Barcelona maraton TEHTUD!

Sel korral ma valmistumisest küll ei kirjutanud, kuid maratonist teen väikese kande siiski. 

Treeningud kulgesid hästi ja mulle tundus, et viimasest New Yorgi maratonist olen piisavalt taastunud. Tervis püsis üleootuste hea ja paljuski panin selle tervisliku toidu ning piisava liikumise arvele. Aasta esimesel päeval loobusin veel ka valgest suhkrust. Esimest korda elus suutsin lubadust pidada ning jäädagi suhkruvabaks. Eks näha kauaks, kuid hetkel pole plaani suhkrusõltuvuse küüsi tagasi langeda. Mõju on muide imeline.

Aga siis, veebruari lõpus hankisin endale korraliku viiruse. Palavik, hingemattev köha, kohutav nohu. Püsisin kodus, kui eeskujulik haige kunagi ja arvake ära - jäin vaid haigemaks. Vaimselt oli kõige keerulisem, sest tundus tõesti, et sel korral on kõik õigesti tehtud ning haigeks jäämisele ei leidunud ühtki mõistlikku põhjust. Igal juhul oli maratonini jäänud napp kolm nädalat ja sel ajal ma trenni teha mõistagi ei saanud. Viimasel nädalal enne maratoni käisin paaril pooletunnisel ringil aga ei muud. Peagi selgus kõigele lisaks, et ka vereproov pole mul korras. Rauaga on mul alati probleeme olnud, kuid sel korral sain lausa aneemia diagnoosi. Raud veres 90 (ref väärtus 120-130), ferritiin 3,7 (ref väärtus 150-250). Aasta aastalt on olukord hullemaks läinud. Arst jagas minuga viimaste loengute materjale, tegi kõikvõimalikke uuringuid, et välistada haigusi, kasvajaid ja muud. Ei midagi uut ei selgunud. Ikka toitumine - viimaste aastate pigem taimetoitlus on jälje jätnud. Mulle üllatuseks avastasin, et peedist ja maasikatest raua ammutamine on täielik müüt. Võtsin kasutusele kõige kõrgema sisaldusega rauapreparaadid ning iga päev tuli süüa 50g seamaksa. Maailma rõvedaim toit, peale peki. Esimesed korrad sõin seda võideldes okserefleksiga. Oleksin valmis olnud maratoni ära jätma, kuid aneemia tõttu tekkinud väsimus, motivatsioonipuudus, jõuetus ning mäluprobleemid sundisid probleemiga tegelema nüüd ja kohe. Hea uudis on, et kõikvõimalike vereproovide ning uuringute tulemusena selgus, et üldiselt on mu tervis parem, kui kunagi varem. Kui saaks veel ka raua korda, võiksin kindel olla, et viimaste aastate tervislik eluviis on mu elu parim valik olnud. 

Barcelonasse kohale jõudes oli küll veel köha, aga siiralt uskusin, et sealne päike ja soodsad ilmaolud teevad mu paari päevaga korda. Pealegi oli vähemalt ühel reisikaaslasel - Maxil veel hullem. Tundus, et veel päev enne maratoni oli tal palavik lausa. Kõiges muus sai tehtud nii palju vigu, et võiksin vabalt välja anda raamatu: “Mida mitte teha enne maratoni. Isikliku kogemuse baasil”. Esiteks sai end liiga palju väsitatud, kui olime linnale tiiru peale tegemas. Valede jalanõude tõttu kindlustasin endale eriti ebameeldivad villid mõlemale jalale. Laadimisega läksime liiale.  Sõime, sõime ja veel kord sõime. Öö enne maratoni püüdsime küll jalutada, et veidigi ülesöömise tunnet leevendada, aga ei aidanud enam seegi. Magamata öö olin kindlustanud endale oma enda lollustega. 

Stardihommik jõudis kätte kiiremini, kui valmis olin. Seal samas kohtusin veel Jane ja Janisega, kellele tänu ma tõttöelda Barcelona maratonile endale kirja panin. Just seal New Yorgis nad reklaamisid seda kui kõige lihtsamat maratoni üldse. Absoluutselt lauge rada, ilusad vaated, hea kliima. Mõned minutid enne starti selgus, et kuni 15nda kilomeetrini on siiski pidevalt tõusev rada ja siis veel 33nda kanti on tõus ja lõpus paar kilomeetrit tõus jne. Olin šokis, aga kus ma nüüd enam põgenen, kui juba kohale tuldud ja numbergi rinda sätitud. 

