Operatsioon seljatatud

Ma lubasin, et ühel päeval, kui kõik probleemne on möödanik, annan endast taas märku. Nüüd saan öelda, et see hetk on käes ja tervisehäda, mis sundis mind Lidingöloppetile minemise plaani ära jätma, on jäänud seljataha.

Valetaks, kui ütleksin, et paar kuud spordist eemal olemist on kuidagimoodi hästi mõjunud. Vastupidi. Mu keha ja vaim on suuremas stressis, kui kunagi varem. Pinge, mis olukorraga kaasnes, on jäänud õlule kanda. Lootust annab teadmine, et nüüd võin taas trenni teha, kuigi esialgu rahulikult, aitaks seegi  tasapisi rajale tagasi. Tasa ja targu. Abiks ja toetuseks siinjuures tervislik toit ja Borjomi.

Mis saab edasi?
Mul on üks eriti põnev plaan eelolevat talve silmas pidades. Alguse saab see üsna pea. 

 

Palju päikest!

Kertu

"Kertu suudab" katkestab

Head sõbrad, toetajad, jälgijad,

ma tahaksin väga 28. septembril seista stardis ning anda endast parim, et naeratus näol finišijoon ületada, kuid olen sunnitud esimest korda nende aastate jooksul katkestama treeningud ning ära jätma suurvõistluse. See pole valik, vaid vajadus. Ma võtan endale vabaduse diagnoosi mitte täpsustada, kuid ütlen, et olen seisundis, mis vajab kiiret sekkumist operatsiooni näol. Taastumisele kulub paraku kogu võistluseelne periood, mille ajal on  treening välistatud. Täna, siin ja praegu on minu valik tervis, millele pühendan kogu oma tähelepanu.

Ma usun, et iga kogemus siin elus tuleb meile midagi õpetama ja ma annan endast parima, et õppeprotsess edukalt läbida. Hoian Teid kursis toimuvaga ja luban, et ühel päeval teen ma Lidingöloppeti ära.


Olge terved!
Kertu

Toidumürgitusest ja muust

Ma ei ole siiani kava järgi treenima hakanud, vaid endiselt jooksnud siis kui tahan ja nii palju kui tahan. Peagi see pull lõpeb, aga seniajani olen nautinud vaba graafikut. Mis seal salata, kohatist laiskust ka. See-eest liikunud olen ma palju. Alar Siku juhtimisel läbisin paaripäevase matka Lõuna-Eestis, küll paadiga, küll jalgsi. Eile aga tegin poolepäevase ringkäigu Piirissaarel. Liikumist on jagunud pea igasse päeva.

Väike kurguvalu, nohu on mind viimasel ajal kimbutanud. Tavaline konditsioneeri ohver ja mitte, et ma ise seda oma autos kasutaks, aga iga kord kui satun kellegi teise autos sõitma, saan laksu kätte. Raadiotöötajad teavad hästi, kuivõrd efektiivne tervisetapja konditsioneer on. Siiski sain tatisest ninast ja valutavast kurgustki  mõne päevaga jagu, kuniks eile tekkis kindel soov haarata kusagilt tee äärest otse taluniku käest maasikaid. Ikka ehtne ja Eestimaine, mõtlesin. Ilusad ja magusad pealekauba. Maalapsena ma sel hetkel isegi ei mõelnud, et aedmarja pesu võiks olla hädavajalik, kui need otse talumehe käest ostetud - puhas kraam ju. Lasin hea maitsta ja kuigi mitte liiga palju, siis nagu hiljem selgus ikkagi piisavalt.
Umbes kolm tundi oli möödunud, kui magama heitsin ja sekund hiljem hirmsat iiveldust tundsin. Ikka nii, et pikali olla ei kannatanud ja oksendama olin sunnitud jooksma. Sealt maalt käis kõik nii kähku, et järje pidamine kadus, sümptomiteks: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kuumahood, nõrkus. Ausõna mõtlesin sel hetkel, et nüüd on lõpp lähedal. Helistasin suures hädas õele, kes just praegu läbimas parameediku koolitust ja sain vastuse, et kohe tuleb kutsuda kiirabi. Aga ma ikka ei kutsunud, sest mulle tundus, et peaks veel vähe ootama. Enesetunne oli nii kehva, et käisin toas ringi kui pöörane, et leida paremat kohta, paremat enesetunnet. Viimaks läksin jääkülma vee alla. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga see mõjus. Vahepeal oli juba ka paremaid hetki, kuid siis jälle justkui tagasi vanasse musta auku. Viimaks sain rohtu, mis pidavat kiirelt mõjuma ja kindlalt aitama. Tundus, et olen pääsenud. Ühel hetkel julgesin juba taas voodisse minna, uinusin sekundiga.
Täna, päev hiljem pole olemine veel kiita, kuid talutav asjaolusid arvestades.Õppetund seegi.

