Sunday, August 20, 2017

Tartu rulluisumaraton 42 kilomeetrit TEHTUD!

Mul tekkis mõte juba mõni aeg tagasi, et taasiseseisvumise päeval sõita Tartusse rulluisumaratoni läbima. Esimesest ja seni viimasest rulluisumaratonist on möödas ligi viis aastat. See oli siis, kui  Berliinis topeltmaratoni tegin: esimesel päeval 42 km rulluisku ja teisel päeval 42 km jooksu.

Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!

Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema kassi taga sõnadega: "Mida kurjam sa siin teed, marss välja!". Kahtlustan, et ta rääkis minu kassiga. Magamisest ei saanud enam asja.

Ainus ettevalmistus eesootavaks maratoniks oli küünte roheliseks võõpamine. Lakitud said nende sõrmede omad, mis puremisjärgselt mädanemas ei ole. Seejärel sõin kaks topeltsefiiriga torditükki ja mõtlesin: "Tubli Kertu, sa tegid seda jälle: stardieel vaid ja ainult valed otsused ning valikud."

Tartusse kohale jõudes ja silmates kõiki neid joonistatud lihastega liibuvates rulluisukostüümides sportlasi, läks enesetunne veelgi täbaramaks. Pagasnikust oma veidi roostes rulluisud välja kistud,  mõtlesin, kui palju parem oleks praegu kodus olla: võib-olla isegi voodis vedeleda ja mitte piinata end tippsportlaste keskel, kus on võimalik end vigaseks kukkuda. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma oma niigi mädaneva sõrme luu murran. Või lausa käe, nagu ükskord juhtus. Kohatud Berliini maratoni kaaslased viisid õnneks mõtted mujale ja stardiaeg jõudis kätte kiiremini, kui põgeneda suutnuks.

Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.

Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.

Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.

Tehtud. Polnudki nii hull.

Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.

Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on. 

Sunday, August 13, 2017

Jooks tormis: Rakvere näitas maailmataset

Foto: Ain Liiva 
Olin end Rakvere ööjooksu 10-kilomeetrisele distantsile küll kirja pannud, kuid mineku osas suutsin umbes kuus korda ümber mõelda. Esiteks venis päevane rabamatk ülemäära pikaks, teiseks olin liiga väsinud magamatuse tõttu ja lõpuks sain veel kassi käest pureda. Lõhkine sõrm paistetas minutitega üles ja sisse pugenud põletik tegi valu. Viimaks otsustasin, et lähen kõige kiuste, sest maratonini on jäänud vaid kolm kuud.

Rakverre jõudes sujus kõik kui võluväel. Number käes, viisin autovõtme pakihoidu ning jäi veel aega jutustadagi. Stardipaika jõudsin nii muuseas, sest ega ma eeltööd küll ei teinud ja marsruudist ega muust kasulikust infost polnud aimugi. Start läks, sõrm tegi põrguvalu ja väsimus haaras võimu, aga kohapeal toimuv tuleshow ja ilutulestik röövisid suurema osa tähelepanust. Esimesed kilomeetrid jäid seljataha lendleva kergusega. Rahvast oli raja ääres palju - kes kastis soovijaid veega, kes elas hoogsalt kaasa. Igal kilomeetril põnevad etteasted - muusikud ja tuleakrobaadid. See sinkjashall ähvardav taevas oli kui tellitud showelement. Tugenev tuul ja välgusähvatused andsid märku peagi saabuvast vihmahoost. Loodus ise oli jooksust osa võtmas. Hoidsin tempot, et jõuda finišhisse enne suuremat vihma. Pealegi olin selleks hetkeks otsustanud, et kõigi takistuste kiuste tahaksin joosta alla tunni. 
Foto: Ain Liiva
Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu sain osa tõelisest loodusväest: pikalt ähvardanud äikesevihm jõudis pärale. Vihma kallas, jooksjad olid sekunditega ligumärjad, jalad lirtsusid häälekalt. Ööjooksust oli saanud ööujumine. Milline energia! Olen jooksnud mitmetes paikades üle maailma, kuid see jooks Rakveres oli kindla peale elu ägedaim jooks. Korraldus, loodusjõu sekkumine ja kogu show rajal ja raja ääres - see oli maailma klass ja kindlasti on Rakvere jooks ka üks Eesti parima korraldusega jooksuvõistlusi. Minu sügav kummardus ja tänu korraldajate ning vabatahtlike ees. 

