olnud seda aastaid. Kõik üheksa maratoni, kolm arvestatavat mäge, pooltriatloni, suusamaratoni jne olen teinud selles seisundis. Ja mitte, et see oleks vabanduseks, aga koju konutama jäämine ei aita mind ammugi. 

Kui nüüd jooksma ei lähe, mõtlen end sada korda haigemaks – mõttejõul on erakordne jõud. Vahet ei ole, kas mõtlen mäetipust või haigusest. Saan kõik, mis pähe istutan. 
Rumal. Vastutustundetu. Väga halb eeskuju. Aga ma otsustan, et kui Veneetsias juba olen ja enesetunne on hea, lähen jooksen – vaheldumisi matkates, kui pulss liiga kõrgeks läheb. Kohe, kui enesetunne kehvaks muutub, ma katkestan. Selle plaani müün maha ka ihuarstile, kes nõuab, et pärast jooksu ta vastuvõtule ilmuksin. 

Veneetsiasse jõuame päev enne. Oleme hotelli bookinud stardialale lähedale Strasse. See on pigem eeslinn ja ei midagi Veneetsia erilisuse kõrval, aga starti on hommikul jalutada vaid kümmekond minutit. Expo asub siiski Veneetsia poolel ja kui stardimaterjalid käes, ei pea ma paljuks shopping-linnakusse ostlema minna. Ikkagi Itaalia. 

Alles hilisõhtul, mil poed suletakse, nõustun majutusasutusse suunduma. Teel sinna soetame räpstoitu, mida siin loetleda oleks liiast, kohati ka piinlik. Mulle tundub nüüdseks, et kui trumm on läinud, mingu pulgad ka ja söön ning joon mida iganes soovin.  
Põhja keeratud hedonism ei mõju unele hästi, aga seegi ei pane mind grammigi muretsema. Ärkan ajavahe tõttu juba kell 6 hommikul ehk liiga vara. Esimest korda elus söön enne maratoni tatrapudru asemel mida tahan. Kätte satub kuumast aurav croissant. Tass kohvi ja palju vett lisaks. 

Ilm on päikesepaisteline ja kuum. See on minu seisundis raskendav asjaolu ja ma ei alahinda seda. 

Stardialasse, ajaloolisse Villa Pisanisse jalutan ajavaruga. Selle ümber asuv park on hinnatud Itaalia kaunimaks. Tuhanded jooksjad on juba ees ootamas. Ärevust hinges ei ole, aga naeratus on naelutatud mu näole - selle hulluse pärast, mis mind ümbritseb. See on alati nii, kui maratonialale jõuan ja kõiki neid kirglikke inimesi, kes teab kust maailma otsast kohale lennanud, kohtan. Eesmärk kõigil üks – joosta 42 kilomeetrit, et finišis end maailma õnnelikuma inimesena tunda.

Riietumistelgis käib korralik sagimine. Kes vahetab riideid, kes määrib vaseliini kõikjale ja ma rõhutan: kõikjale. Ilmselt ei tule see üllatusena, et itaalased on avatud rahvas ega häbene midagi. Vaseliinised käed libisevad püksi ja selle vaatepildiga tuleb kiirelt harjuda. Vahend aitab hõõrdumise vastu, olgu täpsustuseks öelda. 

Mul on aga jalas uued püksid, mis avastan nüüd, et on juba katki. Küsin kõrvalseisjalt grammike vaseliini, et pükste alläär, mis kipub hõõrduma, kokku määrida. «Ciao bella,» kõnetab ta mind sügavalt silma vaadates ja jagab rõõmuga määret. Kõik need Giovannid, Alessiod ja Marcellod kipuvad siin sama tüütud olema, kui baaris või restoranis.  

Jooksjad valmistuvad maratoni hommikul.
Erakogu
Start läheb kell 9.40 Veneetsia kanalite suunas. Päike on juba kõrgel ja ilm liiga soe. Joogipunkte peaks küll iga viie kilomeetri järel leiduma, aga kolmandaks kilomeetriks on mu janu väljakannatamatu. Joogipunkti jõudes joon pool liitrit kohapeal ja teise pool järgmise paari kilomeetri peal. Nüüdsest jooksen pudel käes. 

Melu rajal ja rajaääres on kaasahaarav. Vaated ilusad ning kõrvulukustavad kirikukellad saateks tekitavad üleva tunde. Hea, et tulin - olen mõttes endale tänulik.
Ainult kuumus töötab mu vastu, see tapab iga kilomeetriga ja järjepidevalt. Temperatuurinäit on nüüdseks +24 kraadi varjus, aga meie jookseme lauspäikese käes ja varjumisvõimaluseta. Poolmaratoni lõpetades olen joonud ligi kolm liitrit vett ega pole kordagi vetsus käinud. Toidupunktis pakutakse vaid banaani, apelsini ja küpsis. Ei midagi soolast, mille järele on nüüdseks väljakannatamatu isu tekkinud.  

Paar geeli, mis päev varem expolt ostsin on samuti lääge maitsega. Joon palju suudan. 
Kaasjooksjad viivad vahelduseks mõtted mujale. Olen sattunud terviseorganisatsiooni heaks töötava kamba sekka. Ligi 30 pealises jooksuseltskonnas on mitu inimest ratastoolis, paar haiget last nende seas. Jooksevad tervise heaks. Või tervisehädade vastu protsestiks. Igal juhul tundub, et samastun nendega täna. 

Jooksuseltskond tervist kogumas.
Erakogu
Vahepealsed kilomeetrid on rasked: kuumus tapab, ilusad vaated puuduvad ja kilomeetrid venivad kui tatt. Esimest korda ma kahetsen, et arsti ei kuulanud, aga see mõte ununeb mul kiiresti.  

