KOROONAS MARATONI EI JOOKSE

Viimased kaks aastat on muu kõrval kõik maailma olulisemad maratonid ära jäänud. Nende seas ka Londoni oma. Olgugi, et Londoni maratoni peakorraldaja viimase hetkeni lootis, et 37 aastat järjest toimunud maailma maratonide sarja kuuluv jooks ära ei jää. Lootnud olen minagi ja ikka palehigis treeninud, kuni on selgunud, et lootus on olnud lollide lohutus. 

Sel korral on põhjust unistamiseks enam. Vaktsiinipassiga on saanud kõikjale reisida ja maailm näib peaaegu endine. Nädala eest Toscana päikese all igal varahommikul mäkke joostes olin uhke, et suudan. Pirksaare kava olen järginud eeskujulikult. Enam ei saa midagi valesti minna, olen veendunud. 

Sest kuni aina kasvavad koroonanäitajad isiklikult ei puuduta, näib kauge probleem. Istusin möödunud nädalalgi muretult koolitundides - väiksemates ja suuremates seltskondades. Mõni esinemine ja kohtumine lisaks. Vahel maskiga, vahel ilma - nii, kuis nõuti. 

Ühel hommikul Tartus ärgates tundsin kerget lihasvalu, häiriv nohu lisaks. Mina, kui talisupleja, usun vankumatult, et tervis on ja jääb minuga. Muidugi ei jäänud vahele ei jooks ega ujumine. Kuna viimase raames toimus ka filmimine, käisin vette ja välja mitu korda. Kraadiklaas näitas kuus kraadi, vesi Anne kanalis tundus hirmus külm ja varbad tõmbusid viimaks valust krampi. 

 

Järgmine päev oli olemine kahtlane. Lugesin statistikat - iga kolmas koroonapositiivne on vaktsineeritute seast. Arvestades, et sain oma vaktsiini varakevadel, siis selle tõhusus on langenud? Kontaktide arvukus räägib samuti minu vastu. Piisas paarist tunnist info ammutusest, kui mõistsin, et olukord on täbar ja Londoni maraton võib ka sel korral kättesaamatuks unistuseks kujuneda. 

"Pagan, äkki olen koroonas?," mõtlesin endamisi. Sisendades, et usul on suur jõud ja mõttega võib end igaüks haigeks mõelda, panin siiski testimisele aja. Ootuses veedetud ööpäev polnud mu lemmik. Aga tulemus rõõmustas piisavalt, et piin unustada. "SARS-CoV-2RNA Negatiivne" loen vastusest. 

Tänasest olen ma enesealgatuslikus karantiinis, et mitte mingil juhul enam riskida. Trenni lähen, kui enesetunne on hea. Olulisem on ammu tehtud ja ma ei jõua ära oodata, mil viimaks kõlab mu start. Olgugi, et tippu otseteed ei vii, siis nii kaua oodata, on omamoodi väsitav.  Aga võib-olla lisab väärtust juurdegi. Mõttes peitub jõud.

Londoni maratonini on jäänud 7 päeva. Lõpuks läheb kõik hästi. Ja kui pole veel hästi, pole järelikult ka lõpp saabunud. 

 

4 nädalat maratonini : kogu tõde libastumisest ja kaotusest

Mis saab valesti minna, see on läinudki!

Kui ainult välja jätta, et nädal on möödunud alkoholivabalt. Ma mõtlen, et kui kuu kainust valmistab muret, siis on tegelikkuses juba tõsine probleem? Sõber Rolts teatas mu üleskutse peale, et kuu kainust on ikka liiga vähe. Rolts on kaine nii kaua, kui mina jooksen maratoni. 1 minut jooksu võrdub tema kaine päev. Vara on tempot määrata, aga kindel on, et Rolts on vähemalt 250 päeva kaine! Tee järgi või maksa kinni. Periood läks käima eile, Sina võid alustada ka täna. 