Finišhialale saabudes oli sinna tekkinud korralik lomp ja lõpetajatele jagatavad õunad ligunesid allamäge voolavas vees. Jooksjaid tundus see mitte heidutavat ja naeratused olid jätkuvalt näol.  Vabatahtlikud andsid endast parima, et igale lõpetajale ligumärg medal ja kingikott kätte anda. Olin õnnelik, et läksin ja sellest jooksupeost osa sain. Eesmärk sai samuti täidetud, lõpuajaks registreeriti: 0:59:28. 

Koduteele asusin peaaegu alasti, sest viimasel hetkel startides ei vaevunud varuriideid kaasa haaramast. Võtsin tilkuva seljast ja lootsin, et politsei ei taba mind, sest paljalt sõitmise eest võib karistada saada mitme paragrahvi alusel. Kodus ootav saun oli kahtlemata välja teenitud. 

Sunday, July 30, 2017

Kollase särgiga mees päästis tänase Saadjärve 17 km jooksu

Kuulsin eile esimest korda, et ümber Saadjärve joostakse. Olin sel hetkel parasjagu Jõgevamaa murakametsas seiklemas ja kaotanud oma tee. Alla ka ei andunud ja nii otsisin õiget murakaraba vahelduva eduga jalgupidi kraavi kukkudes. Viimaks kui leidsin, korjasin hingega. Kokku tegi see 6-7 tundi rabas müttamist ja õhtuks olin läbi kui läti raha, aga ei suutnud maniakaalse korilasena mustikametsast ka mitte mööda kõndida. Paar tundi veel seal korjet ja siis tundus päris hirmus mõelda, et lubasin jooksma minna. Aga kes lubanud, see tehku.

Hommikul ärgates oli kindel tunne trammi alla jäämisest. Kahtlesin veelgi sügavamalt, ma üle ei pinguta ja äkki läheks taas musikale? Kohusetunne kiskus jooksma, sest maraton hüüab tulles.

Äksi jõudes sujus kõik hästi ja kiiresti. Oli aega väike soojendusjookski teha ja stardis kohtasin vanameister Tarmot, kes ikka endiselt ei anna alla ja võistleb kõigi nende noorte seas. Vähesed teavad, et mees hakkas spordiga tegelema alles viiekümnendates ning hiljaaegu vahetati tal välja puus. Rulluisuvõistlustel on ta mulle mitu korda ära teinud. Jagas oma imebatooni ja start läks.

Päike lõõmas kõrvatavalt. Olin päris veendunud, et vaid esimesed kilomeetrid kulgevalt asfaltteel ning peagi saab järve äärde mõnusama pinnase peale, kuid peagi mõistsin, et nii jääbki. Kogu rada vaid asfaltil ja autoteedel. Vaimu nüristav rada, kui aus olla. Umbes kümnendal tuli raskem tõus ja otsustasin kõndida, et end säästa. Seniajani oli püsinud tempo hea ja enesetunne ka. Joogipunkte ootasin muidugi väga, sest kuuma ilma ja veepuuduse tõttu kipitas kurk päris korralikult. Mõne kilomeetri pärast järjekordseid tõuse võttes hakkas raskeks minema. Motivatsioon kadus, tühjus ja vaikus rajal. Janu, nälg ja kõik teised maailma hädada sinna otsa. Joogipunktides lootsin, et on väike rosin või hapukurk, aga polnud midagi. Olin valmis teeääres seisvate laste šokolaadi pihta panema ja ära sööma, aga polnud ei lapsi ega ammugi šokolaadi.

13-ndal kilomeetril saabus päästeingel, kellele koheselt oma soovidest pajatasin. «Söök, jook, saun ja kohe,» polnud ma tagasihoidlik. Tema vastu, et mida kiiremini joosta, seda lähemale soovitu jõuab. Ehk pakutakse finišhiski veidi süüa ning juua kindlasti. Leppsime kokku, et jookseme lõpuni koos. Tema kiitis, et oli jooksu esimese osa minu tuules ja tempos püsinud ja nüüd kasutasin teda mina vastu. Nimi jäi küsimata, aga kollase särgiga mees. Varsti oli Markko ka meil kambas - tema sõitis Saadjärvele, et jäneseks olla. Roll seegi.