Minu lootuskiir peaks saabuma 30. kilomeetril, mil Rainer peaks ootama ees. Kinkisin oma võistlussärgigi talle ja keelitasin tädi Kertule toeks tulema. Natuke kahtlesin, kas ta ikka tuleb, aga seal ta seisab: juba 28. kilomeetriposti juures, et mu jooksukaaslaseks olla.

Lõpuni on jäänud 14 kilomeetrit ja nii pikka maad ei ole mu 14-aastane õelaps veel kunagi jooksnud. Luban, et kui lõpuni jookseb, saab uued jooksutossud. Tema kohalolust on palju abi ja ma mõistan taaskord: ta on üks mu elu parimaid «investeeringuid». 

Kaasjooksja Rainer enne starti.
Erakogu
Ilusad mõtted lõpevad, kui jõuame sillani, mis ei lõppegi ära. «Kui pikk see kuramuse sild on?,» uurin kõrval jooksjalt. «Liiga pikk: kolm kilomeetrit,» teatab ta tülpinult vastuseks. Päike kõrvetab ja pulss on mul laes. Numbrit ma siin avaldada ei julge. 

Imelised vaated Veneetsiale.
Erakogu
Teen nüüd vahelduseks kiirkõndi. Mitmed jooksjad on radade ääres kokku kukkunud ja kiirabil on käed tööd täis. 

«Varsti algab kõige ilusam jooksulõik ühes 14 sillaga,» luban nüüd Rainerile, kes on vaimustuses Veneetsia ilust. Kohe on lõpp - luban ma iseendale. Pulss on kõrgel laes.
Olen nüüdseks joonud enam kui viis liitrit vett ja ei ole endiselt kordagi vetsus käinud. Geele ma tarbida enam ei suuda, magusaid suupisteid söögipunktis ammugi mitte. Tahaks seljankat ja soolakurki, äärmisel juhul. 

Kogu ümbritsev ilu, kaasaelav rahvamass röövivad kogu tähelepanu ja Rainer teeb tempot. Mina kohe tema järel ja olen hetkel kahevahel: kas nutta või naerda, aga igal juhul rõõmust. Tunnen, et oleks rohkem tahtnud, aga mõistan ka, et täna polnud õige aeg. Finiš on emotsionaalne ja meeldejääv. Nagu ikka. Rainer on jooksust nii vaimustuses, et uurib võimaluste kohta järgmisel maratonil kaasa joosta. Vanuse tõttu jääb see plaan hetkel katki, aga miks mitte poolmaraton ühiselt ette võtta. Uued tossud teenis ta auga välja. 

Tehtud! Elu kümnes maraton on tehtud Veneetsias.
Erakogu
End jooksul sedavõrd tagasi hoides on üks suur pluss – ükski lihas ei valuta ja pidu ühes hõrgu Itaalia toiduga heas seltskonnas saab kohe alata. Ma ei hoia end grammigi tagasi ja me võtame parima osa Veneetsiast ühes kogu selle võluga.

Mis edasi? Ma ei kirjuta siin, et rumalusega kiidelda. Ma kirjutan tegelikult, et paluda abi. Kui Sa omad teadmisi või kogemusi ja oskad mind madala hemoglobiini probleemi juures nõustada, aidata kodumaal või välismaa, siis palun võta minuga ühendust: kertu.jukkum@gmail.com.

Jooks kindlustab mulle õnnetunde, seega ma jooksen edasi. Ühel päeval teen Ironmani ja võib-olla turnin Everestil. See tähendab, et pean tervise korda saama. Olen valmis olema katsejäneseks, näidispatsiendiks või milleks iganes, aga palun päästa mind, kui oskad. Ma ei jõua enam jõuetu olla.

Uus eesmärk kõlab: hemoglobiininäit 130 ja siis maraton. 

PS! Tohtrid, kes te mind jooksmast keelasite, ma austan Teid ja Teie tööd väga. Mina lihtsalt olen halb patsient, kes ei oska haige olla. Palun vabandust. Kui Te soovite nüüd patsienti vahetada, siis mõistan täielikult. 

