Itaalias tervist otsides läks nii nagu alati: tormijooksu trotsides

Maraton hüüab tulles ja nüüd juba päris häälekalt: täpselt kahe nädala pärast stardin Havannas oma kuuendal maratonil.

Enne veel aga, kui Kuubale teekonna ette võtan, sattusin Itaaliasse. Viimase aja magamatus vajas välja magamist ning kehv tervis remonti. Siin Itaalias on ikkagi ju soojem, mõtlesin ma ja kui juba tulla, võib veidi joosta ka. Verbanias, imelise Maggiore järve ääres toimuv maraton tundus hea paik, kus väike kümnekilomeetrine trennijooks ette võtta. Mõeldud, tuldud.

Itaalia on koht, kus sekeldused ootavad paketina kohe ees. Esiteks selgus, et kui klubisse ei kuulu, siis joosta ei saa. Õnneks sai raha eest end kohapeal tundmatusse gruppi registreerida. Siis selgus, aga et starti ma siiski ei saa, sest puudub arstitõend. Nii ei jäänud mul muud üle, kui paluda kohapeal Dr Jukkumil endal see välja kirjutada. Läks läbi, uhh.

Õnneks korra ikka kontrollisin ilmaennustust, millest tingituna jätsin kleidikesed koju ja jooksuks haarasin kaasa pikemad riided. 13-15 soojakraadi pidavat siiski ees ootama. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli selge, et pigem oleme sattunud kodusesse Eestisse: vihma ladistas kui oavarrast ja prognoos näitas päevaks 27-35 millimeetrit sademeid. Meigi ega soengu tegemisel ei olnud täna mõtet. Tuul andis kohati kerge

tormimõõtme välja ja starti jõudes tuli hoiduda stardikoridori väravatest – need prantsatasid ühele ja teisele poole asfaltile. Tilkusin ja värisesin kui vette visatud kassipoeg. Ma ei saa salata, et kaalusin hotelli tagasi pöördumist. Siis aga mõtlesin, milline luuser ma olen, kui lendasin teisele poole Euroopat ning vihma pärast võistluse ära jätan.

Maratoni start läks pool tundi enne minu starti. Oma elu esimese 100km ratast Otepää tõusudel sai just sarnase ilmaga – läbi vihma ja tormi tehtud, sest treener Ain-Alar Juhanson nõudis. Raske õppustel, kerge lahingus, õpetas ta juba toona. Aga täna neid maratoonareid vaadates kahtlustasin, et arstitõendid võivad neil taskus olla, aga psühiaatriline kontroll on kindlasti läbimata. 

Stardis oodates puges põrgukülm sisse. Riided tilkusid ja jalad lirtsusid, varbaid ei tundnud ma enam ammu. Mõistsin, et ellujäämiseks on mul ainus võimalus joosta: edasi ja tagasi stardikoridoris, et hing sees hoida. Kõlanud stardipauk tegi lausa õnnelikuks, sest see tähendas, et varsti hakkab ehk päriselt soe ka. 

Imelised Itaalia väikelinna tänavad oma itaalialike majakestega ning vaade järvele ei paistnud läbi tiheda vihma eriti välja. Sama hästi oleks võinud kodus dušši all joosta.

Pealtvaatajaid peaaegu ei olnudki – vaid mõni vanaproua aknal lehvitas. Esimesed kilomeetrid jooksin, et sooja saada. Järgmised, sest katkestada oli vara. Ja siis läks segaseks: küll tuli viienda kilomeetri post, siis kuuenda ja jälle viienda. Kella mul jälle ei olnud ja sisetunnet ma ka ei usaldanud. Tundus, et peaks veel mitu kilomeetrit lõpuni olema, kui järsku kuulsin finišhialalt kostuvat muusikat. Andsin tuld ja mõtlesin, et mingi konks peab kusagil olema, kui juba olingi finišhijoone ületanud. Aeg: 0:51:53. Pingutus kroonib õnnetunnet. “Oleks vaid maraton sama kerge,” mõtlesin seal ja kõmpisin hotelli, et peagi tagasi maratoonarite finišhis tagasi olla. Nemad on tegelikud tänased kangelased, sest kümme on laisa mehe (või naise) trenn, aga 42 kilomeetrit väljakutse - läbi tormi ja vihma aga lausa vägitükk. Aga minul on nüüd ettevalmistused tehtud. Tervis vajab veel turgutust, et naeratus näol Havannas startida.