Haanja 100 ultrajooks - pori, valu ja pisaraid

“Vaid 15 ringi ilusa looduse keskel,” sisendan endale varahommikul Haanjasse sõites. Termomeeter näitab kolm kraadi ja vihma sajab lakkamatult. Olen viimased neli ööd maganud rahutult, kui ärevus on aina maad võtnud. Kordan väikese Juku sõnu, kes teatas spordipoisina: “Sa lihtsalt usud endasse ja ongi kõik!”.

Tuttavatest nägudest kohtan stardis Joel Juhti ja Valdo Jahilot. Joel treenib hetkel 460 kilomeetriseks võistluseks, seega on 100 km talle täna vaid kerge trenn.

Valdo teatab, et tema on kohale tulnud “Mesikäpa” jooksule. Selliselt on tähistatud maratoni distants, mis kõlab kui “Tillu jooks”. Aga ma pean etteruttavalt ütlema, et see on üks kindla peale raskeima rajaga maraton Eestis, seega on kohale tulnud vaid võimekad lapsed. Ultrajooksjad on pea kõik kas prorunnerid või kogenud ultrajooksjad. Esimest korda oma õnne proovile panemas olen vaid mina. Ilmselt paistab see välja, et olen veidi eksinud. 

Hetkel, mil stardipauk kõlab, sajab ladinal. Just need esimesed sammud teadmata teel, pimedas pealegi, on kõige hirmsamad. Üks, mis kindel, aluspüksid unustasin jalga! Mu hea tuttav ultrajooksja Heleen, soovitas need hõõrdumise vältimiseks tingimata koju jätta. 

Võtan sappa 11 korda ultrat jooksnud Jaagule, kes õpetab mind, kui oma last. “Esimese viie ringi läbimiseks on mitte rohkem, kui 50 minutit! Tähtis on tempot hoida, et kontrollaega jõuda.” Kes arvab, et see ring 6,6 km on tilludele, see läheb püüab seal Haanja haljastel küngastel offroadi joosta. Ikka lakkamatu vihmaga, mis mõnuga lisaväärtust annab. Väidan, et tegemist on Maarjamaa ühe raskeima rajaga. Kogenud ultrajooksjad kinnitavad, et ilma- ja rajaolud on sel korral viimaste aastate kehvemad. 

Juba teise ringi lõpus möönab Jaak, et oleme minuti maha jäänud! Sajakilomeetrisel distantsil ja selline täpsus! Ei mingit rahulikku kulgemist ja nautlemist! Samas kõndides hakkaks külm ja on selge, et hetkel, mil külm võtab jõuvarud, on jooks tänaseks läbi. Jutustamine aitab kilomeetritel mööduda ja me räägime jooksmisest, tervisest ja mägede lummusest. 

61-aastane ideaalses vormis Jaak räägib, et järgmised viis ringi saame kümme minutit lisaaega ringile ja nii jääb viimastele veel kümme lisaminutit. Pagan, sellel ränkraskete tõusude ja järskude laskumisega kohati kitsal metsateel on need mõned minutid minimaalne abi. Kõndides seda teekonda läbi ei tee, see on selge, aga vihma sajab lõppematult ja rada muutub aina libedamaks. Alla jooksevad vaid kaskadöörid ja neid sel võistlusel jagub, sest nagu Haanja100 moto kõlab: “Ainult hulludele!”. Nii mõnigi jookseb meist mööda kui seisvast postist. Selja järgi pole võimalik hinnata, kes on maratoonar ja kes ultrajooksja.

Viimaks õnnestub mul ka mööda joosta. See väike poiss on üheksane ja püüab täna maratoni. Me veel kuuleme temast!

“Kui peaksin medali välja teenima, kingin selle sulle,” luban poisile. Veidi eemal olev ema manitseb, et igaüks on täna siin oma medalit välja jooksmas. Tal on õigus. 

“Oi, me oleme kaks minutit maas,” avaldab Jaak, kui kuuendale ringile jõuame. Olen kogu selle aja ligemärg olnud, kuid pelgan riiete vahetusele mõeldagi, sest soe telk näib mulle kui tõeline lõks. Kui sinna juba sisse astuda, püüaks ma kindla peale viivuks istuda ja kui tagumik pingile sätitud, püüaks hetkeks lamadagi. Sinna ma jääksin. Mulle näib, et ebamugavus hoiab erksana ja külmatunne nahavahel liikumises. 