Monday, October 14, 2019

Eesti Maastiku MARATON: kuidas ma presidendist enda «jänese» tegin

Viimaste aegade valikud on välistanud trenni. Keskmiselt kaks korda nädalas satun teatrisse, loen ühe raamatu ja teen midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole - seda kõike trenni arvelt. Aga et päris luuserina end ei tunneks, siis kord nädalas võtan ette võistluse.
Kahe nädala eest võidujooks vihmases Kalamajas, eelmisel nädalal poolmaraton Tartus ja eile 25,5 km distants maastikumaratonil. Kuigi ma olen kõik valesti teinud, siis midagi olen ka õigesti teinud, arvas mu maratoonarist kolleeg, kes kiitis, et vähemalt kord nädalas ma ju võistlen kangelaslikult.
Nagu näis, siis põhja keeratud entusiasmist ei piisa. Õhtul enne võistlust kinosaalis istudes tundsin ühtäkki, kuidas tervis iga hetkega kehvemaks muutub. Silmad vesised, nina tatine ja pea paks olin koju jõudes kui udu sees. Tundus, et päästa ei ole enam midagi. Võtsin Citrosepti üledoosi ja keerasin magama, et hommik oleks õhtust kergem. Lootus surevat viimasena, kuid ka hommikune enesetunne polnud paremate killast.
Ma pole ei arst ega treener, seega ka mitte pädev soovitusi jagama, aga omast kogemusest tean, et sellises situatsioonis jooksma minnes on kaks võimalust: kas jään päris haigeks või saan terveks. Panin panused viimasele ja tõmbasin jooksudressid selga. Õige rõivastuse valik näis hommiku keerulisim ülesanne. Ilmaennustuse tõttu, mis oli segaseid signaale andnud. 
Sven Liivand
Kohale jõudes ununes muu, sest maastikumaratoni puhul on kahtlusteta tegemist Eestimaa maagiliseima võistlusega. Rada kulgeb mööda RMK matkarada läbi rabadest, soodest ja ürgsest metsast. Kogu see kant on üleüldse üks mu lemmikpaikasid Eestimaal.
Vahetult enne starti hakkas korralikult sadama, nagu tellitult. Haletsesin end õige pisut, rohkemaks polnud aega. Start läks ja kuigi ma ei teanud, mis grupis olen - kas rebased või karud, sain liikuma viimaste seas. Alles siis mõistsin, et nemad ei ole tulnud jooksma, vaid matkama.
Kitsal ja porisel matkateel karudest möödumine on paras katsumus omaette. Esimesed kilomeetrid möödusid jalge all kui lennates. Kuni Suru Suursooni jõudsin, seal tuli tempos tagasi hoida ja libedal laudteel hanereas püsida. 
Sealt läbi, silman elujooksja-Kristjanit, kes rõõmustab mu naerunäo üle. «Jooks teeb rõõmsaks,» kiidan takka ja luban teistele, kes ikka veel langevast tihedast vihmast ligumärjad, et finišis on meel rõõmsam. See ei näi lohutavat ja see on mõistetav, sest kui endal on raske, ei tee teise naerunägu olemist kuidagi lihtsamaks. Vastupidi.
Kristjan toetas oma jooksukaaslasi kuidas aga oskas. Tema jooksufilosoofiat rakendan vahel isegi, kui raskeks läheb. See kõlab umbes nagu siin ja praegu kohaolekujõust inspireeritud jooksutehnika - et mitte kilomeetrid ega saavutus ei ole oluline, vaid jooksmisest saadav nauding.
Maagilise looduse keskel on seda kerge rakendada - keskendudes ümbritsevale, olles tänulik seltskonna ja ilu, aga ka valu eest. Kui maastik ennastunustavuseks võimaluse muidugi annab, sest maas vedelevad jändrikud, künkad ja libe pori sunnivad pilgu maas hoidma. 
Esimene joogipunkt tervitab meid ühes mu lemmikpaigas: Jussi järvedel. Joon terve kannutäie allikavett, sest kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et igaühel olgu joogipudel kaasas, läks mul see ikka meelest. Lisaks joogipoolisele sai tulel küpsetatud vorstikesi ketšupiga ja muudki head. 
Nüüd jätan elujooksjad seljataha ja saan päris pikalt uhkes üksinduses joosta. Kui kant tuttav ei oleks, olnuks ma nüüdseks veendunud, et olen eksinud teelt. See poleks esimene kord.
Aastaid tagasi, mil RMK sealse esimese tähistatud matkaraja avas, oli mul võimalus grupis koos see esimestena sisse õnnistada. Teised matkasidki mööda tähistatud rada ja lõpust keerasid puhkekeskusesse, aga mind juhtis külluslik murakasaak samal ajal eksiteele. Kuna sidevahendit mul polnud, jäin tundideks üksi metsa. Korraldati päästeoperatsioon ja alles ööhakul leiti mind. Selle looga pääsesin Õhtulehe kaanele, kui esimene RMK matkateel eksija. Milleski esimene.
Riistakõrve raba eel leidub taas joogipunkt hea ning paremaga: banaani, soolakurki, leiba, kommi, pähkleid ja isegi küpsist. Haaran banaaniviile, soolakurki ja tädi annab veel soolakurgivedelikku ka. Nagu kodus oleksin.
Energiat jagub ja algamas on selle jooksu üks kaunimaid lõike: üle Pikknõmme küngaste. Paik, mille taolist teist me maal ei leidu. Ilust hoolimata kipub nüüd väsimus peale tulema. Alles siis, kui paar selga kätte saan, mõistan, et tuleb tempot teha, sest jooksjad, kes mööduvad, et teistele jalgu jääda, on pidurjooksjad. 
Just siis, kui soovinuks tempot aeglustada, on järsku kamp jooksjaid mu ümber. Ja PROUA PRESIDENT nende seas. Ma tean, mis aegadega ta jookseb, seega oli segadus piisavalt suur, et kust tema nüüd tuli või kus ma temast ette sain? Startis ta esimeses grupis ja ma viimases. Äkki jäi vorsti sööma või tegi metsapeatuse, küsin endamisi. 
Presidendist jänest ei ole mul veel rajal olnud ja seetõttu otsustasin, et ei vaeva pead müsteeriumiga, vaid jooksen tema kambas, kuhu kuulub veel üks sportlane ja turvamees. Kaks toredat tüdrukut longivad samuti sabas.  
Aga president, kes jookseb maratone alla nelja tunni, on vormis. Tema sabas püsida ei ole niisama lihtne, pean enda vastu aus olema. Äkki kui oleks paar trennigi teinud? Olnut enam ei muuda ja nõrkust tuleb endale tunnistada. 
Ta püsib küll silmapiiril, kuid vahe kasvab iga hetkega. Nüüd jääme kahe tütarlapsega kampa ja porist rada seljataha jättes, unistame viimasest mäepealsest joogipunktist, kus väärika olemisega vanahärra kommide ja likööriga ootab. See on omamoodi legendaarne joogipunkt sel jooksul. 
Enne veel, kui sinna jõuame «uisutame» porisel teel kui lehmad jääl, kuni üks tüdrukutest pahkluuni mutta kinni jääb. Ei lähe kaua, kui teinegi külje maha paneb. «Järgmine kord on minu kord,» lohutan nüüd kaaslasi. 
Minu kord jääb vist järgmiseks korraks, naeratav liköörihärrra ilmub me vaatevälja. Lööme pitse kokku ja toosti tõstame iseendale. Liköörist ammutatav jõud on tuntav ja viimased kilomeetrid kaovad seljataha. Üle finišijoone jõudsin kohe pärast presidenti. Kaotus 21 sekundit. Väikses kirjas olgu aga mainitud, et president eksis teelt ja oli vahepealsel ajal ca kolm kilomeetrit pikema tiiru teinud. 
Sel korral nii. Eestimaa maagilisem jooksuvõistlus taas joostud ja nüüd on kindel, et kahe nädala pärast jooksen ma Veneetsias maratoni. Seda, kas vahepeal ka trenni teen, ei tea ka jumal taevas mitte.
Läheb, kuidas läheb, aga selge on, et jõud ei ole kusagil väljaspool, see on peidus meie enda sees. Lihtsamaks see teadmine viimaseid kilomeetreid ei tee, aga seda magusam oleskelu pärast maratoni. 
Ahjaa, jooks tegi mu taas terveks. Igas mõttes. 
Näeme rajal!
Kertu

Tuesday, October 16, 2018

Kaheksas maraton TEHTUD!

