PIDU VINNIS EHK VEEL ÜKS ULTRA

Eestimaal pole just palju ultratriatleete. Ka maailmas ei pruugi leiduda neid, kes vaid mõni päev enne osalemise otsuse vastu võtavad. Siin on üks neist ja tema kirjeldus väärib kajastamist. Võtke palun vastu kolmekordse ultratriatleedi Indreku lugu. 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - 

Kui Henek mu eelmisel sügisel enda treenitavate punti võttis, jäi jutt, et teen kaasa triatloni karikasarja etappidel ja mingit pikka võistlust ei tule. Äkki pooliku Ironmani Tallinnas, kui jooksuvorm hea. Juuli lõpuks lubasin ära otsustada. Kuna lennuki tunnet jooksus kätte ei saanudki ja enesetunne ja tulemused olid ka pigem “meh”, siis läks Henekule pärast Otepää etappi juulis sõnum, et augusti keskel Maardu olümpiadistantsiga tõmban triatlonihooajale joone alla. Karikasarjas osalemine oli kõik tore, aga midagi oli mu enda sees puudu. Tihti oli trennis ja võistluseelsetel hommikutel tunne, et miks ma seda teen. Ei olnud särtsu ega head mandrossi, mis hoiaks sisemist leeki kõrgel.

“Devils roll the dice, angels roll their eyes,” on preili Taylor Swift tabaval seisukohal. Maardusse ma igatahes ei jõudnud. Samaks nädalavahetuseks veeretasid inglid ja kuradikesed ühiselt minu teele midagi muud.

“Hulluks läksid või?” kostub telefonist mu suurima eeskuju murelik küsimus.

“Lollakas,” lõi parim sõber lootusetult käega.

“Oot, mul on kuskil video, kus lubad, et sa kunagi seda enam ei tee,” naeris parim rattasõber. 

Mu sõnumist Henekule on möödunud vaevu nädal ja käes on augusti esimese laupäeva õhtu. Olen hetk tagasi saanud Rait Ratasepalt rohelise tule osalemaks kolmekordsel ultratriatlonil. Kolm päeva järjest teha üks täispikk triatlon. Iga päev läbida 3,8 km ujumist, 180 km ratast ja 42,2 km jooksu. Stardini jäänud alla nädala. Kauplen sõpru endale toetustiimi, aga neil on järgmiseks nädalavahetuseks juba muud plaanid. Või ei taha nad end hulluks läinud sõbraga koos avalikkuse ees näidata. Minna ultrale mõnepäevase etteteadmisega ja ilma spets ettevalmistuseta - see vajab lähemat selgitamist. Muidu võib juhtuda, et tänaval vastu tulles terekäe pihku pistmise asemel kõnnite ärevalt teisele poole teed: “Ettevaatust, sealt see segane tuleb!”

Nagu tavaliselt ikka, on meeste hulluste taga naised. Kes vastu vaidleb, lugegu Piiblist õuna söömise lugu. 

Esiteks Kertu. Tema instast tuli ultrat söögi alla ja söögi peale. Üks ühine rattatrenn hiljem oli ultra mu peas pesa teinud. See oleks juba challenge. Käisin võistluse kodukaga tutvumas, kus tuvastasin, et registreerimine on lõppenud. Ohkasin teatava kergendustundega, kuid mõte siiski jäi pähe keerlema ja nii arenes meie vahel järgmine dialoog:

I: “Tead! Ilge jama. Sinu pärast tekkis mul ultra mõte. Ja see ei lähe ära millegipärast.”

K: “😂 kas küsin Ratasepalt? Ametlik regamine on vist lõppenud.”

I: “Hea, et regamine on lõppenud. Välistab emotsioonidest kantud hullud.” 

K: “Mis jutt see on. Sõnum juba teele pandud. Kui ütleb "ei", siis nii on.

Kui jah, tuleb osaleda.”

Muidugi tuli peakorraldajalt “jah”. Asi läks hoobilt tõsiseks, ärevus tõstis puhkepulssi ning enda tarkusest jäi väheks, et vastata igavikulisele küsimusele: “Minna või mitte minna?”. Muidugi olin aasta algusest järjepidevalt treeninud. Koguni elus esmakordselt Tripassioni ujumise ühistrennides osalenud. Kuid mitte ultra ja isegi mitte täispika triatloni, vaid karikasarja sprintide ja olümpiadistantside jaoks. Isekeskis arutlesin umbes sedasi, et kolm päeva järjest ujuda ca 1,5h ei ole probleem. Ujumise otsa ratast sõita 3x180km - suudan kuidagi ette kujutada. Kolm päeva järjest selle kõige tipuks maratoni joosta, olles elus jooksnud ühe maratoni Ironman Tallinna sees ning jalgades selle aasta pikim jooksutrenn 15km… siin jooksis juhe kokku.

