Sunday, September 11, 2011

Tallinna maraton TEHTUD!

Ma kuidagi ei suutnud eile end sööma sundida, kuigi kokku sai ostetud kõiksugused lemmiktoidud. Õhtul tundus korraks, et tahaks oksendada, samas tuntavat ärevust polnud ja täpselt ei saanudki aru, millest süda läikis. Ehk tegi alateadvus oma töö. Magasin küll mitte kaua, kuid sügavalt.
Hommikul helises kell 7.00, kuid ärkasin alles 7.30. Peagi sõin oma tatrapudru ära, tegin vaseliinitoimetused ja olingi minekuvalmis. Väike soojendus kohapeal ning juba ootamine stardikoridoris. Ikka veel ei tundnud ma närvi, pigem oli tunne, et tahaks juba viimastel kilomeetritel olla. Enesetunne üldiselt hea. Start läks ja ma võtsin pisut kiirema tempo, kui esialgu plaanisin. Peagi nägin 4.15 guppi möödumas ja sain aru, et püsin enam-vähem samas tempos. Esimesed kilomeetrid läinud, tundsin end jätkuvalt hästi. Igas teeninduspunktis jõin vett või spordijooki, mõnes haarasin ka midagi süüa. Ühes näiteks otsustasin ära proovida Contra soovitusel banaani soolaga ja see oli küll vastik. Samas, järgmine kord püüdsin soola paljalt ja oli sama õudne. Teisalt päästis see mind läägest maitsest ja oli igati õigustatud. Jõudsin 10-nda kilomeetrini kui mõtlesin, et küll on lihtne joosta. Samas meenutasin, kui raske oli 10ne kilomeetri läbimine mulle paar aastat tagasi.
Olin vahepeal kiirust õige pisut vähendanud ja 3.15 grupp oli eest läinud. Mina olin aga väiksemates gruppides vahelduva eduga erinevate inimestega - küll ühe kelmika vanaprouaga, küll itaallasest jooksjaga ja veel mitmetega. Tuju püsis, energiat oli, kuni mind oli kinni püüdnud 4.30 grupp. Mõtlesin, et ehk ongi parem ühes kindlas tempos suurema rahvamassiga üheskoos püsida. Kaarli kiriku juures andis oma panuse motivatsiooni hoidmisesse sõber Kont. Jõudsime teise ringi algusesse, kui kõrvalt lidusid mööda Nigeerlastest võitjamehed. Mõtlesin, et polegi nii halb olla täpselt poole aeglasem maailma kiirematest.
Ei läinud aga kaua, kui mind hakkasid grupijooksus häirima siiberdajad, seejärel tundsin, et õhus lendlev higihais ajab mul südame pahaks. Püüdsin keskenduda seljataha jäänud kilomeetritele, kuid peagi läks ootamatult raskeks. Tundus, et sain haamri ja seda juba 23ndal kilomeetril. Sellest hetkest hindasin tempo üle ja otsustasin joosta üksnes enesetunde järgi. Ikka veel oli siiski raske, vaimselt. Lisaks lõi pistev valu küll paremale, küll vasakule poole alakõhtu - see sama vana jama, millele arstid põhjust pole leidnud. Ühel hetkel, kui tundus, et enam sammugi teha ei jõua, võttis mul käest kena naisterahvas ja teatas, et fännab mind, sest Kertu suudab - see andis jõudu veel mitme kilomeetri läbimiseks. Väga paljud just jooksjad elasid meeletult kaasa ja aitasid sellega mind tohutult. Jäänud oli 8 kilomeetrit, kui mulle tundus taas, et jõudu veel oleks, kuid vaimselt enam ma ei jõua. Just siis jooksis mulle kõrvale noormees, kes Viimsist kohale sõitnud, et mind rajal toetada. Hull vend, kes mõni aeg tagasi ujus 100 km Emajõge mööda Peipsi järve! Ta teadis hästi, mida ma tunnen. Lubas, et jookseb mõni aeg minuga, aga ei, ta tegi seda lõpuni välja - teksapükstes! Ma ei suutnud talle vastu rääkida, kuid ta teadis, et tema kohalolek annab palju juurde. Ta suutis vahepeal analüüsidagi, mis minu sees toimub ja milline on psühholoogiline seisund - olin segaduses, ei teadnud, millised emotsioonid peaksid valitsema ja kohati vihastasin kergelt. Selleks hetkeks, kui 4 kilomeetrit oli jäänud, et suutnud ma enam keskenduda sellele, mis ümber toimumas, ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis. Tõusud võtsin kiirkõndides, et säästa energiat lõpuspurdiks. Olime vanalinna läbinud, kui mõistsin, et palju pole küll jäänud, kuid veel spurtida ei julge. Selle riski oleksin pidanud võtma, sest kui viimaks alustasin, tuli finishijoon nii kiiresti kätte, et tundus justkui poleks ma äsja maratoni läbi jooksnudki - kusagilt tuli meeletu jõud! Tundsin justkui jõuaks veel joosta. Mul oli esiti kahju, et ei kasutanud kõiki jõuvarusid õigeaegselt ära ning et ei suutnud vaimselt end õigele lainele seada, kuid juba mõni aeg hiljem mõistsin, et päevad pole õed. Lisaks väärib mainimist enesetunne pärast maratoni kuni praeguse hetkeni - kõik on super hästi. Isegi trepiasmed ei tundunud nii hullud, kui pärast Stockholmi maratoni. Ma olen rahul, et suutsin taas lõpetada naeratus näol ja positiivsed emotsioonid on domineerivad, et mitte öelda rasked momendid on lausa nüüdseks meelest kadunud.
Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:54:20 (Stokholmis 4:42:44)
- koht üldkokkuvõttes 1151
- naiste arvestuses 205
- koht oma vanusegrupis 123
- 10 km aeg 1:03:37
- 21 km aeg 2:14:46 (koht üldarvestuses: 1106)
- 30 km aeg 3:20:47 (koht üldarvestuses: 1158)
- kaotatud kalorid: 3815
- keskmine pulss: 166
- kõrgeim pulss: 188

