Mõned päevad tagasi saabusin Afganistani, et aimu saada siinsete
kohalike ja meie oma kaitseväelaste elust ja olust. Kõrbes mõistagi ma
suusatada ei saa, kuid sõjaväebaasis on siiski suhteliselt head
sportimisvõimalused. Siiani on pigem probleemiks olnud magamatus. Umbes
kolm ööd sain keskmiselt 3 tundi magada, mõned tunnid poolunes siin ja
seal ning ülejäänud aeg süvenemine kõigesse, mis ümber.
Eile sain
kaasa jalgsipatrulliga - 5 km varustusega, mil kaalu kokku 10 kg. Pole
just tõsine trenn, kuid väsimust silmas pidades maksimum lubatust. Eile
öösel jäi magamiseks peaaegu 7 tundi, kuid ärkasin siiski pidevalt.
Enamasti külma pärast, sest küttesüsteem telgis oli vahepeal alt vedanud
ja tekk juhtus mul õhuke olema. Pealegi on ööd kõrbes külmad.
Kuna
toit, mida britid baasisi valmistavad on enamasti suhteliselt
ebatervislik, otsustasin täna, et pean päris trenni ka tegema.
Alustuseks 15 minutit sõudeergomeetril sõjaväebaasi telgis ning seejärel
tund jooksu mõõdukas tempos. Sporditelgis oli ka suhteliselt jahe, sest
õhtuks on tuul märgatavalt tõusnud. Dušši allagi jõudsin siis, kui soe
vesi oli juba otsas, aga pole hullu, sest siin vett raista ja kuuma
dušši võtta ongi liig mis liig.
Täna püüan end paremini välja magada, mille eel olen teinud ettevalmistusi - muuhulgas laenanud tõenäoliselt maailma kõige soojema magamiskoti. Kui kõik hästi läheb, olen ülehomme sõjaväelastega 25 km rännakul Camp Bastionis, nõutud sõjaväelase varustus seljas. Ja järgmisel nädalal kodumaal suusatamas.
No comments:
Post a Comment