Start läks. Ilm püsis soe - ca 15-17 kraadi, vahelduva pilvisusega. Vaated ilusad nagu lubatud. Energiat jagus, kuid juua tuli igas punktis ja palju. Peagi hakkas palav, siis ootamatult külm. Jooksin üksinda esialgu. Seda rõõmsam oli kohata raja ääres Eesti meest, kes hõikas: “30 kilomeetrit veel minna!”. See mõte tundus hetkel valus, kuigi hea enesetunne püsis, tempo oli üleootuste hea. Seda kõike kuni poolmaratonini. Siis kohtasin reisikaaslast Reelikat, kes oma esimesel maratonil jooksmas. Võtsin kõrvale. Üht naerusuist Eesti jooksupoissi nägime veel ka. Joogi- ja toidupunkte oli piisavalt. Jõin, sõin igaühes. Pärast poolmaratoni sai aga jõud otsa kui lõigatult. Järsku paistetas kurk üles ja köhahood ei andnud asu. Ma ei mõistnud, kas oli tekkinud allergiline reaktsioon pähklitest, mida just äsja olin toidupunktist haaranud või oli hoopiski tervis ootamatult halvenenud. Jõud rauges 30ndal lõplikult. Soovitasin Reelikal edasi joosta, sest suur tüdruk peab ise hakkama saama. Esimest korda elus mõtlesin, et õigem oleks jooks pooleli jätta ja mitte kangelast mängida. Seejärel tabasin end mõttelt - aga kuhu ma lähen? Pole aimugi, kus asub me korter, kõik mu vajalikud isiklikud tarbed on finišhis ning telefoni ka kaasas pole. Pääsu pole, jooksen vahelduvalt kõndimisega lõpuni, sest pääsu pole. 35ndal tundus, et isegi kui kõnnin kogu teekonna lõppu, jõuan ikka pärale. Siis kohtusin Fernandoga - kohalik šarmant, kes otsustas võtku mis võtab mu tähelepanu võita. Ise vatrates vahetpidamata. Ma püüdsin vaid selgeks teha, et hispaania keelest ma sõnagi aru ei saa. Fernando jutt ei raugenud. Peagi võttis ta välja kaamera ja pildistas mind igalt küljelt - üksi, endaga koos ja trumfikaaregagi. Pärast pikemat jutuvada ei andnud talle rahu ja kutsus sõbra tõlkima. Üleväsinud sõber siis ütles kõige olulisema: “Fernando tuleb Tallinna maratoni jooksma!”. Hästi. Ma ei viitsinud rääkida, püüdsin vaid viisakas olla. Lõpp tuli kiiremini, kui uskusin. Spurt läks käima 40ndast kilomeetrist. Max veel karjus raja ääres: “Ära nüüd mõtle, pane juurde!”. Ta ei teadnud, mis seisundis olin. Nutsin kui titt, vaimselt olin läbi, pettunud ja kurb. Kaela pandud medalit ei olnud ma sel korral välja teeninud. Köhahood ei andnud võimalust hinge tõmmata. 

Veel üks punkt juures mu uues raamatus: haigena jooksma ei minda. Samas Max, kes oli viimased päevad haigemgi, jooksis hea tundega hea maratoni. Päevad ei ole õed. Inimesed on erinevad. Ilmselt läheb veel mitmeid maratone, et õppida oma keha ja tervist täielikult tundma.

 

Kuhu edasi? 
Alustuseks püüan päriselt terveks saada. Päikesereis aitab sellele kaasa. Seejärel jätkub ravi, et ka hemoglobiininäitajad korda saada. Arsti prognoosi järgi kulub selleks 4-6 kuud. 
Ja siis ehk taas mõni maraton, sest Barcelona medali sain ma avansina kaela. Oi kuidas kripeldab. 

New Yorgi maraton TEHTUD!

Vabanda, et aeg on kulunud, aga New York elab teises rütmis, kui kogu ülejäänud maailm. Veelgi enam presidendivalimiste ajal. Seega pole olnud ülemäära aega magadagi, rääkimata muust. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.


Pöörasesse NYC-sse jõudes ootas mind ees alustuseks tutvumine eestlastega, kel kõigil oli ees see sama hullumeelne eesmärk - läbida New Yorgi maraton. Teadsin, et tuba jagan Lea-nimelise naisterahvaga. Kohe temaga kohtudes mõistsime, et oleme ühel lainel ning juttu jätkub meil kahel kauemaks. Jahvatasin kohemaid oma kolmest tehtud maratonikogemusest, aga siis, kui Lea omadest kümnetest hakkas rääkima, tundus mõistlik targemat ja kogenenumat kuulata. Mis vanuses ning vormis pealgi! Wow! No tegelikult oli enamus eestlastest, kes kohale tulnud, jooksnud varem nii umbes 16 või 37 ning enamgi maratoni, ühes ja teises maailm otsas. Kusjuures enamus neist avastanud enese jaoks jooksmise alles neljakümnendates - mitmed kaotanud jookmise läbi paarkümmend kilo ning läbivad nüüd maratone kui tõelised sportlased. Väga innustav seltskond! Rohkem ma oma hädisest kolmest joostud maratonist väga kellelegi ei maininud, kuigi ega keegi ka ei kritiseeriks. Teate, sportlased on maailma sõbralikumad ning positiivsemad inimesed. Teineteist veel ka ääretult toetavad. See sai selgeks kohe pärast saabumist ette võetud viimases ühistreeningus otse Hudsoni kaldal. Margus Pirksaare juhtimisel sai tehtud soojendusjooks, jooksuharjutused, lahtijooksud jne. Tunnijagu ja mis seal salata ma tundsin, et sellest piisaski, kuigi suurem etteaste ootas siiski alles ees. 

