Kaks aastat tervisesportlane ja kuidas sport mu päästis

Täpselt kaks aastat tagasi kirjutas mulle Ain-Alar Juhansoni kaasvõitleja Ago Arro ja küsis, kas oleksin nõus hakkama järgmiseks TriStar111 patrooniks, läbides võistluse ka ise. Pikemalt mõtlemata ja teadmata millega end tegelikult seon, kirjutasin jaatava-vastuse välkkiirelt. Plaan nägi ette juba uuest aastast võitlusesse asumist. Olgugi, et hoolimata oma sportlikust perekonnast olin mina ise seniajani olnud absoluutselt spordikauge. Nii mõnigi perekonnaliige, sõber ja kolleeg avaldasid umbusaldust küpsema hakanud plaani osas. Minu treeneriks saanud Ain-Alar aga uskus minusse esimesest hetkest ja mulle sellest piisas, et ette võetud teel enesekindlaid samme astuda. Takistusi tuli sel rajal ette siiski rohkem, kui karta oskasin. Muuhulgas lõppes kaks rattasõitu kiirabis ja käsigi sai lahasesse korra. Pidagem neid tööõnnetusteks, mida jäid meenutama väiksemad ja suuremad armid siin-seal.
7 kuud hiljem läbisin TriStar111 pooltriatloni ja nagu lubasin, naeratus näol. See päev ei unune kunagi. Ja samuti hoian alles kõik need kirjad, mis umbusklike poolt pärast läbitud üritust vabandustega mulle läkitati. Mu isa, kes ise üdini sportlik, oli ilmselt esimest korda päriselt uhke mu üle.

Aastal 2011 lubasin läbida elu esimese maratoni. Suurelt alanud projekt kukkus peagi läbi. Tagatipuks kimbutasid mind erinevad külmetushaigused, mis röövisid lootuse sootuks. Kuni pisut rohkem kui kaks kuud enne Stockholmi maratoni viis saatus mind kokku Margus Pirksaarega. Ausalt tunnistades, olin siis omadega päris nullis ega uskunud enam, et suudan kahe ja poole kuu pärast maratonivormis olla. Nii küsisin Marguselt otse, kas mul on üldse veel lootust? Marguse vastus kõlas enesekindlalt: "Teen kavasid vaid võitjatele ja näen sinus potensiaalset võitjat." Usaldasin end järjekordselt profi kätesse.
Kaks ja pool kuud hiljem jooksin elu esimese maratoni ajaga 4.42, naeratus näol. Järjekordne meelejäävaim päev, mis detailideni igavesti mul meeles.
Seal samas rajal sündis uus plaan üheskoos SEB Tallinna maratoni korraldava Rennaga- läbin kolm kuud hiljem Tallinna maratoni. 11. september tegin seda taas ja tundub, et jooksen maratone tulevikuski. New York-i oma pean unistuseks.

Mida olen võitnud kahe aastaga?
- unustamatud kolm päeva, mil tunnetasin inimvõimete piiri
- tõestuse "kõik on võimalik"
- elu tervislikuma ja sportlikuma vormi
- imetoredad ja postiivsed uued sõbrad ja tuttavad spordiradadelt
- teadlikkuse tervisliku toitumise ja tervisespordi osas
- usu iseendasse


Kõige selle valguses lubage mul tunnistada, et 2011 oli üks mu elu keerulisemaid ja pingelisemaid aastaid. Tagantjärgi usun, et sport päästis mu. Veelgi enam, raskused sillutasid tee tõelistele õnnestumistele. Imelist aasta lõppu ja veelgi sportlikumat uut aastat!

Pühade eel

Ilmselt jõudsin viimast korda siinsesse spordiklubisse. Alustasin joogatunnist, kus treeneriks taas minu jaoks uus nägu ja ka harjutused olid hoopiski teised, mida varem teinud. Omamoodi väike väljakutse ja mulle meeldivad väljakutsed.
Pärast joogat sain paarkümmend minutit kiirkõndi lindil teha, kui ees ootas Spinning. Mõtlesin seal trennis, et mul on tõepoolest välja kujunenud lemmikspordialad ja samuti need, mis võivad küll olla tõeliselt kasulikud, kuid pole minu cup of tea. Nimekiri kahe aasta jooksul välja kujunenutest oleks selline:

Vaieldamatud lemmikud:
- jooksmine
- Bodybalance
- Bodypump
- ujumine
- rulluisutamine

