Nõva Kõnnimaraton TEHTUD

Kohale jõudsime liiga vara, vihma ladistas nii, et lõppu ei näivat kusagil. Unevõla tõttu tekkinud rammestus oli võimust võtmas ja nii tukkusin autos mõne hetke, kuniks kell oli peaaegu stardiaega näitamas. Ruttasime stardijoonele, sada või enam inimest peale meie. Siis sain aru, et läbi vihma ma oma suvise riietusega ei kõnni, peale visatud fliis tegi asja vaid hullemaks. Õnneks oli Anniki seekordne päästja, kes kileka mulle selga viskas. Mu Polari pulsikell lakkas sel samal momendil töötamast - maratonistardis?! Ma ei saagi teada, kui palju kaloreid me kulutame!? Olin pettunud. Start läks. Mõne hetkega olime läbimärjad, jalad porised. Tundus, et me keegi väga ei mõista, millesse oleme end mässinud, aga meel püsis. Vana hea sõbranna Teelet polnud ammu näinud ja jutustada oli paljust. Kilomeetrid jalge all aina läksid. Külm küll oli ja soengud oli ammu läbi vettinud, aga kuidagi tore oli. Otsustasime, et keskendume toidupunkini jõudmistele. Iga kuuenda kilomeetri järel pidanuks olema üks. Ilmselt oli see üks rikkalikumaid laudu, mida Eesti võistluste ajal näinud olen - leidus rosinaid, banaani, leiba - nagu ikka, aga lisaks hapukurki, kiluvõileiba, igasuguseid komme. See tegi meid neil hetkedel väga rõõmsaks.

Esimesed kümme kilomeetrit jäid kiirelt seljataha. Olime küll üleni märjad pandakarud, juuksed sorakil (see ei käi Marguse kohta), aga jutte jagus endiselt ja tempo püsis. Rada, oo see rada oli ilus! Kahju, et vihma tõttu me keegi kaamerat ühes ei võtnud - aga see oli elamus. Osalt ühtis see alles üleeile avatud uue RMK Peraküla-Aegviidu matkarajaga. Sellised vaheldused, sellised värvid! Vahepeal sai Nõva rannas mööda veepiirigi kõnnitud. Lummavalt kaunis koht! Mis sest, et palju keerulisem läbida, kui näiteks mööda asfalti - aga seda väärt!
Jalanõud liiva täis, üleni märjad, käed külmast üles paistetanud olime jõudnud 25-nda kilomeetrini. Mulle on alati see number meeldinud, kuigi mis seal salata - mõni koht hakkas nüüd juba tunda andma. Peaaegu meil kõigil oli miskit häda, ainult Teele marssis esireas - justkui polekski esimest korda taolisel maratonil. Teel kohtasime me vähe inimesi, kuid siiski kepikõnnispetsialist Eduardit - tema ütles, et jutustamisvõime kaob täpselt 33-ndal kilomeetril. Nüüd võtsime eesmärgiks just selle kilomeetriposti ja ma lubasin kaaslastele, et sinna jõudes räägin ühe eriti räpase saladuse. Tuju püsis endiselt ja tempo ka, kuigi mul oli ikka päris külm juba, aga pole imestada, olin ju vales rõivastuses ja muidu ka külmakartlik.

33 jäi seljataha, räpane saladus sai räägitud, aga kuidagi raskeks läks. Inga lubas, et hakkab kohe jonnima, Margusel põlv valutas. Mulle tundus, et joosta on palju kergem - tegin lõiku. Teelel jälle polnud midagi viga.
Söögipunktid tõstsid jätkuvalt veel tuju. 38 number oli okei, aga siis läks segaseks. Selgus, et rada on hoopiski 43,5 km pikk. Mis sest, et kõigest kilomeeter ja pool pikem, kuid vaimselt oli vastuvõetamatu. Viimased kilomeetripostide vahel tundusid üldse ebanormaalselt pikad. Kogu aeg oli tunne, et midagi ei klapi ja finišhit polnud ka paistmas ei kusagil. Katkestada ju ka ei saa, sest tagasi on pikem maa ja sinna samasse metsa maha istudes - ma ei kujuta ette, millal ja kas keegi järgi üldse tuleks. Niisiis see on kepikõnni- ja käimismaraton, mida katkestada ei saa. Finišh kerkis silmapiirile, lubatud karikad juba paistsid. Ja oligi tehtud!
AEG: 6:53:44                                                                                                              