Kohe pärast maratoni andsin mõned intervjuud, siis kõndisin pool tundi ja koju jõudes magasin poolteist tundi. Õhtuks oli söögiisu meeletu ja tahtsin väga sushit, mille järele läksingi ja muuhulgas veetsin tunnikese kaubanduskeskuses kõndides ja lootes, et homme on jalgades sama kerge tunne kui täna. Vaid väikesed villid meenutavad tänast väljakutset.

Lõpetuseks tahan ma tänada suurepärast treenerit Margus Pirksaart.
Tänan sponsoreid: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike, Sky Plus, Fitshop, Jooksupartner ja Naistemaailm.ee.
Au ja kiitus kõigile pöidlahoidjatele, blogi lugejatele ja teistele toredatele inimestele, kelle toetus ja abi võis küll näida nähtamatu, kuid mõjus võimsalt.
Aitäh perele ja sõpradele, kes uskusid minusse.

21 comments:

  1. Tubli! Ja palju õnne!:)

    ReplyDelete
  2. Tubli Kertu! Tervitused provintsist!

    ReplyDelete
  3. Maraton on lust ja lillepidu, eksole :)
    http://www.spordiportaal.ee/?m2=22&c=101&id=30514

    ReplyDelete
  4. Suur aitäh, Sulle, Kertu! Tänu Sinu blogile suuresti läksin oma elu esimesele maratonile. Superhea tunne on, see on tõesti võimas elamus.
    Ja ei olnudki nii raske, kui arvasin. Ja kui põdesin, et jooksen 44-aastasena oma esimest maratoni, siis rääkisime rajal ühe meeldiva soome papiga, kes jooksis 1.korda 52-aastasena ja nüüd on ta kümneid jooksnud. Iialgi pole hilja! Veelkord suur aitäh ja oled oma blogiga teinud väga palju head!

    ReplyDelete
  5. Minugi poolt suured õnnesoovid - tubli!
    Väga inspireeriv blogi, eile esimest korda elus poolmaratoni rajal:) Usun, et täismaraton ei ole enam kaugel ja kindlasti tulen ma siis siia näpunäiteid lugema:)

    ReplyDelete
  6. Loodan, et see ei jää Sul viimaseks maratoniks.
    Järgmiseks korraks tasuks analüüsida oma stardikiirenduse (sealhulgas 4.15 ja 4.30 gruppide möödumine jne.) ning 23 km haamri seoseid.
    Ammu tuntud tõe kordamine - ei tapa mitte distants, vaid tempo ...
    Head taastumist soovides,
    Mart

    ReplyDelete
  7. Kertu, see oli või(s)tlus iseendaga. Tean seda omastkäest. Said sellega suurepäraselt hakkama.
    999
    :)

    ReplyDelete
  8. Tubli!
    Kahjuks ei saanud videokaamerat nii kiirelt töökorda, kui Sind tulemas nägin, nii, et jäi jäädvustamata seekord - pead järgmisel aastal uuesti jooksma, et saaksin selle asja ikka ära teha!
    igati lahe ja mõnus üritus oli!

