Õõvastav metsajooks

"Kas sa tahad kuuli saada vä?" küsib minult Jõgeva jahiseltsi liige, kui olen oma pühapäevasel pikal jooksudistantsil otse kodumetsas Kuristal. Seda sama metsarada mööda jookseb ühtlasi Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada, mille RMK paar aastat tagasi lõi. Tegemist on riigimetsaga, mis on rahva omand ning ühtlasi piirneb seal samas mu isa metsaga. Sellel rajal on eriti nädalavahetuseti teisigi liikujaid, tänagi olid mehed metsa tegemas. Ehmatasin jahimehe lause peale, sest ei teadnud, kas tegemist on ähvarduse või hoiatusega. Seejärel kamandab ta mind metsa äärde maha istuma ja ootama, kuniks tapatalgud on läbi. Olen higist leemendamas ja mõistan, et ei soovi seal haigeks jäämiseni külmetada ning ammugi tapmisest osa saada. Kuulid vihisevad, kuid otsustan edasi joosta ja mõtlen hirmuga, et kas üsna lähedal asuvad majapidamised on ikka teadlikud võimalusest täna siin samas surma saada? Või teised külaelanikud, kes aega-ajalt metsas näiteks oma koertega jalutavad?

Jahimees väitis, et jahipidamine toimub veel 30 minutit, seetõttu julgen kolmveerand tundi hiljem raja lõppu jõudes ümber pöörata ja kodu poole tagasi seda sama rada pidi joosta, sest tänane kava nägi ette 2,15 tundi jooksu. Aga ei, kuulid vihisevad jätkuvalt ning kamp on liikunud külale lähemalegi, endiselt ametlikul matkarajal. Jahimehe sõnul ühtlasi ka ametlikul jahialal. Mõistan, et Eestimaa on väike ja kuidagimoodi peame me metsa ära mahtuma - olgu siis matkarada või mitte, aga kuidas saab olla, et hoiatavaid silte ega muud taolist ei leidu? Kuidas saab olla, et matkarajal asub samas ka ametlik jahiala, kus praegusel ajal käib kõmmutamine kuuldavasti igal nädalavahtusel? Ühelt poolt kutsume üles rahvast viibima enam metsas ja RMK omakorda näeb vaeva, et tuua välisturiste meie matkaradadele, kes ilmselt ka õudsemas unenäos ei oska ette näha võimalust, et meie imeliste metsade vahel võib nende elu põdrale mõeldud kuuli läbi lõppeda. Või ehk on kusagil info üleval, mil ei tohi rada jooksjad ega matkajad kasutada?

Ahjaa, jooks ise oli super. Ette antud aja jooksul läbisin 23,8 kilomeetrit ja enesetunne on sama hea, kui pärast pooltmaratoni paar nädalat tagasi. Ja jahimeestele teadmiseks, siis sel samal hetkel, kui üks teist mind kuuliga ähvardas või hoiatas, lippas üks imeilus põder meeste seljatagant läbi. "Põgene, vaba laps," mõtlesin sel hetkel, sest ajujahist pole ma kunagi head arvanud. Olge mehed ja tapke mees-looma vastu siis vähemalt.

Kuu maratonini. Kõige kriitilisemad nädalad

Poolmaratoni eufooria on nüüdseks möödunud ja kuigi päris terveks ma suurepärase jooksu järel ei saanud, siis haigemaks ka ei jäänud. Küll aga võtsin nädalaks aja maha, sõitsin tööreisile Saksamaale ning hoidusin trennist sootuks. Samuti ma sõin iga päev ingverijuurt mee ning laimimahlaga ja kasutasin postiivse mõtlemise võlujõudu. Ehk seetõttu ma viimaks tõve ka võitsin ning juba nädal pärast poolmaratoni, alustasin vaikselt jooksutrennidega. Peagi andis Margus ette kava, mis sisaldas nädalavahetuseks pikki treeninguid ja nädala sees veidi lühemaid. Endiselt viis korda nädalas. 