Nüüd astus teise kaalukeelena lavale Annu, kellega jagan mõtet. Teismeline tütar kuulab ja pikemalt mõtlemata lajatab: “You’ve got balls, go for it!” Hollu, tütre peiks ja üldse üks tark poiss, arvab mõtlikult, et see kõlab ikka väga raskena. Hetkeks tänan taevast, et kellelgi on siiski tervet mõistust siin majas säilinud. Aga kohe tulistab Annu: “Raske? Ainult siis, kui sa nii mõtled!” Tänks tütreke! Sellega oli viimane nael kirstu löödud ja minek otsustatud. Kahetseme ju alati tegemata asju. 

Otsus olemas, tahtsin kindlasti veel üht arvamust kuulda. “Ei mina treenerist jagu saa, treener teab pool rohkem nippe,” kummitavad Genialistid mu kõrvus, kui valin Heneku numbri. “Mida sa ise sellest arvad?” võtab Henek viisaka muigega vastu küsimuse, et mida ta arvab ideest teha kolmekordne ultratriatlon vähema kui 7 päeva pärast. Õnn soosib julgeid ja kuulen end julgelt vastamas, et see ei ole tark mõte, aga ma tahan seda teha. 

“Baas on sul olemas, oled kogenud treenija, mitte algaja. Eks kõige raskem saab olema vaimselt, kui kõik kohad valutavad,” arutles Henek ning tõi seejärel välja veel ridamisi toetavaid argumente ja mitte ühtegi vastuväidet. Ma tänan ja asun Ratasepa saadetud registreerimisankeeti täitma. 

“Õige treener ei takista ühtki hullust. Aamen.” ütleb Kertu elutargalt. Ja lisab: “Hullumeelsus. Next level pöörasus.” Viimane ei kõla usutavalt inimese suust, kes traditsiooniliselt käib Taliharja Vanakurjal ilma GPSita ja paneb ujudes pea esimest korda vette Ironmani läbimise sees. 

Ultra toimub Vinnis. Start on reede hommikul kl 7 kohaliku spordikeskuse basseinis, mis tähendab, et kohale on vaja minna päev varem. Toetustiimi, kes juua annaks ja söögiga varustaks, mul ei ole. Loodan korraldajate orgunnile. Ka Kertu lubab, et tema tiimiliikmed on lahkus ise. Etteruttavalt tuleb öelda, et midagi sellist, nagu neil päevadel pakkusid Sipsik, Kristi ja Marti, ei ole võimalik kuskilt saada. Teel Vinni varustan end Nutrend batoonide, Etixx spordijoogiga ning uute Nike jooksutossudega. Ma polegi varem Nikega jooksnud. Tundub hea mõte ultral proovida. (Hoiatus! Ärge seda kodus järele tehke.) Bike Fanatics paneb tagajooksule alla tutika Pirelli. Sten, Sigvard ja Fredy saavad kõhutäie naerda, kui kuulevad, kuhu lähen. Spordipartneris Jüri küsib, kas lähen Ironmanile. “Ei, ultrale. Saab sama raha eest kolm korda rohkem,” annan endast leti ees parima, et enesekindlalt kõlada.

Kui täispakitud autoga Vinni jõuan, on infotund juba läbi. Peakorraldaja parem käsi Kaur võtab allkirja paberile, millega vabastan nad vastutusest, luban kasutada oma isikuandmeid ning saan selle kõige eest vastutasuks suure koti kiirputrusid, mineraalvett ja limonaadi. Hea diil. Kertu tutvustab mind oma tiimiliikmetega. Sirle ehk Sipsik ja Kristi, väga meeldiv. Mõlemad teevad karjääri vastutusrikastel ametikohtadel ja tunnen end juba heades kätes. Teeme väikese tiiru ujulas, võistluse telklinnakus ja ühispildi konkurentidega Soomest ja Jaapanist. Rahvusvahelise suurvõistluse hõngu tunda ei ole, aga eks see tuleb. Head asjad vajavad küpsemiseks aega.