Aga nüüd sellest, mis on vussi läinud. Eile jooksime pika tiiru Lätimaa linnas nimega Kuldiga. Ühel hetkel sealse Euroopa kõige laiema joa juures tuli mul maailma parim idee ronida künkale vaadet nautima. Haarasin oksast - õigemini maapinnale ulatuvast puujuurest, mis murdus umbes poolteist sekundit hiljem. Libisesin kitsalt teelt sohu. Vasaku jala hüppeliiges sai korralikult kannatada ja annab sest saadik valusalt tunda. 

See pole veel kõik.

Alles ma kelkisin hemoglobiini rekordtulemusega, aga viimastel nädalatel on olnud kehvad märgid õhus. Väsimus, keskendumisraskus, külmatunne ja küünte lõhenemine, mis on minu puhul esimesed aneemia märgid. Otsustasin olukorda kontrollida: hemoglobiini näit 120! Jah, see on piiripealne tulemus, aga minu küsimus on: kuidas saab raua näitaja nelja nädalaga 139 pealt 120 peale? Mitte ühki muutust pole mu elustiilis, toitumises ega liikumises olnud. 

Varasemate aastate graafikuid vaadates langeb näit septembris - kuni detsembrini välja. Aasta lõpus reeglina 90ne peale ja siis on ravi vältimatu. Nii aastast aastasse. Isegi, kui ma arvestan doktor Rahu hinnanguga, et teadus ei ole piisavalt kaugele arenenud, et mind päriselt aidata, siis kuidagi peab olema võimalus säilitada normaalne seisund? 

Et mitte oodata päris põhja saabumist, alustasin meeleheites uute rauapreparaatide manustamist - heemsed, uued turul. Miinimumaeg nagu ikka - kolm kuud. Nii kaua kavatsen neid neelata ja siis mõõta tulemust taas.

Aga see pole kõik. Raua imendumisele aitab kaasa terve hulk näitajaid Mendelejevi tabelist. C-vitamiin, foolhape, B5, B6, B12 vitamiinid peamiselt. Otsin nüüd neid ka kokku ja manustan kindluse mõttes. Kuigi olgem ausad - leida just need preparaadid, mis päriselt toimivad, on tänasel päeval tõeline kunst. Aegade jooksul olen tellinud imevahendeid Ameerikast, Inglismaalt ja isegi Venemaalt - ühegi toime pole olnud märkimisväärne. 

Kui see rauateekond mul viimaks lõpeb, loodetavasti edukalt, hakkan nõustajaks. Mulle näib, et vajadus selle järele on igal juhul suur ja abi saada on keeruline. 

Jooksutrennid aga jätkuvad - osalt kodumaal, teine osa välismaal. Tegemata ei jää midagi. 

KÕIK ON UUS - SEPTEMBRIKUUS

Ma pole pühak ja ka hästi lavastatud etenduses ei kannaks ma seda rolli usutavalt välja. Võib-olla ainult kassid usuks. Liiatigi oma kirgliku loomusega meeldib mulle must ja valge maailm. Kui juba, siis täie pühendumuse ja kirega! Olgu või hullumeelne, aga igavalt, tagasihoidlikult ei tavatse ma proovidagi. 

Nii ma mitte lihtsalt ei jookse, vaid ikka maratoni. Ma mitte ei roni mägedes, vaid püüan kõrgemaid tippe. Sama kehtib ka pidutsemise kohta.

Olgugi, et aegade jooksul olen alkoholi suhtes äärmiselt valivaks muutunud ja selle manustamine on rituaalsem, kui kunagi varem, siis alkohol on alkohol. Ja see laastab. Inimest, tervist, perekondi, ühiskonda. See, mis hetkel on protsess pöördumatu ja kelle puhul, ei tea me kunagi. Fakt aga on, et minu stardipositsioon selles "võistluses" on suurepärane. Geneetiline eelsoodumus; iseloomuomadused; seotus meelelahutusmaailmaga, kus "klaas käes" on pigem norm, kui erand, on tublid eeldused. 