Keskendun endiselt üksnes ringidele ega tea kilomeetritest midagi, kui Jaak avaldab, et maraton on  nüüdseks jäänud seljataha. Ma vannun, et iga oma maratoni viimastel kilomeetritel on kui sein ees ja finišeerudes ei suuda ma sammugi teha. Rohkem, kui 42 km polegi ma iial varem jooksnud, kuid siinsel hetkel ei tunneta ma mingit vahet. Umbes viiekümnendast läheb siiski raskemaks.

Vahepeal jääb Jaak maha ja jooksen Heleniga, kes on tulnud jooksma kaheksat tiiru. Mõni on ultral seadnud omad eesmärgid ega plaani kogu rada läbi joosta. Vähemalt mitte sel korral. Kõige rohkem katkestajaid leiab aga kaheksakümne kilomeetri järel, näitab statistika. Teadmine, et Jaak on kusagil selja taga, on kindlustandev. Minu tempo püsib oodatust parem.

Toidupunktis pakutakse nüüd juba sooja mulgiputru, mis on traditsiooniline hitt, aga see ei lähe mul alla. Iga punktiga on aina raskem leida midagi, mis meelepärane oleks, aga süüa tuleb. Ürituse peakorraldaja Ivar Tupp on endiselt laia naeratusega vastas ja ma kinnitan talle, et lähen täispanga peale ega tule rajalt maha enne, kui tema kui kohtunik teatab: ultrajooksja Jukkum, teie aeg otsas. Aga ma ähvardan teda samas, et tean kus ta elab, et ruttakatele otsustele mitte võimalust anda.

Üheteistkümnes ring on mulle emotsionaalselt väga raske. Ilm pole grammigi paranenud, rada on iga ringiga aina porisem ja libedam. Küllap seegi, et olen juba mõnd aega omapäi jooksnud, röövib viimase jõu. 

Ma ei ole täna siin lihtsalt inimvõimete piire kompamas, vaid mõtteid selgeks saamas. Jah, selleks on tarvis rasket katsumust, et täielik restart kindlustada. Olen veedunud, et kui suudan täna siin end ületada, suudan edu saavutada kõiges, mis meelel mõlkumas, aga julgust teostuseks on vähe. Katsumus on mu omamoodi teraapia.

Siis helistab mu Rannu ja lapse kõnele tuleb vastata ka ultral. “Rainer, ma jooksen sadat!,” ütlen talle tülpinult ja emotsionaalselt. Ta hääl tõuseb ja ta ütleb: “Pane hullu, Kertu. Sa teed selle ära!”. Mida kõike pole ma teinud, et selle lapse meel rõõmus hoida! Maailma parima tädi tiitli hoidmise nimel pingutan rängalt ja panen tänagi tempot juurde. 

Mõtted viib mujale, kui viimaks võistluse üks tuntuim ultrajooksja minust möödub. Tema on see paljalt jooksev mees, kellest kõik räägivad. Ta on ilus pikk poiss nagu tõeline Džungli George ja temal ei ole mitte kunagi külm!

“Kas oled talisupleja?,” uurin poisilt.

“Kui mõni veekogu jääb jooksuteele, hüppan ikka sisse,” teatab hoo maha võtnud ultrajooksja.

“Mitu korda kukkunud oled?,” uurib tema minult ja tunnistan, et vaid korra väänasin jala välja. Ta avaldab, et täna on kukkumisi ilmselt palju ja seda näeme ka jooksjate riiete pealt. Ei jõua vihm seda pori maha pesta. Õnneks olen Tartu maratoni eel Rehemaalt korraliku kukkumise koolituse saanud ja vahet ju pole, kas suuskadel või ilma. 

Armsad tädid mäepealses toidupunktis küsivad nüüd kaastundlikult: “Kas jaksad veel?”. Ja ma vastan kõige härdameelsemalt, et jõud on raugemas. Punktist lahkudes nutan lahinal ja kõva häälega, kuigi tean, et libeduse tõttu ei tohiks millegi muuga tegelda, kui pingsalt teed jälgida. Aga ma nutan - krokodilli pisaraid. Võib-olla sellepärast, et mul on endast kahju. Valitsevate olude tõttu ennekõike. Aga võib-olla ka seetõttu, et ma rumalalt julge olin ja end ultrale kirja panin.

Nutu peatab palju kordi ultrat jooksnud Erko, kes on võistluse eel läbi sotsiaalmeedia mulle infot jaganud ja igati toetanud. Ta tunnistab, et on katkestamise plaane pidanud, aga just see teadmine, et on mind õpetanud, sundis jätkama. Ta jagab mulle geeli ja energiabatoone nagu lahke mees kunagi. Minu hästi valitud toidukraam seisab jätkuvalt telgis, kuhu ma sisse astuda ei julge.

