Monday, September 28, 2020

Võitlus jätkub: maailma kõige rõvedam protseduur



Täna, 26 aastat tagasi ärkasin ma Maarjamõisa kirurgia osakonna palatis narkoosist. Mõni päev enne seda oli naabripoiss mänguhoos mind lükanud nii õnnetult, et parem küünarluu purunes kildudeks.

Legendaarne doktor Kuum ja teine tohter, kelle nimi meelde ei tule, olid teistkordselt üritanud luud lappida ja killud omale kohale sundida.


Silmi avades avastasin eest oma perekonna. Mu õde rääkis Estonia katastroofist. Olin 9 ega saanud õnnetuse ulatusest päris täpselt aru. Alles järgmistel päevadel ilmunud Postimehi läbi lapates mõistsin tegelikkust. Mäletan, et surmakuulutustel näis lõppu mitte tulevat.


Samal päeval, 26 aastat hiljem, olen taas haiglas. Nõme kokkusattumus, kuigi juhuslik. 


Doktor Marge Rahu, kes viimase aasta jooksul on püüdnud lahendust leida mu aneemia probleemile, kutsus tagasi vastuvõtule. Poole aasta eest veeni süstitud raud on kadunud mu verest kui tina tuhka. 


Gastroskoopia ehk “mõõga neelamine” on aneemikute ravi eel üheks esmaseks uuringuks. Mind on nii palju uuritud, et arvati seegi ammu tehtud olevat. Nüüd selgus aga, et tegemata puha. Meelest see jäle protseduur aga juba minna ei saaks.


Vastuvõtuaeg tänaseks oli ammu paigas. Sättisin end hommikul kaua ja tekitasin ärevust aina juurde. Kas ma oksendan end täis? Kas peaksin mugavamad riided panema, et kanderaamil oleks mugavam väänelda? Kas hambad jäävad alles?


Kuus tundi enne protseduuri oli keelatud süüa ja juua. Ärkasin varahommikul, et üks tass kohvi endale lubada. Väike rõõm selles hommikus peab olema!


Olen haiglasse sattunud üldiselt vaid siis, kui seisund on eluohtlik. Aneemia seda küll pole, aga võib saada eluohtlikuks. Pealegi ma soovin joosta, sest kui ma joosta ei saa, hakkab vaim alt vedama. Selles olen ma küll kindel.


Haiglasse lonkides tundsin, et lähen vastu kui suurimale karistusele, mis inimkond on loonud. Põgeneda ei olnud enam kuhugi.


"Eemaldage palun valehambad," ütleb meeldiv meesarst sissejuhatuseks. 


“Neid mul õnneks veel pole,” venitan oma vastust ja naeratan viimast korda. Medõde ulatab samal ajal papist anuma. See on oksendamiseks. Või ilastamiseks. Kes kuidas soovib.


Heidan nüüd pikali, vasakule küljele ja küsin viimase õlekõrrena: “Kas üldnarkoos ei ole võimalik?”. 


“Ei, täna ei saa. Järjekorrad on pikad. Teeme kohaliku kurgutuimestuse,” lubab tohter ja pihustab tuimestit mulle otse kurku. See hakkab mõjuma koheselt. 


“Sinu ülesanne on hingata, olla rahulik ja liikumatu. Rohkem ülesandeid sul pole,” õpetab arst plasthuulikut hammaste vahele surudes. Hoiatan teda, et okserefleks tekib mul kergesti. 


Ta võtab jäleda jämeda vooliku ja asub seda mulle kurku, sealt edasi söögitorru toppima. Vahepeal palub, et neelataksin, et toru pääseks sügavamale sisikonda. Need sekundid on nii vastikud, et püüan mõelda, et see piinlev ohver seal pole mina. Võib-olla hakkan hulluks minema.


Doktor ja õde üritavad samal ajal rääkida lugusid oma lapsepõlvest. Saan aru, et see kõik on vaid selleks, et minu tähelepanu mujale juhtida. Nad on osavad, aga ebamugavustunne kurgus ja nüüd ka rõhuv tunne maos röövivad kogu tähelepanu.


Pisarad jooksevad vahetpidamata mööda põski. Pidev okserefleks on vallutanud kogu mu vappuva keha. Ma reaalselt mõtlen, kas haarata arsti käes olevast voolikust ja see oma sisikonnast välja tõmmata. Ma olen kindel, et ta ei kahtlusta taolisi mõtteid mu peas ega usuks seda minusugusest peaaegu meeldivast patsiendist.  


Minu kannatus katkeb ja olen minestamise äärel, kui mao limaskestalt proovitükke võtma asutakse. Loen sekundeid, või on need minutid? Ajataju on lõplikult kadunud.


Siis näen silmanurgast ootamatult, et see maailmatu pikk voolik, mis on täies pikkuses mu sisse mahutatud, on väljumas. Sentimeetri järel sentimeeter. Iga viimne kui sekund on ebamugav, vastik ja lihtsalt rõve!


"Sellest jäledamat protseduuri vist ei ole?," uurin tohtrilt end põgenema sättides.


Ja ta vastab (tsenseerimata kujul - toim.): “Nagu öeldakse, nii sitta olukorda pole, et enam sitemaks minna ei saa”. Kõlab kui päevamõte!


Vastuseks, milline protseduur on veel õõvastavam, teatab doktor: “Jämesooleuuring. Sarnane toru, teisest otsast.”


Olen peaaegu tänulik, et niigi hästi läks. Valus kurk, uimane olek ja kriipiv tunne söögitorus on kestvad. Õnneks pääsen kodusele taastumisele. 



