EESTIMAA RASKEIM TEHTUD! ✔️

Ainus hetk puhastes riietes. Stardi eel.

Kaks ööd ja päeva magamata teel. Sadu kilomeetreid ürgset kannatust. Mille pagana pärast sinna ronisin?

Orienteerumisvõistlus Expedition Estonia on olnud mu listis aastaid. Küll keelab treener ära, küll on muud takistused teel. Sel aastal otsustan luba mitte küsida ja igal juhul minna. Sirle on kambas. Kuna orienteerujat me ei leia, võistleme Open klassis, mis tähendab, et ka telefoni on lubatud kasutada.  

Start antakse Rakvere linnast päikeseloojangul. Hetk enne saab kätte kaardi ning vajaliku info saja punkti leidmiseks. Enam kui kahe saja kilomeetri pikkune distants tuleb läbida rattal, jalgsi, ujudes ning kajakiga. Lõplik distants sõltub orienteerumisoskusest ja seda võimet mul pole. Topograafiline idioot - pehmelt öeldes, ent minu eesmärk võistlusel pole välja rabeleda õpitud abituse seisundist, vaid treenida ennekõike vaimu ultratriatloniks. Viimane leiab aset kuu pärast.

250 õnneotsijat on startinud - neist 100 püüavad pikka ehk paarisaja kilomeetrist distantsi läbida, teised on pehmorajal. Sirle püüab kaardi lugemist selgeks saada ja mina nagu ikka, võtan taktika püsida sabas andekatel. Ratastega üles mäkke, teiste tuules alla. Vihm juba kostitamas ja lõppu pole sel näha. Ilmselt 
ainus sirge teelõik jalge all ja just siis sõidab mingi sakslane mu rajalt välja. Maandun külili kraavi. Vihastan ja isegi "fatamte shaise" ei tule meelde. Algus veab viltu juba esimesel etapil ja alles esimesed üheksakümmend kolm kilomeetrit ootavad ees. 

Mõtlen, et intelligentne inimene sõidab ikka maanteel, karbonist kingad jalas ja liibuv rattakombe seljas, mitte

Eestimaa kõrgeim porimägi leitud!

sõjaaegse rattaga jändrikke ning palke täis libedal metsateel, kus radagi pole. Nagu sellest oleks veel vähe, lakkab rattapidur töötamast. Üks poiss püüab korda sättida, kui selgub, et tross on läbi. Käiguvahetus ei toimi juba ammu. Ratas ise kraaksuv ja vääksuv - andes pidevalt kui hoiatussignaali: "Tulen! Hoidke kaugele!"

Öötundidel ootab ees ülesande lahendamine, mis ka kogenud orienteerujatel päid kratsima paneb. Raketibaasidest eikellegimaal tuleb leida lausa kolm punkti. Minu ainus särav hetk ses öös on, kui juhin tähelepanu, et kätte antud kaart on peegelpildis. Keegi ei võta mind kuulda. Tunnid kuluvad baase läbi sõites, nende katustel turnides, väikeseid punkte otsides. Omamoodi rännak lapsepõlve ja on isegi nostalgiline, kui aus olla. Erilist tuska valmistavad punktid, mis on tühipunktid ja eriti nõme, et seda saab teada siis, kui punkt on leitud ja kulunud on vähemalt poolteist tundi väärtuslikku uneaega.

"Otsi välja koordinaadid," kamandab üks teist. Telefoni kasutamine on lubatud üksnes Open klassi võistlejatel. Jumal tänatud, sellesse kuulume meiegi. Aga vahet pole, levi pole ja punkte Google maps'is kirjas pole. Targemad pead nuputavad punktid välja, kui kõik baasid on läbi konnatud. Nende tuules saame punktid kätte meiegi.

Profid oskavad otseteid ka leida. Otsetee viib läbi vaevumärgatava kitsa metsaraja. Pimedus on ammu maad võtnud. Sõidame tihedalt teineteise sabas, eredalt vilkuvad tulukesed silmi pimestamas. Järsku peatab teel lebav roigas või midagi sarnast mu sõidu - lendan pea ees võssa. Kiivrita oleksin surnud, pole kahtlustki. "Tibukene, kas see oled sina?," küsib Sirle läbi pimeda öö. Katsun samal ajal, kas pea otsas. Tundub, et õnn pole mind maha  jätnud. Veel.

Kui ise ei oska, otsi oskaja.

Sõit jätkub teiste sabas, kuni metsapeatus meid neist lahutab. Proovime vahelduseks omal käel hakkama saada ja mõni pööre tuleb välja. Tunnid kuluvad kiiresti. Vihm on halastamatu ja külmad öötunnid on rasked taluda. Kaalun katkestamist. Ma lihtsalt ei suuda jätkata sõitu teadmises, et see on alles esimene etapp kuuest ja üks päev, veel üks öö ning hommik on alles ees ootamas. Sirle aga ei luba katkestamise juttu jätkata ja ma otsustan otsustada kui esimene etapp on tehtud. 

