Kaheksas päev. 26 kilomeetrit Vihterpaluni

Õhtune naeruteraapia sai alguse ikka jälle Heleeni algatusel. Lõpuks ei saanud keegi aru, miks naerame, kuid naerame. Mina pikalt ei jännanud, sest uni on oluline ja seda ka metsas. Öösel togisin ema umbes neli korda, kui ta norsata julges. Lõpuks tundus, et togimine oli juba käe sees ja tegin seda automaatselt, loendamata. Hommik koitis seal imelises Padise laagris ja kohe oli selge, et täna tuleb päikesepaisteline päev. Jälle. Hommikusööki ma ei söönud, sest õhtusöök veel oli mulksumas sees. Me ei ole tegelikult siia sportima tulnud, vaid sööma ja nautima, ausõna.
Ekspeditsioonijuht hoiatas, et asjade kokku panekuks on aeg limiteeritud ja maa on tänaseks planeeritud pikk. Kella 11 ajal asusime lendleva sammuga teele, Padise mõisa juurest haarasime kaasa seenespetsialist-teadlase Margiti veel ka. Tõi kaasa oma supermaitsvaid muffineid ja taassaabunud Tõnu ostis soovijaile veel kohvi ka.

Suur grupp peaaegu koos, kuid omad jutupaarid tekkisid siiski kohe. Mina jäin Leaga ja jutud olid nii põnevad, et tegime väikese pausi sisse alles siis, kui ema oli vaja otsida. Rainer hoiatas, et vanaemal tuleb silm peal hoida, et ta ära ei eksiks. Pikem paus tuli aga sisse siis, kui jõudsime Harju-Ristile. Järjekordne poekülastus tegi meid rõõmsaks, nagu lapsemeelseid ikka. Ostsime seda ja teist ning ootasime järgmisi saabujaid. Kohalik Ahti tuli meid ka tervitama ja juttu vestma, sest tema on plaaninud varsti endale tütarlapse hankiga. Pakkusime Häli välja, kuid kaubaks ei läinud.

Pool teed seljataga, jõudsime veel kirikusse ka. Kes julges, see sisenes. Lea leidis samast sugulase viimse
paiga lausa, meie Häliga käisime aga kiriku vetsus. Edasi viis tee põldude vahelt, osalt metsatee. Üldiselt aga, kui eile oli spaarada, üleeile ravirada, siis täna oli selline tavaline pokurada.Üheskoos ja enesekindlalt sammusime märke lugedes, kuid siis ühtäkki need kadusid. Suur juht ju õpetas, et märke tuleb lugeda ja seal me seisime, märgid otsas. Keegi luges siis kaarti ja keegi oskas lausa gpsi käivitada, sest midagi oli kindlapeale vussis. Ja siis keegi hõikas õigelt suunalt ja selgus, et Alar, rajameister, ise ka eksib sel lõigul vahel ning märgid on lihtsalt valed saanud. Pole hullu, saime õigele suunale tagasi, sest laager asumas reede puhul Vihterpalu jõe ääres. Nüüd olid jalad villis paljudel ja mõned tegid ka jalanõude vahetusi omavahel ning otse tee ääres. Mina vahetasin saapad plätade vastu ja sobival pinnasel käisime Häliga lihtsalt paljajalu. Lõpp läks väsitavaks ja eriti ei viitsinud enam mässata. Just siis tuligi me laagripaik ja sai koheselt jõkke ronida. Vesi nii madal, et tuli hästi valida, kus saab pikali visata nii, et enamvähem vees. Pärast seda jõudis kohale ka Katrin oma überarmsa koera Cherryga ning Jarek pruudiga. Ja Margiti abikaasa veel ka. Äkki veel keegi, kes meelde ei tule - igal juhul on kamp juba paarikümne ringis. Pealegi ärgem unustagem, et Margitiga koos tulevad alati ka fantastilised toidud, seega täna öösel me ei maga, vaid sööme. Jälle.