Igal juhul finišhisse ma jõudsin, kuid finišhiprotokollist ma end ei leia. Teate, mis tunne see on? Nagu polekski jooksmas olnud! Aga õnneks ma tunnen seda poissi, kes reaalselt bussis istub ja inimeste aegu «üles kirjutab». Tänu talle sain teada, et tulemuseks jäi 1:51:31. 10 km aeg: 01:02:59.

Tehtud. Mustikametsa hästi ei viitsi, aga kui lubasin, siis tuleb minna! Kus ma järgmise jooksu jooksen, ei tea, aga kui kellelgi leidub häid soovitusi, siis võtan need rõõmuga vastu :)

Wednesday, July 5, 2017

Postitantsutrennis käivad vaid tugevad ja julged mehed!

​Mis seal salata, et kui ma esimest korda meesterahvast postitantsutrennis kohtasin, kibelesin küsima: kellele kihlveo kaotasid? Aga hetkel, kui ta harjutusi tegema asus ning mängleva kergusega end käte jõul mööda posti üles libistas, mõistsin, et küsimus olnuks liiast. 


Postitantsuga käib kaasas palju eelarvamusi - esiteks on see ala räpane ja teisteks sobilik üksnes naistele. Soovitavalt nappides rõivastes seksikatele naistele muidugi. Õiget matchomeest posti ümber väänlemas ette juba ei kujuta, sest tõeline mees käib ikka peegli ees kangi rebimas. Eksole?
Või siis mees, kel enesekindust ja jõudu piisavalt, võib häbenemata külastada ka postitantsutrenni? Kes muidugi julgeb, sest meil näiteks on trennis üks tüdruk, kelle rasvaprotsent ma pakun välja, et on alla kuue. Kogu ta keha on lihases ja no need ilunumbrid, mida tema teeb, on hämmastavad. Paljud mehed ei julgekski ilmselt selliste tugevate tüdrukute kõrvale proovima tulla, sest kujuta ette seda piinlikku hetke, kui õblukesele naisele alla jääd.

Meie trennis käiv meesterahvas on kahtlemata täna keskmisel tasemel algaja. See tähendab, et minust kõvasti tugevam. Üleüldse on minu kõrval hea harjutada, sest minust tunnevad end enamus tugevamatena. Aga vähemasti pean ütlema, et kui esimeste trennide järel oli mul tunne, et olen kui trammi alla jäänud ning valutasid ka lihased, mille olemasolust mul aimu ei olnud, siis täna on olukord parem - ma isegi suudan juba enamus harjutusi kaasa teha. Silmapaistvad sinikad on tõestuseks. Ühest trennist saadud lärakad mu kehal ei jõua veel ära paraneda, kui uued peale tekivad. Massööri juurde jõudes küsis ta ettevaatlikult: «Kas tõesti on kõik need sinikad trennist?». Vastasin kiirelt, et ei, ma ei ole peksa saanud, vaid tõesti käin kõigest trennis. Postitantsutrennis. 
Olgu julged mehed, marss postitantsutrenni! Palju riideid kaasa pole vaja võtta, sest napp rõivastus on treeningu eelduseks. Vastasel juhul libised postilt lihtsalt maha!

Näeme trennis!
Kertu

Wednesday, June 28, 2017

Karu kaaperdas mu jooksutee. Või oli see vastupidi ja mina tammusin jultunult tema rajal?

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal.

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.
Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. Viimaks ei suutnud ma mööduda kraavipervel punavatest metsmaasikatest ning korjasin, palju süüa jõudsin. Tasakaal on see, mis annab meile jõudu ja energiat, mõtlesin koju jõudes ja muidugi osalesin koduses vaidluses: «Kui suur võis olla karu, kelle jäljed metsateel?». Ühed väitsid, et see pidi ikka «nii suur karu olema», teised jälle: «täitsa väike mõmmik». Tänaseks on asjatundlik vastanud: «Pakun, et nii 80-100kg karu võis ta olla, eks paariaastased tuiavad vahel ka üksi.»

