Teadsin küll, et täna on purjetrenn, kuid alles kohale jõudes hakkas selguma, mis mu Brigital (kõige ägedamal naistreeneril, keda tean) peas mõlkus. Purjetamine Juuso Roihuga, kelle soodimeheks igapäevaselt on vend Henri Roihu - Tallinna Jahtklubi Purjetamiskooli kasvandikud. Nemad on hetkel 29eri Eesti koondise esinumbrid ja kuuldavasti üleüldse suured tulevikulootused. Ja saate nüüd siis aru, et Brigital oli plaan, et mina lähen ja vahetan tormisel merel Henri välja?! Tormisel merel, ma rõhutan! Ja üliandeka sportlase, eksole! Selga tuli panna kalipso, sinna peale trapetsvöö. Ja siis veel tormijope
ja päästevest ja spets jalanõud. Mul oli juba ärevus hinges kasvamas. Pealegi olin imelik pamp, kuid kaatriga merele jõudes mõistsin, et see riietus on hädavajalik - laine peksis kohati üle pea. Peagi olime seal, kus poisid olid trenni tegemas. Üks neist merega
paralleelselt kallutamas ja siis mõistsin, et Brigita tõepoolest arvab,
et ma hakkan toda üliandekat sportlast asendama?! Sain aru, et mu treener on aru kaotanud. Ma olin juba külmast värisemas ja tean hästi, kui kergelt nad sportpurjekatega ümber käivad. Ja merre ja kukkuda ma ei kavatse. Ma lihtsalt kardan, omamoodi foobia, kuigi ujuda oskan hästi. "Ei, ei ja
veel kord ei," mõtlesin. Brigita nägi, et ma tõepoolest pole nõus. Tundus, et ta juba leppis mu raudkindla otsusega, kuniks mu 9-aastane
õelaps Rainer maailma kurvemate silmadega palus: "Kertu, lõpeta nüüd
ära, sa pead minema! Palun!". Laps külmetamas ja ootamas, et lõpuks ka näeks midagi, mille nimel on
kaasa tulnud. Issand, mida kõike ma selle lapse rõõmuks ei tee, mõtlesin
ja asusime vahetust tegema. Mina siis üle võtmas soodimehe rolli ja
peagi olingi rippumas trapetsis, et paati kallutada. Mida tugevam tuul, seda horisontaalsemalt veepiiriga tuli mul end lasta. Ja tuult oli!
Nii 10-12m/s, päris korralikud lained ka. Issand, ma palusin Juusolt, et esiteks me vette ei kukuks ja üldiselt, et ikka eluga pääseks. Sekundid hiljem mõistsin, et see on kõige ägedam fiiling üldse! Tuul vihiseb mööda ja meie laintega võidu seilamas. Kõik hakkaski juba liiga ilusana tunduma, kui Juuso mulle soodid ulatas, et ma lisaks kallutamisele ka nendega juhiks. Kuidagi kadus aga kontroll ja ma prantsatasin reiega vastu purjeka serva, veel kuidagi libisesin mööda seda takkajärgi. Mõistsin koheselt, et sain just maailma suurima sinika osaliseks, aga mulle tundus, et see oli okei lõiv maksta. Kartsin küll õnnega liigselt mängida, kuid veel ei andnud alla ja nii proovisime veel ja veel. Kallutasin ka aina enam, nii nagu päris purjetajad. Vähemasti püüdsin. Mega! See oli fantastiline tunne ja ma mõtlesin, et kui saaks kunagi veel, siis läheksin iga kell taas. (Juuso ja Henri, ärge mu valmisolekut unustage, kui keegi teist asendust vajab :)
PS2! Sinise kintsu pilt tulemas.
No comments:
Post a Comment