Thursday, December 27, 2012

50 km rahvamatk-jooks

Äratuskell helises 6 hommikul, väljas oli veel pime ja mina suutsin vaid mõelda, et ei viitsi kuhugi minna. Aga olin lubanud kell 9 üheskoos 150 inimesega Otepääl stardis olla. Ees ootas Ain-Alar Juhansoni ja Margus Püvi eestvedamisel toimuv üritus "Pekist priiks", mille raames oli plaan läbida teekond Otepäält Tartusse - 5 minutit joostes, 5 minutit kõndides ja nii vaheldumisi kuni lõpuni.

Motiveeriv oli näha stardis nii palju entusiastlikke ja sportlikke inimesi. Uni oli ammu kadunud ja ma mõtlesin, et teen selle distantsi kindlasti ära. Jooks algas ja üks oli kindel, massil on edasiviiv jõud. See lihtsalt kannab endaga kaasa ja aegki lendab linnutiivul. Seda hoolimata sellest, et jalga olin saanud suvalised maalt leitud tossud, mis peagi talla alla villid olid tekitanud. Hoolimata sellestki, et külavaheteed olid põrgulikult libedad ja jooks neil tundus kohati tõeline meistriklass. Isegi see ei vähendanud minu innustust, et mida aeg edasi, hakkas põlv aina enam tunda andma. Vana jama - vahel külmaga on tunda tuikavat valu. Joogipunktis tundus, et tuikav valu annab järele, aga ei, tegelikult läks aina hullemaks. Just joostes. Kannatasin lõunasöögini välja. Seal kulus niikuinii rohkem aega - riiete vahetus, supi söömine ja lisaks sidusin põlve ümber leitud sideme ning laenatud buffi. Soe mõjub põlvele hästi, kuid kahjuks ei püsinud mu kätetöö põlvel kaua ja nii pidin pärast enam kui 30 km läbimist alla vanduma ja jätkama kiirkõnniga. Alla andmiseks polnud põhjust, kuid joosta enam ei saanud. Aitäh Tiit, kes sa toetava kaaslasena kõrvale jäid, kuigi oleksid vabalt võinud põhigrupiga edasi joosta.

Olgugi, et kõndisime, möödusid järgnevad tunnid libedusega võideldes, valu aina enam siin ja seal tundes ning väsimust trotsides. See ei viinud aga mitte alla meie tuju. Kuni lõpuni välja oli meeleolukas ja tore. Seda kindlasti ka tänu korraldaja tiimile, kes hoolitses ja silma pidevalt peal hoidis. Mitu korda käidi ka küsimas, et ehk me nüüd lõpetame oma retke ja istume bussi, mis sõidutab meid sihtpunkti, aga ei, me ei andnud alla. Kui lubasime, tuleb teha. Pealegi oli meie järel veel palju teisigi kõndijaid. Kes joosta ei jõua, peab kõndima - peaasi, et liigub!

Finišisse jõudmine oli magus ja veelgi magusam hiljem tunde väldanud ligunemine veekeskuses. Mõistagi annab täna eilne 50 km tunda igal sammul. Eriti puusad - mis on pidevast libedusest tingitud sundseisust ja kramplikust asendist väga valusad. Aga see on võiduvalu ja pealegi kiiresti mööduv. Kes tahab sama kogeda - on võimalus osa võtta tuleval laupäeval Põhja-Eestis toimuvast etapist. Põlve tõttu ma ise keskendun nüüdsest rohkem suusatamisele.

4 comments: