Teate, aus ülestunnistus pidi kergemat karistust tähendama. Nädalavahetusel andis selg endiselt tunda ja sestap trenni ma ei teinud. Tegin vaid lollusi, millel pikemalt ei peatuks. Püüan peagi karmavõla ära tasuda.
Uus nädal algas uue hooga. Esmaspäeval käisin rahulikus tempos jooksmas - tunnijagu ikka Pirital. Valusid enam polnud, kuid väike väsimus sees. Pärast jooksu tundsin end siiski paremini.
Täna ootas mind ees Rootsi spordimassaaž Audenteses Kristi Singi juures. Priit soovitas teda, et on ka muuhulgas võrkpallimeeskonna füsioterapeut ja spordiringkondades on tal üleüldse tugevate ja kuldsete kätega massööri maine. Mina muidugi olin valmis meeliköitvaks ja lõõgastavaks massaažiseansiks. Esimeste minutite jooksul sain aru aga, et olen sattunud tõelisse piinapinki. Kohati oli nii valus, et ikka karjusin ja pisarad jooksid iseeneslikult. Kristi üles, et esimene kord pidigi kõige hullem olema ja ma pole erand oma kisamisega. Küll aga nentis ta, et pinges kohti ja lühenenud lihaseid on mul hulgaliselt. Enamasti selja-ja õlalihased, kuid ka paar kohta leidis ta reitelt. Kristi mudis mind ikka nii, et tõenäoliselt olen õhtuks päris sinine. Selgus ka kõige olulisem. Nimelt põhjus, miks eelmisel nädalal roiete vahelise valu käes piinlesin. Põhjus oli tõenäoliselt lihaste kinnituskohas tekkinud lihase lühenemises. Mulle tundub uskumatu, et vähene lihaste venitamine võib lõppeda taolise valuga, kuid täna seletas Kristi mulle kõik lihtsalt ja loogiliselt lahti. Õpetas ka, kuidas selga venitada ja ma lubasin, et teen seda igal hommikul ning õhtul. Lisaks, ilma, et oleksin talle rääkinud aeg-ajalt tunda andvast põlvest ning pöiast, leidis ta pingekolde ise üles. Ilma naljata oli mul sealt lahkudes tunne, et valu oli seda väärt ja olen kui uuesti sündinud. Sain kaasa ka mitmeid soovitusi võistluseks ettevalmistumisel ning võistluse edukaks läbimiseks. Muuhulgas olen juba praegu oma sääred Ice geeliga kokku mäkerdanud. Lisaks kõigele, on Kristi ka väga lahe inimene ja mina lähen ta juurde veel tagasi!
Täna trenni ei tee, kuid homme olen juba Pühajärvel ja plaanin veel kord rattaringi läbi sõita. Rahulikult. Ehk ka lähen ujuma.
Ja et ka vaimult end valmis panna, olen homme hommikul bioenergeetik Toomas Pälli vastuvõtul. Ta on üks selline mees, kelle juurest mitmed tipptegijad, k.a. sportlased, enne tähtsaid sündmusi ja muuhulgas näiteks võistlusi läbi käivad. Pikemalt kuuleb sellest homme hommikul Hommikuprogrammist. Usun, et pärast seda seanssi olen võistluseks päriselt valmis.
Aitäh poolehoidjatele!
Tuesday, August 3, 2010
Thursday, July 29, 2010
Dr Ailt ragistas luid. 9 päeva triatlonini
Niisiis, täna käisin laua peal. Arvasin, et ees ootab mõnus massaaž, lihaspingetest vabanemine ja uuestisünd. Aga ei! Dr Ailt ragistas luid nii, et vahepeal pidin ikka ütlema: "Valus on!" Eriti selja alaosa, mis on mul niigi nõrk koht. Kunagi, kui noorem oli, sai kodus sportlike vanemate ja õega istessetõuse tehtud. Mingil hetkel sai sellest iga-õhtune traditsioon eesmärgiga aina enam ja enam teha. Minu kui tol ajal kõige spordikaugema pereliikme areng oli meeletu. Alustades mõnest harjutusest, sai mõne kuu möödudes teisi ületatud ning tehtud peatuseta 400 ühtejärge. Vorm paranes, siiani olematud kõhulihased olid pea silmaga nähtavad, kuid selg oli selle kõige juures kannatajaks, sest ega siis seljaharjutusi teha ei viitsinud. Mõni aeg hiljem tabasid mind, noort inimest, tõsised seljavalud, mis aegade jooksul on õnneks siiski harvenenud. Täna olen teadlikum ja treenin kõiki lihasgruppe võrdselt.
