Veel enne pühi kirjutas Margus, et pean ikka taas ka treeningpäevikut pidama. Ma ausalt öeldes lootsin sellest sel korral pääseda, kuid samal ajal mõistan selle vajalikkust ja mind ennast innustab see justkui enam. Niisiis on mul nüüdsest treeningpäevik taas töös ja kui lahtrid täidetud, lisan selle blogissegi.
Pühad möödusid ilmselt nagu enamikel - peo keerises ohtra nuumamisega. Mul on veel nii, et 23 on õe sünnipäev ka, mis tähendab justkui kahekordset pidu. Veelgi enam söömist ja joomist. Üle pika aja tekkis isegi minul soov paar naturaalset siidrit ära lahendada ja vähe lõdvaks end lasta. Ja kui juba avameelitsemiseks läks, siis tunnistan kohe üles, et sel päeval jäi ka trenn vahele, sest hommikust õhtuni käisid ettevalmistused pidustusteks. Küll koristustoimkond, küll köögitoimkond, sest maal tehakse ju kõik ise. Õhtul toimus pidu ja veel mitu päeva järeltõukeid. Kõige kurnavam on magamatus ja eriti kui sinna midagi parata ei saa. Ühesõnaga oli külas hulk inimesi koos oma väikeste inimestega ja lemmikloomadega, mis tähendas, et tuli kannatada pideva laste jonni, koerte haukumise ja üleväsinud täiskasvanute norskamise tõttu. Mina olen taolisest olukorras alati vaikne ja unetu kaaskannataja, sest magamiseks vajan täielikku vaikust. Kaks päeva pidasin vastu ja siis otsustasin vaiksemat kohta otsida ja nii sõitsin Pärnusse tagasi. Kõigepealt kohe trenni ja viimaks unistusterajale veepiirile. Jooksime koos kaaslasega muuli juurest surfarite juurde välja ja tagasi. Paljajalu ja kokku 50 minutit. Äärmiselt tasakaalustav jooks! Aga nagu Margus ütles, liival jookse tuleb harjutada tasapisi, sest jalg pole harjunud ja enamasti on labajalad inimestel liiga nõrgad. Kui nõrgad mu jalad tegelikult on, kirjutan homme, aga kokkuvõtvalt võin küll öelda, et pärast jooksu andsid jalad tunda. Pinge jalgadest kadus siiski kiirelt.
Täna seisis kavas 2 tundi matka/jooksu. Kõigepealt magasin pool päeva, et pühade unevõlg tasa teha ja tegelikult jõudsingi rajale alles õhtul. Huvitaval kombel on mul pulss keskmisest kõrgem nii siis, kui olen magamata, kui ka siis, kui olen hästi või isegi liiga pikalt maganud. Täna samamoodi, mistõttu tegin kogu aja kiirkõndi. Siin Pärnus on seda imetore teha, sest kõiki tänavaid ma ei tunne ja iga kord ringi liikudes leian uusi põnevaid kohti.
aga kuidas valmistuda maratoniks ühe kuuga? :P mul on nimelt Tallinna maratonile võimalik täielikult pühenduda vaid augusti jooksul... enne seda kõikvõimalikud triatlonid ja rattavõistlused. mida Pirksaar mulle soovitaks?
ReplyDeleteTere,
ReplyDeleteKuna eelnev periood on hästi intensiivne, siis pigem august rahulik ja aeroobse mahu kogumine. Oleneb nüüd palju aeroobse ja anaeroobse läve kiirused üksteisest erinevad. Kui vahe väike siis sisuliselt tempokrosse isegi pole vaja augusti planeerida. Lisaks juhin tähelepanu sellele, et eelduseks on, et oled võistlustest eelnevalt ka välja puhanud. Kiirustada ei maksa, et "äkki" ma ei jõua valmistuda maratoniks. Kui suvel on triatloni ja rattast tehtud, siis maratoni läbimine ei ole probleem. Mahust taastub kiiremini ning intensiivsed treeningud ei avaldu nii suure efektina maratoniks kui eelkõige aeroobne mahtu pool. Sellest lähtuvalt ka võtta august pigem rahuliku mahu kuuna, kui laduda veel intensiivseid treeninguid peale ja end väsitada. Areng toimub alati läbi taastumis protsesside.
Edu!
Margus