Tähtsaks teemaks kujuneb toitumine. Kertu on hankinud ämbritäie sefiiri ja seda võib vohmida lõputult.
Õhtusöögiks leiame külmi pannkooke ja mõned tunnid värskes õhus tuuldunud pasta. Söönd hobune jookseb ikka enam, veenan end kokkukleepunud tomatimaitseliste farfallede allaneelamise hädavajalikkuses. Hetk hiljem annan alla ja siirdume kohalikku Grossi. Vaja on leida midagi hommikusöögiks, sest Vinni kokk Raissa tuleb tööle alles 6 paiku. Järelikult saab tema valmistatut nautida pärast ujumise lõppu. Kilo tatart Grossist kaasa haaratud, siirdume Kertuga retkele Raissa valdustesse, eesmärgiga leida kastrul, millega tatar ööseks likku panna. Valitsejat ennast pole kohal, aga tema asemik on väga vastutulelik. Pott käes valdab mind seletamatu õnnetunne, kui silmanurgast märkame eemal kapi peal seisvat keedetud tatra hunnikut, mis lõunasöögist üle jäänud. Hommikusöögi mure murtud, kaupleme endale varahommikuks ka nõukaaegse pliidi kasutusõiguse ja elu tundub ilus. Lahked inimesed on ühiskonna tugitalad ja Vinnis te juba hätta ei jää.

1/3 Panemise päev

Kella viieks pandud äratuskell heliseb liiga vara, aga kõrvaltoast kostev tüdrukute naer sunnib sooja voodi maha jätma. Eilsed kokkulepped tädidega peavad ja nostalgiahetked Raissa pliidi taga toovad sooja kõhutäie. Kohe ongi kolonelleitnant Sipsik minu toas inspekteerimas ja üles märkimas, mida, millal ja kuidas tahan süüa, juua ja selga. Tunnen end profisportlasena, kui detailideni põhjalik Sipsik küsib, kas putru soovin võiga või moosiga. Samal korrusel elavad kaasvõistlejad ja nende tiimiliikmed liiguvad mu avatud uksest riburada pidi mööda, kui ma alles ujumisprille otsin ja kalipsot selga tõmban. Aega on, rahustan end ja astun ujulasse hetkel, kui teadustaja hõikab: “Üks minut stardini!” Jõuan selle aja sees lüüa Kertuga patsu ja tuttavaks saada tema treeneri Martiga, kes täiendab toetustiimi ridu.

Jah, basseinis kalipsoga pole ma kunagi varem ujunud. Üllatavalt mõnus, on minusugune külmavares rahul, sest harrastustriatleedi maailma kaks kõige külmemat tunnet on teatavasti pulsirihma pealepanek ja esimesed hetked basseinis. Eriti just hommikuti. 

Rajal oleme kahekesi koos 10x tegeva prantslasega. Kõrvalrajal on Rait soomlase Pekkaga ja teisel pool ujub Kertu jaapanlasega. Alustan aeglaselt, tunne on mega, kalipso hoiab tagumikku vee peal, palav ei ole ja ringid muudkui mööduvad. Mõtlen tänuga Eleri ja Kalle peale ning tunnen, et minust võib siiski asja saada. Paar korda loputan joogipudelist kuivavat kurku ja piilun ujula kella. Olen arvestanud, et 1h20 võiks olla esimesel päeval tehtav. Samuti olen kindel oma ujumisoskuse ebapiisavuses, et enne ei maksa lõpuringi ootama hakata, kui teised veest välja hakkavad liikuma. Kellal on mu arvestuste järgi veel mitu minutit minna, kui Marti haarab vastasseinas käest ja teatab, et kõik, läbi, sa ujud juba rohkem. Ebareaalne. Kulgen stardiseina poole tagasi ja ronin kerge piinlikkustundega esimesena välja. 3,8km pluss 50m tehtud ja alavõit käes. 

Ajan duši all kiirustamata kalipso seljast ja astun alasti riietusruumi, kus võtavad mind vastu Pekka blond abikaasa ja Sipsiku väikeste aga tugevate kätega hoolikalt valmis pandud hommikusöök. Kohe liituvad kaasvõistlejad ja riietusruumis on palav nagu Soome saunas. Ühe käega ajan suhu putru ja teisega selga rattariideid. Rait avastab, et sõidusärki pole kotis ning üritab jaapanlase abistajale käte ja jalgadega selgeks teha, et too Kaurile sõna viiks. Saan suure pusimisega enda niiskele kerele särgi peale tõmmatud ja liigun võileiba mugides ratta poole. 

