Trenn Contraga

Täna varahommikul sõitsin kaugele Võrumaale, täpsemalt Varstusse, et kohtuda seal lipujooksja Contraga. Mees on lubanud nädalaga vanale Võru maakonnale ringi peale teha, joostes kokku 334 km, Võrumaa värske lipp käes. Teine päev ja tänane distants nägi ette 70 km läbimist. Ilm oli päikesepaisteline ja juba 8 paiku oli piisavalt soe, et lühikeses dressis joosta. Lubasin tunni jagu kaasa joosta, et raadiosse reportaažid kindlustada. See aeg läks küll nii kiiresti, et jäi vähe kripeldama - oleksin pidanud rohkem aega jooksmiseks võtma. Nii  mõnigi kaasa jooksja oli plaani võtnud joosta kogu tänase distantsi. 7 km kanti jäi minu läbitud teekond, kuid tagasi tuli ka joosta ja nii sai kokku päris arvestatav trenn. Vedelikupuudus oli suur, kuid asjaolusid arvestades läks tagasiteegi kiiresti. Aga mis mina, Contra on ikka täiega äge mees! 13 maratoni seljataga, 1 ultramaraton 100 km ja nüüd nädalaga 334 km. Hoian talle pöialt ja nagu ikka, näeme järgmistel radadel. Teil aga, kes te Tartumaa-Võrumaa kandis elate või liigute, soovitan sobival hetkel Contrale seltsi minna. Ta luuletab, laulab ja jutustab teiega kogu jooksudistantsi, et vaev meeldegi ei tuleks ning kilomeetrid jalge all aina läheksid. Eile näiteks jooksid kaks noormeest oma elu esimese maratoni ja mis sest, et mitteametliku.

Contra jooksuga saab end kurssi viia siit:
http://konnulacontra.wordpress.com/

Uus väljakutse: läbin maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti

Andke mulle andeks viivitus. Kuid uskugem, et olen nüüd motiveeritum kui kunagi varem tegemaks algust. Jah, ma teen seda jälle! Võtan suure eesmärgi, et samm-sammult õnnestumise teel astuda. Ma usun, et kõik sõltub minust endast ja ma tahan taas võita iseend. Ma tahan jõuda finišisse medal kaelas ja naeratus näos.

Olen uueks eesmärgiks valinud 28. septembril Stockholmis toimuva maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti. Ühelt poolt on see turvaline valik, sest tegemist on mu lemmikala - jooksmisega, kuid teisalt pole minu tugevuseks kõrgel pulsil pikalt jooksmine. Samuti pole vahelduv maastik siiani lemmik olnud, aga õppida armastama midagi uut, on samuti väljakutseks. Distantsiks saab olema 30 km.

Minu suurimaks abiliseks, nõustajaks saab juba varasemate jooksutreeningute juurest tuttav Margus Pirksaar. Tema treeningplaanid saavad olema aluseks mu päevakava korraldusel. Nii palju kui saan, püüan jõuda ka tema trennidesse, et kinnistada tehnikat ja saada pidevalt osa Marguse innustusvõimest.

Hea uudis on, et ma ei tee täna oma esimesi samme, et Lidingöloppetil õnnestuda, vaid olen aktiivselt jooksurajal nüüdseks olnud nädalaid. Aitäh Heditile, kellega senised kilomeetrid on läbitud. Koos jooksmine tähendab, et trenn toimub olenemata ilmast ja tujust, sest teine on minuga arvestanud. Lisaks mööduvad kilomeetrid palju toredamalt, kui üksi treenides - kogu päev saab lahti harutatud üheskoos.

Hooaeg on avatud, et 28. septembril õnnestuda. Tähelepanu, valmis olla, läks!

Uue väljakutse eel

Head sõbrad, kaasaelajad ja treeningkaaslased,

Tartu maratonist on järel tore mälestus ning pisut ka kripeldab, mis loodetavasti järgmine aasta tagasi starti meelitab. Käsi, mida maratonil vigastasin, on peaaegu paranenud ning annab vaid vahel pisut tunda.