Põhitoitlustuspunktis ootab ees üllatus. Sõbrad Alar ja Tom! Viimase naine on korduvalt ultrat jooksnud - seega ta teab, mis jooksjal vaja ning mägedemees Alar on ise trennimees. Nad seisavad reas kõikvõimaliku hea ning paremaga. Nüüd nutan veel rohkem. Tänulikkusest. Et need hullud tulid ja sel moel toetavad, ning abistavad igati.

Uuele ringile on kergem minna. Seda enam, et naised mäepealsest toitlustuspunktist on palunud kogenud ultrajooksjal Tõnul mind kinni püüda ja toetada. Ta soovitab tungivalt vastu võtta ta kepid, et maad võtva hämaruse ja jätkuva libedusega paremini toime tulla. Viimaks ma nõustun ja avastan, et see on tänase päeva parim valik. 

Tõnu räägib rohkem, kui mina. Väga palju rohkem, kui mina! Ta lood on igasugustest hulludest võistlustest ja ma palun, et ta räägiks ka midagi ilusat. Ta räägibki ühe ilusa loo sekka.

Alar ja Tom on jätkuvalt toitlustuspunktis ootel ja see on nii armas! Olen südamest tänulik neile. “Me ei lähe kuhugi! Meil on riikliku tähtsusega ülesanne täita,” teatab Alar, kui nad värske apelsinimahlaga mind turgutavad. Tom uurib samal ajal, kas valutab kusagilt?

“Ainult süda ja hing,” teatan talle mina ja lähen järgmisele ringile naerusui. Tõnu on minust tiiru ees, seega on meil viimane tiir koos joosta, aga siis teatab ta, et võib lisaringi minuga teha. 

Te ei kujuta ette, kui tänulik olen ma kõigile kaasjooksjatele, kes toetasid ja abistasid. Kummardan sügavalt Jaagu, Erko ja Tõnu ees. Ma olen lõpmata tänulik Alarile ja Tomile toe eest. Ivarile lõputute naeratuste eest ja kõigi toredatele tädidele toitlustuspunktides. Ma olin väga-väga hoitud.

Ja muidugi Aulikki, kes hoolitses mu eest enne ja pärast jooksu ning kogu jooksu aja kaasa elas. Ma ei suutnud ta kõnedele ega sõnumitele vastata, kuid tundsin tuge igal sammul. Tänulik Aulikki emale Terjele, kes oma koduukse avas. 

Viimasele tiirule pakub Alar, et tuleb jäneseks. See on suur au, kui everestimees tahab jäneseks olla. Viigipükstes, muide. Aga tema armu ei anna ja ka tõusud tuleb joostes võtta, kuigi mu kiirkõnnitempo on konkurentsivõimeline. Viimast korda ringil olevas toitlustuspunktis ma süüa enam ei viitsi, sest enam ei pea ja kasutan aega tädide tänamiseks. 

Tänu “jänesele” jooksen viimase ringi kui linnutiivul. Sada kilomeetrit jalge all ja ma lendan finišini! Inimese võimekus on taevas, kogesin täna taas. Just siis kuulen Aulikkit kaasa elamas nii, et kogu see Haanja kajab. Tema on kogu päeva mu seisu jälginud ja suudab rõõmustada enam, kui ma ise. Muidugi ma pillin naeru sekka, aga need on juba rõõmupisarad. 

Ainult raskusest õpib inimene! Ma leidsin täna oma vastused ja julguse liikuda valitud teel. Ma kogesin taas, et olen väga hoitud ja lisaks võõra lahkusele, on mu teel maailma parimad sõbrad. Ümbritse end parimatest - nii saad isegi paremaks inimeseks, on üks mu lemmikmõtetest. 

Statistikast. 50nest 20 täna katkestasid või jooksid vähem, kui 100 kilomeetrit. Nende seas Joel,

kes piirdus kümne ringiga. Kõik 26 maratoonarit, kes hommikul starti tulid, tegid kas joostes või matkades distantsi läbi. 

Ahjaa. Neile, kes jälgisid mu suhkruvaba kuud, siis ultrajooksu oludes ei suutnud ma sellega jätkata ning alustan kuud uuesti juba tänasest. Küll aga kinnitan, et seniajani pingutatud kaks nädalat tõi märkimisväärsed muutused ja mitmed lemmikud pole enam meeltmööda. Peagi pikemalt.

Ja nüüd edasi. Tähtede poole. Kohe, kui lihasvalu kaob. 

Kertu

PS! Kõigile hulludele teadmiseks, et Haanja100 üritusi leidub igasuguseid: https://trailrun.ee