Selle pika jutuga tahtsin öelda, et Dr Ailti arvates lõigi meeletu valu kõhtu-külge seljast tulenevalt. Lisaks ragistamisele teipis ta mu kinni. Umbes nagu see tööriistakohvris leiduv teip. Tahtsin kollast, aga oli musta hetkel. Niisis, õnneks on ees vihmasemad ilmad, muidu võiks mind vabalt näha teibitud kehaga päevitamas ja pärast kelmikate rantidega keha.
Üldiselt on aga valud peaaegu kadunud ja kui hästi läheb, saan juba homme trennis tagasi olla.
Selle pika jutuga tahtsin öelda, et Dr Ailti arvates lõigi meeletu valu kõhtu-külge seljast tulenevalt. Lisaks ragistamisele teipis ta mu kinni. Umbes nagu see tööriistakohvris leiduv teip. Tahtsin kollast, aga oli musta hetkel. Niisis, õnneks on ees vihmasemad ilmad, muidu võiks mind vabalt näha teibitud kehaga päevitamas ja pärast kelmikate rantidega keha.
Üldiselt on aga valud peaaegu kadunud ja kui hästi läheb, saan juba homme trennis tagasi olla.
Wednesday, July 28, 2010
Olukord on keeruline
Dr Muza arvates on kõhuvalu (mis pigem on küljevalu) põhjustatud närvipõletikust vms. Suunas mind edasi terapeut-massööri juurde ehk siis olen homme Dr Ailti mudida, et valu tekitaja välja selgitada. Seniajani sporti teha ei või. Täna läksin muidugi Stamina jooksule, kõndima. Pisut kiirem tempo tekitas automaatselt suuremat valu seal kusagil alakõht-küljelihas.
Head spekulandid, miskit-halba-söönud ja trenniga üle pingutanud variandid on välistatud.
Dr Jukkum tervitab ja hoiab asjadega teid kursis!
Head spekulandid, miskit-halba-söönud ja trenniga üle pingutanud variandid on välistatud.
Dr Jukkum tervitab ja hoiab asjadega teid kursis!
Tuesday, July 27, 2010
11 päeva triatlonini ja meeletu kõhuvalu
Eile sain häid uudiseid! Veri on mul parem kui kunagi varem. Hemoglobiin 122 ja ferritiin 114! Ennekõike maasikad on teinud imet minuga!
Täna hommikul ootas ees ujumine üheskoos Gaspariga. Alustuseks sai 300 m soojendust tehtud. Ja siis ootas ees 1 km - erinevaid stiile varieerides. Viimased sajad sai aja peale tehtud. 100 m konna: 3,05 minutit / 100 m selili: 2,45 minutit / 100 m krooli 3,15 minutit. Gaspar võttis aega ja kordas Aini sõnu: selili ujun kõige kiiremini. Kokku sai kilomeetri ajaks 30 minutit.
Peale lõunat võtsin viimaks ette rattasõidu. Panin kodinad kokku ja sõitsin Laagrisse, et alustada sõitu Pärnu maanteelt, kus teed laiemad ja sõit eeldatavalt turvalisem. Plaanisin 50 km sõita - kuni Ääsmäeni ja siis tagasi. Jõudsin Ääsmäeni, kui mind tabas meeletu kõhuvalu kõhu paremas küljes. Ikka nii korralik, et olin sunnitud seisma jääma. Ootasin ja ootasin, kuid paremaks ei läinud. Sinnamaani oli sõidutempo küll korralik, kuid enesetunne super. Auto oli Laagris ja nii ei jäänud mul muud üle, kui vahepeatustega autoni välja kannatada. Vahepeal oli ikka nii hull, et ronisin ratta seljast maha ja istusin teepervele.
Autoni jõudes kutsusin abi ja läksin erakorralisse. Mustamäe kiirabis ütles maailma ebasõbralikum arst, et taoline kõhuvalu on normaalne ja peaksin ibuprofeni võtma. Kui homseks valu ära ei lähe, peaksin tagasi minema. No sinna ma ilmselt enam ei lähe.
Kavatsen hommikul Dr Muzaga ühendust võtta ja eks siis selgub, mis minust saab. Hetkel seis selline, et vahepeal miskit tuikab, kuid üldiselt istudes valu tunda pole. Mul on endal ka juba imelik, et minuga igasuguseid selliseid asju juhtub. Teate, tahaksin endale palju arstidest, ortopeedidest ja kiirabi-tegelastest sõpru - oleks elu palju lihtsam kohe!