Ilm on soe ja rattasõiduks loodud. Sõita tuleb 5,8km ringil, ringide arv on meeldejätmiseks liiga suur number. Olen omas elemendis ja naudin täiega, kuklas tiksumas: “Hoia end tagasi, hoia end tagasi, kaks päeva on veel.” Pulss on tagsihoidmisest hoolimata omajagu kõrgemal Heneku soovitatud 120-140 vahemikust. Pealegi ei ole Vinni mingi lauskmaa, vaid tõus asulasse on täiesti arvestatav. Jõuan tõusu võttes selgusele, et siin ongi Rellu tugevate rattajalgade allikas. Prantslane saab varsti ringiga, kohe ka jaapanlane, kelle edev kollane Ceepo Shadow teeb kahtlaselt tiksuvat häält. Õige varsti tuleb vastu ka tuttav Hawaii kirjades Kertu selg. Võtan hoo alla ja laulu üles: “Taas me kohtume juba kui tuttavad….”, mille peale tuleb konkreetne: “No laulda sa küll ei oska.” Tänan aususe eest ja vajutan punastades pedaalidele. Tempo on üks suur Tripassioni pudel tunnis ning söön palju ja katkematult batoone. Kertu toetustiim on mu täielikult enda tiiva alla võtnud, mis tähendab õnnelikku ja lihtsat elu nagu muinasjutus. Komandant Sipsik, kes läbis eelmisel õhtul põhjaliku hoo pealt joogipudeli andmise koolituse, on delegeerinud ülesande Martile. Koostöö Martiga on eeskujulik. Kõigi kolme päeva jooksul saan kätte kõik ulatatu alates joogipudelist ja lõpetades apelsiniviiludega. Maha ei pudene miskit. Tunnen end taas profina, kui ütlen oma soovidest ringi ette ja järgmisel ringil on soovitu käes.

Kaasaelajaid raja kõrval on vähe, kuid see eest kõrgel tasemel. Päeva peale ilmuvad õue kohalikud lapsed, kes võtavad ergutamist väga tõsiselt. Silma jääb ka cheerleaderi energiaga häälekalt kaasa elav naisterahvas. Selgub, et tegu on kangelasemaga, kes on rattamaratoni finišis särgi püksi pannud Eesti meister Purrele ja kes õigusega seisab kuulsate emade reas koos Thesise, Akvitaania Eleanori, Stifler’s mom’i ja Marge Simpsoniga. Legendaarse Rellu emaga kohtumine on ultra üks tipphetkedest.

Et päev on pikk ja ees ootamas veel kaks samasugust, siis ainult batoonide ja spordijoogiga kaugele ei purjeta. Vinni kokk Raissa on valmistanud kartulit ja lihakastet, mis kõik ootab raja ääres parimal “lauake, kata end” viisil. Pudelid täituvad iseenesest, soolakapslid lükatakse suhu, isetehtud soolakurgid Kertu emalt. Oh ilus hetk, oh viibi veel. Kõrvallauas lõunatab Pekka, kelle blond abikaasa hoolitseb tema eest samasuguse hoole ja armastusega. 

Pärast lõunat on jäänud ainult 40km sõita ja 42km joosta. “Lumme kusta!” lõbustan tiimi ja asun teele. Samal ajal on tõeliselt paha päev jaapanlasel. Märkan tee peal tükke, mille kaasasõitnud kohalik mees Mehis tuvastab jaapanlase uhke telefoni jäänustena. Mehis jääb tükke korjama ja sim-kaart õnnestub päästa. Veidi hiljem on jaapanlane võistluskeskuses raja ääres, ninast veri jooksmas ja Sipsik tema eest hoolitsemas. See naine jõudis ikka kõikjale. Jõuan Kertule ringiga järgi ja jagan jaapanlase seiklusi. Kertu lisab enda poolt pealtnägija loo, kuidas kohalik rebane napilt jaapanlase ratta eest läbi jooksis. Tuled Eestisse ultrale ning sind tõmmatakse rebase poolt pikali - see kirssi jaapanlase juhtumiste tordile jäi õnneks panemata. 

