Wednesday, July 27, 2016

Tere läkaköha!

On kulunud aega. On kulunud energiat. Doktorid infektsionist ja pulmonoloogi on näinud nädalaid vaeva ning nüüd on selgunud, et kopsuklamüüdia ega mükoplasma mind vaevamas pole.  Samuti pole tegemist astmaga ega ootamatute allergiahoogudega. Isegi simulant ma pole. Hoopiski on kõik need kaheksa imelist suvenädalat mu tervist halvanud läkaköha. Näitajad on kõrged ja ravita ma sel korral ei pääse.

Rõveda nimega läkaköha on see sama, mille vastu on meie põlvkond vaktsineeritud, kuid vaid 70% inimestest on tegelikult haiguse eest kaitstud. Arvestades, et aastal 2014 registreeriti Eestis 43 läkaköha juhtumit ning oleme selle näitajaga ainus riik Euroopas, kus läkaköha juhtumite arv viimastel aastatel on langenud, siis ehk on oma osa ka selles, et Eestis jääb tihti see haigus lihtsalt avastamata? Ilmselt oleks minulgi jäänud avastamata, kui ma poleks tungivalt palunud analüüse ja vastuseid. Oma osa on kindlasti ka Dr Mülle ja Dr Andrejevi juurde sattumisel, sest nad tõesti hoolisid.

Läkaköha ravimata jätmisel on tüsistustena loetletud kopsu-ja aju kahjustused, kroonilisusest rääkimata. Eestimaa meditsiinisüsteem, vabandage, mu kriitika. Aga miks ei oleks võinud juba kiirabis ligi kaheksa nädalat tagasi ära teha testi, mis maksab kuus eurot? Ehk oleks oksendamiseni viivad köhahood saanud kohe diagnoosi ja mina ravi? Miks ei oleks võinud perearst leida aega ja see ära teha? Miks tuli mul kaheksa nädalat käia ringi kannatades ja potensiaalselt nakatada kõiki teisi? Oleks on oleks ja virisemine ei vii kuhugi. Aga  kui midagi on siit õppida, siis hea sõber, haigestudes NÕUA. Ema haigestudes, ka NÕUA, sest ta on Sul ainus. Oma mees vii vajadusel väevõimuga arstile ja NÕUA. Isegi kui kiirabis peetakse Sind terveks, siis usalda oma sisetunnet ja ära võta võimalikku sõimu isiklikult. See on Sinu tervis ja kalleim vara. Et keegi ei küsiks hiljem, kus olid enne? Lisades, et nüüd on juba liiga hilja ja meil on väga kahju.
Olen nüüd aasta 2016 statistiline number. Õnneks läkaköha arvestuses ja mitte mõnel hullemal real. Aga märk on seegi ja ma luban, et suhtun sellesse tõsiselt.

Dr Andrejevi poolt täna välja kirjutatud antibiootikumid on kanged, aga mõjuvad, lubas doktor. Tegelikult olen tasapisi ka sportlikum olnud. Kuidagi eriti kripeldab, et nii kaua on tulnud spordirajalt eemal olla. Seetõttu mõned pooletunnised jooksutrennid mu kontol siiski on. Ja eile käisin rulluisutamas, tunni jagu. Imeline tunne on olla taas võimeline liikuma, kuigi rulluiskudel seistes ei tekkinud küll tunnet, et alles mõni aasta tagasi läbisin Berliini rulluisumaratoni. Silmnähtavalt ebakindel olin. Margus Silbaumi toitumiskava on sealjuures jätkuvalt täitmisel ja mõju on olnud imeline. Kuidas on läinud aga kohtumised mu õpetlase India ravitsejaga, kirjutan juba järgmises postituses.

No comments:

Post a Comment