Sunday, April 22, 2018

Läbi raskuste tähtede poole: 7. maraton Belgradis TEHTUD!

Jaanuaris, kui uue maratoni paika panin, oli lumi valge ja meel motiveeritud. "Sellest tuleb üks korralik jooks," mõtlesin toona. Alustasin talvistest ettevalmistustest Levil suusatades ja jätkasin jooksutreeningutega kodus, kuni haigeks jäin. Niivõrd pikalt ja tõsiselt ei ole ma haige olnudki. Tarbisin kõikvõimalikke ja vahelduseks ka võimatuid ravimtaimi ning medikamente. Inhalaatorist sai mu igapäevane kaaslane, kuniks avastasin, et vana hea kartuliaur on siiski mõjusam. Tartu maratoni sain nautida vaid raja äärest ja alles märtsis toibusin selliselt, et suutsin end taas rajale vedada. Vaevaliselt, aga algus seegi.

Gruusia mägedesse pagedes võtsin eesmärgiks lumelaua õppimise kõrval jooksutreeningud. Tänulikkusega tagasi mõeldes, aitas tublisti kaasa maratonijooksja Kristi kampa sattumine. Temaga koos me seal talvise Svaneetia vahel kohalike mägedemeeste rõõmuks jooksime. Viimastel päevadel korraldasime Tetnuldi-Svaneetia poolmaratoni lausa ja see on kahtlemata mu elu ilusaim poolmaraton mägede ja imelise looduse keskel. Tundus, et kogu see sportlik reis andis hea baasi. Vaimu paitas ja meelt vaimustas isoleeritud Mehhiko kanjonis elavatest tarahumaradest jutustav raamat "Jooksjana sündinud". Belgradi maratonini oli jäänud vaid kuu.

Vaim on kõige olulisem, teavad kogenud maratoonarid. Mulle tundus, et vaimselt olin nüüd valmis minema ja jooksma. Trennid sujusid kui imeväel. Tegin korralikke lõigutreeninguid, vahele pikki jookse ja püsisin tervislikuna. Meelt morjendas paar nädalat enne maratoni tehtud vereproov, mis näitas taas madalat hemoglobiinitaset - 109. Samas oli see rohkem kui Barcelona maratoni ajal - toona mõõdeti kõigest 96. Toitumisspetsialist Margus Silbaum tegi kiired arvutused ja andis ette kogused rauda, imendumisele kaasa aitavad C-vitamiini, vase ja magneesiumi tabletid. Sõin peoga kui mõni eakas pansionaadi elanik.

Belgradi sõidusoov tekkis mul mäletatavasti siis, kui mu kursaõde siia kolis. Nädal enne minu siia jõudmist oli tema juba tagasi kodumaale kolinud - koos kogu siinse perega. Aga maraton hüüdis tulles ja start läks laupäeva hommikul kell 10. See oli mu seitsmes maraton nüüd siis (esimene Stockhom, teine Tallinn, kolmas topeltmaraton Berliinis, neljas New Yorgis, viies Barcelonas, kuues Havannas) ja esimest korda ei olnud mul närvikübetki naha vahel. Stoilise rahuga jalutasime üheskoos Davidiga, kes pakkus, et võib olla mu jäneseks, starti ja ma olin üsna veendunud, et sel korral ma mitte lihtsalt ei läbi maratoni, vaid ma jooksen sellise ilusa aja, mis iseenesest paneb medali üle uhkust tundma.

Kuumus tekitas veidi muret: 24 soojakraadi ja tundus, et lauspäike. "Pole hullu, kindlasti tuleb ette palju varjus jooksmist," mõtlesin naiivselt end lohutades, aga see oli optimisti enesepete. Etteruttavalt võin öelda, et kogu rada kulges lageda päikese all ja nii oli joodikupäevitus kindlustatud. Pruuniks teiseks juuniks - tehtud! Algus läks kiirelt, aga mitte lihtsalt. Tabasin end mõttelt, õigemini küsimuselt, et mitu maratoni tuleb joosta, et joosta oleks lihtne? Okei, kilomeetrid jalge all lähevad, aga lihtne ju ei ole. Kas kunagi saab olema? Või öelge palun, mitu maratoni tuleb joosta, et oleks lihtne, sama lihtne kui kuut kilomeetrit joostes?