Esmaspäeval ehk ligi nädal tagasi tegin Pirita metsas oma viimase jooksutrenni ja sellest piisas, et haigusvimmale hoogu anda ja haigeks ma jäingi. Haigevoodis püsisin vaid pool päeva, sest tegevusetuna jään tavaliselt veelgi tõbisemaks. Rakendasin kõige tõhusamad nipid ja hoidsin mõtted positiivsed, sest maastikumaratonist ma loobuda ei tahtnud. Nädala lõpuks oli enesetunne paljulubavam.

Pühapäeva hommikul maakodus ärgates olin Tomi ja Kristi ootamisest ärevil. Viimati jooksime Kristiga Gruusia mägede vahel Tetnuldi poolmaratoni ja et sellest juba mõni aeg möödas, kutsusin temagi maratonile kaasa. Kristi jooksukaaslane Moonika tuli ka ja muidugi David, kelle ammu juba kirja panin. Tom oli meie kõigi vaimseks toetajaks ja autojuhiks, mis ei ole vähemoluline.

Arvestasin, kuivõrd teised on kõik kolm ja veidi peale maratoniajaga jooksjad, siis minul tuleb
tahapoole hoida. Start läks Kõnnust ja kuigi ma kuulsin inimesi lubamas, et naudivad ennekõike loodust ja ilma, siis stardipaugu kostudes nägin vaid päkkasid. Neil kitsastel ja libedatel metsaradadel tempot hoida ja teistestki mööduda, oli omamoodi katsumus.

Alles nüüd taipasin, et joogipunkte on rajal vaid iga ca 10 kilomeetri järel. Ma ei olnud sellega arvestanud ja ootasin juba punkti, kus Tom lubas ees ootamas olla. Temalt sain pudeli kätte ja otsustasin see käes joosta, sest päike lõõmas ja päris mõnusalt palav oli juba. Läbitud alles 5-6 kilomeetrit, kui mu vana häda - põlv hakkas tunda andma. Iga sammuga aina valusamalt. Nüüd mõistsin, et pikka pidu minuga ei ole, sest valitud distantsiks on siiski 42 kilomeetrit ja läbi valu seda juba ei läbi. Kalkuleerisin enda peas üht pidi ja teist pidi ja mõistsin, et võistlust katkestades pole väljavaated ka teab mis head. No okei, Tom tuleb küll vastu, aga siis veedan järgmised tunnid autos igatsevalt aknast välja vaadates ja kibedalt end haletsedes teisi oodates. Selle asemel, et nautida sügisest loodust ja imelist päikesepaistet. Viimase õlekõrrena helistasin Davidile, kes pakkus, et võib otsa ringi keerata ja mulle toeks tulla, aga seda ma ei lubanud. Siis soovitas ta jooks+matk kombinatsiooni, et põlvele puhkust anda. Samal ajal võttis sappa Sass, kes mind vaevlemas nähes põrutas kohe, et finišhisse tuleb ikka jõuda.

Kilomeetrid jalge all läksid. 17 kilomeetrit läbitud ja jooksuaeg kaks tundi - mulle tundus, et seis on päris hea ja motivatsiooni tuleb aina juurde, kuigi põlv andis ikka endiselt tunda. Riburadapidi leidsime teisigi vigaseid ja väsinuid. Tüüp otse Kanadast viibis oma esimesel reisil
Eestisse, tõmbas jalga shortsid, pistis taskusse väikse pudeli joogiga ja tuli jooksma oma esimest maratoni. Suure mehe kohta suur tegu, aga läbi oli temagi. Siis veel üks motosportlane, kes end viimatistel võistlustel täitsa ära lõhkus ja nüüd mootorratta maha müünuna, jooksmist proovima tuli - kohe ikka maratoni. Kamp aina suurenes ja lõbusamakski läks. Rikkalikes toidu- ja joogipunktides me mitte ei haaranud midagi kiirelt, vaid istusime ja nautisime. Otse Jussi järve kaldal grilliti vorstikesigi, lisaks banaan, rosinad, kommid, leib jne. No ei ole ma sellist teenindupunkti veel kusagil mujal maailma maratonidel kohanud. Vägev! Kõhud täis, põrutasime edasi, sest kusagil seal üsna lõpus pidavat ootama mu lemmikhärra oma vanakaga. Sellest rääkisin kõigile, et innustada ja mulle tundus - toimis.
Umbes 30nda kilomeetri paiku oli selge, et Kanada kutti ma ümber ei veena ja jooksma ei sunni - läbi kui läti raha. Ka Sass, kellel samuti põlv nüüd juba tunda andis, jäi seljataha. Motosportlasel aga jõudu jagus ja tema võtsin sappa. Jutustades maast ja ilmast läks aeg. Kuniks me vanakaga härra juurde jõudsime. Seal läks lahti selline pidu, mida jooksuvõistlustel varem pole nähtud. Kes kohal, see mäletab. Olgu öeldud, et isegi võistluse korraldaja oli kohal. Emotsionaalne laeng ja kogutud energia viis meid lõpuni välja ja olgugi, et sel korral ma ei jooksnud, vaid matkasin-jooksin, siis oli see mu elu üks ägedamaid võistlusi.

