AINULT NELI SINIKAT EHK HAANJA 100 RATTAMARATONIST

Pärast Ironmani olen ma täisväärtuslik triatleet. See tähendab, et muuhulgas kuulun igasugustesse virtuaalsetesse gruppidesse, kus ostetakse, müüakse ning arutatakse. Nädala lõpus tõstatas üks triatleet küsimuse: "Kas keegi Haanja 100 üritusele on minemas?". Lõpuks ometi sain ma kaasa säutsuda ja kirjutasin: "Soovitan väga!". Teine triatleet teadis aga kohe, jutt pole Haanja 100 jooksuüritusest, mida olen teinud, vaid rattamaratonist. Rattasport pole mulle, see on kindel. 

Nii muuseas otsustasin siiski peakorraldajale helistada. "Kui raske see võistlus on?" uurisin pikema sissejuhatuseta Ivar Tupp'ilt. "No ikka väga raske: rängad tõusud ja järsud laskumised, mida polegi võimalik rattaga sõita. Palju pori, kände, jändrikke, 1700 tõusumeetrit," loetleb tema. Ega ma mõelnudki osaleda. Samas lugesin ürituse tutvustusest, et see on kena võimalus Võrumaa kauni loodusega tutvust teha ja see oleks ometi mulle! Kui raske see ikka olla saab? Ja rattasõitu soovitatakse vigastele ning ülekaalulistelegi. 

 

"Ivar, ma tulen," teatasin talle, ise juba kahetsedes. Viimased nädalad on olnud niisamagi pöörased. Sain üleöö lapsevanemaks: kolmene, kuuene ja teismeline. Kihutan kahe linna vahet ega suuda kõike ära korraldada, kustutan vaid tulekahjusid. Nii ma mõtlen, et ehk aitab see päev kenas looduses kõik need kogunenud pinged maandada ja elurõõmu tagasi tuua. Ironmaniks treenides, mil tegin trenni iga päev, polnud mul mitte ühtki halva tuju päeva. Sport teeb rõõmsaks! Sport looduses päästab hullusest! Vähem oluline ei ole, et on ikkagi spordinädal. 

 

Varahommikul Võrru jõudes ja tippsportlased eest leides, hakkab natuke piinlik. Toon-toonis liibuvad riided, viimseni lihvitud rattad, mis on nii ilusad nagu oleksid otse salongist ja muidugi, päikeseprillid. Neil pole praktilist väärtust, päikeseprillidega näevad inimesed lihtsalt paremad välja. Omad unustasin koju, nagu ka joogipudeli ja rattapüksid. Ratas on mul vana ront - vähe sõitnud, aga kaua seisnud. Seljas spordiriided, mis kiiruga leidsin. Massi ma ei sulandu, see on selge. 

 

Stardijoonele jalutan alles väga viimasel hetkel ega mõista, et midagi oleks nagu valesti. Siis märkan, pagan kummid tühjad! Mis nali see on? Ilmselt on üldse katki ja see on märk! Tänane sõit jääb ära, jõuan loota, kui meditsiinitöötajatelt tehnilist abi küsin. Abi pole ja Eesti Pagari-poiss tõttab appi. "Kuidas sa neid küll ei kontrollinud?" küsib mees. "Hea, et ma üldse kohale jõudsin," vastan talle ja ta leiab pumba. Stardipauk kõlab - kõik need ilusad liibuvates ratturi riietes poisid, ca 300 tükki, ning mõned tüdrukud, kes on veel ilusamad, mööduvad minust kibekiirelt. Kindlasti on mõni loodusnautlejast matkasell nende seas, loodan endamisi. Korraldustiim on need kõige aeglasemad natšalnikuteks nimetanud. Viimaks saavad kummid õhku täis ja ma stardin kõige viimase natšalnikuna.

 

Esimene mõnikümmend meetrit on asfaltil - etteruttavalt selliseid lõiku rohkem pole ette nähtud. Rada viib tihedasse metsa, mis on täiesti majandamata - puu puus kinni ja nende vahelt tuleb läbi pugeda. Kus on RMK silmad? Võib-olla vale riietus, aga mul on hirmus palav, pulss ka laes. Üles ja alla, üles ja alla, ootamatult paremale, siis vasakule, pea käib ringi. Suu on pori või liiva või selle segu täis. Silmad pole ka pääsenud, prillid kulunuks ära. Õnneks saan mõned ratturid kätte ja see lohutab mu meelt, vähemalt pole üksi sel raskuste teekonnal.  