    ReplyDelete
  9. Tubli jooks ja lahe lugemine taaskord.
    Nii lootsin Sind rajal näha, kuid kahjuks ei õnnestunud. Aga kaasaelavad inimesed muutsid selle retke tõepoolest kordades toredamaks. :)
    Järgmisel aastal jälle, eks. ;)

    ReplyDelete
  10. Tubli, Kertu, sain enne oma esimest otsust maratoni jooksmiseks Sinu blogist palju julgustust. Ainult süüa ma nii palju ei jaksa ja kogu keemia jätsin ka kõrvale :)
    Muideks, mina ei suutnud 4:30 tempos püsida juba alates kolmandast kilomeetrist, aga lõpetasin 4:27. Atonen viis grupi 4:25-ga lõppu. Ma arvan, et sinu kaasaminek 4:15 grupiga oli liialdus. Ilmselt seetõttu Sa mulle 23-ndal kilomeetril selg ees vastu tulid ;)

    ReplyDelete
  11. Tubli töö, Kertu! Ja tore oli sind ka rajal näha ning tore kuulda, et ergutused sind aitasid! :)

    ReplyDelete
  12. Suudad, ei suuda, suudad ei suuda, suutsid! Tänan Kertu, hetkede eest jooksurajal ning blogis. Lisaks päikesele särasid terve jooksu (vähemalt sinnani, kui Sind nägin) ka Sina.

    ReplyDelete
  13. Väga tubli! super!

    ReplyDelete
  14. Väga tubli, Kertu! Su blogist oli ka mulle suurt abi oma esimese poolmaratoni läbimiseks. Tekib küsimus: mida pöörast järgmiseks ette võtad? ;)

    ReplyDelete
  15. Super tubli ! Suured tänud ka minu poolt. Tänu sinule võtsin ka mina ette oma elu esimese poolmaratoni. Elamused on suurepärased. Nüüd mõlgutan mõtteid maratoni suunas :)

    ReplyDelete
  16. Ühinen teiste inimeste tänusõnadega. Kuigi mina võtsin oma elu esimese maratoni ette oma venna eeskujul ja seetõttu, et eelmine aasta läksid plaanid vussi, ei vähenda see ka sinu poolt antud entusiasmi ja kõiki neid superhäid soovitusi. Mina alustasin alagajale kohaselt isegi aeglasemas tempos, mis arvatavasti viiski mind just eduka lõpuni...senikaua kui sind nägin, oli sinu silmis vaid puhas rõõm ja tahtejõud..ja usu..need krambid kõhus..on mullegi tuttavad:) Loodan, et kajastad oma toimetusi veelgi, et ka kõik teised inimesed, kellel pole võimalus spetsialistidega koostööd teha, sinu blogist infot ja tarkusi koguda saavad. U made it! Suured tänud!!
    1096:)

    ReplyDelete
  17. tubli!

    Mis siis järgmiseks ette võtad? võiks midagi põnevamat ka nyyd teha, rulluisutamine või mägirattakross näiteks!?
    Või jääd jooksu juurde?

    ReplyDelete
  18. Tere Kertu,

    Äärmiselt meeldiv oli lugeda artiklit Sinust selle nädala Naistelehest. Tore, kui keegi propageerib normaalset söömist, mitte arutuid dieete. Olen ise ka miljon erinevat dieeti katsetanud ja lõpetasin kerge söömishäirega. Aga Sinu artikkel oli hästi tore ja inspireeriv ja olen ka ise lõpuks samadele järeldustele jõudnud.

    Sinu eeskujul käin ka mina jooksmas. Alustasin mõnesaja meetriga (rohkem tõesti ei jaksanud). Ja nüüd jooksin SEB Sügisjooksul 10 km, järgmisel aastal tahaks poolmaratoni proovida.

    Palju edu kõiges, mida ette võtad!

    ReplyDelete