Tundus, et joosta maraton on kohati lihtsamgi - piinlemise aega on lühem. Samas, kõnnimaraton on ideaalne, millest alustada ja üleüldse väga soovitav. AGA tunne pärast on mõlemal sama - komberdad kuidagi ja kõikjal valutab, kuid on seda väärt.
Järgmised võistlused on tulekul, kui tunned huvi, siis lisainfo tuleb kätte:
http://www.elamusretked.ee/elamusmaratonid

Esimesed purjetrennid ehk kuidas ma mitte midagi aru ei saa

Tundub, et ilmataat on sel nädalal meie poolel, sest kohe esimesel trennipäeval puhus õige vaikne tuul, mis tähendas otsemaid merele sööstmist. Kapteniks muidugi mu särav treener Brigita Sepp, abitreeneriks tema vend, samamoodi kogenud purjetaja Viljar Sepp. Ühesõnaga perekond Sepp ja mina purjekas päris esimest korda.

Algus kujunes umbes selliseks, et nad rääkisid kasutades selliseid sõnu nagu "vöör", "poordid", "foka", "kroot", "spinner", "otsad, soodid, fallid ja brassid". Siis ma küsisin vahele: "Oota, mida?". Ja kujutasin endamisi ette, et merele jõudes läheb kõik iseenesest ja purjetamine on tore lõõgastav tegevus, mille ajal saab päikese käes lesida ja maised mõtted eemale uhuda. Oo ei, varsti räägiti minuga ka purjetajate keeles ja anti esimesed otsad kätte ja paluti "mängida", et mitte öelda juhtida. Ma ei saanud ikka veel mitte midagi aru ja mulle tundus juba, et paremaks ei lähegi. Minu ainus mõte oli, et kas ma võin midagi nii vussi keerata, et kogenud perekond ei suuda meid endam päästa?

Rumalusteks polnud aega, päikesevõtuks ammugi mitte. Soodid või siis brassid, ma ei mäleta kummad, olid mul käes ja oli vaja endast parim anda, et krüssata (see tähendab sik-sakis sõitmist ehk pautides: kursi muutmist läbides vastutuule seisu). Sellel päeval sain enamvähem selgeks, kuidas soote käest hoida ning ka roolipinni pikenduse käes hoidmist. Kursi hoidmine tuli välja vaid vahel, aga hakkasin veidi mõistma funktsiooni ja seda ka, et üle purjeka serva ma ilmselt vette ei kuku. Sel korral, kuigi kusagil alles üks purjekas läks põhja ja vedeleb seal siiani. Seega võimatu pole.

Lõpuks, just siis, kui juba hakkas mingisugunegi kindlus tekkima, anti mulle kätte rool ja ülesandeks kursi hoidmine. Treenerile küll tundus, et olen tahtmist täis, hirmu ei tunne ja haaran lennult, aga tegelikult ei julgenud ma merel kogenenutele vastu vaielda ja seda teadsin ennegi, et kapten on paadis kõige tähtsam. Esimene trenn nii palju andis, et tahtnuks taas tulla - tuulte meelevalda.
Palju ei tulnud oodata, juba järgmisel hommikul oli tiim taas Pirital platsis, nüüd mehisem tuul juba, 10 m/s ja pagidega isegi 11-12 m/s, mis tähendas, et mind rooli kindlalt ei lasta. Lisaks olid abiks Kalevi Jahtklubi Purjespordikooli noored Helen ja Ingmar. Mõtlesin, et kas minust kordades kogenenumad, samas siiski lapspurjetajad ja mina, pluss korralikud ilmaolud ikka on hea kooslus. Õnneks oli meil ikka Brigita ka ja tema saab juba kogu kamba juhtimisega hakkama. Isegi seda jõudis pidevalt märgata, et mu jalad plokkide ja sootide vahele jäid. Päris mitu korda oli õudne. Nii õudne kohe, et ma küsisin endalt: "miks ma olen siin?". Siis läks õudne hetkeks taas mööda ja sain aru, mida tegema pean, pealegi kaasa haaras mind. Purjetamine. Ma hakkan aru saama, miks purjetajad suvel tööl ei käi ja hommikul ärgates tuulisele ilmale loodavad.