Maratoni alguseks olen koos ujumisega rajal olnud 7 tundi ja 15 minutit. Jooksuring on ca 1-1,5km pikk (täpne ringi pikkus jääbki saladuseks) Vinni koolimaja ümbruses. Jooksma asun 3x ultra liidrina, aga Pekka jooksusamm on teisest puust ja 15 km peal läheb ta oma teed. Minul saab samal ajal täis selle aasta pikim jooksudistants ja isegi tutikad tossud ei päästa. Jalad on tavalisest paksemad ja tossud tunduvad väikesed. Minna on veel palju. Päike kõrvetab ja vahemik 23-30km on sigaraske. Üritan hoida jooksurajale jõudnud Kertu ja teda saatva Kristi tempot, mis mõned ringid õnnestub. Kuid siis ei aita enam ka hea seltskond ja lähen üle 5+5 matkale (mis oligi mu algne maratoni läbimise idee). Pean plaani õhtul Heikile kirjutada, et ta orgunniks klubiga jooks-matka asukohaga Vinnis, kus ma oleks rajameister. Kaasajooksmine on lubatud ja see teeb elu kergemaks. Kohalikud lapsed saadavad jooksjaid mitme ringi vältel. Kultustiim Vinni Valla Vägevad ei pea järelkasvu pärast muretsema. Näen tuttavaks saanud lahket poissi jooksmas koos jaapanlasega ja uurin hiljem uudishimulikult, et kas jutustasite ka. Selgub, et ei. Dream team on endiselt ülesannete kõrgusel. Iga ring antakse midagi põske. Saadan Sipsiku Grossi poodi sukki ostma, et kuklale jääkotte teha ja jälle läheb natuke lihtsamaks. Finiš läheneb aeglaselt aga kindlalt ning 5 tunni ja 11 minuti möödudes annavad kohtunikud-ringilugejad loa tõsta finišilint pea kohale. Minu elu teine täispikk tehtud. Kaks veel ootamas.

Sipsik ja Kristi kamandavad mu jäätünni. Ronin jalgupidi sisse, aga üleni sisse minemast keeldun. Jalgadele mõjub külm hästi ja hosteli trepist toa poole ülesminek kulgeb viperusteta. Toit ei taha aga kuidagi alla minna ja see ei tõota homset silmas pidades head. Marti toob massažipüksid ja Sipsik huvitavalt lõhnava potsiku, millel kiri Horse Power. Kui kõlbab hobuste jalgadele, siis kõlbab ka ultratriatleetidele. Siin tuleb kasutada kõiki legaalseid taastusvahendeid ja tagasihoidlikkus ei ole voorus. Öine uni on rahutu ent see-eest lühike. Korra ajan end näljasena üles, krõbistan pimedas rosina-pähklisegu kallal ja tänan õnne, et olen üksi toas. 

2/3 Taastumise ja toitumise päev

Hommik algab tavalisest kangemate lihastega. 4 tundi und on ilmselgelt vähe, aga komandant Sipsiku

inspektsiooni hirmus ajan end kohe voodist välja, et minna kõrvaltuppa hambapastat laenama. Seal käib juba hoolikas gliterdamine, sest kiire võid olla, aga ilus pead olema. Tatra asemel ahmin kiirputru, kuid muus osas on rutiin sama, mis eile. Panen kogemused maksma ja olen all basseini serval tervelt 5 minutit enne starti. Kohale on jõudnud kahekordsete tegijad ja rahvusvahelise külavõistluse mastaabid on hoobilt duubeldatud. Lisandunud on teisigi maailmarekordi üritajaid. Neist ameeriklannaga olen samal rajal. Kohal on ka tuttav 10x prantslane. Kolmekesi rajal tähendab tihedamat liiklust. Lasen viisakalt ameeriklannal esimesena minna ja liuglen aeglaselt esimesed 5-6 otsa tema jalgades. Siis saab keha soojaks ja lükkan sisse kiirema käigu, kuna nii aeglaselt ujuda on raskevõitu. Tempotunnetus puudub, ütleks selle peale Eleri. Olen omas rütmis tiksunud vaevalt 700 m, kui tunnen kohutavat nälga. Mingi geel siin ei päästa. Olen terve ja tugev mees ning vajan tahket ja kohe. Õnneks on Sipsik basseini äärel valmis ja palun tal tuua batooni. Mõne ringi pärast on ta tagasi, saan vaevalt hülge moodi pea basseini servale tõsta, kui batoon konkreetselt suhu lükatakse. Suu batooni täis jätkan ujumist ja hakkan käigult välja töötama meetodit, kuidas kroolimise ajal närida ja hingata. Meetod töötab nii hästi, et mõne aja pärast ampsan suu uuesti täis. Ujumise jooksul on terve suur batoon söödud. 

