5 päeva maratonini

Nädalavahetus möödus süües ja juues sõna otseses mõttes! Ema ja vanaema imelistele toitudele ei suuda ma iial vastu panna! Kaminatule paistel küpsetatud lõhe, hapuoblikasupp ja muud lemmikroad. Magasin ka palju paremini, kuigi ärkamine on jätkuvalt varajane. Ja peamine, olin kogu nädalavahetuse ümbritsetud oma imelistest õdede lastest, kes mõjuvad alati teraapiana. Muuhulgas sai batuut taas üles pandud ja ilma liialdamata hüppasime iga päeva mitu tundi väikeste puhkustega. Kui väikesed tegelased ära väsisid ja pikali viskasid, pidin mina edasi hüppama, sest neile meeldib kiikumisefekt.
Tegin ka ühe väikese jooksutrenni koeraga metsas, et teda mitte kõrvale jätta ja ise õlitatult end hoida. Pärast seda, kui Fred Jüssi raamatu läbi lugesin, ei kuula ma joostes enam kunagi muusikat, vaid naudin metsa olemust. Kui saaks, jooksekski vaid metsas ja mere ääres. Aga mis ma heietan, täna pidasin Margusega olulise vestluse maha, et mind maratoniks ka praktilise küljega ette valmistada. Kas teate, milleks vaseliin vajalik on? Aga käärid? Homme pikem ülevaade olulisest ja selleks ajaks loodan, et minul on kraam juba ka kokku krahmatud.

Tänase päeva parima osa moodustas aga Rennaga kohtumine. Tema on see fantastilise tahtejõuga naine, kes ise hulga jooksuvõistlusi korraldanud ja teisalt maratone jooksnud. NY-i oma oli tema esimene, nüüdne Stockholmi maraton aga järjekorras kuues. Kõiki neid toredaid kogemusi minuga jagades tekkis jube soov juba olla rajal üheskoos enam kui 20 000 inimesega ja võita end. Veelgi enam olen Rennale juba ette tänulik abi eest kohapeal, sest tema juba teab, kust saab numbri, kus asub pakihoid ja kus start. Kõige suuremat toetust saan temalt aga ilmselt rajal, sest ta on lubanud sellel jooksul olla mulle jäneseks. Ma ootan seda päeva!

Maratoni varustus ja 8 päeva tähtsündmuseni

Vahepeal olen elanud päris hästi! Päike on väljas ja naerunägusid palju enam :)
Kolmapäeval oleksin kava järgi pidanud jooksma 3 tundi, kuid jõuvarud olid miinimumini viidud ja nii mängis Margus kava ümber ja soovitas hoopiski lõõgastav ujumine ette võtta. Nii tegingi ja läksin üle pika aja Nõmme ujulasse, et pooltund ujuda. Väga palju toredaid vanakesi oli sulistamas. Muuhulgas olin sunnitud pealt kuulama umbes 80-aastaste härrade juttu teemal, et proual on kogu aeg naised külas ja rahus üldse olla ei saa. Saunas rääkis üks proua jälle sellest, et tänapäeva saunad pole üldse enam need, mis vanasti ja kõige hullem, mida tehakse, on leiliviskamine. Nii passisime kuumas saunas ilma leilita. Riietevahetusruumis olid seevastu umbes 8-aastased tüdrukud ees ootamas ja teemaks oli, kellel on kallimad riided. Sinnamaani oli jutt talutav, kuni ühele neiule viidates teatati, et tema riided on küll kõik kaltsukast, sest need on nii koledad. Päris hirmus oli kuulata. Aga trenn sai tehtud ja söögiisu oli enam-vähem. Õhtul kinos sõin igal juhul pool karpi pop corni ka.

Eile oleks pidanud 3-tunnine jooks ees ootama ja käisin isegi rajal, kuid joosta ei suutnud. Lihtsalt jõudu polnud, pistis kohutavalt ja vaim vandus alla. Pool tundi ja olin laip. Motivatsioon nullis. Tundsin, et see pole lihtsalt õige päev.

Täna hommikul ärgates teadsin kohe, et õige päev on käes ja kuigi treeningkava tuleb järgida piinliku täpsusega, tundsin, et pean jooksma saama. Kohe hommikul sõitsin Pirita metsa, jooksin 3 tundi ja enesetunne on super. Jõudu oli, motivatsiooni tuli. Muuhulgas sain viimaks jooksma minna oma maratonivarustuses ja selle eest suur tänu Adidasele.