Pealegi on plaanid juba praegu suuremad. Purjematk mu lemmikpaika, aga sellest juba ühel teisel korral väärika pildimaterjaliga üheskoos.

PS! Aitäh fantastiliste fotode eest, Laura Strandberg
PS2! Kes juba taha ka kiirelt purjetama pääseda, siis Sailingcenter on õige koht!

Kuhu jõudsin laskespordiga? Ja mis on juunikuu spordiala...

Kroonika / Kristjan Lepp

Olen pisut viivitanud uue ala avalikustamisega. Esiteks, sest laskmisspordi lummusest on raske loobuda. Mulle kohutavalt meeldis kaasahaarav areng sellel alal. Mulle meeldis, et selle lühikese kuuajaga sain oma hirmust priiks ning jõudsin tasemele, kus julgen öelda: "minust võib veel asja saada!". Muidugi pole ma ligilähedaselgi tasemel, kus mu kaitseväelasest kaksikõde on, kuid selle kuuga sain selgeks, kuhu poole ja kuidas liikuda. Iseennast hinnata on kuidagi tobe, seega loe nüüd parem, mida mu suurepärane instruktor Kaarel Künnapu Tondi lasketiirust asjast arvab:
"Kertu spordiaasta maikuu valitud ala, milleks oli laskesport, võib lugeda igati õnnestunuks!
Kuna meil õppimiseks oli ette nähtud vaid üks kuu ja selle ajaga võimalikult täpne ja hea laskur välja koolitada, kes samas oskab ning tunneb ohutut relvakäsitsemist, tundus parimaks lahenduseks practical laskmine.

Practical laskmises on olulised kolm märksõna: jõud, täpsus ja kiirus.

Et need kolm omavahel ühendada ja edukalt, on vaja häid teadmisi ning praktilist poolt, kuidas seda kõike rakendada. Ehk õige keha ja käte asend, kuidas sihtida, relva haarata, laadida, salve vahetada jne jne.

Alustasime nö päris algusest, selgeks sai tehtud esmalt ohutustehnika, mis on relvadega tegeledes nö. "A ja O" ning seejärel laskmisvõtted kõige sinna kuuluvaga.

Olgu öeldud, et Kertule ei pea meelde tuletama, et igasse relva suhtuda kui laetud relva, nimelt on tal juba sees harjumus, alustades trenni, võttes kätte või üle relv seda alati kontrollida ja peale laskmiskatset alati kontroll ning sihitud tühilask.

Kertuga oli harjutamine ja õppimine lihtne, kuna kõik õpitu haaras ta endasse kiirelt ja osavalt. Algselt tekkis probleeme sihtimisega, kuna aegajalt läks segamini, kumb silm on juhtsilm ning silmad kippusid ka peale igat lasku kinni minema ehmatusest. Relva kartusest ja lasu ehmatusest saime üle juba paari esimese korraga.

Laskmisel sai kasutatud nii Glock 19pro 9mm kui ka CZ 75 SP-01 Shadow 9mm püstoleid, mille käsitsemine ja salvevahetus käib Kertul kiirelt ja sujuvalt. Kui laskmisel peaks esineme tõrkeid, siis kõrvalist abi ta ei vaja, vaid suudab need likvideerida ohutult!

Kokkuvõtteks, Kertu peale võib loota, ta saab hästi hakkama laskeharjutusega ja seda kõike tehes järgides rangelt ohutustehnika reegleid.

Loodetavasti suutsmise Kertus tekitada isu laskespordi järele ning kohtume peagi practical laskmise ehk IPSC kursustel ning relvaloataotleja kursustel, et meil oleks üks eeskujulik laskur juures Eestis".