Riietusruumis tangin kõhu rahulikult täis ja siis rattale. Kiiret pole kuhugi. Ajal pole tähtsust, oluline on lõpuni tulla ja pole aimugi, mis homne toob. Eilne päike on asendunud pilvedega ning taevaluugid avanevad, kui kaks ringi sõidetud. Ilm on heitlik, enamasti märg ja tuuline. Kui kuskil hakkabki sinist taevast paistma, siis Vinni kohale see ei jõua. Ultra ei peagi lihtne jalutuskäik pargis olema. Minust möödub jaapanlane. Eilse Hello Kitty asemel on Ninja Warrior ja mees on missioonil. Leian oma jalad üles kuskil 25km paiku ja jaapanlane jääb selja taha. Laupäevane liiklus on kõvasti tihedam. Seda nii autode kui kahekordsete tegijate poolest. Õnneks on kõige vastikumal Rakvere mnt lõigul allatuul ja helgemal hetkel õnnestub kerida kompule kiirus 50km/h. Keskmine kiirus on arusaadavalt madalam kui eile, kuid peamiselt kulub aega paduvihmahoogude tõttu kileka selgapanemisele ja mahavõtmisele. Teine erisus eilsega on pidev nälg. Batoonid ei aita ja nii teen 70km peal korraliku lõunaoote. Lauake, kata end (loe Sipsik) on välja võlunud hunniku riisiputru ja mehised võikud. Nii juba saab rallit sõita. 

Aasia sportlaste ebaõnn on täna liikunud Jaapanist Singapuri. Boksipeatuse ajal möödub minust Singapuri külalisvõistleja Harn. Paar km hiljem Pajustis märkan meest tee keskel ohutussaarel istumas. Rattasporti lähedalt jälginule ei jäta ta isteasend teist võimalust. Küsimusele “Collarbone?” vastab mees hapu grimassi ja peanoogutusega. Selgub ka eriskummaline põhjus - kokkupõrge elektrilise ratastooliga. Vuntsidega kohalik pealtnägija on juba kutsunud kiirabi. Helistan toetustiimile, et nad korraldajaid teavitaks. Edasi liikudes möödun teisel pool teed oma teekonda jätkavast ratastoolist ja mõtisklen elu ootamatute keerdkäikude üle. 

Kui rattal hakkab lõpupoole üksluiseks minema, kannab meelelahutuse eest hoolt Marti. Eelmisel ringil olen palunud geeli ning uuelt tulles jälgin, kuidas Marti istub boksi ees toolil ja telefoni skrollib. Mängu ilu huvides hoian suu kinni. Olen juba liiga lähedal, kui Marti tõstab pea ja mind märkavad silmad lähevad suureks kui tõllarattad. Hüppega, mis teeks au Javier Sotomayorile, on ta toolilt püsti, usainboltilikult spurtimas mu kõrvale ja üks käsi taskus meeleheitlikult midagi kobamas. Geeli seal muidugi pole, vaid see oli hoolikalt tooli topsihoidjasse valmis pandud. Aitäh, see moment andis rohkem energiat, kui üks Maurten oleks eales suutnud. 

Sadulas veedan 40 min kauem kui eile, aga jooksujalg on selle eest kergem. Peabki olema, sest aasta pikim jooksudistants ei ole eilsest alates enam 15 vaid 42. Klubikaaslane Allar on tulnud kaasa elama ja jookseb minuga kaasa esimesed 10. Jutustades aeg lendab. Suur tänu, Allar! Järgmised 10 lähevad ka mõnusalt ning ees ootab taas klassikaline maratoni raske koht. Päike küpsetab, jääd kulub palju ja otsin abi geelidest ja soolakapslitest. Need imet ei tee ning lähen üle tuttavale 5+5 matkale. Esimest korda hakkan tundma tüdimust. Raja iga kurv, sirge ja kaks kanalisatsiooniluuki on pähe kulunud. Kaasa jooksev Marti rada nii hästi ei tunne ja paneb teest väljaulatuva kaevuluugi tõttu peaaegu pikali. Toetustiim on endiselt värske ja iga ring pean välja mõtlema, mida ma soovin. Valik on lai: vesi, spordijook, coca, värska, kummikommid, batoon, geel, rosinad ja palju muud. Saabub hetk, kus soovin rahu ja vaikust, aga seda ei võimaldata. Marti surub hoopis soolakapsleid. Iga kord kui lonksu võtan, tunnen ühe ringi pärast looduse kutset. Lõppude lõpuks saab ka see maraton läbi ja kõigest pool tundi läks kauem kui eilne. 

