Kui seniajani hüppasin vaid nõlvalt, siis nüüd hakkas mul igav. Seljas see meeletult ebamugav suusakombekas, mis vaevu liikuda laseb, jalas sama ebamugavad saapad - no ei viitsinud enam nõlva tippu tiksuda, et paar sekundit tuult nautida. Kuigi see polnud veel plaanis, teatasin Raunole, et kas lähme päris üles või ma lähen koju. Ja mitte, et mu tehnika lubaks juba kuidagi liigselt enesekindlaks muutuda, aga pisike nõlv muutus tüütuks, motivatsioon langes. Ettepanek tehtud, sain koheselt loa. Ronisin sinna üles, kuidagimoodi suusad õigesti sätitud, ise serval istumas. Oli pisut hirmus ka - kas teen ikka kõik õigesti? Kas ma äkki ei kuku? Kui kukun, kas saan väga haiget? Aga tundus, et pean niikuinii ju selle esimese hüppe ära tegema ja mida kauem viivitan, seda hirmutavam see tundub. Niisiis lasin pingist lahti ja tuulel juukseid siluda. Kõik möödus, kui lepase reega ja juba puudutasid suusad ka maad. Jäin püsti! Emotsioonid olid laes ja ronisin kohe taas üles. Ja taas. Ja taas. Üks pisike kukkumine ka vahele, kuid see mind enam ei hirmutanud.
Järgminegi trenn möödus aina üles ronides ja alla liueldes. Üles kõmpimine väsitas korralikult, kuid hüppamise nimel kannatasin ära. Hüppe pikkused kasvasid samuti. Paarist meetrist sai viis ja seitsegi. Seitse ja pool kujunes mu rekordiks - võib isegi öelda, hooaja tippmargiks. Kaks kukkumist, kuid alles seal raja lõpus ja ka võistlustel see stiilipunkte maha ei võta. Hirmu tundsin aina vähem. Tehnikat püüdsin parandada - hoovõtuasend õigem, püsti tõusmine täpselt õigel ajal ja hüppe ajal jalad sirgeks ning varbad ikka enda poole. Üks nüanss paranes, teine jälle halvenes. Aga mis peamine, ma peaaegu nautisin hüppeid. Mida aeg edasi, seda enam. Siiski ei unista ma veel kõrgematest mägedest, kuid trenni minemist peaaegu ootan.
Mina hüppasin juba üheksa aastaselt Eesti suurimast suusahüppe mäest alla. See oli aastal 2011. Ja olen saanud aastal 2012 euroopa kolmandaks suusahüpetes. Mina naudin samuti lendamist. :)
ReplyDelete