Väiksemas kambas lubasime endale seejärel eriti suured ja rammusad pastad otse hotelli lähedal asunud restoranis, kuigi mina olin tegelikult pasta peal elanud viimased kaks nädalat, sest Margus ütles, et süsivesikud ennekõike ning kaks nädalat enne maratoni ei ladestu midagi. Pärast pastat ja väikest sotsialiseerumisringi kukkusin voodisse, sest ajavahe tegi oma töö ja tõtt-öelda oli isegi hea, et aklimatiseerimist polnud veel toimunud. Lootsin, et see annab maratoni päeval väikese eelduse.

Suurel päeval ärkasin veidi pärast kella 4 hommikul. Hullumeelsus, aga tervislikud kaheksa tundi olid magatud ning pealegi ootas buss meid juba 5.45 maja ees, et viia maratoni starti valmis. Hommikusöögiks olid kaasas vastavalt soovile kaerahelbepuder ning tatar ja veel üht-koma-teist. Kella seitsme paiku olime stardialal ja alustuseks tuli läbida turvakontroll, justkui oleksime lennujaama sattunud. See kõik vajalik turvalisust silmas pidades. Seejärel sai haarata vastavalt soovile banaani, kohvi-teed ning isegi Donkin Donats–i üsna veidraid, aga see-eest sooje mütse. Uskumatu rahvamass oli juba ootamas meid ees, veel uskumatu on seal täiesti juhuslikult Raoald Johansoni kohata, kuigi tema viibimine maratonil. Võtsime kena ühisplatsi eestlastega otse heintel, kuhu maandusime hõbedaste kiledega, et oodata oma starti. Kel tuli oodata paar tundi, kellel lausa neli tundi - vastavalt oma stardigrupile. Ootajad sõid nagu ees oleks maraton, jõid, manustasid soolatablette ja mõni lausa magas. Mina olin samuti nelja tunni seas ja see tähendas starti kell 11 alles ning üheskoos Krista ja Erkkiga. Kristaga seostub nüüd ja alati üks mu lemmik maratonilugusid. Nimelt tuli ta NY-i rohkem kui reisifirma esindaja ja tööle, kuid ometi küpses tal peas plaan, et ehk võiks temagi justkui muuhulgas joosta maratoni nagu see oleks väike pagarikojast läbi astumine või muu säärane. Isegi ta mees ei teadnud, et naine ühes teise 58 000 inimesega maratonil stardib. 

Riburadapidi asusid eestlased starti ja meil tuli päikese käes küpseda kõige kauem. Ometi lendas aeg kui linnutiivul ka meie jaoks ning peagi saime seljast visata oma sooja dressi, mis spetsiaalselt kohapeal annetamiseks mõeldud oli. Nüüd venis algus omakorda kui tatt, kuigi kell näitas juba 11, siis liikumine oli vaevaline ja kulus veel paarkümmend minutit enne, kui saime sörkima hakata. Minul isiklikult kulus aeg filmisele, sest plaan oli, et materjali viin koju. Esialgu olin ma entusiastlik operaator, kes filmis ühes ja teises suunas, liikumises ja peatudes. Sillal ronisin kõrgeimasse punkti, mis võimalik, et võimalikult palju olulist filmilindile püüda. Uskumatult võimas energia oli sel rajal üheskoos kõigi nende inimestega ja peagi veel pealtvaatajate sekka jõudes, muutus veelgi ennastunustavaks. Rahvas juubeldas, kuidas jõudis, laulis ja tantsis, justkui oleks käimas aasta suurim tänavafestival. Kusjuures lisaks olid bändid esinemas umbes nii iga nurga peal. Joogipunktid jumal tänatud igal miilil, sest kuigi tuul oli arvestatav ja kahjuks suurem enamus rajast vastu, siis esimesed tunnid kõrvetas päike korralikult, mis tähendas, et vesi on hädavajalik tarbida igas punktis. Ma võtsin enamasti lausa kaks topsi, vahel kolm.

Umbes nii 13 kilomeetri kanti teadsin, et mu hea sõber Kalle koos Gerdiga on ootamas ees, otse Bergen streeti alguses. Uskumatu, et selline mõnekümne sekundiline kohtumine maratonirajal mõjub kui tõeline boost, mis annab jõudu veel vähemalt kümneks kilomeetriks. Kuigi veel oli enesetunne ideaalne ning jätkuvalt tundus mulle, et operaatorina pole ma päris lootusetu. Just pärast poolmaratoni ootas ees tõus - kes teab, mitmes taas, kuid jälle pikk ning raske tõus, mis väsitas sel hetkel ikka päris korralikult. 

Vaikselt hakkas see rahvamass mulle enam mitte nii meeldima ja tänavadki polnud enam lemmikute seas. Ma ise olin samuti ebameeldivuse kehastus iseenda jakos, kui aus olla. Olin jõudnud punkti, kus väsimus hakkas võimust saama, kuigi kinnitasin endale järjepidevalt, et see enneolematult äge maratonirada on peagi seljataga ning ma ei tea kunagi, kas üldse veel NY-i jooksma satun, seega peaksin pigem nautima hetke, mis veel käsil. Filmimine vajus ära ja enam ei filminud ma eest ja tagant, vaid pigem jooksu pealt ja võimalikult kiiresti, sest rääkimine väsitas veelgi. Kõlab ehk võimatuna, aga mul ei olnud enam justkui midagi öelda. Eriti pärast 35. kilomeetrit, kuigi püüdsin enam keskenduda miilidele. 

