Wednesday, September 26, 2012

3 päeva maratonideni

Istusin täna kolmandat tundi loengus, kui keskendumisvõime õppejõu jutule kadus ja leidsin end ühtäkki meenutamas oma elu esimest jooksumaratoni Stockholmis. Silme ette joonistusid kõik need ootusärevad näod stardis, rajal kohatud värvikad inimesed ning Renna ja Liis, kes mulle tempomeistriks ja asendumatuks toetuseks olid. Nende hetkede meenutamine tekitas veelgi suurema soovi olla juba seal stardis, juba taaskogeda neid meeleolukaid momente. Tunnen, et vaimselt olen maratonideks valmis.

Eile tegin üle pika aja nö sissejuhatava trenni - 40 minutit jooksu. Kuigi rajal olla oli super, andis hiljem valupunkt ikka tunda ja tänase treeningu osas pidasin taas nõu, kas ikka ja kui palju. Tund ja 20 minutit oli kava järgi ette nähtud ja kui koolis mu viimane loeng kell 9 õhtul lõppes, mõtlesin küll, et tahan vaid kuuma vanni ja teki alla. Aga õnneks oli mu lojaalne jooksupartner Kont stardivalmis ja mulle juba tundus, et igasuguste viilimismõtetega vean teda alt. Vihma ja külma trotsides sai kava täidetud, pluss kõik maailmaasjad selgeks arutatud nagu meil tavaks on.

Toitumine on punktuaalne olnud ja lisaks olen suutnud siiani kõik need ulmelised kogused ära süüa. Analoogse süsivesikute-laadimiskava on Margus Silbaum teinud ka mitmetele tippsportlastele ja ma usun, et kuigi ma olen kõigest tervisesportlane aitab see minulgi Berliinis ette võetuga paremini toime tulla. Lisaks baasreeglitele püüan iga päev võimalikult erinevaid kodumaiseid puuvilju-marju-juurvilju menüüsse lisada. Näiteks hommikuse pudru juures söön mustsõstraid, mustikaid ja metsmaasikaid; hiljem kindlasti koduõunu, porgandeid, kurke-tomateid. Kõik, mis endal varutud ja külmkambrisse pistetud või siis vastavalt vanaema juurest korjatud, kaasa saadud. Joogiks on mõistagi mineraalvesi - liiter päevas, et mineraalainete varud täidetud saaksid ning homme hüppan Fitshopist läbi, et haarata magneesiumi, sest kuigi viimased uuringud näitavad, et selle manustamisel pole krampide vastast toimet, olen alati väikse kuuri läbi teinud ja kunagi pole mul ka krampe ette tulnud.

3 comments:

  1. Ma julgen kahelda, et sa maju sööd iga päev.:D
    aga üha rohkem tekitad minus seda tahtmist, et võiks ju võtta end kokku, vältida arsti keeldu ja üritada natukenegi joosta. Siiani veel ongi see kahjuks/õnneks jäänud mõtteks.

    ReplyDelete
  2. Tänks, parandasin näpuka!
    Palun Sind isiklikult, mine käi arstil ära (võin soovitada lahedaid ja professionaalseid doktoreid). Ja alusta kasvõi vähesest enese liigutamisest. Piisab kiirkõnnistki!

    ReplyDelete
  3. Otsustasin tõesti võtta tee ortopeedi juurde, ootan oktoobri viimast päeva lootes, et äkki tuleb sealt hea vastus ja võin naasta peale nelja aastat spordist eemal olekut, taas rajale. :)

    ReplyDelete