Alates sellest nädalast planeerisin jooksutrennid hommikusse aega, sest pärast tööd olen tihti kas liiga väsinud või on väljas juba nii pime, et ei julge üksi tänavaid mööda lipata. Eriti imelik oli joosta reedeõhtuti, sest päriselt ka - ma kohtasin enamasti vaid õlupudeliga ringi taaruvaid inimesi, ise muretsedes, et pipragaas jäi jälle maha. 

Varahommikul linnaga ärkamise rütmis joosta on aga kuidagi eriti innustav, maandav ja kaasahaarav! Ühel hommikul, mil ette oli antud 1 h ja 30 minutiline treening, jooksin Kalamajast Koplisse, Koplist Paljassaarde, Paljassaarest Pelgulinna ja tagasi koju. Vahel on lausa tunne, et enne saavad tänavad otsa, kui mina oma aja täis. Aga mis võrratu tunne on pärast jooksu! Ma ei suuda siiani mõista, kuidas olen suutnud oma elu esimesed ligi 25 aastat ilma jooksmiseta elada.

Täna sain kätte järjekordse treeningkava ja see on kõige olulisem kogu treeningperioodi jooksul, kirjutas mulle täna Margus Pirksaar. Tegelikult sellest kolmest nädalast sõltubki minu maraton. Margus lisas veel, et A&O on toitumine ning uni, treeningute tegemise kõrvalt!

Niisiis, head sõbrad, ma armastan teid väga, aga veiniõhtud jäävad jätkuvalt vahele. Ja sünnipäevadele jõuan ka alles hilistel tundidel vaid korraks. Aga kui keegi soovib jooksuringile kaasa tulla, siis palun tulge. Olge terved, sest see on ainus mis loeb.

Tallinna poolmaraton TEHTUD!

Päris mitu päeva tagasi ärkasin valusa kurgu, tatise nina ja veidi kehva olemisega. Hoidsin küll mõtted positiivsed, kuid päev-päevalt läks olemine kehvemaks. Sel korral ma tõesti ei mõista, miks on immuunsüsteem langenud, sest toitunud olen tervislikult, jooksnud mõõdukalt ning maganud piisavalt. Aga alati ei olegi vaja kõigest aru saada ja vaimust vaesed olla üldsegi õndsad.

Juba reedeks oli olemine piisavalt tõbine, et helistasin Pirksaarele nõu pidamiseks. Ütlesin otse, et mul on juba ainuüksi vaimu tarvis vaja poolmaraton just pühapäeval läbida. Tema aga tuletas meelde asju, mis nii lihtsad, aga ometi õigetel hetkedel kipuvad ununema - rohkelt C-vitamiini, mineraalvett! Kuni pühapäevani jäägu trennid vahele. Tegin kõik, mis treener soovitas ja lisaks sõin kolm korda päevas purustatud ingverijuure-mee ja laimimahla möksi. Magama läksin veelgi varem.

Pühapäeva hommikul olin ikka väga kahevahel. Kas teen endale ehk liiga? Tõttöelda ei ole ma kunagi varem võistluse starti tõbisena läinud, ehk ka tänu sellele ei ole ma kunagi ühtki võistlust olnud sunnitud katkestama. Igal juhul olid tossud juba jalas, kui ma ikka veel poolt ja vastu hääli kaalusin, siis aga vaatasin ära Rannamäe viimase intevjuu ja mõtlesin endamisi: "Ma lähen, tema mälestuseks ma lähen!". Võistlusmaterjale kätte saade kohtasin veel Ain-Alar Juhansoni, kellelt igaks juhuks nõu küsisin ja temagi ütles: "Alusta rahulikult, hoia tempot ja võimalusi on kaks - kas võistluse järel päris haigeks või hoopiski terveks!".