Ärge saage valesti aru. Mul pole aega ega tahtmist kahetseda, mis tehtud ja kui päriselt aus olla, siis muuhulgas need Karu tänava ühikapeod olid meeleolukaimad mu elus. Komöödia võiks olla lõputu, kui traagiline noot poleks sellesse loosse sisse kirjutatud. Detailidesse laskumata - ma tean, millest ma kirjutan, kui see puudutab alkoholist läbiimbunud raisatud elu, kus komöödia on ammu tragöödiaks muutunud. Lugu, milles on palju kannatajaid, aga ennekõike lapsed, kes ei saa mitte kunagi päriselt terveks. Need, kes enda eest seista ei saa, nende pärast tuleb oma südant valutada. 

 

Niisiis, olgu sellel väike või suur mõju, aga mina septembris ei joo. 

Põhjuseid, miks vahelduseks teisiti, on palju. Tervis, maratoniks valmistumine, parem uni ja õppevõime. Võib-olla jääb mõni lolluski tegemata. Püüan siiski mitte millestki, peale alkoholi, loobuda. Ülikoolilinnas kavatsen osa saada tudengipidudest, olla endiselt seltskondlik ja osavõtlik - ka septembris, asendades alkohoolsed joogid mittealkohoolsete jookidega. 

Ma kutsun igaüht teist kaasa sellele teekonnale, et anda puhkus oma kehale ja vaimule. Püüda teisiti, õppida ja kogeda midagi uut. Luua veidi parem ühiskond ja olla eeskujuks lastele. 

KAS SINA SUUDAD?

KUU MARATONINI: kambavaimust ja kaalulangusest

Öeldakse, et jooksutrenni juures on raskeim osa jooksutossude jalga tõmbamine. See on suurim müüt, mida ma kuulnud olen!

Süngetel sügispäevadel, mil kallab kui oavarrest, olen istunud tossud jalas ja jooksuriidedki seljas - tunde jutti. Mitte miski ei sunni mind uksest väljuma ja jooksuga algust tegema.

Neil hetkedel on abiks lubadus, mille olen jooksukaaslastele andnud ja ma lähen, sest nad ju ootavad. Kambavaimul on suur jõud - tänu sellele on viimase kahe nädala jooksul kõik trennid eeskujulikult tehtud. 

Eile õhtul toimunud Neptunas Eesti Ööjooks Rakveres oli kavaväline ettevõtmine, millel osalemine oli treeneri sõnul lubatud üksnes tingimusel, et läbin kümnekilomeetrise teekonna rahulikult. 

Muidugi, see pole mingi probleem! Start käis ja olin rahulik. Kulgesime tempos, mis võimaldas jutustadagi. Aga üks hetk -  nagu ei piisanud või hakkas igav ja ma tõstsin tempot. Õige pisut, aga siiski. Ja siis tuli finiš. Aeg 53:23. 

Loodan, et treener mind ei karista. Keelab näiteks trennid ära või muud hirmsat!

 

Kokkuvõttes on kuu aega treeninguid tähendanud, et keha on treeningutega harjunud ja vajab liikumist aina enam. Regulaarne toitumine lisaks trennile on viinud kehalt mõne kilogrammi. 

Üks dieedidoktor rääkis kord, et tema liigitab inimesi koeratõugude järgi - vastavalt nende kehaehitusele. Ta pakkus toona, et ma olen nagu pikkade jalgadega Chihuahua. See tähendab, et iga kilo paistab kohe välja ja kaalulangus samamoodi. Maratoni joostes loeb aga iga gramm - eriti pärast kolmekümnendat kilomeetrit. 

Aga mul on veel üks üllatus varuks! Kõik on uus septembrikuus. Juba varsti, lähemalt.