 

Ühed lätlased viitavad, et mu porilaud on viltu ja käib kuhugi pihta. Ma ei üllatu. Samal ajal on paarike tõukeratastega sadat kilomeetrit sõitmas. Kuulge, kui inimesed tulevad tõuksidega sõitma, ei saa see midagi keerulist olla. Esimene suurem tõus ja ma ei saa üles! Ratas koliseb, midagi peksab kiledalt vastu ja ongi kõik, ma peatun. Tasakaal vaevu püsib. Ratas käekõrval üles vantsida on veelgi raskem, sest mu ratas pole mingi kerge riist. Õnneks on teistel ka raske. 

Läti poisid pakuvad, et parandavad mu ratta porilaua ära. Neil on isegi tööriistad ühes. Nikerdavad, mis nad nikerdavad, aga asja ei saa. Üks hea inimese silmadega Madis pakub siis, et võtab mu porilaua enda kotti. Mu poolest võiks ta selle endale võtta ja hiljem ratta ka. "Aga pudel? Kas kaotasid ära?," küsib lõunanaaber. "Unustasin maha," tunnistan talle ausalt ja hea poiss ulatab oma joogipudeli: "Mul on neid kaks, jooma pead palju!". See pudel on ilus, välismaa oma, mingi uhke Läti jook ka veel sees. Veab mul ikka, kuigi vedelikupuudus on mul juba ammu ja energiadefitsiit ei lase ka kaua oodata. 

 

Esimene toidupunkt on Kütiorus. See tähendab umbes tuhat meetrit laskumist ja sama palju tõusu. Üles ma sõita ei jõua või see polegi võimalik ning alla ma ammugi ei sõida! Lihtsalt ei julge, alalhoidlik olen ja pealegi on mul kahe nädala pärast maraton Chicagos - kipsis poleks seda hea joosta! Kogemus räägib, üks kord olen kaelalahasega maratoni jooksnud. See oli hale. 

 

Vantsin libedast järsakust alla, libisen ühes rattaga ja loodan, et vähemalt 1500 tõusumeetrit on siinsega tehtud. Toidupunkti jõudes söön nii palju, kui jaksan ning joon nagu kaevul. "Järgmine lõik on raja kõige raskem osa," ütleb üks poistest. "Mis see siiani siis oli, kena kulgemine looduskaunis Võrus, või?". Alles 22 km on tehtud ja ma mõistan, et see võistlus pole mulle. Esiteks ei sõida ma ratast peaaegu üldse ja sellist off road sõitu ei tee ma kunagi. Mulle meeldib lamedal metsateel vaikselt päikeseloojangusse sõita, loomadega kohtumisi oodates, mitte hambad ristis läbimatutest kohtadest kus see ja teine läbi põrutada. See pole ju teab mis adekvaatne? 

 

Mehed lähevad ees ja luban nad kinni püüda. See järgmine lõik - ma olen Võrumaal palju matkanud, jooksnud, suusatanud, aga sellist kadalippu ei teadnud ma, et terves Eestiski leidub. Võib-olla on Ivar kände, puid, pori ja muidugi metsa kokku tassinud. Temast võiks seda arvata küll. Samal ajal mõtlen, et kas see Ivar-poiss on nagu ise ka need teistele tehtud rajad läbi sõitnud? Kui ma peaksin kunagi spordivõistluse korraldama, siis see saab olema selline, mida mitte keegi iial ei läbi. Ivari kutsun ma kindlasti.

 

Järsku olen mingis tunnelis, vesi voolamas läbi. Klaustrofoobia, jalad märjad, aga äkki olen eksinud - nii hull see mees ju poleks, et raja siit läbi viib? Varsti olen tunnelist väljas ja tee viib otse üles - siin on mõeldud ratas käes joosta. Ma jõuan vaevu oma ratast käe kõrval tassida. Libisen porisel teel tagasi, nutt on kurgus. See võistlus pole ikka minu jaoks. Raske nädala lõpuks olen end täielikku põhja uputanud. Otse porri. 

Mis siis juhtub, kui ma katkestan? Mitte midagi. See oleks küll esimene kord elus, aga mis seal ikka. Aga kuidas ma seda täpselt teen - õigemini, kus? Kas ma jään samasse seisma, kuigi jõuaksin ju edasi mugavamasse punkti sõita või istun kraavi maha ja nutan? Issand, kas nad üldse tulevad järgi? Paar poissi, kes on katkestanud, on tagasi vantsinud. Kuulge, mina ei liiguta mitte sammugi, kui katkestan. Samal ajal olen juba paar kilomeetrit edasi liikunud ja ühe vanahärra kinni püüdnud. 