Päikesetõusul ootab Porkuni järv ja ujumisetapp. Sirle ujuda ei oska. Meie taktika on madrats, millele ronin esimesena peale ja Sirle, meeter viiskümmend, minu peale. Käte jõul liigume järve teise otsa ja sealt veel saarekesele. Mind tabab paaniline hirm, et kui peaksime madratsilt maha libisema, ei ole ma võimeline teda päästma. Nõuan, et Sirle hoiaks minust kõvasti kinni. Detailidesse laskumata - nii lähedased pole veel olnud. Õnneks püsib vetelpääste läheduses. Järve kaldal tagasi küsib ta: "Kas kaaslane tõesti üldse ujuda ei oska?" Sirle on pannud kinni kartust äratava loetelu ohtlikke pätte, aga ujuda ta ei oska. 

Külm võtab hinge seest ja meil pole muud võimalust kui teha tempot. Meie ees kõrgub nüüd mägi, mis võib liialdamata olla üks Eesti kõrgeimatest, mida sügavast võpsikust pole veel avastatud. See on lakkamatust vihmast ja porist nii libe, et ka jalgsi üles ei saa. Rattast rääkimata. Sõjaaegsed kobakad kaaluvad palju ja kuidas me ka ei püüaks neid sikutada, vajume tagasi - enamasti maadligi, otse porri. Olukord on nii närune, et see ajab viimaks naerma. Olgugi, et nutma peaks.

Viimaks on ainus võimalus üks ratas korraga oksa taha vinnata - üks tõmbab, teine lükkab. Sekka umbes tuhat kukkumist ligasesse porri. Kogu operatsioon röövib umbes tunni ja kui te arvate, et edasi läheb rada lihtsamaks, siis te olete naiivsed. Korraldajad naudivad kannatusi. Nad käivad isegi pööraselt rasketel võistlustel kannatamas ja soovivad sama teistele. 

Metsatuka kolme punkti otsides kostitab taaskordne vihmasadu. Oleme ülepeakaela porised, läbimärjad - vihmajuga nirisemas mööda selga tossudesse, mis lirtsuvad juba eilsest. Või oli see üleeile juba? Tammume kaootiliselt ja eksime korduvalt metsatukas. Me ei ole orienteerujad ega saa selleks - selles elus ilmselt mitte. Otsustame nüüd, et tegelikult ei ole meil punkte vaja. Adekvaatne inimene ei käi pilkases pimeduses mingeid vaevumärgatavaid punkte taga ajamas. 

Matkaetapp algab pärast hommikusööki. Palvetan, et hea kohvi ootaks vahetusalas, aga palveks see jääb. Vähemalt saab riideid vahetada ja ka porisele kehale tõmmatud puhas komplekt teeb olemise värskemakse. Matkaetapp jätkub Ohepalu kandis ja see pole jalutuskäik kergliiklusteel, vaid tee viib otse rappa. Vetruval rabal on liikumiskiirus umbes kilomeeter tunnis ja 27 kilomeetrit on minna. Kui ära ei eksi, aga meie eksime kindlasti. Õnneks on saatus meid taas kokku viinud orienteerumisgurudega. "Otsi silmaga sihti ja kõrgendiku heledat laiku," õpetab neist üks ja ma otsin meeleheitlikult heledat laiku. Tõotan endale seal samas, et ühel päeval õpin selgeks orienteerumise ja malemängu.

Tunde hiljem oleme leidnud ühe punkti ja see on tühipunkt. Tasus tulla! Need hetked õpetavad enesevalitsuse säilitamist. 

Gurud öös.

Rabast viimaks väljas avastan, et puusade ümber seotud jakk on kadunud. See pole suvaline, 

vaid üks lemmikutest ja pealegi päästab külmumissurmast. Taskus info punktidega. Pakun, et lähen omapäi otsima, aga Sirle teab, et rabas tuleb koos püsida. Tatsame terve tiiru taas läbi, kuni leiame jaki lebamast tühipunkti juurest. Vihm ongi taas kostitamas ja niiske jakk kulub marjaks ära, sest kaugel see järjekordne öögi on.

Vahepeal püüab Sirle kaarti lugeda ja me lõpetame kusagil Ohepalu kõrgendikul. Nii palju metsmaasikaid pole mu silmad veel näinud! Tasub eksida, mitte mingeid tobedaid punkte pidi tatsata. Kui selle paradiisi üles leiaks, korjaks seal päev otsa!

Lõpuks leiame ühiselt, et tee on liiga pikaks veninud ja targem on otse vahetusalasse liikuda. Google maps ei vea iial alt - kui levi leidub. Tee viib läbi tiheda võpsiku ja üle pea kõrguva sõnajala-aasa. Kuni leiame end kellegi tagaaiast - kurjalt lõrisev koer vastas. Anname võitluseta alla. Tatsame tuldud teed tagasi ja ringiga Kõrtsi, kus asub vahetuspunkt. 