Esiteks tänu fantastilisele loodusele, teiseks toredale seltskonnale ja mis peamine, maraton sai tehtud nii, et tundagi pole. Põlv veidi vaid, kuid sellesse on sisse kirjutatud tegemata jäänud harjutused, mida füsioterapeut Priit Ailt ette kirjutas. Pardon! Nüüd teen järgi ja jooksen, kui vähegi aega on. Varsti põrutan aga Eestimaalt minema ja mida peale hakkab, ei tea isegi.

Maastikumaratoni ajaks kujunes 05:32. Samal ajal, kui pingutanud kaaslased jooksid kõik nelja ja poole tunni auku. 

Aitäh veel kord kõigile kaasteelistele ja samuti võistluse korraldajatele. Maastikumaraton on kahtlusteta Eesti ilusaima rajaga jooks, kuid tuleb tunnistada, et ka üks raskemaid jookse. Järgmise aastani, ma loodan.

Thursday, September 27, 2018

Kolm nädalat maratonini: treeningud Iraanis ja rekordaeg Jõgeval

Põrutasin maratoni ettevalmistumise ajal Iraani. Riik nagu iga teine ja joostud on ju siiski kõikjal maailmas - Ameerika getost Afganistaani sõjatandrini välja. Iraani osas olin aga liigselt optimistlik ja see selgus alles pärale jõudes. Esiteks on seal liiga kuum, et burka seljas lipata, teiseks valmistaks naise avalik jooks kohalikes liigselt pahameelt ja välistatud ei ole ka kombluspolitsei sekkumine. Lõunapool olevat rahvas tolerantsem, kuid mulle tundus, et üksi jalutamisegagi kaasnes liigselt palju tähelepanu, seega ei hakanud jooksuga rahvast traumeerima. Viimaks avastasime, et suuremates hotellides on olemas spordiklubid, mida võivad teatud aegadel kasutada ka naised. Jooksulint pärines ilmselt üheksakümnendadest, kuid oli hädapärast kasutuskõlblik. Lõpuks sai veel inimtühjas basseinis ujuda. Seega tundub, et kui soovi ja pealehakkamist on, saab trenni teha kõikjal.

Napilt kolm nädalat maratonini, veetsin lõppenud nädalavahetuse looduses. Laupäeval toimus
kauaoodatud Paganamaa matk. Üheskoos matkaklubiliikmetega sai läbitud 23 kilomeetrit Läti piirini välja. Peo jätsin vahele ja suitsusaunast osa saanuna pugesin kohe põhku, sest pühapäeval ootas ees Vooremaa poolmaraton.

Hommikukarastus tiigis, maailma parim kohv ja udune hommik tõotasid head jooksu, kuniks Tartusse jõudes taevas hallide vihmapilvedega kattus ning sadu end kaua oodata ei lasknud. Ühtäkki kallas kui oavarrest ja mind vallutas loobumismõte, sest esiteks on liiga külm joosta, teiseks võin ma haigeks jääda ja kolmandaks peaksin jooksu asemel unevõlga vähendama. Tundus, et esimest korda elus loobun võistlusest enne, kui kohalegi jõuan. Kui me aga Jõgevamaa piirini jõudsime ja ootamatult päike pilve tagant välja tuli, said vabandused otsa. Võtsime suuna Kuremaa poole, kust kell 12 start läks. Ema lubas finišhis vastas olla ja saunagi sooja panna, seega motivatsiooni jagus.

Mööda vana Kuremaa alled joostes tundus, et hoolimata ennustustest, hoiab ilmajumal vihma eemal ja päikese meiega. Lootus kustus aga peagi ning veel enne, kui Laiuse vahele jõudsime, hakkas taas sadama. Temperatuur langes, tuul tõusis ja külm vihm voolas mööda keha alla otse tossudesse, mis nüüd juba lirtsusid häälekalt. Varrukad täitusid veega ja aeg-ajalt tuli neist vesi välja juhtida. Tundus, et olukord soosis kiiremat tempot. Korralik tõus Laiuse mäele oli sooja sees hoidmisel abiks. Allamäge joostes valdas aga hirm, et libisime koos vihmaga sellelt alla, kuid läks taas õnneks ja sai ülesmäge kaotatud sekundid tasa tehtud.

16ndal kilomeetril toimus motivatsioonilangus, tempot siiski veel hoidsin ja nii ma vaikides kannatasin ning enese lohutuseks kilomeetreid lugesin. Jõgeva linna tutvustamine jooksukaaslasele viis samuti mõtted mõneks ajaks eemale, kuniks 18ndast kilomeetrist jättis ta mind üksi ja läks "selgasid püüdma". Tõotasin, et hoian tempot minagi.  Lubatud, tehtud! Kätte sain küll vaid ühe "selja", aga ega jooksjaid kokku ka teab mis palju ei olnud, seega hetkeks piisas. Lõpuspurt ja naeratus näol, ületasin finišhijoone. Minu ema isiklikult seal ootamas, et medal kaela panna. See on üks neist hetkedest, mida sõnadesse panna ei ole võimalik, kuid mis tähendab palju. Samamoodi õpetaja Nõmme ja õpetaja Võsaste nägemine. Kui nad mind kooliajast üldse mäletavad, siis ilmselt järjekordset haiguslehte ulatades või vabandades, miks ma nüüd jälle kekatunnis osaleda ei saa. Minu jooksmist nad kindlasti mäletada ei saa, sest ma lihtsalt ei jooksnud. Heal juhul kõndisin jooksurajal ja seegi oli saavutus, sest vähemasti ma osalesin tunnis.

