Pärast kümmet tundi ööund olen sama väsinud, kui õhtul magama heites. Pidev kurnatus on röövinud viimse jõu ja hommiku varna visatud kohustused jäävad nüüdki tegemata. Pole jõudu ega motivatsiooni. Ainus, mis veidi head energiat loob, on liikumine - kui jaksan ja sedagi hingeldades, pulss pidevalt üle normi. Salkudena väljalangevad juuksed, vereni lõhenevad küüned ja potisinised silmaalused on paratamatud kaasmõjud, millega olen ammu harjunud.
Aneemia. Ei midagi uut.
Elukvaliteedi madalaima taseme saavutan juba aastaid jõuluks - hetkeks, mil mu rauadepoo ehk ferritiini näitaja on 7 või vähem. "Eriline eksemplar, keda täna päriselt aidata ei saa, aga õigeaegse raviga on võimalik mingil määral normis hoida," - leidis tunnustatud hematoloog ligi kaks aastat tagasi ammendavate uuringute järel.
Praeguste teadmiste juures aitab mind veeni tilgutatav rauapreparaat MonoFer. Probleemiga kümmekond aastat rinda pistnuna ja statistikat jälginuna tean, et mu rauavaru hakkab langema alates septembrist. Ühendusin ennetavalt perearstiga, kes aga MonoFer´i ei manusta. Olgugi, et hematoloogi väitel on see protseduur perearstile kohane ja nii mõnigi perearst Eestimaal seda teeb, suunas arst mu edasi sisearsti vastuvõtule.
Nüüdseks olid haiglad koroonahaigeid täis ja minu vajadus ei ületanud hädade pingerida. Koroona ajal on lisauuringud kättesaamatud ja see pole mingi uudis. (Ressursi sulaselge raiskamine pealegi, kui kõik vajalikud uuringud on ammu tehtud). Hoolimata soovist püüda ennetada tõsisemaid probleeme, ma septembris rauda ei saanud. Püüdsin käsimüügiravimitega hakkama saada: uued, eelmisest palju paremad - lubas reklaam ja rääkisid saatusekaaslased. Varasemad pole mitte ükski mõjunud ja proovinud olen kõiki neid, mis meie apteegi lettidel. "Parimaid palasid" olen kokku ostnud ka Inglismaalt, Ameerikast, Itaaliast ning Venemaalt. Kolm kuud hiljem, maksimumannus tuliuusi rauapreparaate üheskoos teiste vitamiinidega (C, B12, vask) manustatud ja tulemus on suur null. Ferritiin on langenud kriitilisele tasemele.
Vahetasin perearsti ja palusin MonoFer`i uuelt. Aega läks ja sain järjekordse suunamise edasistele uuringutele. Varsti saab kaks nädalat täis päevi, mil voodist tõusta ei jõua, aga ilmselt olen kusagil ootelisti tagaotsas. Millal järjekord minuni jõuab, keegi helistab ning suunab, kus vaja ja viimaks aja protseduurile leiab, võib olla valgusaastate kaugusel. Teate ise, omikroni tüvi on uusi pahandusi toomas ja vaevalt lähikuudel midagi muutub.
Oleks koroona, saaks testile juba täna, abi kiirelt. Aga pole see - vaktsineerituna vaevalt ma selle ka saan, vähemasti mitte tõsisel kujul. Kas see inimene, kes oma tervise eest vastutuse on võtnud ja teeb endast kõik oleneva, et olla terve, pole prioriteet? Oleks parem, kui suitsetaks, jooks, vaktsineerimata pealegi - siis saaksin arstiabi kiiremas korras? Andke andeks, aga nii näib.
Ja ometi on preparaadi väljakirjutamine ühe kliki kaugusel. Arvestades, et kasside süstimise ning tilgutamisega saan hakkama, siis ehk raskel ajal saan endale raua ka manustatud. Riske kaaludes on see halvimatest parim valik.
Aneemia halvab elukvaliteeti, aga üldiselt ei tapa. Kui just trombi ei saa, mis on 30+ naisterahva puhul siiski tõenäoline - eriti pikamaajooksu puhul, näiteks soojemas kliimas. Südamekahjustused ja veel mõned hädad on võimalikud. Aga abi ootavad teisedki, palju keerulisemate diagnoosidega patsiendid, kellel pole aega oodata - kroonilised haiged, vähkkasvajatega patsiendid. Ka nemad ei saa löögile, sest koroonahaiged on võtnud voodikohad. Juba teist aastat järjest...
Mis saab neist, kel ei ole koroona, kuid kes samuti arstiabi vajavad?
PS! Minu pahameel ei ole suunatud arstidele ega teistele meditsiinitöötajatele, kes ennastsalgavalt elusid päästavad, vaid süsteemile üldiselt.
No comments:
Post a Comment