Linnas aga sootuks teised lood. Imelisest postitantsutrennist, kus õppisime postil istumist, mis esiteks on füüsiliselt väga raske ja teiseks andis hea ülevaate, mis tunne võis olla hõberemmelgal istuvate aktivistide läbielamisest, juba järgmises postituses.

4,5 kuud Kuuba maratonini!
Kertu


Tuesday, June 20, 2017

Kuues maraton viib eksootilisse paika

Tere!

Long time, no words. Võtke vastu mu vabandus ja parandan end nüüd kohe. 

Kiire tagasivaade ja kokkuvõte. Tänaseks on mu kontol viis jooksumaratoni - Stockholm, Tallinn, Berliin (topeltmaraton), New York ja Barcelona. Tehtud on üks TriStar111 triatlon, Tartu suusamaraton ja Berliini rulluisumaraton. Kilimanjaro tipus käisin maailma ilusaimat päikesetõusu vaatamas. Kõik see viimase kuue aasta jooksul, mil tervisliku elustiilikarusselile sattusin. Mis nüüd siis edasi ja miks üldse peaks?

Õnnelikud on need, kellesse sportlikkus on sisse kirjutatud. Need, kes kohe peavad ja kuidagi teisiti ei saa. Mind pole sellise tublidusega õnnistatud. Seetõttu, kui treeningkava pole ees ning treenerit piitsutamas, siis pärast pikka tööpäeva on mu kodu kõige imelisem paik terves maailmas. Ehk just seetõttu vajan suuremat eesmärk, et olla pidevalt motiveeritud ja innustunult end trenni vedama. Pärast jooksutrenni tunnen küll, et just jooksmine on maailma parima enesetunde kindlustaja, kuid juba järgmiseks päevaks on see teadmine järgmiste oluliste asjade alla kuhjunud. 

Seetõttu ma uute väljakutsete järele janunen. Niisiis, täpselt viie kuu pärast stardin ma Kuuba maratonil Havannas. Pilet on mul juba taskus, treeningkava koostamisel ja jooksurütmi olen samuti tagasi saamas. Jätkub verenäitajate parandamine mu lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abiga. Ning muidugi ka maailma seksikaim postitantsutreening - nimetagem seda lihastreeniguks või toredaks vahelduseks jooksukilomeetrite kogumisele. 

Miks just Kuuba? Esiteks olen ammu unistanud sinna reisimisest. Enne veel, kui kogu sealne ehedus kaob. Teiseks mõtlen, et miks ka mitte just Kuubal - hea soe joosta ja ilusad tõmmud inimesed ümber.  

Ühesõnaga võidab ikka see, kes kõige tervem! See on mu ainus eesmärk tervisesporti tehes ning maratone läbides. Etteruttavalt, siis üks mäevallutus on enne Kuuba maratoni samuti plaanis. Kui kõrgele ja millal ning kellega, sellest peagi. 

Aeg läks juba käima. Niisiis, valmis olla, kohtadel, jooks!

Kertu

PS! Nüüd on mu blogi loetav ka Elu24 keskkonnast! 

Sunday, April 30, 2017

Kust tulevad Su riided tegelikult?