Central parki sisenedes teadsin, et viimased miilid on vaid jäänud ja kuigi see iseenest ei lohutanud, siis energiat tundus nüüd kuidagi leiduvat piisavalt, et aina joosta ja taas muidugi ka filmida. Enne lõppu jõudsin veel otsida koridoris asunud lipureast Eesti lippu, kuid kahjuks ei silmanud teise 132 riigi seas. Just nii palju erinevate rahvuste esindajaid oli jooksmas selleaastasel jooksul. 
Finišh tuli kätte kuidagi nii ootamatult, et mulle tundus, et ma jõudnuks isegi veel joosta. Kohe kui medalid käes, juhatati meid edasi ja edasi, et finišhikoridori ei jääks ometi keegi passima, sest uued jooksjad olid aina peale tulemas. Pärale jõudes olin saanud kaks sms-i. Üks neist treenerilt, kes väitis oma asukoha olema kohe seal lähedal ja teine Seitsmeste uudiste reporterilt, kes kirjutas mulle teadmata tänavatest. Mulle tundus, et käin kähku ühest ja siis teisest kohast läbi, aga ainuüksi maratoni alalt välja pääsemiseks kulus nii umbes 45 minutit ja siis veel paarkümmend, et uudiste meeskonnani jõuda. Siiani jääb mõistatuseks, kuidas ma nad üldse leidsin, sest väljapääse oli mitu ja orienteerumine on mu kõige nõrgem külg. Samas mõjus taastumisele need mõned kilomeetrid kõndimist ideaalselt. 

Igal juhul oli sinna jõudes mul juba nii külm, et operaatoril hakkas mind värisemas nähes kahju ja nii laenas ta oma riided selga. Intervjuud tehtud, liikusime üheskoos Marguse juurde, kus ootasid mind ees teiste pool mulle jäetud soojad riided. Olin ääretult liigutatud ja tänulik. Kusjuures Margus ootas mind seal metroo nurgal juba viiendat tundi, sest on lubanud, et kõik oma jooksjad ootab alati ära. Sellega seoses, pluss kogu ülejäänud pühendumus ja lõputu toetamine, teen ettepaneku nimetada just Margus Pirksaar aasta treeneriks. Arvake ära, Krista, salamaratonijooksja, ootasime veel ka ühiselt ära ja see tähendas, et kõik, kes meist starti asusid, ka jooksu lõpetasid. Kuigi isegi Margus tunnistas, et kuigi mõned kümned maratonid on seljataga, siis just ilmaolud ning New Yorgi rada tegid jooksu nii piisavalt raskeks, et temagi kaalus vähemalt korra kõndima hakkamist. 

Nii hea pole mu enesetunne veel kunagi pärast maratoni olnud ja ka lihaste olukord järgmistel päevasel, sest kuigi kükke päris vabatahtlikult ei teeks ning pikkadest treppidest ei kõnniks, siis vahel harva andsid lihased oma olemasolust märku. Ehk olid need need suurepärased Zeropoint maratonijärgsed põlvikud ning kompresspüksid? Igal juhul on elu neljas maraton tehtud. Aeg midagi 4:58 ja pool tundi filmimaterjali, millest peagi loodan meeleoluka video kokku saada. Emotsioone jagub veel pikemaks ajaks ning ka naeratus ei taha veel kuhugi kaduda. Maratonilt sain kaasa veel tubli portsu uusi ja toredaid tuttavaid.

Viimaks, aitäh parim treener, keda endale soovida - Margus Pirksaar!
Aitäh mu armas Jan, kes Sa omal moel mind oled innustanud. Suured tänud kogu teie imelisele perekonnale.
Tänud suurepärasele seltskonnale New Yorgis!
Kalle ja Gert seismast tunde ning ootamas mind - olite asendamatud neil hetkedel.
Tänud Nike, mul on olnud au. 
Kõik teised, kellele valmistumise vältel toetusin. 
Ma ei tea veel kus ja milla, kuid tunnen, et jooksmiseta ma enam ei saa. Niisiis, maratonini!

Nädal maratonini. Matkamise rõõm!

 Vaid nädal on jäänud unistuste maratonini, mille eel olen kuid treeninud ja oma vaimu valmis seadunud. Viimaste nädalate treeningkava näeb ette pigem vaid lühikesi treeninguid. Toitumises on aluseks süsivesikutega liialdamine ning vedeliku tihe tarbimine, eelistatud on mineraalvesi. Isiklikust maitse-eelistusest tulenevalt olen lisaks tarbimas suures koguses värsket õunamahla, mida ema mulle agaralt linna kaasa alati pakib.