Jaanipüha möödugu hästi!

Rakvere ööjooks tehtud!

Rakverre jõudsime aegsasti, et oleks aega kohapealse nautimiseks ning korraldusega kurssi viimiseks. Ometi oli mul korralik ärevus sees juba poolest päevast. Sellele aitasid kaasa esiteks tibukollasesse riietunud Icepeak`i poisid, kes lubasid mulle taldu näidata ja muidugi kolleegid, kes üksteise järel raadiomajas uurisid, et mis aega ma jooksen. Mõtlesin, et olen nüüd ju mitu nädalat trenni teinud ja kümne kilomeetri läbimine ei peaks raske olema, aga aja jooksmiseks tundus veel vara olema. Ometi olin selleks korraks eriti profi jänese ära rääkinud. Tõtt öelda ma paljuski temale lootsingi.

Start läks ja ilma ettevalmistuseta rajale tulnud Sigrid ja Fredi jäid meist kohe maha. Jooksjate mass oli suur ja kuidagi ei saanud liikuma. Ikka siia ja sinnapoole, et päris kõndima ei peaks. Esimene tõus seljataga ja mulle tundus, et päeval joodud kohvi oli saatanast, sest vedelikupuudus andis juba tunda. Esimesed kilomeetripostid olid seljataha jäänud, tempo püsis hea. Melu rajal ja raja ääres oli ilmselgelt üks ägedamaid, mis kodumaa võistluste juures kogetud - bändid, tantsutüdrukud, rahvatantsijad iga kilomeetriposti juures. Tundus, et kogu Rakvere rahvas on kokku tulnud, et suurest spordipäevast osa saada - kes jooksma, kes raja äärde jooksjatele kaasa elama.

Pool maad seljataga, pisut sain juua, kuid ometi hakkas tempo langema. Nüüdsest oli mu jänesel Tiidul eriti oluline roll. Ta pidi mind motiveerima andma endast parima, samal ajal kui mina enam ei tahtnud endast midagi anda. Vaimselt ennekõike tundus ees ootav mõni kilomeeter mõrvarlik. Mulle tundus sel hetkel, et kõik mu läbitud maratonid on illusioon, sest ainuüksi 10 km on raske.

Paar kilomeetrit jäänud ja ma olin kindel, et kui Tiitu poleks kõrval, oleksin ammu viilinud. Ilmselt kõndinud või vähemasti tempot palju aeglasemaks võtnud ja keskendunud kõigele muule peale jooksmise. Aga ei, jooksin  kõikide üles seatud duššide alt läbi, samal ajal lastes endale sisendada, et ma jõuan veel ja meetrid jalge all möödusid. Finišh oli lähedal ja lõpuspurt tõestas, et jõudu olnuks veel. Aga see polnud enam oluline, esimene selle hooaja võistlus oli tehtud.

Aeg: 00:58.41
Enesetunne pärast jooksu: super, kusjuures mitte ükski lihas ei anna endast märku
Järeldus: treenimiseks olen piisavalt heas vormis, võistlusvorm pole kiita

Homme Rakvere ööjooksule

Olen viimased nädalad treeninud 4 kuni 5 korda nädalas, kestusega poolest tunnist kuni pooleteise tunnini. Olenemata ilmast. Isegi siis olin väljas, kui vihmasadu oli nii tugev, et sekunditega läbimärjaks sain, lisaks rahe vastu nägu peksmas.
Jooksutrenn on toimunud ikka oma lemmikpaigas Pirital ja mitte metsas, kus peaksid toimuma. Kohe, kui mul on treeningkava ees ja sund treenida metsas, teen seda. Treeningkava on hetkel koostamisel ja peagi saan seda teiega siin jagada.