See oli mõni nädal tagasi, kui mu juurde tuli särasilmne Berit ja rääkis õhinal kauplusest LAV Organic Lifestyle. Kui keha-ja keskkonnasõbralikud ning loodusäästvad tooted neil kaupluses leiduvad. Jope, mis mulle eriliselt silma jäi, on näiteks valmistatud vanadest kalavõrkudest. Minus tärkas huvi teema vastu üldisemalt. Kui disainerrõivad välja jätta, siis kust, millise vaeva ja kelle verega tulevad mu rõivad tegelikult. Helistasin oma kõige targemale selle ala asjatundjale sugulasele, maailmakoristaja-Kadile. Meie esimene kõne kestis poolteist tundi. Järgmiseks külastasin kõiki Moerevolutsiooni päevaga seotud üritusi. See on päev, mis sai alguse traagilisest sündmusest, mil Bangladeshis varises kokku tehasekompleks, mille tagajärjel sai surma 1133 inimest, vigastada tuhandeid - need olid rõivavabriku töötajad. Inimesed, kelle ränga töö tulemusena valmivad odavkaubamärkide riided, mida meie siin 10-20 euro eest ostame. Need inimesed seal, kes ise teenivad 2 dollarit päevas oma pika päeva eest. Moe-ja tekstiilitööstusesse on kaasatud miljonid inimesed ja tegemist on ühe kõige suurema tööandjaga maailmas. Ka keskkonnamõju on just sellele tootmisharul suurim - kas teadsid, et see värv, mida odavkaubamärgi tootja parasjagu oma tehases kasutab, seda värvi on kohalik jõgi? Või seda, et piirkondades, kust meie kiirmoe kaubamärgi rõivad pärinevad, on loodus niivõrd saastunud, et seal sünnib kordades enam väärarenguga lapsi, kelle surma vanemad ootavad, sest abi pole kättesaadav. Nemad ongi need, kes maksavad selle eest, et meil oleks võimalik ebanormaalselt odavaid rõivaid osta. Pean tunnistama, et esimest korda süübisin ma teemasse, kuivõrd laastav on kogu selle tootmisharu mõju - inimestele, loodusele, tulevikule. Film “True Cost”, mis annab hea ülevaate toimuvast, ajas mind iiveldama ja tegi kurvaks. 
On selge, et me keegi meist ei suuda tarbivad vaid eetiliselt valminud moekaupu, aga igaüks meist saab teha väikeseid samme, et muuta maailma olulisel määral. Üks võimalus on valida odava ja ebakvaliteetse asemel kvaliteetseid rõivaid, mis on ka meie suurimale organile - nahale sõbralikud, üleüldiselt tervislikud. Teinekord ehk küsida endalt, kas me päriselt vajame järjekordset hilpu? Kuidas anda soetatud moekaupadele uus elu ja mitte visata neid prügi sekka. Tõsi, Eestimaal on see probleem veel väga väike, võrreldes Ameerika ja teiste läänelike ühiskondadega, kuid kahtlemata liigume meiegi samas hukutavas suunas.

Positiivsed muutused, ka väikesed annavad suurele pildile suure mõju. Teeme väikesed sammud koos, et hoida enda tervist, säästa keskkonda ja inimkonda. 

Piltidel on seljas spordirõivaste valik (eriti nahasõbralikud):

Joogariided (Synergy Organic Clothing). Antud firma loojaks on üks Ameerika päritoluga naine, kes oma reiside käigus avastas, et Nepaalis elavate naiste elust puudub valikuvabadus. Tema eesmärgiks sai seda muuta. Synergy Organic Clothing annetab osa saadud tulust inimeste elu edendamiseks Nepaalis. Tulu annetatakse erinevatele MTÜ-dele, et panustada laste haridusse ja naiste finantsvabadusse:

Lilla pusa, mandala mustriga ja alt pitsiga retuusid, must rinnahoidja ja kapuutsiga top on pärit Nomads Hemp Wear brändilt. See Kanada firma on teinud keskkonna- ja nahasõbralikke rõivaid juba 14 aastat. Mandala mustriga retuusid on meie poes üks enim müüdud toode. Orgaanilise puuvilla kasulikkusest:

Tuulejoped (EcoAlf):

Üleni mustad retuusid pärinevad meie oma Eestimaa brändilt WÖÖ. Need koosnevad 95% ulatuses bambusest ning neid disainitakse ja toodetakse Eestis. WÖÖ rõivastel on ÖKO-TEX sertifikaadid ja tootmisjääke taaskasutatakse:

Roosa pusa on valmistatud Saksa brändi Organication poolt. See koosneb orgaanilisest puuvillast, millel on GOTS sertifikaat. Ka Organication-i jaoks on oluline jätkusuutlik eluviis, eetiline kaubandus ja kvaliteet:
http://www.organication.de/en/about-us/

Kuldsed slip-on jalanõud on pärit NAE (No Animal Exploitation) Vegan Shoes brändilt. Nende firma ei kasuta oma jalanõude tootmisel ühtegi loomset saadust. NAE tooted on valmistatud eetilise kaubanduse reegleid järgides ning võimalikult keskkonnasõbralikult:
KÕIKI NEID RIIDEID SAAB EESTIS SIIT: https://www.facebook.com/LAVOrganic/?fref=ts