Meeldivad väga:
- jalgrattasõit
- Spinning
- jooga

Ei meeldi, kuid tahaks et meeldiks:
- Pilates
- suusatamine

Minu siinne eesmärk - jõuda kodumaale samas kaalus, mis tulin, on vist täidetud. Ma pole kaaluja, pigem teen kõike enesetunde järgi ja tunne on, et peaks enam-vähem sama olema. Kaalunumbrist veelgi olulisem on, et olen tervislik ja aktiivne olnud.
Pühade eel soovin teile kõigile ilusaid pühi ja luban, et enne veel, kui aastanumber ümber saab, kirjutan tagasivaate lõppenud aastale ja tehtule. Seda juba kodumaalt.

Maailma parim joogatreener

Tänaseks oli äratus seatud kella 8 peale, kuid juba kell 7 avasin silmad iseenesest. Tundub, et graafik on tõepoolest omale kohale tiksunud. Uued raskused pärast jõule, kui taas kodumaale lend, aga ma ei muretse veel homse pärast, sest tänane väärib kogu tähelepanu.

Sõin hommikusöögiks nagu ikka oma kaerahelbepudru kuivatatud puuviljadega samal ajal, kui pool perest läks McDonalds-isse hommikusööki haarama. Peagi aga ootas ees Spinning ja seal andsin endast 90%. Saal oli rahvast täis ja kuidagi sattus tore seltskond, mitte niivõrd lihtsalt jutukas, vaid ennekõike humoorikas. Üldiselt ei ühti mu huumorimeel ameeriklaste omaga, kuid siiski väikeste eranditega. Tund tehtud, seadsin sammud kohe joogasse, kus ootas ees kahtlemata parim joogatreener (pildil), keda ma kohanud. Ma ei oska seda paremini seletada, kui vaid öeldes: kõik oli nii õige. Ehk kõlab see kummaliselt, kuid isegi ta hääl oli jooga jaoks õige - formaalne, madal, kuid samas soe. Iga harjutus haaras palju enam, kui tavaliselt joogatrennides kus käinud. Mul on pidevalt raskusi keskendumisega, sest alati on vähemalt 8 mõtet peas ketramas, kui tänane trenn oli tõepoolest nii kaasahaarav, et leidsin end vaid selles hetkes ja ainult joogale keskendumas. Mõnel inimesel kohe on see aura ja mõni neist on leidnud oma õige tee ka veel sealjuures. Trenni lõppedes tänasin treenerit ja andsin teada, et just tema on parim joogatreener, keda kohanud.

Niisiis trenn enne ja siis lõbu, seega nüüd lähen lokke keerama, et peoks valmis olla.

Zumba, jooga ja suur pidu

See viimati külastatud nn vanainimeste trenn tegi lihased ikka päris haigeks. Ilmselt hakkan nõrgaks jääma. Nii tahtsin eile ujuma minna, trikoo kaenlas, kui selgus, et bassein on remonttööde tõttu suletud. Spordiklubi kavas polnud aga muud kui Pilates, Zumba ja mõned, mille nimi ei ütle midagi. Pilates pole mulle kunagi meelinud ja Zumba-t pole ma kunagi proovinud. Viimase kasuks ma sel korral igal juhul otsustasin. Trenni ukse taga oodates teatas seal samas istunud vanaproua, et just Zumba on maailma ägedaim trenn. Ütlesin, et olen aeglane sammude õppija ja üldiselt mulle aeroobika sarnased trennid ei meeldi, kuid ta kinnitas, et just Zumba on hoopiski midagi uut ja ägedat. Üks proua ja kujutage nüüd ette, vanahärra, ühinesid veel meiega. Treener oli tasemel ja ma avastasin üsna alguses, et just Zumba võiks olla see trenn, mida teeksin meeleldi veelgi ja ehk isegi tõsisemalt. Ennekõike paelub mind ladina muusika ja salsa rütm. Olen kogu aeg uskunud, et mu hing on pärit sealt kusagilt Ladina-Ameerikast. Zumba meeldis mulle isegi hoolimata sellest, et umbes pool trennikavast mõtlesin ise välja või õigemini püüdsin küll tabada treeneri kava, kuid välja tuli oma kava. Ringi vaadates mõistsin, et see oli ka teistega nii. Lugesin trenni korda läinuks ja läksin jooksin ka veel pool tunnikest.