Viimane nädalavahetus Eestimaal oli ammu planeeritud matkamise tähe all mööda saata. Matkaklubi esimees Sikk nimetas seda lausa sügiseseks ekspeditsiooniks Võrumaal. Kohale jõudsime juba neljapäeva hilisõhul ja kuigi läbi tohutu vihmasaju, siis säilis lootus: ehk on homme ilmaga paremad lood. Siis oli vaid veidi aega, et lõkke ääres istuda ning seejärel magama - kes kuhu. Ultramaratoonar otse meistrivõistlustelt Heleen valis autos ööbimise, sest tervis olla jooksu järel mitte just liiga hea. Kes soovis, said telki unelema ning kes soovisid, need koopasse, mille asukohad on sama hästi hoitud saladus, kui lehmakommi retsept. Valisin viimase ühes väiksema kamba rahvaga ja vajusin unne enne, kui ööjutt seal salapaigas lõppes. Tõsi, öötunde veetsin üleval nii mõnegi, sest hoolimata lähedal asuvatest soojadest keredest hakkas mul taas põrgukülm. Otsustasin sel samal öötunnil, et ma ei usu poodnikku järgmise magamiskoti ostmisel, vaid lähen ja ostan reaalselt kõigekõige soojema, mis olemas on. Aga sel korral tuli unetus taas ära kannatada.

Hommiku koites tundus, et oleme ikka tõesti liiga agarad, sest keegi teine veel ei liigutanud sõrmegi, mis sest, et matkajuht lubas stardiajaks kell 8 hommikul, et jõudmine Eestimaa vanimale pidevalt tegutsenud
Lindora laadale oleks õigeaegne. Ilmajumal polnud ka täna meie poolt. Vihma ladistas, sooja polnud ülemäära palju, aga matkamiselusti ei saa ilm ometi vähendada. Pealegi pole olemas halba ilma matkamiseks, on valed riided. Vihmakeebid olid täna kahtlemata omal kohal.

Alar lubas, et distantsid on sel korral imeväikesed. Mu treener Margus soovitas matkal end siiski eriti sääsata. Esimeseks matkapäevaks pakkus Alar, et nii umbes 7 kilomeetrit imelist matkarada ootab ees. Aga tegelikult ma ei tea, kust ta neid numbreid võtab, sest Lindorale jõudes oli täis tiksunud ligi 15 km. Seda rõõmsam oli kohale jõuda, kuigi osad kauplejad olid kehva ilma tõttu müügiplatse juba kokku pakkimas. Mulgiputru saime siiski ning kes mida veel ostlema läks. Mina haarasin lätlase käest lehmakommid, mille maik ei lähe ilmselt kunagi meelest. Pealegi on vahelduseks tore süüa magusat ilma igasuguse süümepiinata, sest Margus ütles: kõik kulutad maratonil ära!

Edasi viis laadalt tee toredate Võrumaale kolinud noorte vastostetud tallu. Esialgne plaan magada aida all muutus sujuvalt, sest ilm oli ikka veel tatine ning külm. Nii juhtus, et peagi oli pidu püsti maja esimeses remonditud toas. Mu ema kaasa pakitud šarlote kook pole peaaegu kunagi nii hea maitsenud. Aga koogi söömisega minu pidu piirduski - nii on see tegelikult viimased nädalad, laias laastus kuud olnud. Kuidagi ei suuda pidutseda, joosta ja olla veel muuski mõttes tegus. Nii püüdsin ma peagi pärast sisukaid vestlusi ühe ja teisega end magama sättida. Aga ei, ka kõrvaklappidest polnud sel korral kasu. Viimaks hakkas mu armas Teele muretsema ning orgunnis maja teise nurka mulle põrandale koha - kusjuures otse ahju vastu. Sest selleks hetkeks tundsin, et olen end veidi külmetanud ja nii lootust magada eriti soojas ja taastada immuunsüsteem. Kuigi päris maga ei saanud, siis natuke on alati parem, kui mitte midagi.

Hommik koitis, siis oli teada, et matk jätkub mööda Siku isiklikku salarada, mida ametlikuks matkarajaks rajada ei õnnestu. Tegelikult olen mõni aasta tagasi seal juba ka matkanud, kuigi aastaaeg oli siis teine. Distants jäi kaheteist kilomeetri kanti, aga tõepoolest möödus toredas vahelduses ning lõppes Ürgoru kämpingutes, kus suitsusaun oli juba kuum. Vihmaga olime selleks hetkeks peaaaegu juba harjunud, kuigi korraks end näidanud päike tegi eriliselt rõõmsaks. Mina otsustasin sel hetkel, et kuigi võiks veel lühikese pühapäevase jalutuse kaasa teha, siis mu parima sõbra naise juubel Anne Veskiga on siiski väärt sõitu tagasi Tallinna. Pealegi sain sel viisil ühe lisapäeva pühapäeva näol, et otsida valmis vana pass USA viisaga, mõelda läbi jooksuriietus ning mis peamine, end välja puhata.

Maratoniks valmis

Ma ei ole jooksjaks sündinud. Tegelikult puudub isegi eelsoodumus, kuigi mu vanemad on sportlased. Siiski kukkusin kändudest kaugele ja mis seal salata, kehalise kasvatuse tundi olen vihanud kogu oma teadliku elu. Jooksmist kohe erilise raevuga. Ometi olen nüüd valmistumas oma elu neljandaks jooksumaratoniks. Võib-olla siis on võimelised jooksma ka need, kellele seda võimet antud pole? Ehk sõltub edu pühendumisest ja tööst? Usun, et minu õnnestumise taga on kindlasti ka üks mu lemmiktreenereid - Margus Pirksaar. Vahet ei ole, mitu kuud olen taas haige olnud ja kui lootusetu mu seis üldiselt pole, siis Marguses leidub alati usku ja positiivset mõtlemist. Ehk ka seetõttu usun, et maratoni õnnestumine sõltubki ennekõike vaimsest valmisolekust, sest füüsiliselt oleme selleks enamus terveid inimesi võimelised.