 

"Tead, kui sellele võistlusele tuled, oled nagu nõela otsas ja enam teisiti ei saa," ütleb ta mulle. Mees on käinud kõigil kaheksateistkümnel korral Haanja 100 rattavõistlust sõitmas. "Ei, mina selle nõela otsa ei jää, see on kindel," veenan võõrast ja mõtlen, et kui olen see ainus kord siin, siis peaks ikka püüdma lõpuni teha. Kasvõi selleks, et näha, kas kogu teekond - 100 kilomeetrit järjest on ränkraske. 

 

Ühe porise kraavi ületusel püüan ma päris rattur olla ja hooga sellest üle sõita. Jalad värisevad, keha tõmbub krampi ja ma libisen, libisen veel, kuni koos rattaga sillalt alla sajan ja jalgupidi mutta vajun. Samal ajal hüüab üks sportlane selja tagant: "Tule eest!". Ma tuleksingi, kui ma poleks jalgupidi mudas kinni. Mulle ei valmista probleeme olla mudakäkk, aga märjad jalad pikal sõidul pole meeldiv taluda. Ja mul pole aimugi, kui kaua ma seda sadat siin ikkagi sõidan. Või mis sõidan, rohkem rooman, rattakolu vaevaks kaelas. 

 

Järgmist toidupunkti ootan ma pikisilmi, sest nälg on nägemist võtmas. "Lõpuks ometi," hüüab proua sest punktist. Ma mõtlen, kas poleks kenam öelda: "Tublid olete! Te suudate! Vankumatud sportlashinged". Või muud motiveerivat hetkel, mil olen äsja end nõusse saanud sel rängal teel jätkama. Aga need pannil auravad makaronid vorstikestega, mida ma mitte iial ei sööks, maitsevad täna jumalikud. Ma valan nii palju ketšupit peale, et piinlik hakkab ja söön nagu ma poleks mitte kunagi süüa saanud. 

 

Samal ajal pajatab uus poiss, et pole eluski sporti teinud, aga koroonajastu alul hakkas rattaga sõitma ja

nüüd muud ei tee, kui sõidab ratast. Haanja 100 on ta korra varem proovinud, aga jõudis vaid kolmekümne kilomeetrini. "Kuule, täna teed küll lõpuni - mõtle, kui palju oled juba kannatanud," innustan habetunud poissi. 

 

Järgmised lõigud pole grammigi lihtsamad ja kuigi kõrval võib olla kena kruusatee, siis Ivar on võistlustee vedanud täpselt padrikusse, mööda kände ja kivisid, nii palju järsakuid, kui seal Võrumaal on - kõik need on sees! Ma juba püüan mõnest ka alla sõita, aga käed valutavad meeleheitlikust pidurdamisest ja lõpp läheb alati ühtmoodi: jalad värisevad, käed värisevad ja ma libisen kus see ja teine. Ikka veel palun ma, et end katki ei kukuks, kuigi sinikaid tean ma, et olen teeninud sel teel mitmeid. 

 

Viimane ots algab mu lemmikosaga - need on need tõusud, mil aasta eest Haanja 100 jooksin. Need hetked ei lähe mul surmatunnil ka meelest! Eriti see pillimine seal taga otsas, jalgupidi poris. Ometi olen tagasi, jalgupidi poris. Sõidan omaette ja mõtlen, et sellest hirmsast jooksust pajatan ma kord oma lastelastele. Võib-olla räägin rattasõidust ka, kui selle ära teen. Unistades läheb aeg kiiremini, kui muidu ja ma ei pane tähelegi, et olen eksinud teelt. Ma pean siinjuures ütlema, et võistlusrada on suurepäraselt märgistatud ja ilmselt ei eksi sellel mitte keegi teine. Aga mulle massi sulandumine polegi meeldinud. 

 

Õnneks on mul taskus seade ja nüüd saan ma teada, kui paljud mu teekonda jälgivad ja kes teevad seda tähelepanelikult. Sõnumeid ma maratonil ei loe, aga Jarek, kolleeg Tartu Ülikoolist, helistab, et eksimisest teavitada. Tema ise on sportlane ja ilmselt juba ammu soojas kodus sussi sahistamas, sporditeadurina tegelike sportlaste teekonda jälgimas. Sest mis raskus on läbida see sada rattaga lennates? Püüa sa aga sõita 12 tundi järjest! Selleks on vaja erakordset vastupidamist, meeletut vaimutugevust. Need tegelased väärivad tunnustamist, pole kahtlustki. 