Täna oli siis viimaks jooga käes aeg. Olen tõepoolest järginud viimane nädal rangelt oma unegraafikut ja see on aidanud mind palju. Enne südaööd magama ja 7 paiku ärkan. Nii jõuan hommikul kohe ka trennis ära käia ja päev tundub palju pikem, kui tegevusi mahutan sellesse rohkem. Jõudsin saali ja avastasin eest joogatreeneri - umbes 60ne aastane vanahärra, kelle lemmikväljend on kahtlemata: "it doesn`t matter". Ükskõik millise harjutuse juures lisas ta lõppu: "it doesn`t matter how far you go... it doesn`t matter..." Harjutused olid siiski üsna sarnased mujal kogetule ja trenn kulges toredalt, kuigi saal oli ülerahvastatud ja pidevalt enda kätt vastu seina lõin. Pärast joogat ma tõesti ei viitsinud joosta ja läksin hoopiski shoppama. Lõppude lõpuks pole ma seda siin peaaegu et mitte teinudki. Nüüd siis ikka kohe kirglikult ja nii jõudsin koju alles õhtul pimedas. Ka see on viis end aktiivsena hoida.

Laupäeval ootab ees suur majapidu. Külalisi tuleb 80 ümber, palju head süüa ja juua. Hommikul lähen aga esimese asjana trenni - spinning ja jooga on kavas, loodan mõlemast osa saada. Veksel on jälle välja käidud.

Vanemate inimeste trennis

Täna jälle hommikust joogat polnud ja õhtu on mul juba kinni. Igal juhul võtsin osa Advanced Fantastic Fit Ball treeningust. Kirjeldus lubas: kiirelt ja efektiivselt vormi ning ma olin põnevil. Sisse astudes selgus, kõik on umbes 50-ne ringis - siiski nii mehi kui naisi ja muidugi meeletu sotsialiseerumine, justkui oleks padjaklubisse sattunud. Pikalt ei saanud aru, kes siis ikkagi treener on ja millal trenn algab, sest algusaeg oli käes. Viimaks ta siis alustas, ikka pläkutades sajal muul teemal. Muuhulgas, kuidas keegi ta isa matustel taustamuusika oli ära vahetanud. Mõistan, et teemasid peab olema seinast seina, aga kas just treeningu ajal? Muusika kohapeal oli siiski tore - jõulumuusika. Muuhulgas nii "Merry Christmas" kui ka "Last Christmas" - kiiremad versioonid. Treening algas soojendusega, mis meenutas pensionäride aktiivsemat laadi võimlemist, kuid oli siiski efektiivne. Peagi võtsime kasutusele pingi, bosu (pildil) ja raskused. Tundus, et kava valmis kohapeal ja jutuvada keskel. Kõik lihasgrupid said siiski läbi tehtud ja nii mõnegi harjutusega sai end väsitatud. Natuke on sarnasust sel treeningul Bodypumpiga, kuigi viimane on efektiivsem ja intensiivsem ka. Ma ütleks kokkuvõtvalt, et selline aktiivsete vanemate inimeste lihastreening, mis võib väsitada ka noori, kui intensiivsemalt osa võtta. Kui ainult seda jutuvada oleks vähem ja matusejutte kuulaks ka mujal.

Läksin veel ka lindile jooksma. Avastasin muidu üsna tagasihoidlikust trenazööride ruumist umbes 30 televiisorit. Seintel suured, väiksemad iga trenazööri küljes kinnitatuna. Sai valida umbes 40ne kanali vahel ja jutt jooksis tekstina ekraanil. Jooksin pool tundi, kuni tundsin, et kõht on nii tühi, et rohkem enam ei suuda. Teate küll seda tunnet, kui organism justkui iseennast hävitama hakkab. Tänaseks oligi kõik, läksin koju sööma.

Trenn Ameerika spordiklubis

Ärkasin graafiku alusel varakult ja kuna kohe hommikusse joogasse ei jõudnud, otsustasin kodus tunni joosta nagu viimased päevad tavaks on saanud. See on küll see koht, kus soovitan minu tegude järgi mitte teha, sest iga päev sama trenni tehes väsib vaim kiirelt ja mingisugust füüsilist arengut ei saa oodata. Minu eesmärk hetkel on lihtsalt vormis püsida ning pealegi on elu pidevas muutumises, seega võin lubada endale ajutist rutiini.

