Ma ei karda enam üldse!

Igal kevadel sama jama - tolmuallergia raskendab elamist. Vahel on hullem, kui jälle teinekord. Ma pole eriline tabletiinimene, kuid üks päev, kui ootamatult päris hulluks läks, haarasin kiiruga esimese allergiaravimi, mis kätte juhtus. Võtsin sisse ja peagi linnapeal liigeldes, hakkas pilt eest kaduma, loidus võttis võimust ning mis kõige hullem, sihtkohta jõudes parkisin auto teadmata kohta, jätsin mootori tööle ja võtmed ka ette. Seal samas, sõbra juures kukkusin niisama lihtsalt ära. Selleks hetkeks oli selge, et olin allergiaravimi pähe kange unerohu võtnud. Kilimanjaro aegadest üks leht

neid oli ja kogemata sai vale sisse. Sel päeval trenni ei jõudnud, midagi ei jõudnud, magasin. Nii on igal kevadel, et täpselt ei saa arugi, kas tegemist on allergiahooga või viimaks olen külmetanud, sest sümptomid on sarnased ja häirivad. Paar päeva läks selle nahka ka suusahüppetrennid, kuid et mitte päris laisaks muutuda, tegin õhtuti Pirital imelist päikeseloojangut nautides kiire jooksutrenni ikka. Enesetunne aina paremaks läks ja nii olin eile eeskujulikult suusahüppetrennis ka kohal. 

Alustuseks soojendusjooks nagu ikka, seejärel venitused ja trossil kõnd. Viimane tuleb mul nüüdseks juba päris hästi välja, vähemasti õigetpidi kõnd sellel. Tagurpidi pole veel julgenud, kuigi võiks. Edasi kostüümivahetusse ja tänaseks on selge, kelle suusahüppe kombes on mul au hüpata - Sandra Sillaste! Tema on muuhulgas Eesti naiste seas rekordiomanik. Ühtpidi on suur au sellise tegija sissekantud kombes hüpata, teistpidi piinlik, sest mõne kukkumisega olen ikka päris ära määrinud punakarva hüppevormi. Vabandust!

Aga eile siis, otsemaid mäele. Alustuseks pani ka suusahüppetreener Rauno suusad jalga, et näidata ette, kuidas päriselt hüpata ja teate, mul hakkas hirmus. Esiteks on ta liiga suur ja teiseks, liiga tegija 10-meetrise mäe jaoks. Viimati hüppas Tehvandil ja nüüd siis seal. Ma isegi nägin teatud ebakindlust temas - sel hetkel tundus, et parem hüppan ise, kui vaatan tema hüppamist! Aga õpetussõnadest sain aru ja asusin peagi isegi hüppele. Hirmu ei ole enam üldse, sellel mäel vähemalt mitte. Pigem tekitab meelehärmi see pidev suusad õlal mäkke ronimine (jah, ma teen seda nüüd ise), kuid sedagi püüan trennina võtta. Niisiis üles poomile ja meeldetuletused: õige hoovõtuasend, õigel ajal tõukamine ja varbad enda poole. Kolm asja ja ikka oli nii, et hüppe ajal kaks neist nõuetest said justkui täidetud ja kolmas ununes või jäi lihtsalt teadmata põhjustel täitmata ja siis Rauno alustas hinnanguid sõnadega: "Kõik väga hea, aga...". Nüüd hakkas aeg mul otsa saama ja siis kasutab Rauno mu peal seda võtet: kui-tuleb-ilus-hüpe-oled-pääsenud. Ja siis ma teengi selle kohe ära, et saaks ühele poole. Niisiis eilse treeningu lõpus hüpe, millele peaaegu, et ei järgnenudki "agasid". Lõpp hea, siis on kõik hea.