Täna ma võitsin! 50 päeva maratonini

Esimesel treeningnädalal on kava täidetud 110%. Minu puhul, kes püüab ikka kusagilt lati alt läbi nihverdada, on see märkimisväärne saavutus. Eriti üldkehalise ettevalmistuse pool - võimalik, et esimest korda elus teen ära harjutused ja täies mahus, sest treener Margus ju ütles: "Manööverdamiseks ruumi pole." 

Eduka nädala juures mängisid oma osa ka jooksukaaslased, kes internetiavarusest leidsin. Kambajõud sunnib tossud jalga tõmbama ka siis, kui diivan pehme või valitsevad ilmaolud jäledad. Teiste seas on meil kambas joogatreener - tänu kellele on trennijärgsed venitusharjutused profimad, kui kunagi varem. Mu massöör on mu üle uhke - nüüd ma isegi venitan.

Aga nüüd kõige olulisemast. Ma pole ilmselt mitte kunagi rohkem kirju ega kõnesid saanud, kui teemal "aneemia". Näib, et häda on tuttav paljudele. Tõsi on, et koroonaaeg tõi pausi mu ravisse, sest haiglad on olnud täis haigemaid inimesi, kui mina. Tegelikult jõudsime toona doktor Rahuga tulemuseni, et teadus pole piisavalt kaugele jõudnud, et mind päriselt aidata. Hetkel on võimalik olukorda kontrolli all hoida rauapreparaatiga, mida tilgutatakse otse verre. Paraku vajaksin neid tihedamalt, kui on lubatud manustada. Nii see teema jäi, kui koroona tuli. 

Maratoni aneemik ei jookse ja ma võtsin end kokku, et verenäitajaid kontrollida. Tulemusest selgus: hemoglobiin 139 g/L! Vaatasin mitu korda järgi: 139 g/L!!! Mul ei ole nii kõrget näitajat iial elus olnud ja ravist on möödas ligi kaks aastat. Olen püüdnud mõelda, mis on teisiti ega ole leidnud erilisi muudatusi elustiilis. Igal juhul on tervis suurim võit siin elus ja ma ei salga, et see kasvatab mu (hull)julgust. 

Täna startisin üheskoos ligi tuhande jooksjaga Neptunas Eesti Ööjooksul. Oli see alles jooksupidu! Tuled, viled, trummid ja teised meelelahutajad igal nurgal. Üks vilin ei lõpe, kui teine juba algab. Võiks ju arvata, et Ülemiste City pole teab mis põnev paik jooksmiseks - aga ei, rada viis parkimismaja ülemisele korrusele, taas alla ja läbi vilkuvates tuledes angaari. Vahelduseks vanahärrade koorikontsert; trummarid ja tantsutüdrukud. 

Ma ei liialda, kui ütlen, et mul oli tunne, kui New Yorgi maratonil, kus gospelkoorid, päästeametnikest tantsupoisid ja kirevad kaasaelajad igal jooksusammul. 

Pealegi - iga vabatahtlik, kes tänase jooksuga seotud oli, elas häälekalt kaasa igale jooksjale. Üks tütarlaps, kelle nimi ununes küsida, ergutas nii, et kui teisel ringil temani jõudsin, oli hääl juba peaaegu ära, aga sellest ei lasknud ta end heituda ja hõikas igale möödujale: "Väga hästi! Pane edasiiiii!". 

Seda kõike on võimatu sõnadesse panna. Kummardan tänulikult Eesti Ööjooksu korraldajate ja vabatahtlike ees. See on välismaa, mille olete meile siia toonud. Kutsun üles kõiki järgmistel ööjooksupidudel osalema: 

28.08 Rakveres 18.12 Narva 

#eiolereklaam #notpaid #saeikahetse

Mul oli tegelikult raske treeningnädal seljataga, eile pikk trenn ning täna kava järgi vaid kerge sörk. Aga see melu ning valitsev energia mõjusid ja kui stardipauk käis, oli hoog juba sees. Ma ei ole kunagi kümmet nii kiiresti jooksnud. 