Vaated linnale viisid mõtted mujale, pommitatud majad sõjajäänukina tekitasid aga kurvastust.
Veepunkte õnneks jagus ja kui millegi üle tahaks eestlase kombel nuriseda, siis selle üle, et peale banaani, sidruni ning tükisuhkru muud süüa polnud. Tahtnuks soolast ka - hapukurki, leiba soolaga jne. Umbes neljateistkümnendal ületasime suure silla, võimalik, et Serbia üks võimsamaid, otse silla keskel sümfooniaorkester mängimas nii võimsalt, et läbis meie kõigi kehasid. Mul on kahju, et telefon polnud ühes ja sellest videot nüüd leidumas ei ole. Siis mõistsin, et hommikune sudokreemi määrimine ei olnud piisav ning lühikeste pükste alumine äär on puruks hõõrunud mu kintsud. Küllap on kiirabitöötajatel on seda lademetes leidumas, mõtlesin. Aga ei, üks ja teine ja kolmaski meditsiinitöötajate kamp kinnitas, et neil sellist kraami pole. Isegi mitte vaseliini. Püüdsid sideme ja plaastritega lõhki hõõrdunud kohad katta, kuid seda jagus vaid mõneks sajaks meetriks ja siis rebenes higise jala küljest taas lahti. Poolmaratoni ajaks kujunes 2:10. Kuumus võttis väsinud keha üle võimust, aga olin rahul.

Alles 25nda kilomeetri paiku õnnestus tuub hõõrdumisvastast kreemi kohalikust apteegist hankida, mis päästis hullemast, kuid mitte enam mu päeva. Olin saanud selleks ajaks haamri ja nii korraliku, et olin valmis keset Belgradi linnatänavat jonnima hakkama. Haletsesin end umbes selliste mõtetega: "Mida sa üldse tulid, kui joosta ei jõua, nannipunn selline!". Silmad valgusid pisaraid täis iseenesest.

Ettevalmistus oli korralik ja valmisoleks igati olemas. Jooksutreenigud kulgesid alla nelja tunni tempos ja tundus, et vaimselt olen valmis. Olgu, hemoglobiini madal tase tegi meele mõrudaks, aga kindlasti on teisigi minusuguseid jooksmas, kes ikkagi suudavad. Ja mina ei suuda. Olin nii väsinud, et tahtnuks kohalike joodikutega parginurgale maha istuda, veinist end uimaseks juua ja lihtsalt nutta. Sel hetkel tekkis haloefekt: just nagu lapsepõlves! Vaadake, ma olen vihanud igasugust sporti kogu oma elu. Kekatundides ma ju ei käinud, sest hea jutuga suutsin end sealt alati priiks rääkida. Kõik uskusid mind, kui valutavast kõhust või peast rääkisin. Aga mu perekond Sportlased, nemad on teisest puust. Kõik olid füüsiliselt tugevad ja saavutustega ikka esirinnas. Mu kaksikõde näiteks oli alati klassi parim, võrkpallis maakonna parim. Ema mul on ju lausa treener ja isa isehakanud treener, nõukogude sportlane. Aga mina, mina olin nõrk . Isa lubas mul kivipõllul alati traktoriroolija koha valida, sest tööd teha ma ju ei jõudnud. Köögitoimkond oli teine variant, kus nõrgemaid liikmeid sai sihtpäraselt ära kasutada ja lauda katta jõudsid ka minu nõrgad käekesed.

Täna, Belgradi maratonil just siis, kui läks raskeks, muutusin ma väikeseks Kertuks, kes ei suuda, jõua ega taha. Mõistsin, et probleem ei ole füüsiline, vaid vaim on see, mis veab alt. Mul on lihtsam mõelda, et sobin jooksmise asemel pargipingile jutustama. Kuigi pean tunnistama, et esimest korda oli mul joostes ka päriselt valus. Parem põlv andis korralikult tunda. Ilmselt oli liiast nüüd ja kohe tarahumaradest vaimustunult õhukese tallaga tossudes jooksma minna. Nagu kõigest muust oleks veel vähe, siis järgmiseks lõi kramp säärde. Nüüd oli mul jonnimiseks rohkemgi põhjust. Kui suur oli valutava keha juures roll vaimul, ma öelda ei oska, aga selge on, et mõtete jõud on võimas. Kui usud, et suudad, siis suudadki. Kui usud, et ei suuda, siis ei suuda kindla peale.