Tehtud! Relvataotleja kursus ootab veel ees! Sellest millalgi hiljem, sest kuna käes on juunikuu, siis uus ala on valitud ja kätte võtmisel. Selleks on purjetamine!
Tõsi, juba eelmine nädal pidanuks alustama, kuid kes veel mäletab, hullumeelselt tormine oli - see algust segaski ja nii sain kätte raamatu purjetamisest: "Mere kutse", Mati Sepp, mis piibliks ilmselt kujuneb. Õppisin ka ära esimesed ja kõige olulisemad meremehe sõlmed ning sain selga päris Helly Hanseni jope, sest kellel seda pole, purjetajate ringi ei pääse!

Kuidas ma varbaluu lõhkusin...

Alustame algusest. Eelmise nädala lõpus oli mul suur rõõm Tondi lasketiiru kaasa võtta ka oma kaitseväelasest kaksikõde. Selgus, et ta on ikka päris tegija laskja. Isegi Kaarel ütles, et õpetada pole midagi. Samas, arvestades, et olen selline algaja alles, tundub, et anne on minulgi emapiimaga kaasa antud, arvas me instruktor. Mõistagi, on Kadi jaoks teatud liigutused enesest mõistetavad, kiired ning ka topeltlasud täpsed. Mina ikka kobatsen aeg-ajalt ja küsin üle, kas nüüd laen relva? Kas see on tõrge? Kadi teab ise, mida teha. Ta ei küsi midagi, lihtsalt laseb ja kusjuures enamasti alfasse. Vägev oli koos treenida ja kindlasti teeme seda ühel päeval taas. Seniks, kel huvi, siis mu Instas on üks video ka üleval vaatamiseks. Ja kui ühel päeval taas koos treenime, siis loodetavasti saame täpsuslaskjast isa ka kaasa. Tema on lausa medalitega pärjatud sportlaskja.

Järgmiseks ootas ees mind legendaarne Roheliste rattaretk Haanjas. Haanjas, saate aru jah? Ainult räiged tõusud ja mõned langused. Siis ma ei lasknud veel end heidutada sellest, kui rattaretke plaani pidasime. Kui seal, siis seal, tuleb minna - nagu igal aastal. Ostsin megaägeda uue rattagi Hawaiist, et tõusudega hakkama saada. Esimene päev nägi ette 53km, teine 72 ja kolmas 42 kilomeetrit rassimist. Kaalualandusele peaks hästi mõjuma, kuigi mis seal salata, seal patustan alati ikka täiega. Esimene päev oli hullumeelselt raske, mõtlesin juba, et vorm on nii kehva lihtsalt. Ka pisemad ratturid põrutasid minust mööda. Imelik hakkas. Õnneks või kahjuks selgus peagi, et mu umbeägeda tutika ratta lenks oli tagurpidi. Ärge küsige, kuidas see nii läks, aga transpordiga võib igasuguseid asju juhtuda :) Tehnokuttid naersid mu üle pikalt, ma ise ka. Pärast seda, kui asja korda sai, läks sõit ka lihtsamaks. Õhtupoolikul kostitas ilm meid korraliku vihmasajuga ja siis tegin ikka totaalset tempot. Muidu hakanuks külm, olin hetkega üleni märg ju. Teise päeva hommik polnud lihtsam, sest olin väikese peoga kohalikuks Võru baaris pisut liiale läinud. Nii laenasin head enesetunnet järgnevalt päeval. Ilm oli ka nigel, aina sadas ja ikka ning jälle kerkisid pähe küsimused: "Miks me küll tulime?". Elus on muud ka peale spordi ja rattaretke. Aga peagi tuli päike taas välja ja rumalad küsimused kadusid peast. Sõit kulges läbi Läti, pinnakattega tee enamasti aga ka mõni keerulisemalt läbitav metsarada oli sisse pikitud. Väga raske enam sõita polnudki, hakkasin justkui harjuma.     