Vooremaa poolmaratoni tulemuseks sai: 2:06:13 ja mitte, et ma teaksin oma poolmaratonide aegu, õigupoolest ei ole ma jooksegi kokku lugenud, kuid tundub siiski, et tegemist on rekordjooksuga. Saun oli väljateenitult parem ja üldiselt võib öelda, et olen saabuva maratoni ootuses.

Monday, August 13, 2018

Kes Nuustakul pole jooksnud, sel Tokyosse pole asja

Eestimaa ilusam jooksurada
Stockholmis, Berliinis, Barcelonas, New Yorgis, Kuubal, Belgradis... on maraton joostud! Aga kuhu järgmiseks? Tokyo nimekirja ma ei pääsenud, sama kurb seis on loterii-maratoni Londoniga. Kaalusin ka jooksu Lõuna-Koreas, kuid ajad ei klapi. Täna sai selgeks, et kõige õigem oleks joosta järgmine maraton Eesti looduses, sest kes «Nuustakul ei ole jooksnud, see Tokyosse ärgu kibelegu»! Niisiis, Eesti maastikumaraton, siit ma tulen!

Tõele au andes, siis oma südame sellele läbi imelise looduse kulgevale maastikumaratonile kaotasin juba eelmisel aastal, mil pooliku ehk ca 24 kilomeetrise jooksu tegin. Jalad olid märjad ning mudased, korra vajusin rabas kõrvulukustavalt kiljudes pea nabani sisse. Ebamugavus läks aga meelest, kui väsinuna viimase tõusu peale jõudsin ja seal oodanud heatahtliku silmavaatega vanahärra kommi ja grammike likööri pakkus. Ja siis veel teine lahke vanaproua, kes finišhis koduse kohupiimakoogiga ootas. Need on need hetked, mis toona jäid kirja panemata, kuid ei ole siiani meelest läinud ning sunnivad tagasi imelisele rabamaastikule.

Pean tunnistama, et vahepealsel ajal pärast Belgradi, kus viimati maratoni jooksin, olen pigem pühapäevajooksja olnud ja seda valu tegevate põlvede tõttu. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis  ülevaimustusin raamatust «Jooksjaks sündinud» ja eriti neist maailma parimatest paljajalu jooksjatest. Tahtsin sama heaks saada ja mulle omaselt nüüd ja kohe ning mitte sekunditki oodates. Mõeldud (mitte väga), tehtud ja vigastus käes.

«Need tarahumarad sünnivad ja kohe jooksevadki paljajalu. Meil tuleb aga jalavarjudeta jooksu pikalt
Vanahärra kommide ja konjakiga
harjutada,» pidas jalaspetsialist Tarmo Torim mulle loengu hiljem ja see mees ei ole veel eksinud kogu selle aja jooksul, mil ta on mind nõustanud. Jõudsin siis veel füsiterapeut Priit Ailti vastuvõtule, kes selgitas välja, et viga ei ole mul midagi ja valu tuleneb nüüd juba vähesest trennist, sest kes jooksma on hakanud, see jooksku - keha vajab! Vabandused said otsa ja nüüd olen tagasi rajal - tasapisi, kuid sihikindlalt. Ja nagu ikka, kui muu ei innusta, siis registreerimine ikka motiveerib. Täna panin kirja ja täpselt kahe kuu pärast, 14. oktoobril stardin ma Lahemaa Rahvuspargi juurest, et joosta 42,195 kilomeetrit. Minu jaoks kaheksanda maratoni lõpp on ootamas Aegviidus. Loodan, et kommide ja konjakiga vanahärra saab ka tulla.

Ja kes nüüd mõtleb, et võiks ka tulla, siis jooksu kodulehel on kirjas: «See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab, oma jõul finišhini jõudma. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestus, mida Eesti loodus pakkuda võib.»

Tule loodusesse! Tule jooksma!
Võistluse info leiad siit:
http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/

Sunday, April 22, 2018

Läbi raskuste tähtede poole: 7. maraton Belgradis TEHTUD!

Jaanuaris, kui uue maratoni paika panin, oli lumi valge ja meel motiveeritud. "Sellest tuleb üks korralik jooks," mõtlesin toona. Alustasin talvistest ettevalmistustest Levil suusatades ja jätkasin jooksutreeningutega kodus, kuni haigeks jäin. Niivõrd pikalt ja tõsiselt ei ole ma haige olnudki. Tarbisin kõikvõimalikke ja vahelduseks ka võimatuid ravimtaimi ning medikamente. Inhalaatorist sai mu igapäevane kaaslane, kuniks avastasin, et vana hea kartuliaur on siiski mõjusam. Tartu maratoni sain nautida vaid raja äärest ja alles märtsis toibusin selliselt, et suutsin end taas rajale vedada. Vaevaliselt, aga algus seegi.

Gruusia mägedesse pagedes võtsin eesmärgiks lumelaua õppimise kõrval jooksutreeningud. Tänulikkusega tagasi mõeldes, aitas tublisti kaasa maratonijooksja Kristi kampa sattumine. Temaga koos me seal talvise Svaneetia vahel kohalike mägedemeeste rõõmuks jooksime. Viimastel päevadel korraldasime Tetnuldi-Svaneetia poolmaratoni lausa ja see on kahtlemata mu elu ilusaim poolmaraton mägede ja imelise looduse keskel. Tundus, et kogu see sportlik reis andis hea baasi. Vaimu paitas ja meelt vaimustas isoleeritud Mehhiko kanjonis elavatest tarahumaradest jutustav raamat "Jooksjana sündinud". Belgradi maratonini oli jäänud vaid kuu.