Finišis saan äreva teate. Mu kallis Memme on haiglas ja olukord on keeruline. Aga mitte lootusetu. Uudis on ootamatu, sest alles esmaspäeval käisin ta juures ning arutasime mitu purki mett talveks tellida. Teen õhtused taastusprotseduurid ja hoian Memmele pöialt. Und ei tule. Akna taga möllab raju, vihm peksab vastu akent ja äike lööb kõik valgeks. Katkematu kahekordse tegijad on kuskil selle möllu keskel. Silm hakkab looja vajuma, aga tühi kõht ajab jälle üles. Rahutu uni saabub alles 2-3 vahel.

3/3 “Kas pidu tuleb?” päev

Löön silmad lahti enne äratuskella. Tunne on nagu oleks rongi alla jäänud, aga ajan end püsti. Liikumine on elu. Ja täna käib liikumine rohkem vaimu kui füüsise abil. Henek teadis. Siiski pole midagi kurta. Parem põlv annab hästi kergelt tunda, kuid kui üldine väsimus kõrvale jätta, siis olen väga heas vormis. Ei ühtegi villi ega hõõrdunud kohta. Ees ootab taas imeline päev värskes õhus. Loivan kõrvaltuppa hambapasta ja kuuma tee järele, ise ümisedes: “Kes hommikuti ultrat teeb, see asjata ei longi.” Daamidel on muidugi pooleli iluprotseduurid ning El comandante kamandab mu sirgjooneliselt tagurpidi välja. Mõni hetk hiljem on ta minu toas traditsioonilisel inspekteerimisringil. On me tutvuse kolmas päev ja mõistame juba üksteist sõnadeta.

Olulisim on teade, et Memme elas öö üle. Lähen rahulikult ujulasse. Täna teen ultra lõpuni. 

Rajal on tuttavad ameeriklanna, kelle

maailmarekordiüritus läks eile luhta segaduse tõttu rattaringide lugemises, ja igiliikur prantslane. Stardisignaal kõlab ja laseme viisakalt daami ette. Uskumatu, aga need hommikused ujumised on mõnusad. Hea äratus ja lõdvestus. Kui minust peaks kunagi saama varahommikune ujuja, siis saab põhjuseks olla Vinni basseinis aset leidnud geenimutatsioon.  

Kolmandal päeval ujun 10 min kauem, kui esimesel. Kell näitab 3,8 km asemel 3,95, aga kes neid ringe

ikka nii täpselt kokku jõuab lugeda. Riietusruumis ootavad hommikusöök ja Marti “Horse Power” potsikuga. Mäkerdan parema põlve profülaktikaks sisse, sest Sipsik käskis ja teda usaldan pimesi. Ultra viimane ratas algab. 

Tänane ilm on sügisene, vihma kallab ja külma tuult on rohkem kui vaja. Õnneks on mul kaasas ustav Castelli Gabba, mis on just selliste ilmade jaoks loodud. Kahjuks ei ole kaasas sügisesi termopükse, sest suvi ju. Sääred on kahe ringi järel läbimärjad ja jalad külmetavad. Jahutav hobusekreem ei tee neis oludes põlve paremaks. Sipsiku ainus libastumine - ikkagi inimene. Olen rattal kui üks suur õnnetusehunnik. Veeren niisama, käed pidurilinkidel, eraldistardiasendisse minna ei taha ja igatsen oma termopükse ja talve kingakatteid. Tunniga möödub vaevalt 25km. Isegi prantslane sõidab mööda ja saan aru, kui sitt ma olen. Nüüd saab mõõt enesehaletsusest täis. Midagi peab muutuma ja kohe! Palun Martil autost välja tuua igaks juhuks kaasa veetud maanteeratta. Sipsik saab ülesandeks otsida soojenduskreemi vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt. Pole asja, millega tema hakkama ei saaks! Ringi pärast istun juba boksis, kisun vettinud sääred jalast ja politseikolonelleitnant on ülesannete kõrgusel - antud juhul madalal,  põlvitab maas ja kummikindad käes kreemitab mu jalgu tulitava vedelaga. Uued jalad all, võtan Martilt maanteka ja nagu istuks kõvast vormelist ümber Rolls-Royce’i. Aitäh, Ridley Dean! Olid väärt kaaslane, aga kolm päeva järjest istuda 180 km viimase peal aeroks timmitud UCI legal possas oleks ilmne loomapiinamine. 