 

Varsti on veel üks abiline kohal. Ivari vend, kes lubab, et sõidab mul ees, et õige teeni viia. On see alles uhke hetk - nagu võistlusliider, auto ees. Vilkurid võinuks muidugi ka olla. Etteruttavalt, korra eksin ma veel ära, aga tähelepanekud ei lase mind silmist ja juba varsti olen tagasi õigel rakursil. Juba on selge, et minu distants kujuneb pikemaks, kui 100 kilomeetrit. Seda uhkem tunne!

 

Siis viimaks on üks poiss mul selja taga ja räägib, kuidas ta sel hooajal on vaid sada sõitnud, vigastuse pärast. "Ma olen seda juttu täna juba kuulnud," ütlen talle, kui avastan, et see on see sama Madis, kes hommikul mu porilaua enda kotti võttis. Päev on nii pikk olnud, et tutvud sama inimesega juba teist korda, jutt ka see sama. Ta on täitsa läbi omadega ja ma teen veidi tempot, päike on loojumas pealegi ja pimedas sõitu ei kujuta ma ette. 

 

Varsti tuhiseb uus poiss minuni. "Kas sul süüa on? Juua on?," uurib ta hoolitsevalt. Tal on vägev ratas, paksude kummidega ja see viliseb lahedalt. Minu oma samal ajal ragiseb, koliseb, aga hea, et päris ära lagunend veel pole. Lahkusest olen muidugi lummatud. Siis on auto ootamatult teel ees ja sealt astuvad välja mu sõbrad Alar ja Tom. "Kuule, eksisid teelt," ütleb Tom. "Mida soovid? Lambi toome igal juhul," ütleb Alar. Mul läheb meel rõõmsaks. Need poisid sundisid pisarad pühkima, kui Haanjas sadat jooksin. Igal ringil olid ees ja aitasid mind kohaoluga lõpuni. Täna nagu polegi nututuju ja mida lähemale jõuab finiš, seda rõõmsam on meel. 

 

Teen tempot ja järgmisel nurgal on sõbrad vastas, värske apelsinimahla ja hea-paremaga. See hetk võiks kesta igavesti! Ja ma olen isegi valmis veel mingeid hullusi tegema, kui nad lubavad, et tulevad. Aga ei, mitte rattasõitu. See pole minu jaoks. Nüüd juba pealamp otsa ees võtan viimaseid tõuse. Ma loodan ikka veel, et tagasi Võrru jõudes

saab ehk mõõta veidi kergliiklusteed, et oleks midagigi head sest teekonnast meenutada, aga lootus on asjata. Isegi siis, kui kena tee on kõrval looklemas, jookseb võistlejate rada läbi padriku. Ivar on juba selle eest hoolt kandnud.

Eelviimasel kilomeetripostil seisab: "Nüüd võid nutta!", aga mul pole vähimatki kavatsust. Imelikult kombel on energiat ülegi, aga ei, selliseid tõuse ja laskumisi ma rohkem ei soovi. Haanja 100 suusamaraton oleks ehk kena küll. Seda muidugi juhul, kui oma lemmiktreeneri, Rehemaa, appi saan ja suusatama õpin. 

 

Rahvas juubeldab, kui finišisse jõuan. Sõbrad ka ootel. Täitsa kena hetk. "Oot, Ivar, aga mu medal?," küsin lootusrikkalt. "Medali saad, kui 10 korda on sõidetud! Sul siis üheksa korda veel," ütleb ta vähimatki kaastunnet ilmutamata. Ma ei suuda uskuda, et olen sõitnud Eestimaa raskeima rattavõistluse läbi ja medali saan vaid siis, kui seda veel üheksa korda teen! 

Kas ma soovitan Sul Haanja 100 võistlusele minna? Ei, muidugi mitte. See on ainult hulludele. Aga kui sa oled piisavalt hull, siis palun mine ja ma luban, et sa ei kahetse. 

 

Kes järgmise aastani oodata ei tihka, neil võimalus osaleda Haanja 100 ultrajooksul. Juba 22.10 ja uskuge mind, need tõusud seal saavad armsaks. Ja kui tervet ei jõua, võid pool ka teha. Või näiteks maratoni, mis on Mesikäpa jooksu nime all. Aga medali saad vaid siis, kui 100 jooksed ja seda piisavalt kiiresti. Ära maga võimalust maha ja pane end kirja kohe: 

https://trailrun.ee/juhendid/haanja-ultra100/

Kui vajad veel veenmist, siis Haanja 100 jooksust kirjutan siin: 

http://kertujukkum.blogspot.com/2021/10/haanja-100-ultrajooks-higi-verd-ja.html