Vaim on kõige olulisem, teavad kogenud maratoonarid. Mulle tundus, et vaimselt olin nüüd valmis minema ja jooksma. Trennid sujusid kui imeväel. Tegin korralikke lõigutreeninguid, vahele pikki jookse ja püsisin tervislikuna. Meelt morjendas paar nädalat enne maratoni tehtud vereproov, mis näitas taas madalat hemoglobiinitaset - 109. Samas oli see rohkem kui Barcelona maratoni ajal - toona mõõdeti kõigest 96. Toitumisspetsialist Margus Silbaum tegi kiired arvutused ja andis ette kogused rauda, imendumisele kaasa aitavad C-vitamiini, vase ja magneesiumi tabletid. Sõin peoga kui mõni eakas pansionaadi elanik.

Belgradi sõidusoov tekkis mul mäletatavasti siis, kui mu kursaõde siia kolis. Nädal enne minu siia jõudmist oli tema juba tagasi kodumaale kolinud - koos kogu siinse perega. Aga maraton hüüdis tulles ja start läks laupäeva hommikul kell 10. See oli mu seitsmes maraton nüüd siis (esimene Stockhom, teine Tallinn, kolmas topeltmaraton Berliinis, neljas New Yorgis, viies Barcelonas, kuues Havannas) ja esimest korda ei olnud mul närvikübetki naha vahel. Stoilise rahuga jalutasime üheskoos Davidiga, kes pakkus, et võib olla mu jäneseks, starti ja ma olin üsna veendunud, et sel korral ma mitte lihtsalt ei läbi maratoni, vaid ma jooksen sellise ilusa aja, mis iseenesest paneb medali üle uhkust tundma.

Kuumus tekitas veidi muret: 24 soojakraadi ja tundus, et lauspäike. "Pole hullu, kindlasti tuleb ette palju varjus jooksmist," mõtlesin naiivselt end lohutades, aga see oli optimisti enesepete. Etteruttavalt võin öelda, et kogu rada kulges lageda päikese all ja nii oli joodikupäevitus kindlustatud. Pruuniks teiseks juuniks - tehtud! Algus läks kiirelt, aga mitte lihtsalt. Tabasin end mõttelt, õigemini küsimuselt, et mitu maratoni tuleb joosta, et joosta oleks lihtne? Okei, kilomeetrid jalge all lähevad, aga lihtne ju ei ole. Kas kunagi saab olema? Või öelge palun, mitu maratoni tuleb joosta, et oleks lihtne, sama lihtne kui kuut kilomeetrit joostes?

Vaated linnale viisid mõtted mujale, pommitatud majad sõjajäänukina tekitasid aga kurvastust.
Veepunkte õnneks jagus ja kui millegi üle tahaks eestlase kombel nuriseda, siis selle üle, et peale banaani, sidruni ning tükisuhkru muud süüa polnud. Tahtnuks soolast ka - hapukurki, leiba soolaga jne. Umbes neljateistkümnendal ületasime suure silla, võimalik, et Serbia üks võimsamaid, otse silla keskel sümfooniaorkester mängimas nii võimsalt, et läbis meie kõigi kehasid. Mul on kahju, et telefon polnud ühes ja sellest videot nüüd leidumas ei ole. Siis mõistsin, et hommikune sudokreemi määrimine ei olnud piisav ning lühikeste pükste alumine äär on puruks hõõrunud mu kintsud. Küllap on kiirabitöötajatel on seda lademetes leidumas, mõtlesin. Aga ei, üks ja teine ja kolmaski meditsiinitöötajate kamp kinnitas, et neil sellist kraami pole. Isegi mitte vaseliini. Püüdsid sideme ja plaastritega lõhki hõõrdunud kohad katta, kuid seda jagus vaid mõneks sajaks meetriks ja siis rebenes higise jala küljest taas lahti. Poolmaratoni ajaks kujunes 2:10. Kuumus võttis väsinud keha üle võimust, aga olin rahul.

Alles 25nda kilomeetri paiku õnnestus tuub hõõrdumisvastast kreemi kohalikust apteegist hankida, mis päästis hullemast, kuid mitte enam mu päeva. Olin saanud selleks ajaks haamri ja nii korraliku, et olin valmis keset Belgradi linnatänavat jonnima hakkama. Haletsesin end umbes selliste mõtetega: "Mida sa üldse tulid, kui joosta ei jõua, nannipunn selline!". Silmad valgusid pisaraid täis iseenesest.

Ettevalmistus oli korralik ja valmisoleks igati olemas. Jooksutreenigud kulgesid alla nelja tunni tempos ja tundus, et vaimselt olen valmis. Olgu, hemoglobiini madal tase tegi meele mõrudaks, aga kindlasti on teisigi minusuguseid jooksmas, kes ikkagi suudavad. Ja mina ei suuda. Olin nii väsinud, et tahtnuks kohalike joodikutega parginurgale maha istuda, veinist end uimaseks juua ja lihtsalt nutta. Sel hetkel tekkis haloefekt: just nagu lapsepõlves! Vaadake, ma olen vihanud igasugust sporti kogu oma elu. Kekatundides ma ju ei käinud, sest hea jutuga suutsin end sealt alati priiks rääkida. Kõik uskusid mind, kui valutavast kõhust või peast rääkisin. Aga mu perekond Sportlased, nemad on teisest puust. Kõik olid füüsiliselt tugevad ja saavutustega ikka esirinnas. Mu kaksikõde näiteks oli alati klassi parim, võrkpallis maakonna parim. Ema mul on ju lausa treener ja isa isehakanud treener, nõukogude sportlane. Aga mina, mina olin nõrk . Isa lubas mul kivipõllul alati traktoriroolija koha valida, sest tööd teha ma ju ei jõudnud. Köögitoimkond oli teine variant, kus nõrgemaid liikmeid sai sihtpäraselt ära kasutada ja lauda katta jõudsid ka minu nõrgad käekesed.