Täna, täpselt kolm nädalat enne maratoni, nägi treeningkava ette viimase pika treeningu. Kavas oli kirjas 2.45 tundi, kuid otsustasin juba ärgates, et teen 3 tundi jooksu. Number kolm meeldib mulle lihtsalt rohkem. Pealegi ei ole mul ülemäära tihti võimalik päris metsas joosta, kuid täna taas Jõgevamaa kodus see võimalus mul avanes.

Ettevalmistused olid sellised, et mu ema viis ühe joogipudeli ühte metsanurka (isevalmistatud vitamiinipommist õunamahl) ja isa teise pudeli värskaga teise paika. Sest kuigi ma tavaliselt trenni ajal ei joo, siis täna tundus hädavajalik. Start läks. Kõik oli imeline - metsalõhn, linnulaul ja enesetunne ka. Olin võtnud eesmärgiks joosta kolme tunniga 30 kilomeetrit.

Ema peidetud õunamahlani jõudnuna tahtnuks juua kõik, aga ei saanud. Mõistsin, et tagasitee jaoks on vaja osa säilitada. Pealegi ei olnud kaugel isa peidukas värskaga. Mul on tõepoolest imelised vanemad, mõtlesin sel hetkel, kui end kui kaevul tabasin. Aeg lendas kui linnutiivul, kuid ometi tundus, et kõik vajalikud mõtted said täna selgeks mõeldud. Jooksin ühe raja lõppu ning poolele teele tagasi, seejärel mööda Ähijärve-Peraküla matkarada Põltsamaa poole edasi. Jõudsin radadeni, kus ma veel mitte kunagi käinud pole. Ka matkarada on seal kandis päris uus. Jooks kulges täielikus vaikuses, milles on nii lihtne rõõmustada imepisikeste asjade üle. Jooksin täpselt selle matkatee sildini, kus oli kirjas Ähijärve 500, seejärel tundus, et on aeg ümber pöörata ja kodu poole tagasi lipata. Ma ei oska tempot hinnata, kuid usun, et suutsin seda enam-vähem ühtlasena hoida. Viimased tilgad pudelite põhjas tundusid päästvat mu elu. Viimane pooltund sain joosta kõige tuttavamal rajal, kuid veidi tundsin vaimset väsimus. Siis mõtlesin Pirksaarele ja ennekõike, et kui tänulik ma olen, et ta minusugusest lootusetust on äratanud pisikese lootuse. Hindan seda väga. Kilomeetripostid jäid aina seljataha ja olingi koduõuel, kus ees ootamas mu fantastiline Panter, kes ei jäta iial kasutamata võimalust ronida mööda mind õlale. Temaga koos tegin lühikese taastava jalutuskäigu otsa, venitusharjutused lisaks ja järgnenud saun ei ole peaaegu mitte kunagi nii hea tundunud, kui täna pärast 30-kilomeetrist metsajooksu.

Aitäh universum. Ma olen valmis maratoniks. Vaimselt ja füüsiliselt ka. Kassi peal ei ole, kuigi pildimaterjal võib vastupidise mulje jätta.

Õõvastav metsajooks

"Kas sa tahad kuuli saada vä?" küsib minult Jõgeva jahiseltsi liige, kui olen oma pühapäevasel pikal jooksudistantsil otse kodumetsas Kuristal. Seda sama metsarada mööda jookseb ühtlasi Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada, mille RMK paar aastat tagasi lõi. Tegemist on riigimetsaga, mis on rahva omand ning ühtlasi piirneb seal samas mu isa metsaga. Sellel rajal on eriti nädalavahetuseti teisigi liikujaid, tänagi olid mehed metsa tegemas. Ehmatasin jahimehe lause peale, sest ei teadnud, kas tegemist on ähvarduse või hoiatusega. Seejärel kamandab ta mind metsa äärde maha istuma ja ootama, kuniks tapatalgud on läbi. Olen higist leemendamas ja mõistan, et ei soovi seal haigeks jäämiseni külmetada ning ammugi tapmisest osa saada. Kuulid vihisevad, kuid otsustan edasi joosta ja mõtlen hirmuga, et kas üsna lähedal asuvad majapidamised on ikka teadlikud võimalusest täna siin samas surma saada? Või teised külaelanikud, kes aega-ajalt metsas näiteks oma koertega jalutavad?

Jahimees väitis, et jahipidamine toimub veel 30 minutit, seetõttu julgen kolmveerand tundi hiljem raja lõppu jõudes ümber pöörata ja kodu poole tagasi seda sama rada pidi joosta, sest tänane kava nägi ette 2,15 tundi jooksu. Aga ei, kuulid vihisevad jätkuvalt ning kamp on liikunud külale lähemalegi, endiselt ametlikul matkarajal. Jahimehe sõnul ühtlasi ka ametlikul jahialal. Mõistan, et Eestimaa on väike ja kuidagimoodi peame me metsa ära mahtuma - olgu siis matkarada või mitte, aga kuidas saab olla, et hoiatavaid silte ega muud taolist ei leidu? Kuidas saab olla, et matkarajal asub samas ka ametlik jahiala, kus praegusel ajal käib kõmmutamine kuuldavasti igal nädalavahtusel? Ühelt poolt kutsume üles rahvast viibima enam metsas ja RMK omakorda näeb vaeva, et tuua välisturiste meie matkaradadele, kes ilmselt ka õudsemas unenäos ei oska ette näha võimalust, et meie imeliste metsade vahel võib nende elu põdrale mõeldud kuuli läbi lõppeda. Või ehk on kusagil info üleval, mil ei tohi rada jooksjad ega matkajad kasutada?

