KOROONAS MARATONI EI JOOKSE

Viimased kaks aastat on muu kõrval kõik maailma olulisemad maratonid ära jäänud. Nende seas ka Londoni oma. Olgugi, et Londoni maratoni peakorraldaja viimase hetkeni lootis, et 37 aastat järjest toimunud maailma maratonide sarja kuuluv jooks ära ei jää. Lootnud olen minagi ja ikka palehigis treeninud, kuni on selgunud, et lootus on olnud lollide lohutus. 

Sel korral on põhjust unistamiseks enam. Vaktsiinipassiga on saanud kõikjale reisida ja maailm näib peaaegu endine. Nädala eest Toscana päikese all igal varahommikul mäkke joostes olin uhke, et suudan. Pirksaare kava olen järginud eeskujulikult. Enam ei saa midagi valesti minna, olen veendunud. 

Sest kuni aina kasvavad koroonanäitajad isiklikult ei puuduta, näib kauge probleem. Istusin möödunud nädalalgi muretult koolitundides - väiksemates ja suuremates seltskondades. Mõni esinemine ja kohtumine lisaks. Vahel maskiga, vahel ilma - nii, kuis nõuti. 

Ühel hommikul Tartus ärgates tundsin kerget lihasvalu, häiriv nohu lisaks. Mina, kui talisupleja, usun vankumatult, et tervis on ja jääb minuga. Muidugi ei jäänud vahele ei jooks ega ujumine. Kuna viimase raames toimus ka filmimine, käisin vette ja välja mitu korda. Kraadiklaas näitas kuus kraadi, vesi Anne kanalis tundus hirmus külm ja varbad tõmbusid viimaks valust krampi. 

 

Järgmine päev oli olemine kahtlane. Lugesin statistikat - iga kolmas koroonapositiivne on vaktsineeritute seast. Arvestades, et sain oma vaktsiini varakevadel, siis selle tõhusus on langenud? Kontaktide arvukus räägib samuti minu vastu. Piisas paarist tunnist info ammutusest, kui mõistsin, et olukord on täbar ja Londoni maraton võib ka sel korral kättesaamatuks unistuseks kujuneda. 

"Pagan, äkki olen koroonas?," mõtlesin endamisi. Sisendades, et usul on suur jõud ja mõttega võib end igaüks haigeks mõelda, panin siiski testimisele aja. Ootuses veedetud ööpäev polnud mu lemmik. Aga tulemus rõõmustas piisavalt, et piin unustada. "SARS-CoV-2RNA Negatiivne" loen vastusest. 

Tänasest olen ma enesealgatuslikus karantiinis, et mitte mingil juhul enam riskida. Trenni lähen, kui enesetunne on hea. Olulisem on ammu tehtud ja ma ei jõua ära oodata, mil viimaks kõlab mu start. Olgugi, et tippu otseteed ei vii, siis nii kaua oodata, on omamoodi väsitav.  Aga võib-olla lisab väärtust juurdegi. Mõttes peitub jõud.

Londoni maratonini on jäänud 7 päeva. Lõpuks läheb kõik hästi. Ja kui pole veel hästi, pole järelikult ka lõpp saabunud.