Kriisist väljatulemine ja 10 päeva maratonini

Kui paljud inimesed suudaksid pärast lähedase surma maratonile minna? Kui paljud suudaksid minna maratonile pärast rasket lahkuminekut? Kui paljud pärast sõbra kaotust?
Need on lihtsalt näited, kuid ühe taolise sündmuse kõrval ma seisangi. Kolm päeva möödus söömata, joomata ja loomulikult unetult. Mingil hetkel tundus, et ainus, mis jäänud on, on mõistus. Pööre toimus alles eile hommikul, mil tegin reportaaži elujooksjatega ehk inimestega, kes ei treeni, vaid lihtsalt jooksevad - see on vaimne eluviis. Eestvedaja on esimene inimene Eestis, kes jooksis ümber Eesti ja muuhulgas läbinud ka 15 maratoni. Enamus teistestki liikmetest on läbinud maratone. Sain sellelt grupilt sellist indu ja motivatsiooni, et kõik muu jäi varju. Mis peamine, nad sundisid mind sööma! Eestvedaja, kel psühholoogia ja filosoofia taust pani end kuulama, kaasa mõtlema ja analüüsima - seda kõike muidugi jooksmise kõrvalt. Ja mis isegi oluliseim, need inimesed panid mind naeratama. Ühel hetkel teen kindlasti kaasa ka elujooksjate laagri. Soovitan soojalt nendega kasvõi üks jooks kaasa teha. Infot leiab:
www.elujooks.net

Hommik polnud ainus pöördepunk. Õhtul kohtusin inimesega, keda võin nimetada hingearstiks. Asjas sees olles ei näe me tegelikku olukorda, me ei näe lahendusi. Keegi, kes oskab hinnata kõrvalt, luua tegelik pilt silme ette ja tuua maa peale. See on justkui ulataks keegi käe, et päästa põlevalt laevalt. Eilsest alates on oluline vaid maraton ja kõik muu jätan hetkel kõrvale.

Õhtul käisin veel ka Marguse trennis. Ühtäkki hakkasin märkama naerusuid ja see oli vabastav tunne.

Roheliste rattaretk ja kriis enne maratoni

Alustan algusest. Jõudsime Saaremaale ajal, mil juba kallas kui oavarrest. Püüdsime positiivsust säilitada uskudes ikka veel, et ilm läheb ilusaks. Ei läinud, läks aina hullemaks. Seda enam, et esimese päeva distants tuli läbida enamasti kruusateel, mis selleks hetkeks oli juba plögatee. Minu rattal polnud porilaudu ka, nii püüdsin suu kinni hoida, et mitte väga palju plöga suhu ei lendaks. Üldiselt olin aga pealaest jalataldadeni poriga kaetud. Kohutavalt külm oli ka, sest riided olid ammuilma ligumärjad. Päev läbi otsisin võimalusi koju saamiseks, sest olin väsinud olemast märg ja porine. Paljud muuseas lõpetasidki retke poole pealt, paljud jäid haigeks ja viidi bussiga sadamasse. Mina ei leidnud võimalust koju pääsemiseks ja viimaks saime koha külalistemajja. Telgis magamine poleks kõne allagi tulnud, sest ajaks, mil selle üles saime, uppus kõik. Teadsin, et kui kohe sooja ei saa, olen hommikuks päris haige. Ilmselt pääsesingi vaid tänu tubasele ööbimisele.

Teine sõidupäev algas imeliselt, sest päike paistis ja seltskond oli tore. Jõudsime sõita mõned kümned kilomeetrid ja olime juba üsna laagripaiga lähedale, kui minuga juhtus midagi, mille võin kokku võtta sõnadega: "elukrahh". Füüsiliselt olen küll terve, kuid vaimselt ravin end veel pikalt. Iroonia, kas pole? Maratonini on jäänud 12 päeva ja mina käin läbi põhja. Usun aga, et iga raskus teeb tugevamaks ja täna teen kõik selleks, et 28.mai olla rajal naeratavana ning finisheeruda võidukalt. Ma ju suudan seda!
Lõpetan Marguse sõnadega, mis aitavad ka: "Maine teekond ongi ettevalmistus, et saada õndsaks. Ja, et õndsust näha on vahel vaja kogeda ka raskusi. Pilvede peal paistab alati päike ja taevas on lähemal."

Ühistreeningu ülevad meeleolud

Päev ja kaks pärast 23 km läbimist andsid reielihased ikka päris tunda ja nii sai eile hommikul laserteraapia läbi tehtud, mis peaks leevendama nii lihasvalu, kui ka ravima kõikvõimalikke vigastusi, põletikke ja lihaspingeid. Pärast protseduuri oli küll veel tunda, et olen mõni aeg tagasi korraliku jooksu teinud, kuid trepist oli juba palju valutum üles ja alla käia. Kel huvi, siis rohkem informatsiooni saab:
www.laserteraapia.ee