Ka kolmanda sõidupäeva hommik tegi pigem rõõmsaks ning ootusärevus kasvas. Tahtsin koheselt rajale tormata, sest nii palju põnevaid paiku ja kohajutte ootas ees. Mu vaprad kaaslased Kaja ja Agnes said vahepeal seljatahagi jäetud, sest ma otsustasin tormata. Päeva lõpuks, rattaretke lõpuks mõistsin taas, miks seda kõike tegin - sest see on megaäge! Lahe fiiling, toredad inimesed, imelised paigad ja iseenesest kulgev sporditegemine. Järgmine aasta, mil Roheliste rattaretk toimub mu kodukandis, plaanime kindlasti taas minna.

Aga ei, sport ei lõhkunud mu luid. Jõudsin tagasi linna, sain ühe vägeva fotosessiooni osaliseks ja kusagil külma käes turnimise järel autosse sooja istudes, istusin külmast võetud varbad tagurpidi. On haletsusväärne? Mu meelest ka. Keskmise varba luus on mõra. Käin longates, eelistan plätusid, hea kui trepist ei peaks käima. Õnneks ei pidanud paranemine kaua aega võtma.

Kaks nädalat toitumiskava tõi tulemuse

Kui esimese trenni lasud Tondi lasketiirus tekitasid minus hirmu, siis vahepealsel ajal olen igasugusest hirmust üle saanud. Õige kehaasend tuleb iseenesest (jalad puusade laiuselt, ülakeha ettepoole kallutatud, käed sirged). Ka relva kontrolli suudan iseseisvalt läbi viia ning ma juba ka lasen ise. Kuigi on ikka endiselt hea, et instruktor on kõrval, kindlustab kindlama tunde. Ja muide, Roland on vahepealsel ajal töölt eemaldatud või õigemini iseseisvalt eemaldunud seoses käeluumurruga, nii on minu juhendajaks hoopiski Kaarel Künnapu, stoilise rahuga, samas valvas tüüp.

Täna sain taas kätte Glocki. Ülesandeks oli iseseisev salve vahetus, laadimine ja mõistagi laskmine, kolme erinevale sihtmärgile. Kõik see tundub peaaegu iseenesest tulev. Laskmist ma naudin, kuigi vahel on tunne, et ei suuda relva piisavalt stabiisena hoida. Tulemus märklaual aga räägib vastupidist ja nii olen kuulnud instruktorilt vaid ja ainult kiitust. See on mulle üllatav, sest esiteks on mu käed erakordselt nõrgad ja teiseks, mulle on alati tundunud, et puuduvad igasugused eeldused (sisetunne lihtsalt). Liigne enesekindlus pole õpingutele küll kasuks, kuid juba uurisin, kuidas snaiperiks saada. Mul paar sõpra on, aga ega õige snaiper oma tööst sõnagi ei kõssa.

Kaks nädalat Marguse toitumiskava on möödas. Väga kiire aeg on sinna vahele mahtunud ja ehk ei saa ma iga päevaga ning toidukorraga rahul olla, kuid saan öelda, et andsin endast peaagu parima. Arvestades olukordi ja nädalaid, mille jooksul oli nii mõnigi magamata öö ja liiga palju tööd ka lisaks. Aga numbrid räägivad iseenda eest, seega tulemus on:

-2,2 kg
-4 cm puusalt
-3 cm keskkohast
Mõistagi ei ole ma veel ideaalkaaluni jõudnud, seega jätkan toitumise jälgimist. Nii ka relvaõpinguid. Homme muide on mu kaitseväelasest kaksikõde linnas ja kahtlustan, et teeme ühe trenni koos. Jooksus olen talle ära teinud, kas ka laskmises, homne näitab :)

