Curling rahvaspordiks!

Palun ette vabandust, kuid ma pole kunagi aru saanud, mis ala see curling on ja miks seda harrastada. Iga kord kui olen sattunud selle peale, olen mõelnud, et kes küll selle välja mõtles ja milleks sellised liigutused. Ja no kuidas see veel olümpiaalade sekka sai? Kes kellele maksis ja palju?

Aga seda enam tundus põnev esimese alana ette võtta just curling. Uhke Tondiraba jäähalli, U-21 neidude koondise treening ja neli pühendunud neidu ootasid mind ees, et õpetada ja juhendada. Libisesin otsemaid curlingu mängu iseloomustavate mõistete küüsi nagu kivi, harjamine, libisev curlingu jalanõu. Super ägedad tütarlapsed tegid mängu ilu eriti kiiresti haaratavaks ning arusaaminegi sellest, et kuhu peab kivi libisema, sai kiirelt selgeks. Sarnane petankile. Proffidega koos on selles mõttes lihtne, et ükskõik kui koba ma ka polnud, said nemad ikka eest ning arvestsid mu võimalike väiksemate ja suuremate libastumistega. Aga see treening oli alles algus, millest jäi sinikaid meenutuseks mitmeid, kuigi kukkumine käis märkamatult ja peaaegu valutult.

Nüüd oli hea võimalus kokku panna oma curlingu mängumeeskond ja see koosnes neist, kes ei tea mängust midagi, nii mõnigi neist omas sarnast eelarvamust nagu minagi esialgu. Alustasime lihtsatest harjutustest – kivi libistamine, selgitustest, kuhu see kivi peab libisema üleüldse ja miks on harjamine vajalik. Treener Kerli andis endast parima, et püsiksime jääl ja mäng tundidega selgeks saaks. Kohe päris trenni algusest mõistsin, et see ala on tegelikult kõige naljakam, mida harrastanud olen. Alustuseks asusid need curlingust mitte midagi teadjad sõbrad ju kohe katsetama oma libisevat jalanõud ja see on umbes nagu loomad libedal jääl. Alustame kivi libistamisest ja kuigi see tundub pealtnäha lihtne, on tehnika üsna keeruline esimeste trennidega haarata. Hea oleks, kui spagaat tuleks loomulikult, aga meil ju ei tule (enam) ning soojendusele me ka aega ei raisanud. Harjamist harjutades, arvas mu sõbranna Kairi, et selleks võiksid üldse eraldi inimesed olla. Mina ise unustasin pidevalt, et jälle minu kord harjata aga õnneks juhtus ka, et libistaja oli taas liigselt kõva käega ja jää sulatamine ning sellega kivi libisemise kiirendamine polnud vajalik.

Kogu kaheksaliikmelise kamba peale tuli pea kolmetunnise treeningu ja võistluse ajal ette vaid üks kukkumine – Grityl, kes ütles, et kõik käis aegluubis, aga haiget ei saanud.
Paari tunni järel oli mulle selge, et mitte üheski trennis pole ma nii palju naernud ja nii võin kindlalt väita, et kõhulihased said trennis korraliku koormuse. Esimese trenni ja võistluse tulemus jäi: 6:1, mina juhtusin võitjate poolel olema, kuigi ma oma panusega just ei hiilanud. Naermine nõudis oma.

Ja teate mis oli teine sõpradega curlingu mängimise tulemus? Kõik tahavad jälle mängima minna. Tänud šotlased, et pealtnäha imeliku, kuid ometi nii kaasahaarava alaga olete maailma sporti täiendanud. Ja kui Sinul tekkis ka mõte, et tahaks proovida, siis infot saad küsida:

booking@curling.ee