Aeg, mis maratonist on möödunud, on olnud mõistagi tegus, kuid trenni olen 2-3 korda nädalas ikka jõudnud. Vahepeal, kui jäi paarinädalane paus sisse, muutusin teistmoodi inimeseks. Kõik käis närvidele ja maailm ise oli vaid tumedates toonides. Kohe ei saanud aru, mis minuga toimub ja olin juba mõistmas inimesi, kes antidepresandid haaravad, aga siis ma õnneks adusin - trenni pole ammu teinud! Parandasin viga sel samal päeval ja tuju paranes kohe.
Parim uudis on aga ehk see, et sellelgi hooajal olin täiesti terve. Mäletan perioodi, mil kogu mu perekond oli nädalaid viiruse tõttu voodisse aheldatud, kuid mina pääsesin. Eks sellel ole osa ka talisuplusel, mida vahel ikka harrastanud olen.

Kui pärast suusatamist ootasin juba, et saaks jooksurajale, siis nüüd ei jõudnud ära oodata, millal saaks rulluisuhooaja avada. Täna see juhtus. Tee oli kuiv ja killustik koristatud. Ei seganud seegi, et ühel rulluisul oli kinnitus kuhugi kadunud. Soov uisutada oli nii suur, et püüdsin mitte välja teha väikesest ebamugavusest.

Paljud on küsinud, mis järgmiseks. Idee on olemas, treener samuti. Mis see täpselt on, ma veel avaldada ei saa, kuid peagi luban uuest väljakutsest kirjutada. Täna saan vaid öelda, et tegemist on jooksmisega.

Tartu maraton TEHTUD!

Maratoni eel tegin kõike seda, mida suurvõistluse eel teha ei tohiks ning jätsin tegemata selle, mis oleks pidanud võistlemisele eelnema. Alustades korralikust magamisest, lõpetades vedeliku tarbimisega. Ennekõike juhtus see tiheda graafiku tõttu, aga mis tehtud, see tehtud ja mis tegemata, see järgmine kord teisiti.

Maratoni hommikul mõtlesin vaid sellele, et sõidaks kiirelt ära ja saaks tagasi magama. Ärevus oli minimaalne. Juua kaasa otsustasin, et ei võta ning pistsin taskusse vaid paar geeli. Kohale jõudes ei läinud kaua, kui olime stardijoonel - Kont, Kata ja mina. Kõige viimased reas. Kõlas hümn ja sõit algas, tunne oli hea, kuigi olemine väsinud. Püüdsin Katat endal kõrval hoida, Kont virvendas samuti läheduses. Sõitmine oli mõistagi raskendatud tulenevalt suurest suusatajate massist. Palju oli teineteise suuskadele sõitmist, kukkumisi. Ilm ja rada aga ideaalsed. Siis, kui veerand tundi oli möödas, sai päriselt liikuma. Kata kadus silmist, Kont oli veel läheduses. Esimesed 10 km tehtud mõistsin, et olen ikka väga väsinud, janu oli meeletu ja hirm tekkis ka, et mis edasi saab, kui juba alguses on olemine kehv. Esimeses toitlustuspunktis jõin kui kaevul ja sõin ka - eriti leiba soolaga ja soolakurki. Väsimus taandus ja ma võtsin hoogu, et lõpuks sõitma hakata. Suusk libises hästi ning pidaminegi oli ideaalne - suur aitäh Raunole, kes mind taaskord määrimisega aitas.

Inimesed rajal olid super toetavad ja nõuga aitavad. Kõigi teiste seas kohtasin ma seal samas ka meest, kes 3 aastat tagasi mu esimese jooksumaratoni eel Stockholmis ütles kuldsed sõnad: "Esimene maraton on alati parim, jookse sa neid palju tahad, kuid ikka jääb esimene parimaks." Nüüd ma juba tean, et see on tõsi. Küsisin temalt, kui kogenud jooksjalt, et kas suusamaratoniga on samamoodi, kuid sellele ta vastust ei teadnud - oli isegi esimest korda suusamaratonil.