Aeg: 00:52:30. Keskmine tempo: 5`26"/km. 

Täna ma võitsin - iseennast ja see on pagana hea tunne. Jooksu tegelik võitja oli päikesetüdruk Grete-Liis Arro, ajaga 00:37:10. "Ja mu peika võitis meeste arvestuses," ütles ta särades, kui ladvaõun. Kui need kaks peaks lapsed saama, siis nad sünnivad jooksutossudesse - pole kahtlustki. Seniks, palju võite!

50 päeva maratonini. Naeratus on laiem, kui enne. 

Uue väljakutse tuules

Koroonaaastatel on kõike muud tehtud, peale jooksu. 

Tippsportlase tervitus!

Palun vabandust, et alles nüüd. 

Viimased  kurikuulsad koroonaaastad on olnud kaootilised. Ka minu jaoks.

 

Pea kõik, mis planeeritud, on tühistatud või teadmatusse lükatud. Ma pean silmas suuremaid spordiüritusi - just need aitavad pidevalt
motiveeritud olla ja end järjepidevalt trenni vedada.

 

Seepärast, et mina ei ole mingi spordihull, maniakk ega sõltlane. Tean, kui hea tunne on pärast kümnekilomeetrist metsajooksu, aga kodusel diivanil on kahtlusteta parem.

 

Nii need omamoodi kuud on läinud - rohkem mujal ja vähem jooksurajal. Matkatud on palju ja palverännatudki, seega pole stardipositsioon halvim. Parim, mis minuga vahepealsel ajal on juhtunud, on lugu sellest, kuidas mägedemees Alar Sikk ja mu isa mind oma sõnavõtuga pahandasid ja ma terve talve talisuplust tegin. Tänu sellele olin esimest korda elus terve talve terve. Täie tervise juures siiani!  

 

Järjepidevalt ärajäänud maailmamaratonide sekka kuuluv Londoni maraton, millel kirjas olen, on teatanud nüüd, et see toimub! Muidugi ei usu ma seda enne, kui Tower Bridge`il jooksen. Suurpäev jõuab kätte täpselt kahe kuu pärast - 3.oktoobril. 

 

Plaan B on mõni kodumaa maraton ja kui ka nendega peaks halvasti minema, siis Eesti metsi ja rabasid ei suleta - jooksen oma 42,195 km vabalt valitud rajal. Peaasi, et motivatsioon püsib. 

Armastatud jooksutreener Margus Pirksaar vaatas olukorrale otsa ja tegi verivärske kava, mille lähetas sõnadega: "Kuna nii vähe maratonini, siis kõik trennid tuleb nüüd kenasti õigel päeval ära teha. Manööverdusruumi pole."

Niisiis aeg läks juba käima ja jooks  ka!

Maratonil näeme!

Tippu otseteed ei vii ehk mõõganeelamine tõi tabletid lauale

Olin parasjagu palverännakul. Tormise ilma eest Santanteri linna kohvikusse sooja pugenud, kui hematoloog dr. Rahu kirjutab mõõganeelamise tulemustest:

“Mao uuringul võetud biopsial on näha maolimaskesta põletikku, koos Helicobacter pylori bakteritega. Kuna H. Pylori tekitab gastriiti ja see omakorda imendumishäireid, siis on näidustatud H. Pylori vastane kolmikravi: 2 antibiootikumi ja maokaitse.”

Kõik see kõlab peaaegu põnevalt. Kuni leian, et kena nimega bakter võib lisaks gastriidile põhjustada ka maohaavandeid ning maovähki. 

Pakun siiski, et neljakümnekilomeetrised mägimatkapäevad Hispaania palverännuteel välistavad kange antibiootikumikuuri. Doktor nõustub, et alustan kui tagasi.

Tabletivastasus saab hävitava löögi ja esimese asjana kodumaale naasedes ostan välja kõik vajalikud tabletid. Neid on paras hunnik.