Ahjaa, jooks ise oli super. Ette antud aja jooksul läbisin 23,8 kilomeetrit ja enesetunne on sama hea, kui pärast pooltmaratoni paar nädalat tagasi. Ja jahimeestele teadmiseks, siis sel samal hetkel, kui üks teist mind kuuliga ähvardas või hoiatas, lippas üks imeilus põder meeste seljatagant läbi. "Põgene, vaba laps," mõtlesin sel hetkel, sest ajujahist pole ma kunagi head arvanud. Olge mehed ja tapke mees-looma vastu siis vähemalt.

Kuu maratonini. Kõige kriitilisemad nädalad

Poolmaratoni eufooria on nüüdseks möödunud ja kuigi päris terveks ma suurepärase jooksu järel ei saanud, siis haigemaks ka ei jäänud. Küll aga võtsin nädalaks aja maha, sõitsin tööreisile Saksamaale ning hoidusin trennist sootuks. Samuti ma sõin iga päev ingverijuurt mee ning laimimahlaga ja kasutasin postiivse mõtlemise võlujõudu. Ehk seetõttu ma viimaks tõve ka võitsin ning juba nädal pärast poolmaratoni, alustasin vaikselt jooksutrennidega. Peagi andis Margus ette kava, mis sisaldas nädalavahetuseks pikki treeninguid ja nädala sees veidi lühemaid. Endiselt viis korda nädalas. 

Alates sellest nädalast planeerisin jooksutrennid hommikusse aega, sest pärast tööd olen tihti kas liiga väsinud või on väljas juba nii pime, et ei julge üksi tänavaid mööda lipata. Eriti imelik oli joosta reedeõhtuti, sest päriselt ka - ma kohtasin enamasti vaid õlupudeliga ringi taaruvaid inimesi, ise muretsedes, et pipragaas jäi jälle maha. 

Varahommikul linnaga ärkamise rütmis joosta on aga kuidagi eriti innustav, maandav ja kaasahaarav! Ühel hommikul, mil ette oli antud 1 h ja 30 minutiline treening, jooksin Kalamajast Koplisse, Koplist Paljassaarde, Paljassaarest Pelgulinna ja tagasi koju. Vahel on lausa tunne, et enne saavad tänavad otsa, kui mina oma aja täis. Aga mis võrratu tunne on pärast jooksu! Ma ei suuda siiani mõista, kuidas olen suutnud oma elu esimesed ligi 25 aastat ilma jooksmiseta elada.

Täna sain kätte järjekordse treeningkava ja see on kõige olulisem kogu treeningperioodi jooksul, kirjutas mulle täna Margus Pirksaar. Tegelikult sellest kolmest nädalast sõltubki minu maraton. Margus lisas veel, et A&O on toitumine ning uni, treeningute tegemise kõrvalt!

Niisiis, head sõbrad, ma armastan teid väga, aga veiniõhtud jäävad jätkuvalt vahele. Ja sünnipäevadele jõuan ka alles hilistel tundidel vaid korraks. Aga kui keegi soovib jooksuringile kaasa tulla, siis palun tulge. Olge terved, sest see on ainus mis loeb.

Tallinna poolmaraton TEHTUD!

Päris mitu päeva tagasi ärkasin valusa kurgu, tatise nina ja veidi kehva olemisega. Hoidsin küll mõtted positiivsed, kuid päev-päevalt läks olemine kehvemaks. Sel korral ma tõesti ei mõista, miks on immuunsüsteem langenud, sest toitunud olen tervislikult, jooksnud mõõdukalt ning maganud piisavalt. Aga alati ei olegi vaja kõigest aru saada ja vaimust vaesed olla üldsegi õndsad.

Juba reedeks oli olemine piisavalt tõbine, et helistasin Pirksaarele nõu pidamiseks. Ütlesin otse, et mul on juba ainuüksi vaimu tarvis vaja poolmaraton just pühapäeval läbida. Tema aga tuletas meelde asju, mis nii lihtsad, aga ometi õigetel hetkedel kipuvad ununema - rohkelt C-vitamiini, mineraalvett! Kuni pühapäevani jäägu trennid vahele. Tegin kõik, mis treener soovitas ja lisaks sõin kolm korda päevas purustatud ingverijuure-mee ja laimimahla möksi. Magama läksin veelgi varem.