Täna hommikul ootas ees ujumine üheskoos Gaspariga. Alustuseks sai 300 m soojendust tehtud. Ja siis ootas ees 1 km - erinevaid stiile varieerides. Viimased sajad sai aja peale tehtud. 100 m konna: 3,05 minutit / 100 m selili: 2,45 minutit / 100 m krooli 3,15 minutit. Gaspar võttis aega ja kordas Aini sõnu: selili ujun kõige kiiremini. Kokku sai kilomeetri ajaks 30 minutit.
Peale lõunat võtsin viimaks ette rattasõidu. Panin kodinad kokku ja sõitsin Laagrisse, et alustada sõitu Pärnu maanteelt, kus teed laiemad ja sõit eeldatavalt turvalisem. Plaanisin 50 km sõita - kuni Ääsmäeni ja siis tagasi. Jõudsin Ääsmäeni, kui mind tabas meeletu kõhuvalu kõhu paremas küljes. Ikka nii korralik, et olin sunnitud seisma jääma. Ootasin ja ootasin, kuid paremaks ei läinud. Sinnamaani oli sõidutempo küll korralik, kuid enesetunne super. Auto oli Laagris ja nii ei jäänud mul muud üle, kui vahepeatustega autoni välja kannatada. Vahepeal oli ikka nii hull, et ronisin ratta seljast maha ja istusin teepervele.
Autoni jõudes kutsusin abi ja läksin erakorralisse. Mustamäe kiirabis ütles maailma ebasõbralikum arst, et taoline kõhuvalu on normaalne ja peaksin ibuprofeni võtma. Kui homseks valu ära ei lähe, peaksin tagasi minema. No sinna ma ilmselt enam ei lähe.
Kavatsen hommikul Dr Muzaga ühendust võtta ja eks siis selgub, mis minust saab. Hetkel seis selline, et vahepeal miskit tuikab, kuid üldiselt istudes valu tunda pole. Mul on endal ka juba imelik, et minuga igasuguseid selliseid asju juhtub. Teate, tahaksin endale palju arstidest, ortopeedidest ja kiirabi-tegelastest sõpru - oleks elu palju lihtsam kohe!
Tagasivaade aktiivsetele päevadele
Eelmine neljapäev toimus Stamina jooks. Kraadiklaas näitas ei rohkem ega vähem kui +32 kraadi! Minu tuli joosta 8 km ja kui Konti poleks kaaslaseks olnud, oleks ikka väga raske olnud. Teineteist toetades sai alla tunni distants läbitud. Kont muide osaleb ka triatlonil - Sky Plusi tiimi jooksjana.
Reedel käisin swingimas. No see nüüd küll päris sport pole, kuid füüsilise koormuse sain küll. See on selline kõrgel köie otsas kiikumine. Tegin kohapealt reportaaži ka ehk siis karjusin vähe eetrisse. Samal ajal unustasin vasaku käe valele poole köit ja sain selle potisiniseks. Õnneks valus polnud. Lihtsalt kole on, aga triatloniks pidi ära paranema. Igal juhul arvasid swingi-poisid, et olen juba päris heas sportlikus vormis.
Laupäeval ja pühapäeval puhkasin. Kui pidutsemist ja Eestimaa ühest otsast teise sõitmist saab puhkuseks nimetada, aga see selleks.
Esmaspäeval lubasin kindlasti ratast olla sõitmas. Sain rattariided ja muu varustuse kokku, kui hakkas äikesevihma sadama. Ikka korralikult. Riburadapidi hakkas tulema uudiseid tormi laastavatest tegudest ja mina viskasin rattakraami nurka. Ikkagi turvalisus ennekõike. Ootasin paar tunnikest ja et mitte päris luuser olla, läksin Pirita metsa jooksma. Võtsin ette 10 km ja suhteliselt keskmise tempoga. Vahepeal haakis üks tuttav sappa. Pidi hea jooksja olema, kuid lõpus väsis ikka ära. Nii lahe on meestele ära teha!
Reedel käisin swingimas. No see nüüd küll päris sport pole, kuid füüsilise koormuse sain küll. See on selline kõrgel köie otsas kiikumine. Tegin kohapealt reportaaži ka ehk siis karjusin vähe eetrisse. Samal ajal unustasin vasaku käe valele poole köit ja sain selle potisiniseks. Õnneks valus polnud. Lihtsalt kole on, aga triatloniks pidi ära paranema. Igal juhul arvasid swingi-poisid, et olen juba päris heas sportlikus vormis.
Laupäeval ja pühapäeval puhkasin. Kui pidutsemist ja Eestimaa ühest otsast teise sõitmist saab puhkuseks nimetada, aga see selleks.