Eile oli taas ühistreeningu päev ja nii sain esimest korda Hiiu staadioni ääres jooksutrenni teha. Taas Kerliga koos tegime 40 minutit sörkjooksu ja siis juba Margus Pirksaare ja ühe teise mehe, kes keha järgi ka jooksa, juhendamisel jooksutehnika trenn. Ikka need põlvetõsted, sääretõsted, sulghüpped, labajala harjutused ja palju muud. See trenn on ikka selline, et enamikke harjutusi täies mahus teha ei jõuagi. Viilida ei õnnestunud sel korral peaaegu üldse, sest treenereid oli kaks ja kui ühe silmad olid mujal, sattusid teise omad ikka minu peale. Kerli vedasin sel korral ühistrenni esimest korda ja kuigi ta esialgu kõhkles, oli hiljem vaimustuses ja kavatseb nüüdsest käiagi ühistrennides. Trenni aeg kokku: 2 h ja 10 minutit ning enesetunne palju parem kui enne trenni.
Muuhulgas sain teada, et nüüdsest on põhirõhk puhkamisel ja mingisugust tõsist trenni enne maratoni ma ei teegi. Lisaks, olen juba pöördunud Adidase poole, et saada õiges suuruses jalatsid, sest praegustega maratoni üle ei ela. Nimelt peavad need olema vähemalt pool numbrit suuremad, et üles paistetavatel jalgadel oleks ruumi hingata.

Kel aga mahti ja soovib trenni teha proffide käte all + toredas seltskonnas, siis ühistreeningu kohta leiab infot:
http://www.jooksupartner.ee/index.php?id=nike-jooksupartneri-treeninginfo

23 km TEHTUD

Veel paar päeva enne Tartu jooksumaratoni polnud ma kindel, kas ikka osalen. Viimane trenn neljapäeval tuli poole pealt katkestada, sest ribide alla lõi jube valu ja üle ei läinud enne, kui autosse istusin. Mulle tundus, et sama jama, mis nädal enne triatloni ja mille tõttu toona lausa kiirabis lõpetasin. Ja kuna toona aitas mind hädast välja kuldsete kätega Kristi, siis ka sel korral helistasin kohe talle, et massaaži aeg saada. Aja sain alles selleks nädalaks ja nii tuli jooksma minna tubli riski võttes, kuid jänesed ju shampust ei joo. Võistlusele eelnes korralik pastapidu kolm päeva järjest, mis küll pigem tundus viimaks tahtliku pastamürgitusena.

Enne veel, kui sain jooksma minna, tuli korralik võitlus maha pidada. Ühesõnaga olin otsustanud, et ei registreeri end jooksule enne, kui olen päris kindel, et tervis seda ikka lubab. Niisiis päev enne võtsin maailma segaseima ülesehitusega Tartu Maratoni kodulehe lahti ja selgus, et registreerimine on lõppenud ja kohapeal üleüldse registreerimist ei toimu. Helistasin siis vastaval numbril ja uurisin, kas on siiski mõni võimalus jooksule pääsemiseks. Ja siis hakkas pihta! Mulle käratati, et kuidas mina võisin üldse arvata, et päev enne saab internetis veel registeeruda? Kes ma selline olen, et tahan telefoni teel erandit? Jne. Viimaks kuuldavasti kibestunud korraldajaproua vähe leebus ja teatas, et tehku ma ülekanne ära ja saatku mail oma infoga ja ta vastab edastades võistlusnumbri. Ei, vastust ma ei saanudki. Mulle tundub veider, et avaldan soovi minna teiste rõõmsate ja toredate inimestega sporti nautima ja tahan selle eest ka 40 eurot välja käia, kuid vastuseks saan sõimu. Aga pole hullu, neelasin selle alla ja starti ma igal juhul asusin.

Alustasin omas rahulikus tempos - pulss 150 ja peaaegu, et samas tempos, mis kiiremad kepikõndijad. Enesetunne oli super ja valu ribide vahel ei tundnud. Minust möödus nii mõnigi umbes kolm korda vanem jooksja, kes ilmselt just selleks puhuks oma kortsus särgi ja vanaaegsed püksid välja otsinud ja jooksma tulnud. Respect!
Üsna alguses sattusin ka rajal ühele joonele lõbusate noormeestega, kel see jooks juba mitmes kord ees, kuid mille vahepeal mingisugust jooksutrenni ei tehtagi. Niisiis joostakse oma lõbuks ja alati seltskonnas. Kuna tempo sobis ja päris kepikõndijate punti ka ei tahtnud seguneda, jäimegi poistega ühele joonele. Rääkisime maast ja ilmast ja muutkui liuglesime mööda teid, kilomeetripostid möödumas. Tempo ikka see sama kindel ja selle eest eriline tänu sellele poisile, kes orkestris mänginud. Otepää inimesed on aga tõemeeli kõige paremad ergutajad Eestimaa pinnal! Tädid väljas pottide ja pannidega kilistamas, mehed patsu püüdmas ning hõikamas igale möödujale ja muidugi lapsed, kes kui aastasündmusele kaasa elamas.
See annab alati palju juurde. Lisaks püüdsin lõõmava päikese tõttu juua palju sain ja igas punktis, pluss väikesed snäkid kohapeal. Eriti hästi läks kaubaks hapukurk!

