Jälle on nii, et kui meil on siin öötunnid, ei tule mul und ja samas, kui päike kõrgel, ei suuda silmi lahti hoida. Niisiis hoolimata eilsest tagasihoidlikust trennist, uinusin alles päras kella 3 öösel. Hommikul ärkasin 8 ja siis olin paar tundi veel poolunes voodis logelemas. Aknast välja vaadates mõistsin, et tänane päev on loodud trenni tegemiseks, et end vajalikul tasemel ära väsitada. Mingi 10 soojakraadi, päike siras ja mõnes varjulisemas kohas oli näha ka näpuotsaga lund, mis ilmselt öösel maha sadanud.
Nii ma siis teele asusin ja otsustasin, et ehk jooksen vahelduseks hoopis mõnd muud rada. Mõnda, mida küll ehk autoga sõidetud, kuid mitte joostud. Ma ei mäleta, kas olen varem kirjutanud, kuid siinne liikluskultuur on parim, mida iial kusagil kohanud olen. Jooksjad, ratturid on alati eelistatud staatuses ja ühegi tee ületust (isegi kui seal pole jalakäijate rada) ei tule oodata rohkem kui mõned sekundid. Ühesõnaga austus kõigi vastu, kes ümber ja see on imetlusväärne. Muuseas just liikluskultuuri puudumine Eestis on ainus põhjus, miks ma rattaga kodumaal sõita ei tihka. Isegi Haru teel sõites, kus üldiselt rattarada laiem kui mujal, olen kogenud surmahirmu. Ma ei tea, kust tulevad need roolikaabakad, keda kohates alati neil kaela kahekorra tahaks keerata ja autod-load käest võtta. Tunnistan esimest korda, et enne TriStar111 triatloni läbimist, istusin ratta selga alla kümne korra. Jah, mul on imeline ratas ja muu vajalik varustus, tahe sõita ka on, kuid mitte meie liikluskultuuris.
Aga täna siis olin juba mõnda maad jooksnud, kui otsustasin shoppingtänavale keerata, kus autoga olen risti-rästi küll sõitnud, kuid ei kunagi varem jooksnud. Plaanis oli mitte rohkem, kui 45 minutit joosta. Ja seal pikalt kurvilisel teel ma siis jooksin ja see lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. Üks hetk mõtlesin, et tegelikult ei ole ma ju kunagi täies pikkuses seda rada autoga ka sõitnud ja ehk viib see tee hoopiski mujale. Tagasi keeramine oleks tähendanud vähemalt 2 tunnist trenni ja nii tuli mul edasi joosta. Viimaks ma siis nägi ristteed ja mõistsin, kus olen. Üsna sel momendil tundsin üle pika aja, et põlv annab tunda. Ilmselt külmast, mõtlesin. Kannatasin vähe ja jooksin ikka edasi, kuni 50 minutit oli täis ja edasi ma kõndisin koju. Vahemaade hindamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Sealtmaalt oli veel koju kõndida vähemalt 30 minutit, mida siiski tegin rõõmuga. Ma tunnistan ausalt, et koju jõudes hüppasin kohe kuuma dušši alla ja nii ununes venitamine sootuks. Õnneks võib venitada alati ka hiljem, kui kohe ei tule meelde :)
No comments:
Post a Comment