Täna ma aga kogun end, et homme olla Rakveres ööjooksu stardis. Plaani on võetud kõigest 10 kilomeetrine distants, kuid hetkel tundub see jõukohane. Homset silmas pidades, tegin eile viimase trenni ja täna puhkan. Väike laadimine on samuti plaanis. Lisaks toon Fitshopist mõned magneesiumid, et krampe vältida.

Lidingöloppetist rääkides, siis nüüd on küll viimane aeg kampa lüüa, kel vahepeal on sama mõte tekkinud ja tahaks samuti professionaali käe all üheskoos minuga maailma suurimaks ning pikemaks krossijooksuks treenida. Jooksupartner on kokku pannud vastava paketi kõigile soovijatele, loe lähemalt siit.

Seniks aga, kohtumiseni homsel ööjooksu rajal!

Trenn Contraga

Täna varahommikul sõitsin kaugele Võrumaale, täpsemalt Varstusse, et kohtuda seal lipujooksja Contraga. Mees on lubanud nädalaga vanale Võru maakonnale ringi peale teha, joostes kokku 334 km, Võrumaa värske lipp käes. Teine päev ja tänane distants nägi ette 70 km läbimist. Ilm oli päikesepaisteline ja juba 8 paiku oli piisavalt soe, et lühikeses dressis joosta. Lubasin tunni jagu kaasa joosta, et raadiosse reportaažid kindlustada. See aeg läks küll nii kiiresti, et jäi vähe kripeldama - oleksin pidanud rohkem aega jooksmiseks võtma. Nii  mõnigi kaasa jooksja oli plaani võtnud joosta kogu tänase distantsi. 7 km kanti jäi minu läbitud teekond, kuid tagasi tuli ka joosta ja nii sai kokku päris arvestatav trenn. Vedelikupuudus oli suur, kuid asjaolusid arvestades läks tagasiteegi kiiresti. Aga mis mina, Contra on ikka täiega äge mees! 13 maratoni seljataga, 1 ultramaraton 100 km ja nüüd nädalaga 334 km. Hoian talle pöialt ja nagu ikka, näeme järgmistel radadel. Teil aga, kes te Tartumaa-Võrumaa kandis elate või liigute, soovitan sobival hetkel Contrale seltsi minna. Ta luuletab, laulab ja jutustab teiega kogu jooksudistantsi, et vaev meeldegi ei tuleks ning kilomeetrid jalge all aina läheksid. Eile näiteks jooksid kaks noormeest oma elu esimese maratoni ja mis sest, et mitteametliku.

Contra jooksuga saab end kurssi viia siit:
http://konnulacontra.wordpress.com/

Uus väljakutse: läbin maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti

Andke mulle andeks viivitus. Kuid uskugem, et olen nüüd motiveeritum kui kunagi varem tegemaks algust. Jah, ma teen seda jälle! Võtan suure eesmärgi, et samm-sammult õnnestumise teel astuda. Ma usun, et kõik sõltub minust endast ja ma tahan taas võita iseend. Ma tahan jõuda finišisse medal kaelas ja naeratus näos.

Olen uueks eesmärgiks valinud 28. septembril Stockholmis toimuva maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti. Ühelt poolt on see turvaline valik, sest tegemist on mu lemmikala - jooksmisega, kuid teisalt pole minu tugevuseks kõrgel pulsil pikalt jooksmine. Samuti pole vahelduv maastik siiani lemmik olnud, aga õppida armastama midagi uut, on samuti väljakutseks. Distantsiks saab olema 30 km.

Minu suurimaks abiliseks, nõustajaks saab juba varasemate jooksutreeningute juurest tuttav Margus Pirksaar. Tema treeningplaanid saavad olema aluseks mu päevakava korraldusel. Nii palju kui saan, püüan jõuda ka tema trennidesse, et kinnistada tehnikat ja saada pidevalt osa Marguse innustusvõimest.

Hea uudis on, et ma ei tee täna oma esimesi samme, et Lidingöloppetil õnnestuda, vaid olen aktiivselt jooksurajal nüüdseks olnud nädalaid. Aitäh Heditile, kellega senised kilomeetrid on läbitud. Koos jooksmine tähendab, et trenn toimub olenemata ilmast ja tujust, sest teine on minuga arvestanud. Lisaks mööduvad kilomeetrid palju toredamalt, kui üksi treenides - kogu päev saab lahti harutatud üheskoos.

Hooaeg on avatud, et 28. septembril õnnestuda. Tähelepanu, valmis olla, läks!