Poolel jooksuteel ühe poisi põlved vedasid teda alt ja ta otsustas lõpuni kõndida. Teise rääkisin nõusse, et tuleb ikka joosta, sest jooksma on tuldud. Omad kasud olid mul sees tegelikult, sest tõepoolest on kergem ühes rütmis kellegagi koos joosta. Nagu Ain-Alar on öelnud, taolisi võistlusi tuleb võtta kui matkamist - naudid ilma ja seltskondja ning muuseas saab ka eesmärk täidetud. Alles eelviimasel kilomeetril tundsin väsimust, kuid lõpp oli nii lähedal, et polnud aega väsimusele keskenduda. Lõpus tegin ikka spurdi ka, et vähemasti oma jooksuseltskonna esimeseks saada.
Aeg: 2h ja 53 minutit. Keskmine pulss: 159. Enesetunne lõpus: fantastiline.

Finishis venitades olime aga kahjuks ka tunnistajaks olukorras, kus inimene tegi oma lõpuspurdi ja kukkus mõned meetrid enne lõpujoont kokku. Kaasjooksjad vedasid ta üle joone ja seejärel hakkas jaht arstiabile, mida läheduses vähemasti sel hetkel ei leidunud. Noormees oli kontaktivõimetu ja ajas vahtu suust välja. Inimesed ümber vaidlesid, kas tuleks teda püsti hoida või pikali panna. Teate mis on õige vastus? Meditsiiniinimene ütles, et igal juhul tuleb ta maha panna, jalad üles ning kontakti püüda saada. Kui ei saa, siis kaelalt pulssi katsuda ja kui elutunnused puuduvad, alustada elustamist. Nii halvasti sellel noormehel õnneks ei läinud ja mõne aja pärast sai ta arstide hoole alla. Nii hullu tooniga nüüd küll lõpetada ei tahaks, kuid teistpidi, kui paljud meist ikka esmaabi kursusel õpitut rakendada oskavad? Ometi peaks kõik.

Jalad Emajões ja vanaema ravivõtted

Eelmine nädal oli tööalaselt nii kiire, et kui trenniga ka ühele poole sain, ei jäänud aega muuks. Nädala lõpp kulmineerus tudengipäevadega Tartus ja õnn, et trenn oli hommikul juba tehtud, sest õhtul polnud ma enam suuteline midagi tegema. Ja kui võikest külmetusevimma tundsin sees juba laupäeva õhtuks, siis pühapäev läks päris käest. Olin just reportaaži paadirallilt tegema, kui äkkiideena hüppasin isegi üht ettejuhtuvasse paati. Iseenesest oli tore, kuni hetkeni, mil ühelt poolt jubedalt pritsima hakati, rahvas suures bussi-mõõtu paadis vastassuunas tormas, paat kreeni läks ja meie seal sees jalad vees seisime. No esialgu ma veel ei muretsenud, kui aga jalad ikka päris lirtsuma hakkasid ning põlvist saati märg olin ning seda juba pool tunnikest jutti, läks olemine vähe nutusemaks. Viimaks hüppasin paadist välja, et vältida suplust, mis tõenäoliselt kogu seltskonda ees ootas. Uuh, milline pääsemine oli lõpuks autosse pääseda ja vanaema poole sõitma hakata. Helistasin talle poolelt teelt ja rääkisin külmetamisloo ka ära. Nii pea, kui tuppa sisse astusin, käitus ta minuga kui viimse hädalisega. Kõigepealt jalad kuuma vanni, juba oli ka tekk mul peal, kangem kraam pitsis, tee tassis ja muidugi söögipoolis. Nii võiks kogu aeg külmetada! Mul on tõemeeli maailma parim vanaema! Ilmselt tänu talle pääsesin hullemast ja vaid õige pisut vajasin järgmisel päeval turgutamist.

Täna käisin juba jooksmas ja enesetunne kui tervel. Ainus, mis hullemat meelehärmi teeb, on õitsvad sarapuud. Just nende vastu olen eriti allergiline, mis tähendab, et ärkan rohtu võttes, magama lähen rohtu võttes ja vahepeal võtan ka rohtu, et üldse olla saaks. Samal ajal on rohud eriti uniseks muutvad, ehk siis suurema osa vabast ajast ma magan. Muuseas, Eestis hakati viimaks jälle õietolmu mõõtma ja tulemused leiab:
http://mail.klab.ee/seire/airviro/marja.html