Pühapäeva hommikul olin ikka väga kahevahel. Kas teen endale ehk liiga? Tõttöelda ei ole ma kunagi varem võistluse starti tõbisena läinud, ehk ka tänu sellele ei ole ma kunagi ühtki võistlust olnud sunnitud katkestama. Igal juhul olid tossud juba jalas, kui ma ikka veel poolt ja vastu hääli kaalusin, siis aga vaatasin ära Rannamäe viimase intevjuu ja mõtlesin endamisi: "Ma lähen, tema mälestuseks ma lähen!". Võistlusmaterjale kätte saade kohtasin veel Ain-Alar Juhansoni, kellelt igaks juhuks nõu küsisin ja temagi ütles: "Alusta rahulikult, hoia tempot ja võimalusi on kaks - kas võistluse järel päris haigeks või hoopiski terveks!".

Mu hea sõber Imre tuli starti, et mind toetada. Kui aus olla, siis veel stardijoonelt olnuks ma võimeline ümber mõtlema, aga teadsin, et Imre ei lase enam mul minna. Inspekteerides leidis ta kohe stardis, et taas olen jooksu eel teinud mitmeid vigasid. Esiteks olid mul jalas tutikad tossud, siiski väga ilusad Nike omad. Geele polnud ühtki kaasas ja tõbine pealegi. Seda ta muidugi ei märganud, et soenguga nägin täna palju vaeva, sest jooks - see on ikka tõeline pidu. Leppisime kokku ühtse tempo, mida hoiame jooksu vältel. 7min kilomeeter, aga no tegelik kujunes muidugi kiiremaks. Esialgu tundus kuidagi liiga palju naeru ja lusti, endamisi kalkuleerides kartsin, et see head ei tõota. Ometi möödusid kilomeetripostid iseenesest. Olin veidi üleriietunud, aga teadsin, et kergemas rõivas olnuks külmetumisoht liiga suur. Jõin ja sõin igas punktis. Esiteks, sest lõõmava päikese käes ning veidi palavikulisena on vedelikukadu suur ja söömine oli oluline, et hoida energiataset.

Kolmandik poolmaratonist oli nüüdseks seljataha jäänud. Eriti meeldis mulle Pirita teeäärne rada, meri ja kõik sealne on alati mulle turvaliselt hea olnud. Ja siis ühtis tee vastujooksvate maratoni läbijatega. Tempo tõusis mul iseenesest ja Imre pidi mind kogu aeg tagasi hoidma. Inspireerivad on kõik need hullumeelsed inimesed ja sinna ei saa ma midagi parata, innustun iseenesest. Taas ja taas jõin ning kuigi ma jälle ei taibanud ei geele ega muud sellist kaasa võtta, siis rajal jagatava võtsin tänulikkusega vastu ja tarbisin ära ka. Korra sain Imrelt glükoositableti ka, seda tarbisin küll täitsa esimest korda ja kui algul tundus, et on okei, siis hiljem hakkas ikka vastu. Järjekordne suur viga, ära tarbi ühtki uut asja rajal!

Iga joogipunkt oli kui õnnistus ja endiselt, kõik need kaasaelavad vabatahtlikud! Te olete nende sekundite jooksul nii vajalikud ja nii abistavad! Pool sai tehtud, aga ma ei tihanud hõisata. Tundsin, et kindlasti jõuan ma lõppu ja kindlasti oli tulek õige otsus, aga kuidagi alalhoidlik olin, sest olgem ausad - elu raskeima maratoni olen jooksnud just Tallinnas ja sel samal rajal. Pealegi annan endale aru, et eufooria töötab suures plaanis mu vastu. Imrest oli ikka veel nii suur abi, sest tema ikka jälgis kella ja aega, millest mul pole aimugi. Olen alati enesetunde järgi jooksnud. Üle küsides sain teada, et tänane tempo oli ajas 6,52, mida hoidsime kogu jooksu vältel.

Kaks kolmandikku joostud ja nüüd hakkas kuidagi igav - palju selgasid sai küll kinni püütud, aga tekkis tunne, et nüüd võiks see juba läbi saada. Pealegi teadsin juba kilomeetreid tagasi, et füüsiliselt ma suudan, aga vaimselt on keerulisem. Viimased kilomeetrid ma enam ei rääkinud ka mitte. Imre tunnistas, et temalgi on veidi raske. Tal veel eilne 10 km all ja täna ei tohtinuks ta üldse joosta, seega loodan, et treener ei loe mu blogi. Vahelejäädes on kindlasti mingisugused räiged karistused varuks.

Viimased sajad meetrid ja see tõus ei meeldinud mulle üldse, kuid väike spurt sai siiski võimalikuks. Ja ma olin põrgulikult õnnelik. Nagu päriselt ja nii õnnelik! See oli kahtlemata üks mu elu parimaid jookse, kuigi ma ei tea oma eelnevate poolmaratonite aegu ega oska ka võrrelda, siis enesetunde järgi - see oli mu elu parim jooks!

Aitäh Margus Pirksaar, julgustuse eest!
Aitäh Imre, olemaks toeks kogu tänase teekonna!
Aitäh korraldajad! Mati, Renna ja Co - te olete korraldamas maailmatasemel võistlust!
Aitäh vabatahtlikud! Teil on uskumatult suur roll, ärge seda unustage!
Aitäh kaasjooksjad, te olete kõik võitjad! Olenemata medali värvist või kohast.

If you think you can do it, you can do it! Lugesin täna kellegi särgilt. New York, siit ma tulen!