Mu hea sõber Imre tuli starti, et mind toetada. Kui aus olla, siis veel stardijoonelt olnuks ma võimeline ümber mõtlema, aga teadsin, et Imre ei lase enam mul minna. Inspekteerides leidis ta kohe stardis, et taas olen jooksu eel teinud mitmeid vigasid. Esiteks olid mul jalas tutikad tossud, siiski väga ilusad Nike omad. Geele polnud ühtki kaasas ja tõbine pealegi. Seda ta muidugi ei märganud, et soenguga nägin täna palju vaeva, sest jooks - see on ikka tõeline pidu. Leppisime kokku ühtse tempo, mida hoiame jooksu vältel. 7min kilomeeter, aga no tegelik kujunes muidugi kiiremaks. Esialgu tundus kuidagi liiga palju naeru ja lusti, endamisi kalkuleerides kartsin, et see head ei tõota. Ometi möödusid kilomeetripostid iseenesest. Olin veidi üleriietunud, aga teadsin, et kergemas rõivas olnuks külmetumisoht liiga suur. Jõin ja sõin igas punktis. Esiteks, sest lõõmava päikese käes ning veidi palavikulisena on vedelikukadu suur ja söömine oli oluline, et hoida energiataset.

Kolmandik poolmaratonist oli nüüdseks seljataha jäänud. Eriti meeldis mulle Pirita teeäärne rada, meri ja kõik sealne on alati mulle turvaliselt hea olnud. Ja siis ühtis tee vastujooksvate maratoni läbijatega. Tempo tõusis mul iseenesest ja Imre pidi mind kogu aeg tagasi hoidma. Inspireerivad on kõik need hullumeelsed inimesed ja sinna ei saa ma midagi parata, innustun iseenesest. Taas ja taas jõin ning kuigi ma jälle ei taibanud ei geele ega muud sellist kaasa võtta, siis rajal jagatava võtsin tänulikkusega vastu ja tarbisin ära ka. Korra sain Imrelt glükoositableti ka, seda tarbisin küll täitsa esimest korda ja kui algul tundus, et on okei, siis hiljem hakkas ikka vastu. Järjekordne suur viga, ära tarbi ühtki uut asja rajal!

Iga joogipunkt oli kui õnnistus ja endiselt, kõik need kaasaelavad vabatahtlikud! Te olete nende sekundite jooksul nii vajalikud ja nii abistavad! Pool sai tehtud, aga ma ei tihanud hõisata. Tundsin, et kindlasti jõuan ma lõppu ja kindlasti oli tulek õige otsus, aga kuidagi alalhoidlik olin, sest olgem ausad - elu raskeima maratoni olen jooksnud just Tallinnas ja sel samal rajal. Pealegi annan endale aru, et eufooria töötab suures plaanis mu vastu. Imrest oli ikka veel nii suur abi, sest tema ikka jälgis kella ja aega, millest mul pole aimugi. Olen alati enesetunde järgi jooksnud. Üle küsides sain teada, et tänane tempo oli ajas 6,52, mida hoidsime kogu jooksu vältel.

Kaks kolmandikku joostud ja nüüd hakkas kuidagi igav - palju selgasid sai küll kinni püütud, aga tekkis tunne, et nüüd võiks see juba läbi saada. Pealegi teadsin juba kilomeetreid tagasi, et füüsiliselt ma suudan, aga vaimselt on keerulisem. Viimased kilomeetrid ma enam ei rääkinud ka mitte. Imre tunnistas, et temalgi on veidi raske. Tal veel eilne 10 km all ja täna ei tohtinuks ta üldse joosta, seega loodan, et treener ei loe mu blogi. Vahelejäädes on kindlasti mingisugused räiged karistused varuks.

Viimased sajad meetrid ja see tõus ei meeldinud mulle üldse, kuid väike spurt sai siiski võimalikuks. Ja ma olin põrgulikult õnnelik. Nagu päriselt ja nii õnnelik! See oli kahtlemata üks mu elu parimaid jookse, kuigi ma ei tea oma eelnevate poolmaratonite aegu ega oska ka võrrelda, siis enesetunde järgi - see oli mu elu parim jooks!

