Monday, June 22, 2015

Võistlus Eesti parima purjetaja purjekas


Foto: Keiti Väliste
Järjekordne purjetrenn nägi ette suurt purjekat, Eesti parimat purjetajat ühes ta tiimiga ning avamerepurjetamist. Jah, Mati Sepp isiklikult on see mees, kes ainsana eestlastest purjetamisega elatist teenib ja minu oma purjekasse kaasa nõustus võtma. Premium meeskond ja see sama, kellega esipurjetaja valmistub hetkel avamerepurjetamise MM-le minekuks Barcelonasse. Meil eestlastel on üldsegi uhkustundeks põhjust, sest avamerepurjetamises on meil siin täiesti maailma tipptase. Leidub maailmameistreid, euroopameistreid ja hõbedaid, pronkse sajab igal aastal aina juurde. Kolmapäevakulgi, kuhu kaasa sain, võtavad põhimõtteliselt maailmameistrid mõõtu - meie omad mehed.

See ei ole päris esimene kord mul taolises purjekas kaasa seilata, sest korra olen Muhu Väina Regatilesattunud ning ka korra varem on õnnestunud mul ka Kolmapäevak kaasa teha – mõni aasta tagasi. Aga siiski, päris purjetaja ja päriselt parim, see tundus midagi muud.
Kohale jõudes oli selge, aega pole ja kohe lendasin purjekasse. Nagu ikka, siis suures purjekas oli rahvast enam. Tutvumiseks enam aega polnud, mõned nõmedad naljad jõudsin vaid visata ja hüppasin kallutaja rolli, sest mida muud ma oleks seal suutnudki. Ja kui aus olla, siis üks kutt ütles, et minu kaalu juures on ka kallutajana üsna vähe kasu. Et kui tema, veidi kogukam, pingutab pisut rohkem, on sama hea, kui mind polegi. Jumal tänatud, mõtlesin mina. Mõtlesin, et see oleks õudne, kui poisid kutsuks: „Tule, sina tüdruk, sinust oleks kallutajana palju kasu“.Teate isegi, mida see tähendaks.
Foto: Keiti Väliste
Start läks väikese viibega, kuid oli koheselt selge, et olen favoriitide paadis. No ühes neist. Algus oli kuidagi väga ilus. Lepiti kokku, kelle osa on soodid ja kelle osa kallutamine. Paar uut tegelast oli ka. Ja siis kui võistlus tõsisemalt käima läks, tõusis ka hääl. Vahepeal läks nii hulluks karjumiseks, et ma mõtlesin: „Esiteks, mul on kahju neist, kelle peale karjutakse ja teiseks, küll naised võivad õnnelikud olla, kui mehed kolmapäevakutelt saabuvad – väsinud ja malbed, ealeski ei karju – ei naiste, ei lemmikloomade peale (lihtsalt ei jõua)“. 

Kohe oli näha, et oleme peaaegu esimesed ja kuigi hilisemad arvutused võivad seisu muuta, siis igal juhul esiotsas. Seda enam tundus naljakas, see valitsev ärevus. Aga mehed teavad, mis teevad. Muidu parimate sekka ei jõua. Mina oma taktikaga - pole lootustki.

Igal juhul Amservi paat püüdis vahepeal konkurentsi pakkuda, kuid ega tal see hästi ei õnnestunud. Ikka saime ette ja möödagi. Selge ka oli, et pautide ajal tehtud kibekiired liigutused on jalgadele juurde toonud mitmeid ja mitmeid sinikaid. See enam ei põhjusta meelehärmigi, kuidagi tavaliseks on muutunud. Esimese lubatud suurema sinika lisan postitusele, selle sain olümpialootustega purjetades. Siinjuures saan küll lubada paremaid tulemusi, sest pingutanud olen.

1 comment:

  1. "Igal juhul Amservi paat püüdis vahepeal konkurentsi pakkuda, kuid ega tal see hästi ei õnnestunud. Ikka saime ette ja möödagi"

    Kas siin ei ole midagi väga valesti kirutatud !? Minuarust Spirit (Ex.Amserv) näitas teile terve see sõit ainult oma ahtrit! :)

    ReplyDelete