Maikuu pühendan laskespordile

Tõepoolest, maikuu spordialaks on sportlaskmine! Ja mitte ainult, Tondi lasketiir on täna igati abiks, et valmistada mind ette relvaloa taotlemiseks ning relva omandamiseks. Jah, võib ju mõelda, et milleks see tapariist, kuid olen jätkuvalt arvamusel, et eestlasi tapab ennekõike alkohol. Ja kui mul peaks olema elus see üks hetk, kus kellegi elu või tervis sõltub minust, tahan olla valmis õigeid otsuseid langetama.
Relvad pole mulle võõrad, kuigi tõsi, lähemat tutvust nendega olen vähe teinud. Nii kaua, kui mäletan on mu isal mitmeid neid olnud, sportlaskmises on tal hea käsi-silm olnud ning mu kaksõdegi kaitseväelasena omab pikemat kokkupuudet. Olgu nüüd siis minu kord. Ahjaa, ma ülikooli ajal läbisin siiski ka ise riigikaitseõpetaja koolituse ning AK-4 eksam sai Kuperjanovis tehtud. Lahti tuli võtta see, kokku tuli panna ja lasta tuli ka. Hinnet ei mäleta, kuid jube koba olin selle raske automaadiga küll ja pidevalt kartsin, et tagasilöögist saan õla siniseks. Käed olid tol ajal ka nii nõrgad, et relva mõnesekundiline hoidminegi põhjustas mulle raskusi. Tugevad poisid Kuperjanovis said mind siis kogu aeg abistada.

Lisaks lapsepõlves õhupüssist laskmine, kuid see ongi kogu mu varasem kokkupuude. Aga nüüd, et sel kõigel oleks ka reaalne kasu, on treeningvahendiks mul Glock püstol. Kuigi eksam tuleb ikka vana hea venelaste relva Makaroviga ette võtta. Õnneks on sinna aega ja olen laskespordis alles esimesi samme astumas.
Minu isiklikuks treeneriks on ennekõige Roland Korju, sõjaväelase taustaga hinnatud spetsialist. See mees pidavalt baasi loomisel ideaalne olema, sest turvalisus ennekõike. Seega enne veel, kui üldse reaalsete laskudeni jõudsin, siis: a) relva käsitle alati kui laetud relva b) relva hoidmine, sihtimine alati ohutus suunas.

Esimese trenni andis siiski asendusmees Kaarel. Temaga käisime ka põhi ohutuspunktid üle ja siis rääkisime kontrolllasust, mis tuleb alati sihitult teha. Sihtimistehnikast nii palju, et hea oleks kahesilmaga, kuid esialgu on lubatud ka ühesilmaga sihtimine. Padruni kontroll rauas oli veel ka enne. Mõisted üldiselt on pooled uued ja üldse ma väga ei julge midagi iseseisvalt teha. Kui aus olla, olin selleks hetkeks juba reaalselt sabinas. Ma peaaegu, et kartsin relva kätte võtta. Kaarel ikka julgustas. Tuletas meelde, et sihik tuleb fokusseerida ja siis lask. Tegin esimese vist käsu peale. Adrenaliin tõusis, sel hetkel ei meeldinud mulle tagasilöök ja pauk oli ka liig vali. Natuke ehmatasin, mõtlesin, et sama õudne oli esimest korda suuskadega hüpata. Või isegi õudsem. Kaarel jälle julgustas: "Fokusseeri, lase". Tegin nii, mitu korda järjest ja mulle tundus, et mu väikesed käed enam ei jõua. Üldse see laskmise asend on kuidagi väga imelik. Füsiterapeudile vist ei meeldiks, aga see on oluline, et kindel ja stabiilne kehahoiak, hoolimata tagasilöögist. Okei, nõustusin mõned korrad veel end kokku võtma, kuigi ma ikka endiselt pisut pelgasin. Mõtlesin, et oleks mu Kata seal, oleks salv ammu tühi ja kõik täppi ka lastud.

Kokkuvõttes, siis 15 meetri pealt tabas neli kaheksast märki. Järgmise satsi puhul juba oli pilt tunduvalt parem. Hirm vähenes õige pisut. Ma ei kujuta ette ka, millise koormuse võib laskmistunnist saada, kuid järgmine kord panen pulsivöö peale. Seniks olen igasse õhtusse mahutanud tunniajase jooksutrenni, et vorm ikka jätkuvalt paraneks. Kuigi tundub, et nüüd tuleb kätekõverdusi ka tegema hakata, et jõuaks relva käes hoida. Veel parem, keegi võiks laenata sangpommi või midagi. Teeks õhtuti kodus harjutusi sellega.

