Ootused ja lootused olid suuremad, kui vorm lubas. Olgem nüüd ausad, terve augustikuu pärast triatloni olen vaid puhanud. Paar korda nädalas väike tervisejooks ei lähe arvesse.
Pühapäev ehk Sügisjooksu päev algas tähtsalt. Kohtusin esmakordselt oma vanaonu pojaga, kes Kanadast üle pika aja Eestisse sattus. Väliseestlane, kellega paar aastat Skype vahendusel suheldud, kuid kohtunud varem polnud. Niisiis terve perekonna jaoks tähtis hommik. Kõik sujus meeleolukalt ja mina kui pidev üle-bookija jätsin jooksuks ettevalmistusele häbiväärselt vähe aega. Ühesõnaga jõudsime koju riideid vahetama oma 22 minutit enne starti. Luise tänavalt hakkasime liikuma umbes 11 minutit enne starti ja siis juba joostes. Ikka kohe täiega. Jooksin end kinni ja starti jõudes läks kohe Sügisjooksu stardipauk. Ma olin väsinud ja hingeldav, püüdsin inimmassis ellu jääda. Kusagilt pistis ka veel. Kulus 2 kilomeetrit enne, kui sain normaalselt hingata ja sörkida. Lõpp läks juba kui õlitatult. Aeg: 1h ja 6 minutit. Arenguruumi on kausiga.
Tegin omad järeldused. Nii üleeile kui eile käisin metsas jooksmas. Tund ühtejutti ja ikka Pirita radadel. Ilmad on täpselt sellised, et kohe kisub jooksma.
No comments:
Post a Comment