Tervist sel pöörasel ajal, armas lugeja! Ja ehk ka nägemiseni spordirajal. 

Kertu


PS! Uuringu tulemustest ja jätkuvast võitlusest aneemiaga, juba järgmises postituses. 

Attachment.png

16 comments:

  1. Kurat, ma lugesin su postitust söömise ajal... Ma loodan, et tunned end paremini ja saavad su murele jälile! Jaksu ja tervist!

    ReplyDelete
  2. Hei, tean mida tundsid, sest kahjuks olen pidanud seda elus korduvalt tegema, viimati kevadel. Sellega harjub ära :)

    ReplyDelete
  3. Olen gastroskoopia ajal suure ärevuse tõttu ka toru välja tõmmanud. Lõppes see katkise söögitoruga ja mitu päeva tuli kurgust verd ja süüa polnud võimalik. Tõesti on päris hull protseduur :(

    ReplyDelete
  4. Aneemiat võib põhjustada müeloom tõbi.Minu isal oli see haigus.Arstid ei suutnud pikka aega seletada millest nõrkus ja kehvveresus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Müeloomi haigestuvad üle 40aastased. Mind on aneemia kimbutanud juba aastaid, kahekümnendatest...

      Delete
  5. Jämesoole uuring on köki-möki võrreldes "mõõganeelamisega". Minul näiteks ei õnnestunudki seda "mõõka" neelata ja pooleli ta jäigi.

    ReplyDelete
  6. Mina küll tuimestust ei saanud. Infolehtedest lugesin, et on võimalik saada rahustit ja tuimestust, aga vot, mitte midagi ei saanud, kannatasin siis ära ja kõik. Nutsin enne ja pärast ning tundsin end niiiii alandatult. Arst ei rääkinud minuga sõnagi, õnneks oli kõrval õde, kes pidevalt lohutas.

    ReplyDelete
  7. Tänapäeval ei ole enam haigustel vanust. Olin 27, kui avastati diski kahjustus ehk radikolaapia, mis on tuntud pensioni ealiste seas. Perearstki ütles, et olen liiga noor selleks. Igaks juhuks lasta kontrollida, pole kunagi paha. ��

    ReplyDelete
  8. Tehtud kaks korda, üldiselt ebameeldiv, kuid tegelt on neid torusid erineva jämedusega ja kui sain peenema, oli palju parem. Pärast ei tohtinud kohe süüa, aga ei taha ka. Eks inimesi ongi erinevaid.

    ReplyDelete
  9. Käisin umbes 5 aastat tagasi samuti samal protseduuril. Kuna pidevalt oli probleem kõhulahtisusega, siis otsustas perearst, et peab ikka sealt tagant ka uurima. Ja tõesti, ei ole hullemat uuringut kui sealt tagant. Ütlen ilma tsensuurita. Terve päev oli sita maitse suus. Aga vastupidavust ja tugevat tervist!

    ReplyDelete
  10. Tubli olete, et selle läbi tegite. Mina olen seda läbi elanud noorena, aga nüüd 10 aastat olen oma kopsuhädaga pidanud tegema bronhoskoopiat (umb 4 korda). Peaaegu sama hull, aga hingetorust kopsu, mitte neelukaudu makku. Igakord, kui see protseduur on ees ja ma hingan tuimestust, siis lohutan, et Sul on seda vaja! Ja iga kord on suremise tunne, kui sa ei saa hingata (ka on lastud kopsu mingi vedelik, et saaks kindlat analüüsi teha) ja keegi kõrval veel seletab (üks arst tavaliselt teisele), mida ta teeb ja mida näeb ja miks ikka seda tükki sealt kopsust nii raske on kätte saada...Ja sina lebad seal laual ja tunned virvendust silmade eest ja tunnet, et hakkad hõljuma (see vererõhk ka on lakke roninud) ja siis äkki on kogu see kaadervärk su hingetorust väljas ja sa oled elus! Hea küll, kodus tõuseb palavik ja iga köhatus on hull, aga paari päeva möödudes oled taas sina ise. Kõige tähtsam, et ei ole seda va sõralist külge tulnud, eks muude asjadega saab organism ise kuidagi viisi hakkama... ma vähemalt lohutan ennast nii... Ning kui vaja, siis lähen taas! Peaasi, et saadaks jälile halva enesetunde põhjustele!

    ReplyDelete
  11. On jah rõve protseduur. Ma olen ka mitu korda saanud aga kõige rõvedam oli see Magdaleena haiglas, kus tehti, mulle ilma tuimestuseta, põhjendades, et siis ei saa neelata. Neel mul nii kui nii ei avanenud ning lõpuks lükati näpud kurku ja jõuga suruti. Ma pole elus nii värisenud, kui pärast seda.

    ReplyDelete
  12. Olen suisa 3 x selle õuduse üle elanud. Esimene kord tehti Magdaleenas ja ilma tuimestita, ilged oksekrambid ja tõustes käis pea ringi, näost valge kui paber. Perhis on palju mõistlikum ja suhu lastakse tuimestit.

    ReplyDelete
  13. Väga palju oleneb ka sellest milline arst teeb,ontehtud ka mitu korda ,on läinud nii öelda nagu kaevu,aga on olnud ka nii ,et peale mind ,kes ukse taga ootasid ,olid peale minu kohutavaid öökimisi,ukse taga kadunud!
    Aga ,jah ebameeldiv protseduur igal juhul!

    ReplyDelete
  14. No õnneks seda tagumist osa uuritakse kergekäelisemalt narkoosis :)

    ReplyDelete