Nädalaga 4 sentimeetrit puusalt

Mu viimane squashitrenn ja kuidagi väsinud olin. Keskendumisega oli raskusi. Ma tean põhjuseid ka, kuid muutusi sisse viia ei saa. Eks ennekõike ikka nädalavahetuse keikad, mis graafiku peapeale keeravad. Ja lisaks on mul kodus hoiul umbes nädalased kassipojad, otse voodi kõrval - mõnedki korrad ärkan nende piuksumiste peale. Kokkuvõttes pole hullu, ilmad on aina paremad ja päike annab lisaenergiat, aga veidi kripeldama jäi see viimane trenn ikka. Löögid ei tulnud välja nii, kuis oleks tahtnud ning üle keskmise koba olin ka. Mu imeline treener Priit siis lohutas, et vaid seitsmes trenn oli see ja squashimängijaks saadakse aastatega. Võib-olla on ka hea, et jäi kripeldama, sest Metro Squashis olen ühel päeval tagasi. Ilmselt sügisel, kui ilmad hakkavad käest minema ja õue jooksma enam ei kipu. Siis hakkan päris squashimängijaks.

Toitumisega on vahepeal keeruline olnud. Nädalavahetuse keikad tähendasid sõite Haapsallu ja Hiiumaalegi. Ööbimist võõrsil ning mitmeid plaanide muutusi. Aga väike kodune töö, ette kaalumine, toitude planeerimine kindlustas selle, et õiged kogused ja toidud olid kogu aeg kaasas. Kus iganes ma siis ei viibinud, sain oma karbikese lahti võtta, vabandanda ebaviisakust ja nosida omaette. Üldisemalt eelmist nädalat hinnatest, siis ette tuli üks nn libastumine, ette planeeritud siiski. Endine kolleeg Fredi lõpetas oma raadiokarjääri ja tema pidulaua taga sõin, mis laual oli, kuigi püüdsin teadlikult mõistlik olla. Pool klaasi valget veini ka, aga see oli kõik. Kogu ülejäänud peod jõin sidrunivett ja olin endaga väga rahul, eriti järgmistel hommikutel.

Vahepeal sai tehtud ka vereproov, milles uuriti kõikvõimalikke näitajaid ja kokkuvõttes võib öelda, et olen

terve, mis terve. Pealegi on nii mõnigi näitaja lihtsalt ideaalne, Marguse hinnangul. Üldine kokkuvõte oli järgmine:
- maksa ja neeru näitajad on head, omavad varu.
- kolesterool on nii hea, et parem olla ei saagi. Samas ebatavaline: hea kolesterool on kõrge, halb kolesterool üllatavalt madal. See näitab, et loomseid rasvu, rafineeritud toitu olen tarbinud minimaalselt.
- D-vitamiin, kuigi 95% eestlastest on see alla normi, on mul korras. Ilmselt tänu hiljaaegu toimunud reisile.
- piiripeal on kaltsiuminäitaja. Peaksin õhtuti tableti manustama. Sellega olen nõus, sest terve mu perekond on luulõhkujad. Umbes 21-aastasena istusin teiste 90-aastastega luuhõrenejate kabineti ukse taga. Kahtlustati mul juba siis seda muret.
- immuunsus on piiripeal, põletikunäitajad veidi kõrged. See väljendab ilmselt tolmuallergiat.
- raud on normis, kuid depoo madal. Võib-olla samuti allergiast, kuid igal juhul ei tee maasikate söömine halba.
Kokkuvõttes olen keskmisest tervislikuma verenäitajate pildiga. Uuh, jumalale tänu.

AGA nädal sporti ja Marguse toitumiskava numbrites on:
-700 g kehakaalu langust (natuke olen pettunud)
- 4 cm puusalt, -3 cm keskkohast (Marguse arvates on see oluline näitaja)
Kuna on aga maikuu kätte jõudnud, siis uus spordiala saab avalikuks homme. Täna leiad vihje mu Insta kontolt.