Uuestisündinuna rajal, jäävad selja taha prantslane, jaapanlane ja veel mõned. Hoian tempot peal, et soojem oleks. Vihm jääb aeg-ajalt järele, aga kilekat maha koorida ei soovi. Viimaste energiajäänuste säilitamine on kehale oluline. Piisab korra boksis mainida, et külm on, kui Marti ulatab järgmisel ringil pudeli kuuma teega. Samal ajal orgunnib Sipsik kõlarisse möirgama A-Rühma Palmisaare: “Kuradi külm on! Kuradi,kuradi külm on!” Nende tüüpidega võib iga kell luurele minna.

Olen telefoni kaasa võtnud, et Memme käekäiguga kursis olla. Pärast lõunasööki tuleb ema sõnum, et helista, kui oled lõpetanud. Ilusal teelõigul Vinni maisipõldude vahel, päike on välja tulnud, helistan kohe. Memme on lahkunud…

Edasi liigun kui udus. Lükkan käigu eest väiksele, kiivrivisiir varjab pisaraid ja lihtsalt tiksun. Nii mööduvad paar järgmist ringi. Siis jään boksis seisma ja jagan kurbust Sipsiku ja Martiga. Et nad ei muretseks, miks ma enam endise tempoga ei liigu. Sõiduisu on nullis, aga katkestamise mõtet ei ole. Memme oli alati selline, kes kunagi ei tahtnud, et tema pärast keegi midagi tegemata jätaks. 93 aastat hästi elatud elu, lõpuni iseseisev, terav pliiats ja endaga hakkama saav tugev naine. Oskas elada ning oskas surra. 

The show must go on ja sätin ringid nii, et ei peaks üksi jooksma minema. Pärast ameeriklanna katkestamist (liiklus maanteel osutus tema jaoks liiga tihedaks) ainsa naisena rajal olev Kertu teeb head sõitu ja saamegi koos jooksma. Hea seltskond viib ajutiselt kurvad mõtted. Külalapsed on jälle kaasa jooksmas. Rajal liigub veel ka paar katkematu kahekordse tegijat. Nemad alustasid laupäeva hommikul ja on siiani järjest rajal olnud (võitja aeg oli 29 tundi). Vot see on tase ja tahe! Täiesti segased. Lugege mu huultelt: “Maksud ei tõuse. Ptüi! Kahekordset katkematut ma kunagi ei tee.”

Lepime Kertuga kokku kaks lõiku, kus võib kõndida - üks kõvas vastutuules ja teine kergel tõusul. Taevas pakub imeilusaid vaatemänge eemal sähviva äikese ja mustade pilvede vahele loojuva päikese näol. Jooksmiseks saan enda edasiliikumist nimetada veel vaid tinglikult. Jalad on nagu puukepid ja nende sirgete tokkide abiga jääb ringe järjest vähemaks. 

Viimased kaks ringi jookseb terve toetustiim kaasa. On jälle sadama hakanud ja vihm järjest tugevneb. Marti on kaasa haaranud suure kõlari, kust tulevad ainult soovilood. Kõik pidutsevad! Finiš on raju. Need on hetked, mis jäävad elu lõpuni meelde ja mille nimel tasus seda kõike teha. Legendaarne Memme küsimus: “Kas pidu tuleb?” saab vastuse. Pidu tuli! Sinu auks, mu kallis Memme!

Suurim tänu läheb toetustiimile, kelle hea süda, lahked käed ja ennastsalgav hoolitsus oli lihtsalt imeline. Ja loomulikult Kertu - ilma sinuta seda elamust poleks olnud.

Fotod: Jakob Meier/erakogu