Viies päev. Spa-päev ja 28,5 km

Eile öösel ma ei maganud. Esiteks läks hilisööl laagris lahti naeruteraapia. Seejärel kuulsin koerte haukumist kusagilt ja siis kujutasin ette, kuidas need vaesekesed on huntidega võitlemas või midagi sellist. Seejärel hakkas mul külm, sest Külli otsustas majas magada ja tänase öö temperatuur oli kuidagi eriti madal. No pole hullu, siis kui päike tõusis, ma viimaks uinusin ja peagi hakkas ka väga külm.

Hommik koitis, siis oli teada, et tuleb laager Saarte rabas kiirelt kokku panna  ja Metsanurme poole liikuma hakata, sest päevaseks distantsiks oli ette nähtud 28,5 km. Alustuseks taas mööda seda mudamülka-teed. Parmud, sääsed olid kuidagi eriti kurjad täna, aga õnneks saime peagi järgmise raja peale. Järjekordne põlismets, nüüd juhtisin gruppi mina ja Alar kiitis mind lausa ekspeditsioonijuhina. Aga vara hõiskas, sest peagi kaotasin õige teeotsa. Vahepeal tulid teele ette sellised lombid, et läbi sai vaid paljajalu ja tõtt-öelda vajusime porisse lausa põlveni. Pärast käisin veel kilomeetri või enam paljajalu – teraapiaks või nii, sest kui eile oli läbi nõgese ravitee, siis täna tundus rada päris korralik spa-rada olevat.
Vahepeal põikasime veel läbi ka katkusurnuaiast. Lõunapaik oli suvaline väikeküla kurv metsa ääres. Mõned

olid grupist maha pudenenud ka, kuid Alar oli meiega ja see tähendas, et praemuna leiva ja praekartuliga olid kaasas. Nälg oligi juba silmanägemist võtmas. Järgmiseks motivatsioonisihiks oli meil tankla ja pood, sest pärast mitut päeva oleks tahtnud kasvõi mõne pähkli ja pärisvee osta. Meie Lea ja Häliga lausa lendasime sinna poole, hoolimata sellest, et nüüd olid mul jalad juba päris villis. Ja kui rõõmsaks tegi see väike poetuur meid. Ostlesime kui esimest korda iseseisvalt poodi sattunud lapsed – ikka seda ja teist. Seejärel passisime seal poe ees kui külajotad. Ise rõõsad ja rõõmsad, ise jahudes elu ilust. Siis, kui sai selgeks, et ikka veel on umbes 8 kilomeetrit minna, sai lõbule lõpp ja asusime teele. Häli õpetas, kuidas hambavahed puristades puhtaks saada, lõkerdamine käis selle kõige juurde niikuinii.  Nüüd läks kuidagi raskeks jälle, ilmselt lõpp tundus lähedal olevat. Ühel hetkel panime Leaga veel õigest teeotsast möödagi, mis lisab tänasele tubli kilt lisaks. Aga siis paistis laager, otse Keila jõe ääres. Täna oli meie Sven valmistanud šašlõkki. Sinna juurde veel vürtsikas tomatikaste ka. Ma kinnitan, et see kõik maitses maailma parimana. Oli matkamist väärt see maitse, seltskonnast ei hakka rääkimagi, kuidagi eriti vedanud on. Homme ootab ees 40 kilomeetrit – jala, rattaga ja paadiga ka, seega täna pikka pidu pole.