Aitäh Margus Pirksaar, julgustuse eest!
Aitäh Imre, olemaks toeks kogu tänase teekonna!
Aitäh korraldajad! Mati, Renna ja Co - te olete korraldamas maailmatasemel võistlust!
Aitäh vabatahtlikud! Teil on uskumatult suur roll, ärge seda unustage!
Aitäh kaasjooksjad, te olete kõik võitjad! Olenemata medali värvist või kohast.

If you think you can do it, you can do it! Lugesin täna kellegi särgilt. New York, siit ma tulen!

Rentslist välja ronimas

Antibiootikumikuur on tänaseks möödas ja enesetunne on kui tervel, kuigi päevad ei ole õed. Olen oma India ravitsejaga Rajaga kohtunud nüüdseks korduvalt ja oluliseim, mis olen temalt õppinud: "Toit on meie medikament."Ühel päeval kutsus ta mind veganrestorani, et õpetada õiges tempos sööma. Ma kinnitan, et see kogemus oli piin mis piin, sest tegelikult olen maailma kiireim sööja. Vahel, TV3-e armsaks saanud sööklas juhtub, et kui tädi Malle või teised sealsed toredad tädid jõuavad mulle vahetusraha välja otsida, on mul seal samas leti taga oodates oma lõuna juba söödud. Võiksin kiiruse peale süüa ja võidaksin kindlasti, pole kahtlustki. See on lapsest saati nii olnud, sest ma lihtsalt ei viitsi aega raisata söömise peale, kogu aeg on kuhugi mujale kiire. Raja peab seda aga valeks, sest söömisele tuleb aeg võtta, oluline on anda ajule õigeid signaale ja toidu läbi mälumine on samuti tähtis. Ma tõesti püüan. Samuti olen võtnud eesmärgiks temaga veel ja veel kohtuda, sest ta on lubanud kõigele lisaks õpetada mind mediteerima, et vahel päriselt aeg maha võtta.

Margus Pirksaar, mu fantastiline jooksutreener on valmis saanud treeningplaani. Kõik algas juba eelmisel nädalavahetusel, mil pidin jooksma kolmveerand tundi ühtejutti. Raske oli see ülesanne nii vaimselt kui füüsiliselt, sest poolteist kuud laastavat haigust on tõepoolest röövinud jõuvarud. Margus, parandamatu optimist kinnitas aga, et lihasmälu on kiiresti taastuv.

Esimesteks trennideks sõitsin maale, et sealsetel metsaradadel kilomeetreid mõõta. Raske oli, kohe päris raske. Higi voolas mööda keha, pulss püsis laes ja ma ei suutnud meenutada, mitu maratoni olen läbinud. Tundus, et neid vist polegi kunagi olnud. Püüdsin sisendada endale, et kui treeningutel on raske, siis maratonil kergem ning ei jõudnud ära oodata koduni jõudmist, et üles köetud saunaga end premeerida. Samal ajal, kui teised pereliikmed õhtusest tunnist hoolimata jäätist ohjeldamatult sisse lõhverdasid. Minus leidus iseloomu, thank god for my friend Margus Silbaum! Tema kava on viinud magusaisu, soovi üle süüa või üleüldse ebatervislikku haarata. Innustust on lisanud kaalulangus, mis Marguse abiga on alati õnnestunud. Seegi ma loodan, et annab veidi edumaad jooksutrennides. Treeningkava innustab tossud jalga panema ja jooksurajale asuma, sest Pirksaar ootab iga nädala lõpus täidetud treeningkava. Teine Margus, Silbaumi Margus ootab aga täidetud toitumiskava ning andmeid kaalu, tehtud trennide ja muuga.

Avaldan postitusega üheskoos Marguse treeningkava, kuid siin on oluline rõhutada, et see on koostatud just minu tausta arvestava personaalkavaga ning kes samas rütmis tahab harjutada, see võtab vastutuse. Järgmised trennid mööduvad maailma kaunis Eestimaa looduses, sest seegi lisab vajalikku energiat, mida viimased kuud ülemäära palju pole olnud.