Kas nüüd viimaks saan aneemia ravitud ja edasi tähtede poole liikuda? Ma ei kahtle tippspetsialisti teadmistes, seega olen end tema kätesse usaldunud ja lootust on küllaga. 

Endamisi mõtlen: jumal tänatud, et mul gluteiinitalumatust või muud sellist pole, sest pärast laastavat antibiootikumiravi plaanin naasta tavaellu ja süüa, mida tahan. Juua ka, mida soovin. 

Ja maratone kavatsen ma ka joosta. Palverännakuid teha ning mäetippudes turnida. Viimase osas on mul päris pöörane idee, aga suurelt kuulutada ei julge. Rääkisin plaanist mägedemehele Alar Sikk´ule. Ta pakkus, et lisaks rauavaegusest võitu saamisele, tuleb mul jätkuva mägede sooviga üle saada ka külmakartusest.

Ma ei eita, et olen täielik külmavares. Osaliselt on põhjus peitumas ka aneemias, kuid suurem

osa siiski harjumustes. Mulle lihtsalt meeldib lõunamaine kliima, tulikuum dušš ja liiga soe tuba. 

Samal ajal inspireeris mind väga telelegend Tiina Park. Naine, kes on tegusam ja vitaalsem, kui enamus paarkümmend aastat nooremadki, kümbleb igal hommikul jääkülmas vannivees. Ja muide, ta ei ole haige olnud aastakümneid! Ta on kaheksakümne ligi. 

Palverännul kastsin end ookeanivette igal võimalusel, aga see pole mingi talisuplus. Otsustasin alustada kodumaale naastes lisaks peotäie tablettide neelamisele ka kümblusega. Kuigi olen ühe hooaja talisuplust harrastanud, pean end siiski algajaks. 

Kodulähedane Kalarand on suletud, saan ühelt entusiastilt enda kurvastuseks teada. Uus populaarne paik asub hoopiski Noblessneri sadamas. 

Üksi jääkülma vette ei tohiks ei kogenu ega ammugi algaja minna. Otsin sotsiaalmeediaavarustest paar kogenud ujujat kampa. 

Õige talisupleja ei soojenda end kunstlikult ei enne ega pärast ujumist, aga mina teen sel korral sohki ja jooksen viis kilmomeetrit soojenduseks. Pärast kaheksa saja kilomeetrist palverännakut on see esimene kord mul sörkima minna ja tegelikult ma mitte ei sörgi, vaid lendan! Baas on hea, oleks seda vaid kusagil realiseerida. 

Noblessnerisse jõuan soe nahavahel, aga taliujuja Märt soovitab siiski mõned harjutused - näiteks kätekõverdused ette teha. Pean piinlikult tunnistama, et kätekõverdustes olen jätkuvalt käpard, aga kükkide tegemises siiski meister. Rännuteel tuli pidevalt raske seljakotiga kükitada.

Vesi on üheksa ja õhk kolm soojakraadi, tuult õnneks pole. 

"Mitu minutit plaanid vees olla?," küsib teine talisupleja Siim. 

"Hea, kui üldse vette saan ja kurguni end kasta suudan. Algus seegi," nendin enesekindlalt ja teen nagu lubatud. Hingamise taastamine on kõige olulisem. Imelik, aga ma ei kiljugi. Sel korral.

Kuivatan keha kähku ja venitan jooksuriided niiskele nahale. Koduni on kilomeeter - ideaalne jooksutee, et soe taas sisse saada. 

Täna õhtul kohtume taas Noblessneris ja juba olen teisigi uusi nägusid kaasa meelitanud. Seadsin endale eesmärgi: vähemalt kuu aega järjest talisuplust harrastada. Ma tean, et pärast seda teisiti ei saa.

Pole kahtlustki, et tervis on olulisem ressurss tänasel päeval. Kõik, mis enese kätes, tuleb ära teha.

Julgeid samme ja tervist - nii füüsilist, kui vaimutervist pealegi. 

Kertu