Teises toitlustuspunktis võtsin alustuseks mustikasuppi ja mõtlesin, et on ikka äge - 25 aastat tagasi mu isa sellel samal rajal suusatamas jõi seda sama legendaarset jooki. Emotsioonid olid ülevad, kilomeetrid jalge all aina möödusid. Arvestuseks kasutasin taktikat, kus lugesin vaid kümnendeid ning olulised olid kilomeetripostid, mis tähistasid minu oma kogemusi. Näiteks 42, mis on jooksumaratoni distants ja ma teadsin, et kui olen suutnud selle joostes korduvalt läbida, läbin ka suuskadel. 30-ndani jõudes oli tekkinud taas meeletu janu ja nii kulus toitlustuspunktis aega, et end laadida. Lisaks sõin suure koguse soolakurki. Murdepunkt oli toimunud ja peas keerlesid mõtted: "Ma ei viitsi enam, kuigi jõuan", "miks ma seda üldse teen?", jne. Järgmise järsu laskumisega kadusid need ebavajalikud mõtted ja küsimused ning sõit jätkus senises rütmis. Toitlustuspunktidest haarasin vaid soolakurki, magusat enam süüa ega juua ei suutnud. Viimased kümmekond kilomeetrit ja emotsioonid olid ülevad. Otsustasin, et lõppu jääb spurt, sest jõudu oli ning tunne oli endiselt väga hea. Aga kõik ei läinud kui plaanitud. 8 kilomeetrit enne lõppu, järsemal laskumisel olin sunnitud rida vahetama, et vältida eessõitjale otsa sõitmist ning ma kukkusin nii, et oma käele peale. Nii valus, aga nii vähe oli jäänud ja ma püüdsin edasi suusatada, kuniks mõistsin, et sellele käele ma enam toetada ei saa. Kartsin, et luu läks, aga alla ma ju anda ei saanud. Tuli ühe käega edasi sõita ja see oli raske ennekõike vaimselt, sest ma ju teadsin, et on piisavalt jõudu, et teha korralik spurt, kuid nüüd sõitsin vähemalt poole aeglasemalt, läbi valu. Ma olin enda peale pahane.

Viimased kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale, valu käes ei taandunud - nii võtsin kinda käest, et külmaga valu leevendada. Mulle tundus, et see aitas. Mõtlesin ka, et kui teaksin kindlasti, et võin lõpuni joosta, oleksin seda teinud. Aga siis jõudis finišh lähemale, rahvas elas kaasa ja ma olin seda teinud - tõestanud taaskord, et kõik on enda kätes ja kui usud, siis suudad. Võtsin end kokku kiireks intervjuuks Reporterile, medal kaela ning lahkusin. Jah, ma olen pettunud, et ei saanud sõita lõpuni nii nagu plaanisin, kuid olen õnnelik, et pidasin oma lubadust ning õppisin 60 päevaga suusatamist armastama ja läbisin Tartu maratoni. Hea uudis on ka, et õhtul kiirabis selgus, et luu jäi terveks. Tegemist on randme venituse ning sidekoe vigastusega, mistõttu pean mõned nädalad kinni seotud käega olema ning spordist hoiduma, kuid pärast paranemist jätkub sport mu elu osana ning luban, et suusarajalgi olen nii kaua, kui lund on.

Ahjaa, Kont lõpetas paarkümmend minutit enne mind. Kuid mu õel kadus motivatsioon kohe alguses, suusad ei pidanud hästi ja kuna katkestada ka ei lubatud, siis sõitis ta Tartu maratoni läbi viimaste seas. Aga see polegi oluline, respect kõigile ligi 8000 inimesele, kes eile ajalugu tegid ning millegi nii suurega hakkama said.
Aitäh Rimmile, kes mulle selle hullumeelse mõtte pähe pani. Aitäh Jaak Maele, kes mind treenis. Aitäh kõigile toetajatele varustuse eest. Aitäh Tartu maratoni korraldajatele. Aitäh sõpradele ja Sulle, hea lugeja.

Minu tulemus:
Aeg kokku - 6:41:02
Koht - 5641 (koht naiste arvestuses: 600)

Ajad erinevates punktides:
1:20:43 - MATU
2:30:44 - ANDE
3:28:45 - KUUTSE
4:13:46 - PEEBU
4:57:15 - PALU
5:40:15 - HELLENURME
6:41:02.2 - FINISH

3 päeva maratonini: julgustükk tehtud ja vaim valmis

Võtan järgnevalt päevad vabalt. See tähendab, et täna seilan sõbrapäeva kruiisiga Stockholmi ja sealt otse maratonirajale, sest töö enne ja maraton pärast.