Tere läkaköha!

On kulunud aega. On kulunud energiat. Doktorid infektsionist ja pulmonoloogi on näinud nädalaid vaeva ning nüüd on selgunud, et kopsuklamüüdia ega mükoplasma mind vaevamas pole.  Samuti pole tegemist astmaga ega ootamatute allergiahoogudega. Isegi simulant ma pole. Hoopiski on kõik need kaheksa imelist suvenädalat mu tervist halvanud läkaköha. Näitajad on kõrged ja ravita ma sel korral ei pääse.

Rõveda nimega läkaköha on see sama, mille vastu on meie põlvkond vaktsineeritud, kuid vaid 70% inimestest on tegelikult haiguse eest kaitstud. Arvestades, et aastal 2014 registreeriti Eestis 43 läkaköha juhtumit ning oleme selle näitajaga ainus riik Euroopas, kus läkaköha juhtumite arv viimastel aastatel on langenud, siis ehk on oma osa ka selles, et Eestis jääb tihti see haigus lihtsalt avastamata? Ilmselt oleks minulgi jäänud avastamata, kui ma poleks tungivalt palunud analüüse ja vastuseid. Oma osa on kindlasti ka Dr Mülle ja Dr Andrejevi juurde sattumisel, sest nad tõesti hoolisid.

Läkaköha ravimata jätmisel on tüsistustena loetletud kopsu-ja aju kahjustused, kroonilisusest rääkimata. Eestimaa meditsiinisüsteem, vabandage, mu kriitika. Aga miks ei oleks võinud juba kiirabis ligi kaheksa nädalat tagasi ära teha testi, mis maksab kuus eurot? Ehk oleks oksendamiseni viivad köhahood saanud kohe diagnoosi ja mina ravi? Miks ei oleks võinud perearst leida aega ja see ära teha? Miks tuli mul kaheksa nädalat käia ringi kannatades ja potensiaalselt nakatada kõiki teisi? Oleks on oleks ja virisemine ei vii kuhugi. Aga  kui midagi on siit õppida, siis hea sõber, haigestudes NÕUA. Ema haigestudes, ka NÕUA, sest ta on Sul ainus. Oma mees vii vajadusel väevõimuga arstile ja NÕUA. Isegi kui kiirabis peetakse Sind terveks, siis usalda oma sisetunnet ja ära võta võimalikku sõimu isiklikult. See on Sinu tervis ja kalleim vara. Et keegi ei küsiks hiljem, kus olid enne? Lisades, et nüüd on juba liiga hilja ja meil on väga kahju.
Olen nüüd aasta 2016 statistiline number. Õnneks läkaköha arvestuses ja mitte mõnel hullemal real. Aga märk on seegi ja ma luban, et suhtun sellesse tõsiselt.

Dr Andrejevi poolt täna välja kirjutatud antibiootikumid on kanged, aga mõjuvad, lubas doktor. Tegelikult olen tasapisi ka sportlikum olnud. Kuidagi eriti kripeldab, et nii kaua on tulnud spordirajalt eemal olla. Seetõttu mõned pooletunnised jooksutrennid mu kontol siiski on. Ja eile käisin rulluisutamas, tunni jagu. Imeline tunne on olla taas võimeline liikuma, kuigi rulluiskudel seistes ei tekkinud küll tunnet, et alles mõni aasta tagasi läbisin Berliini rulluisumaratoni. Silmnähtavalt ebakindel olin. Margus Silbaumi toitumiskava on sealjuures jätkuvalt täitmisel ja mõju on olnud imeline. Kuidas on läinud aga kohtumised mu õpetlase India ravitsejaga, kirjutan juba järgmises postituses.

