Rauno, mu treener nõuab neli suusahüppetrenni nädalas. Mõistagi on seda keeruline lubada, sest trenn ise kestab 2 tundi ja kohale sõit, riiete vahetus lisaks tund. Aga olen püüdnud anda endast parima, sest kes tervet ei jõua, teeb pool.
Teine trenn ja kohe tuli hüppemäele minna. Kümneaastaste või siis niinimetatud lastemäele. Ega Rauno ei uskunud, et juba julgen sealt alla suusatada. Ma ise ka ei uskunud, aga üks hetk olin seal serval, suusad jalas ja kuidagi imelik oleks olnud kõndides alla tulla. Saab, mis saab, mõtlesin ja alustasin liuglemist. Esiti püstiseistes ja ainus mõte peas: hoia jalad sirged ja kükita lõpusirgel. Sekundite pärast oli see tehtud! Elu esimene suusahüpe (mis sest, et hüppeta). Sealt edasi sain aina keerukamaid ülesandeid - nüüd hüpe hoovõtuasendist, nüüd päris hüppega koos liuglemine ja lõpuks asetati keset mäge omakorda pisem küngas, millelt tuli hüpata. Hakkama sain! Kuid tundus, et läks liiga hästi ja aeg oli lõpetada, sest õnnega ei tasu mängida.
Seevastu olin päev hiljem tagasi, jalgades väike kogemus. Kohe pärast soojendust ja venitust taas suusamäele, päriselt hüppama. Selleks hetkeks olid seal samas metsa vahel algamas Eesti Meistrivõistlused Disc-Golfis ja nemad olid oma telgi püstitanud just minu raja lõppu. Et telgis oma sõidu lõpetan, oli kindel, mis kindel. Nii tuli üks staažikas treener Juss appi ja vedas suures hunnikus saepuru laiali, et enne telki pidama saaksin. Ja sõidud läksid lahti.
Sain kiita, sain laita - soovitusi sain ka. Läks hästi, mulle endale vähemalt tundus. Hirmu tundmiseks polnud enam aega, oli vaja liuelda, üles kõmpida, kuulata, mida täpselt teha ja aeg lendas. Aga siis see juhtus - hüppasin liig vara, suusad hoidsid valesti (või hoidsin mina neid valesti) ja ma libastusin. Ühel puusal kuidagimoodi libisesin allamäge - minu ilusad Nike`jooksupüksid jalas. Päris katki polnud ja kints paljas just ka polnud, kuid märke mööda mäge libisemisest leiab pükstelt küll. Mõned sinikad on samuti meenutamas ebaõnnestunud hetke.
Väikesest libastumisest ei teinud ma peaaegu, et väljagi ja ronisin kohe mäkke tagasi, et mõned õnnestunud sooritused otsa teha. Nüüd on mõni päev möödas ja luban, et täna olen taas mäel tagasi. Võib-olla isegi päris suusahüppe-kostüümiga, millega näen välja kui ufo, aga kukkumisel pidavat kasuks tulema. Elame-kirjutame.
Tore lugemine. Kas sa jooksuüritustest ka veel osa võtad?
ReplyDeleteHetkel on plaan, et iga kuu on ise spordiala - jooks pole nende seas välistatud, kuid kindla peale plaanitud ka mitte. Niisiis jooksen iseenda lõbuks ja kui vorm lubab, võtan ka jooksuüritustest osa. Päris maratoni hetkel ei plaaniks, kuid kümnekilomeetriseid distantse võiks aeg-ajalt ette võtta. Maijooksule olen ka juba registreerunud.
ReplyDelete