Sunday, October 16, 2016

Maratoniks valmis

Ma ei ole jooksjaks sündinud. Tegelikult puudub isegi eelsoodumus, kuigi mu vanemad on sportlased. Siiski kukkusin kändudest kaugele ja mis seal salata, kehalise kasvatuse tundi olen vihanud kogu oma teadliku elu. Jooksmist kohe erilise raevuga. Ometi olen nüüd valmistumas oma elu neljandaks jooksumaratoniks. Võib-olla siis on võimelised jooksma ka need, kellele seda võimet antud pole? Ehk sõltub edu pühendumisest ja tööst? Usun, et minu õnnestumise taga on kindlasti ka üks mu lemmiktreenereid - Margus Pirksaar. Vahet ei ole, mitu kuud olen taas haige olnud ja kui lootusetu mu seis üldiselt pole, siis Marguses leidub alati usku ja positiivset mõtlemist. Ehk ka seetõttu usun, et maratoni õnnestumine sõltubki ennekõike vaimsest valmisolekust, sest füüsiliselt oleme selleks enamus terveid inimesi võimelised.

Täna, täpselt kolm nädalat enne maratoni, nägi treeningkava ette viimase pika treeningu. Kavas oli kirjas 2.45 tundi, kuid otsustasin juba ärgates, et teen 3 tundi jooksu. Number kolm meeldib mulle lihtsalt rohkem. Pealegi ei ole mul ülemäära tihti võimalik päris metsas joosta, kuid täna taas Jõgevamaa kodus see võimalus mul avanes.

Ettevalmistused olid sellised, et mu ema viis ühe joogipudeli ühte metsanurka (isevalmistatud vitamiinipommist õunamahl) ja isa teise pudeli värskaga teise paika. Sest kuigi ma tavaliselt trenni ajal ei joo, siis täna tundus hädavajalik. Start läks. Kõik oli imeline - metsalõhn, linnulaul ja enesetunne ka. Olin võtnud eesmärgiks joosta kolme tunniga 30 kilomeetrit.

Ema peidetud õunamahlani jõudnuna tahtnuks juua kõik, aga ei saanud. Mõistsin, et tagasitee jaoks on vaja osa säilitada. Pealegi ei olnud kaugel isa peidukas värskaga. Mul on tõepoolest imelised vanemad, mõtlesin sel hetkel, kui end kui kaevul tabasin. Aeg lendas kui linnutiivul, kuid ometi tundus, et kõik vajalikud mõtted said täna selgeks mõeldud. Jooksin ühe raja lõppu ning poolele teele tagasi, seejärel mööda Ähijärve-Peraküla matkarada Põltsamaa poole edasi. Jõudsin radadeni, kus ma veel mitte kunagi käinud pole. Ka matkarada on seal kandis päris uus. Jooks kulges täielikus vaikuses, milles on nii lihtne rõõmustada imepisikeste asjade üle. Jooksin täpselt selle matkatee sildini, kus oli kirjas Ähijärve 500, seejärel tundus, et on aeg ümber pöörata ja kodu poole tagasi lipata. Ma ei oska tempot hinnata, kuid usun, et suutsin seda enam-vähem ühtlasena hoida. Viimased tilgad pudelite põhjas tundusid päästvat mu elu. Viimane pooltund sain joosta kõige tuttavamal rajal, kuid veidi tundsin vaimset väsimus. Siis mõtlesin Pirksaarele ja ennekõike, et kui tänulik ma olen, et ta minusugusest lootusetust on äratanud pisikese lootuse. Hindan seda väga. Kilomeetripostid jäid aina seljataha ja olingi koduõuel, kus ees ootamas mu fantastiline Panter, kes ei jäta iial kasutamata võimalust ronida mööda mind õlale. Temaga koos tegin lühikese taastava jalutuskäigu otsa, venitusharjutused lisaks ja järgnenud saun ei ole peaaegu mitte kunagi nii hea tundunud, kui täna pärast 30-kilomeetrist metsajooksu.

Aitäh universum. Ma olen valmis maratoniks. Vaimselt ja füüsiliselt ka. Kassi peal ei ole, kuigi pildimaterjal võib vastupidise mulje jätta.

1 comment:

  1. Vau, kolm tundi ja kolmkümmend kilomeetrit... Mis sellise pingutuse keskmine pulss ka oli?
    Väga innustav lugemine ja tegutsemine igal juhul, so keep up the good work! :)

    ReplyDelete