Seniks aga vaata, millega Rimmi-Mae õhutusel hakkama sain:

http://www.reporter.ee/2013/02/13/reporter-saadab-kertu-jukkumi-tartu-maratonile/

5 päeva maratonini

Ma parem ei hakka nädalavahetusse jäänud treeningust rääkima, sest seda peaaegu ei olnudki. Hea uudis on, et nüüd ma tean, mis tunne on suurte pakkudega sõita ja kuidas lund suuskadelt eemaldada, kui juhtub sulailm olema.

Aga eile ootas ees taas Jaak Mae suusakooli treening Pirital, mis oli pühendatud Tartu maratonile ja nägi ette teatesõitu ning jõuharjutusi. Ilm oli fantastiline, rada samamoodi. Alustasime soojendussõidust ja siis kohe teatesõit. Ikka kohe päris hasarti läksin, kuigi teadsin, et peaaegu ainult naistest koosnev võistkond ei saa teiste mehiste võistkondadega konkureerida. Tegelikult polnudki see üldse oluline. Trennis oli teiste seas ka Rasmus Kagge, kes alustas suusatreeningutega oktoobris ja nüüd on mu meeles ikka päris suusasportlane kohe. Mõistagi on temagi pühapäeval stardis ning teostab ühe oma suurtest unistustest.
Treener Riho käest sain aga teada, et paaristõuked on mul muidu ilusad, aga lisaks kätele peab töösse rakendama ka kõhulihased. Arvake ära, kas täna on kõhulihased valusad? Muidugi ja mitte vähe. See tähendab, et tegin õigeid liigutusi.

Trenn lõppes jõuharjutustega lumel. Matid maha ja võimlema. Ikka raskemate killast harjutused ja Els-Britt kontrollis, et keegi ei viiliks. Isegi mina eriti ei saanud viilida.

Aga täna käisime Nõmmel - härrad Mae ja Rimm. Mida hullu need mehed minult täna nõudsid, avaldan peagi kohapeal valminud videoloos.

Jaak Mae suusakooli treening

Kaks päeva tagasi tundsin hetkeks, et minu raudne tervis hakkab alla vanduma. Aevastused, külmavärinad, tatistamine kuulusid kahtlase enesetunde juurde. Nii võtsin end kõigest vabaks ja läksin keset päeva koju magama. Süümepiinadeta magasin pool päeva maha ja õhtuks oli kahtlane tunne kadunud.

Nii polnud ühtki põhjust eile hommikusest ujumisest viilida. Lisaks talisuplusele ootas ees päevane treening Harkus. Nii hulle radasid ei mäletagi, kui need jäised käkerdised seal. Pidamist mul ka polnud ja nii püüdsin kuidagimoodi midagi suusatamise sarnast harrastades oma 9 kilomeetrise ringi täis saada.

Õhtul ootas ees Jaak Mae suusakooli treening, millele eelnes määrimiskoolitus. No olgu, sellest ma viilisin, sest kui sinna jõudsin, olid ajateenijad oma suuski järjekorras määrimas ja ma sain teha näo, et ma ise tõesti ei oska ja parem on, kui keegi asjalikum seda teeb. Muidugi nad aitasid mind. Ja siis ta tuli - suusakooli treener Riho Roosipõld. Mees, kellest suusaässad räägivad kui ühest parimast suusatreenerist üldse. Ja Els-Brett, kes vähe aeglasematega seal trennis tegeleb. Nende hulka kuulun ka mina.

Rahvast oli palju, üle paarikümne ja trenn iseenesest koosnes erinevatest harjutustest - keppideta ühe jalaga tõukamine, vahelduvtõuge, mäest üles vahelduvtõuge. Pidevalt saime treenerilt tagasisidet, kes mida õigesti või vastavalt valesti tegi. Iga väike detail aitab nüüd suusatehnikast üldisemalt vähe paremini aru saada. Ainus, millest on kahju, et ma sinna trenni juba varem, palju varem ei jõudnud. Aga nädal on ju veel maratonini jäänud ja imesid sünnib.