Polegi ammu rattaga sõita saanud, oleme lausa ootusärevuses. Armsa tüdruku pakutud grillvorst ketšupiga on maailma parim. Olgugi, et vorsti ma ei söö ja endise ketšupisõltlasena olen punasest kastmest hoidunud aastakümned. Katsumused sunnivad meelt muutma. Olema tänulikud väga väikeste asjade eest. Nagu näiteks, et vihm on viimaks järele jäänud ja korraks on jalas kuivad sokid. Kannatus muudab inimese alandlikuks ja õnnestunud hetked pakuvad mõõtmatut rõõmu.

Järjekordne rattaetapp toob teele andekaid orienteerujaid ja ma pole nõus neist enam loobuma. "Hoiame hammaste ja küüntega teist kinni," luban härrale, kes räägib, et ühel õnnelikul õnnestus öösel hunti kohata. Suur ilus hunt istus ja vaatas temaga tõtt. Samal ajal selgub, et härra ise polegi suurem asi orienteeruja, aga tema naine kuulub lausa klubisse. Kambas on teisigi, kes haistavad õiget teed lennult. Iga tund on nüüd arvel ja me väntame higimull otsa ees, ent maha me neist jääda ei või.

Rattaetapi lõpus viskame oma porised rondid kus see ja teine. "Võtku endale, kes soovib," praalime endamisi. Minu omal pole pidureid, käiguvahetust ja väidetavalt on esiratas alt kukkumas. 

Öö on taas saabumas. Matkaetapp peaks olema kümmekond kilomeetrit ja orienteerumisgurud on endiselt meiega või õigemini meie nendega. See lihtsustab teekonda ja tõstab tuju. Selgub, et üks orienteeruja on Sirle sugulane ja teine andekas minu hõimlane. Meile Sirlega pole neid geene jagunud, mida teistel siin on hulga.

Järjekordse päikesetõusu eel oleme mere ääres. Mõned punktid lahutavad meid kajakietapist. Sugulased jäävad kuhugi maha ja meie kõmbime nüüd tundmatute tüüpide sabas Vergi sadama suunas. Silmad on kinni vajumas. Järsku vaatan põllule ja suur kult rukkis! Ma tean, et see võib olla hallutsinatsioon. Haaran telefoni, et kindlaks teha, kas kult on unes või ilmsi. Tõstan pilgu ja nüüd seal samas rukkipõllul hoopiski elevant! On võimalus, et Tallinna loomaaia asukas on jooksus ja seda ei saaks talle pahaks panna, aga teatud adekvaatsus on veel säilinud ja ma kardan, et tegemist on soovmõtlemisega, mis segatud kujutluse ning meeletu üleväsimusega. Olen vaatepildi eest siiski tänulik ja loodan, et tüüp, kes kohtas hunti, loeb seda nüüd ja on natuke kadegi, et ta kõigest hunti kohtas. 

Sadamasse jõudes selgub, et tuul on tõusnud ja kajakisõit jääb meil ära. Asenduseks rattasõit. Sellest just unistanud olemegi! Palun pooltunni und enne teele asumist, ent iga väiksemgi krabin või praksatus hoiab ärkvel. Viimaks olen väsinumgi. Start läheb ja ma ei tea kust see tuleb, aga energiat jagub. Katkestamise plaan on ammu meelest läinud ja tegelikult ei oska ma katkestada - pole lihtsalt mitte kunagi julgenudki seda teha. Sirlel on nüüd raskem ja püüan jänesena ees püsida. Samal ajal möödujatelt punkte uurida ja lõpujooksu detaile. Ühel hetkel on Sirle sabast kadunud. Täpselt ei teagi kuidas ta otseteel ära eksis, aga üleväsimus on nüüdseks väljakannatamatu, eksimised paratamatud ja elevandid teel. Sõidan ees Käsmu. Seal tuleb tornist köite abil alla laskuda. Värisen serval kui haavaleht, kuni valikut enam pole ja laskun nagu kästud. Siret oodates kohtume Viiviga, kes kinnitab, et orienteerumise osa sel võistlusel on olnud paras katsumus. Ta teab, millest räägib. Tegemist on orienteerumise maailmameistriga!

Sirle jõuab järgi ja otsustame nüüd, et võtame vaid need punktid, mis rajal ees ning sõidame Võsule finišisse. Tiirutame arutult ringi ja on viimane piisk orienteerumisvõimetute karikasse, aga finiši leidmine on viimase ööpäeva raskeim ülesanne. Pärale jõudmine rõõmustab nii palju kui jaksu rõõmustamiseks jagub.

Kümned sinikad ja üks marrastus. Kokkuvõttes polnudki Expedition Estonia nii raske kui kartsin, ent kannatusi jagus piisavalt ja vaimu treenis see kindlasti. Raskus arendab, kannatus kasvatab. Mida raskem on eesmärgi saavutamine, seda õnnelikumaks teeb finišijoon. Taastumine ja magamatusest välja tulemine olid samuti üllatavalt kerged. 

Küsimus nüüd on: kas kolmekordne ultratriatlon ehk Ironman kolmel järjestikusel päeval saab olema raskem? Vastusega ei tule kaua oodata - 11.augustiks on see selge.

Seniks - teeme trenni, näeme vaeva ja oleme õnnelikud!

Kertu