Esmaspäeval lubasin kindlasti ratast olla sõitmas. Sain rattariided ja muu varustuse kokku, kui hakkas äikesevihma sadama. Ikka korralikult. Riburadapidi hakkas tulema uudiseid tormi laastavatest tegudest ja mina viskasin rattakraami nurka. Ikkagi turvalisus ennekõike. Ootasin paar tunnikest ja et mitte päris luuser olla, läksin Pirita metsa jooksma. Võtsin ette 10 km ja suhteliselt keskmise tempoga. Vahepeal haakis üks tuttav sappa. Pidi hea jooksja olema, kuid lõpus väsis ikka ära. Nii lahe on meestele ära teha!
Wednesday, July 21, 2010
16 päeva triatlonini
Täna hommikul vedasin end basseini. Üheskoos triatleet-Gaspariga.
Eesmärk oli lihtne - ujuda 1 km ja seda ilma prillideta (need olid koju jäänud). Pealegi on endiselt suur tõenäosus, et ka triatloni ajal ei kipu ma pead vee alla panema. Lihtsalt kardan ka kõik. Õnneks ujun selili päris kiiresti :)
Ühesõnaga 1 km sai läbitud 30ne minutiga ja kui arvestada, et võistlusel on ujumise ajalimiidiks 40 minutit, olen graafikus.
Õhtul ma lihtsalt ei viitsinud midagi teha. Kui magamine välja arvata.
Eesmärk oli lihtne - ujuda 1 km ja seda ilma prillideta (need olid koju jäänud). Pealegi on endiselt suur tõenäosus, et ka triatloni ajal ei kipu ma pead vee alla panema. Lihtsalt kardan ka kõik. Õnneks ujun selili päris kiiresti :)
Ühesõnaga 1 km sai läbitud 30ne minutiga ja kui arvestada, et võistlusel on ujumise ajalimiidiks 40 minutit, olen graafikus.
Õhtul ma lihtsalt ei viitsinud midagi teha. Kui magamine välja arvata.
17 päeva triatlonini
Möödunud reedel käisin ma jooksmas ja ujumas nagu lubasin. 1 km ujumist ja 1 h jooksu Pirital.
Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad, kuigi jalutamist oli päris palju. Seda nii Lõuna-Eesti rallil kui ka vanemate koeraga metsas. Ühesõnaga olin ma ikka aktiivne, kuigi päris trenni ei teinud. Lisaks muule jälgin juba mõnda aega, et sööksin iga päev maasikaid ja/või mustikaid ning isegi sealiha. Kõike rauataseme tõstmise eesmärgil. Peagi plaanin vereproovi ka ära anda, kas ikka minu ponnistustest kasu ka on olnud.
Täna käisin aga ratast sõitmas. Linnasõit 1 h ja üheskoos rullnokk-ratturi Raivoga. Ta on üks hullematest, keda ma tean - sõidab autode vahelt, sõidab kuidas ja millal tahab ning foorituled talle ei kehti. Muud liiklusseadused ka mitte. Ühesõnaga hea, et ellu jäin.
Õhtul läksin jooksma ka. Ikka Piritale ja tavapärane 7-8 km distants - sedapuhku tempokalt. Pulss oli 170ne kanti, kuid enesetunne jube hea ja nii läbisin raja 45- minutiga. Jooksmine on endiselt mu lemmik!
Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad, kuigi jalutamist oli päris palju. Seda nii Lõuna-Eesti rallil kui ka vanemate koeraga metsas. Ühesõnaga olin ma ikka aktiivne, kuigi päris trenni ei teinud. Lisaks muule jälgin juba mõnda aega, et sööksin iga päev maasikaid ja/või mustikaid ning isegi sealiha. Kõike rauataseme tõstmise eesmärgil. Peagi plaanin vereproovi ka ära anda, kas ikka minu ponnistustest kasu ka on olnud.
Täna käisin aga ratast sõitmas. Linnasõit 1 h ja üheskoos rullnokk-ratturi Raivoga. Ta on üks hullematest, keda ma tean - sõidab autode vahelt, sõidab kuidas ja millal tahab ning foorituled talle ei kehti. Muud liiklusseadused ka mitte. Ühesõnaga hea, et ellu jäin.
Õhtul läksin jooksma ka. Ikka Piritale ja tavapärane 7-8 km distants - sedapuhku tempokalt. Pulss oli 170ne kanti, kuid enesetunne jube hea ja nii läbisin raja 45- minutiga. Jooksmine on endiselt mu lemmik!
Subscribe to:
Posts (Atom)