Täna, Belgradi maratonil just siis, kui läks raskeks, muutusin ma väikeseks Kertuks, kes ei suuda, jõua ega taha. Mõistsin, et probleem ei ole füüsiline, vaid vaim on see, mis veab alt. Mul on lihtsam mõelda, et sobin jooksmise asemel pargipingile jutustama. Kuigi pean tunnistama, et esimest korda oli mul joostes ka päriselt valus. Parem põlv andis korralikult tunda. Ilmselt oli liiast nüüd ja kohe tarahumaradest vaimustunult õhukese tallaga tossudes jooksma minna. Nagu kõigest muust oleks veel vähe, siis järgmiseks lõi kramp säärde. Nüüd oli mul jonnimiseks rohkemgi põhjust. Kui suur oli valutava keha juures roll vaimul, ma öelda ei oska, aga selge on, et mõtete jõud on võimas. Kui usud, et suudad, siis suudadki. Kui usud, et ei suuda, siis ei suuda kindla peale.

Mu valust võetud keha ja piinatud vaim suutsid edasi liikuda vaevaliselt. Viimased 6-7 kilomeetrit oli lõpuni jäänud, aga see ei lohutanud mind põrmugi. "Kuum on kurat, väsinud olen ja mida ma loll üldse jooksma tulin," vandusin omaette. Pikalt ei saanud ma üksi joosta: üks tüüp teise järel otsis lohutust või vestluskaaslast. Nimed ei püsi mul iial meeles, aga esimene keskealine Serbia mees lähenes küsimusega: "Kas oled õpilane?". Vastasin, et käin juba tööl. Tema kiitis, et olen nooruslik ja võiksin alles õpilane olla. Soovitus vallalistele naistele: maratonirajalt võib endale vabalt peika leida - heas vormis pealegi. Järgmine tüüp oli Jasmiin Montenegrost -
tema nimi mul juba meelest ei lähe, sest ta kordas seda umbes neli korda. Lisaks ajas ta nii segast juttu, et püüdsin teda ignoreerides tempot tõsta.  Lõpuks komistasin ma ägeda kohaliku tüübi otsa, kes rääkis lugusid maailma eri paigus elamisest, imelikest soomlastest ja eestlasest sõbrast. Vaimselt oli temast palju abi, aga mu põlv - see valutas nüüd põrgulikult. Kõndida sain, aga joosta enam mitte. Soovitasin ränduril lõpuni joosta, aga ei, ta keeldus mind maha jätmast. Püüdis külmade õlledega mind motiveerida, tolku polnud sellestki. Viimane kilomeeter oli korralik tõus mäenõlvale ja ma ei kavatsenudki enam jooksusammu teha. Võtsin viimase joogivee ja valasin raja ääres ergutanud poisid üle. "Go, Estonia," huilgasid need järgi. Finish oli seal, liipasin oma paremat jalga valuga võideldes, möödusin paarist seljast ja oligi joon ületatud. "Masendav, ma pole mingi jooksja," mõlesin end haletsedes ja jalutasin medal kaelas medpunkti. Ilusad poisid hoolitsesid seal mu põlve eest ja siis otsustasin ma šampust jooma minna. Mõeldud, tehtud.

Mu lõpuaeg ei ole siiani kirjas, ei teagi miks. Edasised plaanid on segased, kuid pean tunnistama, et täna BBC kanalilt Londoni maratonilt reportaaži vaadates, kibelesin end juba kirja panema. Ehk peaksin vahelduseks poolmaratone jooksma ning hemoglobiini parema tasema eest võitlust pidama? Selge on see, et nurka nutma ma ei jää, sest olgem ausad - veel viis aastat tagasi ei jõudnud ma kolme kilomeetritki joosta, keha oli lodev ja vaim nõrk. Muidugi on alati võimalus jooksu asemel magusa logelemise meistrina diivanil lösutades veiniga juustukooki alla loputada, aga see ajaks mind lõppkokkuvõttes veelgi rohkem nutma. Jonniga püüdlen ma tähtede poole edasi ja maksimalistina annan endale aru, et arenguruumi on küllaga.

Uute jooksudeni,
Kertu

Sunday, January 14, 2018

Järgmise maratoni jooksen...

On kujunenud juba omamoodi traditsiooniks, et uue aasta esimesel päeval panen paika uue aasta maratoni: et oleks mida oodata ja mille poole püüelda. Pealegi kindlustab see eos sportlikuma aasta - olen vähemasti uskunud nii.

Sel aastal - täpsemalt 21. aprillil, jooksen ma Serbias Belgradi maratoni.

Juba mõned aastad tagasi, mil mu kursusekaaslane sinna kolis ja põnevaid lugusid oma uuest kodulinnast rääkis, tekkis tunne, et võiksin minna. Kujutasin ette esiti pöörast ja etteplaneerimata autosõitu sinna, aga nüüd otsustasin, et mis olekski parem, kui joosta see linn läbi ja saada seeläbi põhjalik ülevaade vaatamisväärsustest, linnast ja ehk osalt ka inimestest.

Igal juhul on maratonile end kirja pandud ja esimese treeningnädala Levil olen ära teinud. Tõsi küll mitte joostes, vaid suusatades, aga vana tõde Ain-Alar Juhansonilt: pikad rahulikud trennid laovad hea põhja mistahes suureks spordivõistluseks. Viimased nädalad kodumaal olen küll piinlikult vähe jooksma jõudnud, kuid mõtted on head. Alustuseks püüaks mõned nädalad hommikuse trenniga end harjutada. Äkki suudan ja kui mitte, siis olen vähemalt ära proovinud. Igal juhul homme ja järgmised nädalapäevad ärkan kell 7, et joosta äratuseks 30-45 minutit ja mitte ei jonni kohvitass käes voodis, kui raske on ärgata ning kui suur on taas unevõlg. Hetkel tundub see kõik lihtsam, kui hommikul vastikut äratuskella kõrvus taludes, kuid lootus on alguseks parem, kui mitte midagi.

Aeg läks käima, niisiis trenn, trenn ja trenn.