Päeva peale oli selge, et võtan osa õhtusest joogatunnist kohalikus spordiklubis, kus aastaid tagasigi käinud olen. Sisse astudes mõistsin kohe, et midagi pole muutunud. Meie mõistes täiesti keskmise tasemega väike spordiklubi. MyFitness näeb kindlasti eeskujulikum välja. Peagi selgus, et olen graafikut valesti mõistnud ja joogatundi täna pole. Olin pettunud, sest vaim oli just selleks valmis pandud, aga päris niisama ei saanud ka ära jalutada. Niisiis otsustasin peagi algava spinningu kasuks, sest teine variant oleks olnud nn pallitreening, kus kasutatakse suurt palli, et sellega erinevaid harjutusi teha. Märkasin kohe, et sinna läksid eriti suured ja enamasti vanemaealised prouad ja mulle tundus, et see pole päris mulle, kuigi iseenesest on pallitreening efektiivne, kui muidugi harjutusi õigesti teha. Spinning oli just see mida vajasin! Mulle kohutavalt meeldib aeg ajalt oma maksimumpiiri tunnetada ja trenniga end tühjaks pigistatud sidruni seisundisse viia. Pealegi, mida efektiivsem treening seda rohkem endorfiine, eks? Eriti hea, kui eesotsas on motiveeriv treener. Käesoleva treener oli okei, aga ei midagi erilist. Liiga palju pläkutamist miljonil muul teemal ja tundus, et kohati ununes treening ise üldse. Aga see on juba ameerikalik - pidev sotsialiseerumine, kus iganes ja mida iganes korda saatmas ka pole.
Lõpuks meenus, et ega ma polegi ammu rühmatreeningutest osa saanud, sest üldiselt jooksen ikka väljas ja jooksmine ongi viimastel aegadel peamine treening olnud. Kuid rühmatreeningul on ka oma võlu - sinna minnes annad alati endast maksimumi, sest see on aeg iseendale, aeg, mis tuleb teistega koos efektiivselt ära kasutada. Homme hommikul püüan siiski ka joogasse jõuda, sest vaim on jätkuvalt valmis.

Muuseas, kes vajab unetuse teemal rohkem infot, siis hea sõber Neeme edastas mulle hea artikli märksõnaga "arvutikasutus röövib une":
http://news.harvard.edu/gazette/story/2006/02/when-the-blues-keep-you-awake/

Jooks kõrvaltoas ja melatoniin

Olen siin pikalt maadelnud ajavahega ja viimaks nõustusin haarama käe melatoniini järele. Ma olen jätkuvalt kõiksuguste unerohtude ja ka muude tablettide vastane, kuid vahel muudmoodi lihtsalt ei saa. Siiski eelistan alati looduslikku kraami. Kodus on mul unetuse ravimina vanaemalt saadud palderjan, kuid siin seda muidugi saada pole. Niisiis olen tänu melatoniinile graafikusse tagasi loksunud.

Lisaks, tänu kohatisele laiskusele ja vastumeelsusele väljas külmaga joosta, olen katsetanud jooksutrenni kohe pärast ärkamist. See on minu jaoks aeg, kui reeglina olen alles unelemas ja avades voodis vedeledes arvutit, et värskeid uudiseid lugeda. Rutiini muutes, olen aga viimased kolm hommikut ärganud, umbes kahe minutiga jooksuriided selga tõmmanud ja lindile end vedanud. Iga päev jooksnud tund. Hämmastavalt kiirelt on kadunud uni silmist, kuid siiski tundub, et meelsamini teeksin trenni õhtupoolikutel. Kuigi meenub mu elu esimene treeninglaager Otepääl, kus terve nädal jutti tuli ärgata kell 7 ja ilma pikema jututa jooksma minna ja nagu sellest oleks veel küll, tuli karastavasse tiiki ka hüpata. Esimesed hommikud tundus see kõik nii jõle ja vastumeelne, kuid nädala lõpus mõtlesin, et on küll kahju, et Tallinnas sellist võimalust pole (bassein ei lähe arvesse). Eriti siin Ameerikas olles tundub varahommikul tiiki hüppamine eksootika. Lugesin sarnase eksootika välja ka Justin Petrone raamatust, milles mees kirjeldab tiigis ujumist kui midagi erakordset. Aga pole ju imestada, siin riigis on see keelatud ja olgem ausad, keegi ei tuleks selle pealegi.

Olgu, ma olen mitu korda lubanud, et käin ära ka kohalikus spordiklubis ja ma loodan, et homme on see päev, sest aeg lendab ja palju pole enam jäänud lugusid siit maalt.