Sunday, December 30, 2012

Räiged kukkumised - tehtud!

Päev algas taaskordse talisuplusega, millest vaimses mõttes olen juba praegu sõltuvuses, füüsiliselt mitte veel. Kindel on aga, et see on parim viis kehale ja vaimule restart teha ning alustada päeva erksana. Seejärel oli plaanis suusatrenn. Sedapuhku Lähtel, kus ees ootasid järsud ja jäised laskumised läbi paksu udu. Kaasas isehakanud treener ja õde, kes on lausa suusafänniks hakanud ning juba mõlgutab maratoni mõtteid.

Suusad jalas mõistsin alles, kui hullumeelne kohalik rada on ja enam polnud ma kindel, kas ikka tulen kõigi nende laskumistega toime. Hirm saigi minust võitu ja ilmselgelt aitas kaasa libastumisele juba üsna alguses. Enda kaitseks saan vaid öelda, et see konkreetne laskumine oli eriti pikk ja järsk. Kata läks ees ja mina üsna tema järel. Alguses kohe sain minema, hoog kasvas aina, värin jalgades samuti. Tundus, et palju pole jäänud ja peagi olen lõpus, aga ei, siis juhtus midagi ja ma kaotasin tasakaalu. Rada kadus jalge alt, suuremat sorti kurvi enam võtta ei suutnudki, mis tähendas, et sõita tuli otse. Otse läbi lumevalli, üle põõsaste ja puuroigaste.  Hoog siiski veel ei raugenud ja peagi silmasin vilksamini ees seisvat puud. Kindel, et oleks otse puusse pannud, kui viimasel hetkel poleks taibanud paremale hoida. Keha asend pigem pingviinile omane ja maandumine toimus otse nägupidi jäisesse lumme. Jubedalt kipitas, aga naerda oli ka vaja - nii kadus fookus suusatamiselt sootuks.

Edasi tuli siiski sõita, kuigi soov oli selleks hetkeks kadunud ja hirm järgmiste laskumiste ees suurenenud veelgi. Vahepeal sain isegi õpetussõnu, kuid seegi ei päästnud järgmisest kukkumisest. Põhjuseks tavaline rajalt väljasõit, maandumine siiski juba palju oskuslikum. Viimane kord kukkusin veelgi imelikumal põhjusel, täielik müsteerium. Haiget sain ka, randmed on vähe valusad siiani aga vähemalt on tunda, et täna käisin suusatrennis, mis tõsi lõppes pärast viimast libastumist, sest õnnega ei tasu pikalt mängida. Hea uudis on, et need olid mu elu esimesed kukkumised ja marrastus näos peaks kaduma mõne päevaga.

2 comments:

  1. Niipalju lohutuseks ,et nii keerukaid laskumisi maratonirajal ei ole.

    Head UUT!

    ReplyDelete