Mu valust võetud keha ja piinatud vaim suutsid edasi liikuda vaevaliselt. Viimased 6-7 kilomeetrit oli lõpuni jäänud, aga see ei lohutanud mind põrmugi. "Kuum on kurat, väsinud olen ja mida ma loll üldse jooksma tulin," vandusin omaette. Pikalt ei saanud ma üksi joosta: üks tüüp teise järel otsis lohutust või vestluskaaslast. Nimed ei püsi mul iial meeles, aga esimene keskealine Serbia mees lähenes küsimusega: "Kas oled õpilane?". Vastasin, et käin juba tööl. Tema kiitis, et olen nooruslik ja võiksin alles õpilane olla. Soovitus vallalistele naistele: maratonirajalt võib endale vabalt peika leida - heas vormis pealegi. Järgmine tüüp oli Jasmiin Montenegrost -
tema nimi mul juba meelest ei lähe, sest ta kordas seda umbes neli korda. Lisaks ajas ta nii segast juttu, et püüdsin teda ignoreerides tempot tõsta.  Lõpuks komistasin ma ägeda kohaliku tüübi otsa, kes rääkis lugusid maailma eri paigus elamisest, imelikest soomlastest ja eestlasest sõbrast. Vaimselt oli temast palju abi, aga mu põlv - see valutas nüüd põrgulikult. Kõndida sain, aga joosta enam mitte. Soovitasin ränduril lõpuni joosta, aga ei, ta keeldus mind maha jätmast. Püüdis külmade õlledega mind motiveerida, tolku polnud sellestki. Viimane kilomeeter oli korralik tõus mäenõlvale ja ma ei kavatsenudki enam jooksusammu teha. Võtsin viimase joogivee ja valasin raja ääres ergutanud poisid üle. "Go, Estonia," huilgasid need järgi. Finish oli seal, liipasin oma paremat jalga valuga võideldes, möödusin paarist seljast ja oligi joon ületatud. "Masendav, ma pole mingi jooksja," mõlesin end haletsedes ja jalutasin medal kaelas medpunkti. Ilusad poisid hoolitsesid seal mu põlve eest ja siis otsustasin ma šampust jooma minna. Mõeldud, tehtud.

Mu lõpuaeg ei ole siiani kirjas, ei teagi miks. Edasised plaanid on segased, kuid pean tunnistama, et täna BBC kanalilt Londoni maratonilt reportaaži vaadates, kibelesin end juba kirja panema. Ehk peaksin vahelduseks poolmaratone jooksma ning hemoglobiini parema tasema eest võitlust pidama? Selge on see, et nurka nutma ma ei jää, sest olgem ausad - veel viis aastat tagasi ei jõudnud ma kolme kilomeetritki joosta, keha oli lodev ja vaim nõrk. Muidugi on alati võimalus jooksu asemel magusa logelemise meistrina diivanil lösutades veiniga juustukooki alla loputada, aga see ajaks mind lõppkokkuvõttes veelgi rohkem nutma. Jonniga püüdlen ma tähtede poole edasi ja maksimalistina annan endale aru, et arenguruumi on küllaga.

Uute jooksudeni,
Kertu

Sunday, January 14, 2018

Järgmise maratoni jooksen...

On kujunenud juba omamoodi traditsiooniks, et uue aasta esimesel päeval panen paika uue aasta maratoni: et oleks mida oodata ja mille poole püüelda. Pealegi kindlustab see eos sportlikuma aasta - olen vähemasti uskunud nii.

Sel aastal - täpsemalt 21. aprillil, jooksen ma Serbias Belgradi maratoni.

Juba mõned aastad tagasi, mil mu kursusekaaslane sinna kolis ja põnevaid lugusid oma uuest kodulinnast rääkis, tekkis tunne, et võiksin minna. Kujutasin ette esiti pöörast ja etteplaneerimata autosõitu sinna, aga nüüd otsustasin, et mis olekski parem, kui joosta see linn läbi ja saada seeläbi põhjalik ülevaade vaatamisväärsustest, linnast ja ehk osalt ka inimestest.

Igal juhul on maratonile end kirja pandud ja esimese treeningnädala Levil olen ära teinud. Tõsi küll mitte joostes, vaid suusatades, aga vana tõde Ain-Alar Juhansonilt: pikad rahulikud trennid laovad hea põhja mistahes suureks spordivõistluseks. Viimased nädalad kodumaal olen küll piinlikult vähe jooksma jõudnud, kuid mõtted on head. Alustuseks püüaks mõned nädalad hommikuse trenniga end harjutada. Äkki suudan ja kui mitte, siis olen vähemalt ära proovinud. Igal juhul homme ja järgmised nädalapäevad ärkan kell 7, et joosta äratuseks 30-45 minutit ja mitte ei jonni kohvitass käes voodis, kui raske on ärgata ning kui suur on taas unevõlg. Hetkel tundub see kõik lihtsam, kui hommikul vastikut äratuskella kõrvus taludes, kuid lootus on alguseks parem, kui mitte midagi.

Aeg läks käima, niisiis trenn, trenn ja trenn.