Infektsionist, pulmonoloog ja India ravitseja

Tervise saaga jätkus, kui ühel õhtul raadios tööl olles ma enam rääkida ei saanud. Valu rinnus tegi olemise väljakannatamatuks ning hingamise raskeks. Viskasin kotttoolile pikali ja enam püsti ei saanud. Erkki, mu kaassaatejuht ei oodanud kaua ja kutsus välja kiirabi, sest ise ma sinna minna ei julgeks. Kardan taas sõimata saada. Kiirabibrigaad tuli kähku ja ütles, et muud ei saa mul olla, kui lihastepõletik, mis põrguvalu tekitab. Raviks on neljanädalane valuvaigistite kuur, kusjuures ükski tablett vahele jääda ei tohi. Kohapeal tehti süst, millel pidi võluvägi olema. No tegelikult ei olnud, aga tunni pärast sain vähemasti koju sõita.

Nädal hiljem on valu rinnus olemas, aga enam mitte nii põletav. Kätte jõudis ka infektsionisti külastus, mis pikalt ette planeeritud oli. Eesmärk oli uurida, milline viirus on ikkagi 5-nädalase köha põhjustajaks. Sattusin Dr Mülla vastuvõtule, kes on kogu selle aja jooksul päriselt südame ja hoolega asja juures olnud. Pärast uurimist ja puurimist pakkus ta, et ilmselt on tegemist kopsuklamüüdia või mükoplasmaga. Analüüside saabudes selgus aga, et ei, ka see mitte. Ja mind suunati edasi pulmonoloogi vastuvõtule, kuigi enesetunne on tänaseks parem.

Kuigi dr Mülla on tõepoolest väga professionaalne, siis ma kuidagi tundsin vajadust veel kelleltki nõu paluda ja nii jõudsin India ravitseja juurde. Kuigi ta ei luba end niimoodi nimetada, sest doktorikraadi omandab hoopiski astronoomias. Vastuvõtt toimus TTÜ ühika köögis, sõbra omas, sest mees ise elab kommuunis, kus tal olevat keeruline patsientidele keskenduda. Pulss ja keele hindamine olid seisundi hindamisel põhilised. Peagi teatas ta, et kopsus pole mul midagi ja mükoplasmat ega klamüüdiat ka mitte. Hoopiski on probleemiks mu hullumeelne elustiil ja oskamatus iseendale aega pühendada. Ebaregulaarse toitumise tõi ta samuti välja ja lisaks loetles kümmekond toitu, jooki, mis tuleb mul nüüdsest igapäevasesse menüüsse lülitada. Õnneks on mitmed neist mu lemmikud. Üks on kindel, päev hiljem selgus analüüsidest, et ei mükoplasmat ega klamüüdiat mul tõepoolest pole.

Aga nüüd, et toitumine päriselt korda saada ja soovitatud toidud menüüsse lülitada, palusin oma lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abi taas. Sest no tõesti ma ei tea, kui palju võiksin siiski viigimarju süüa ja kui õhtuti tarbin kookoseõli, siis kas ja mida tohin lisaks süüa.

Pikisilmi ootan ka treeningkava. Loodan, et see on peagi käes ja siis alustan nullist. Kui tunned, et Sinagi oled nullis, aga oleksid valmis kolmeks kuuks jooksukarusellile hüppama, siis oled igati teretulnud. Sest ärgem unustagem, jooksus on ilu!

Unistuste New Yorgi maraton ootab!

Alati, kui spordiprojektide vahele jääb veidigi pikem paus sisse, leian end rentslist. Sõna otseses mõttes. Seetõttu on viimane aeg end käsile võtta ja kui üldse lennata, tuleb lennata kõrgelt!

Olen juba mõnd aega tagasi öelnud, et maratonil jooksmiseks ei leia ma enam innustust ega ka motivatsiooni. Sest been there, done that. Aga New York ja sealne maraton on midagi muud. See on The Marathon, päris kohe maratonide maraton. Pehmelt öeldes söön ma nüüd veidi oma sõnu, sest jooksen maratonil taas. Aga sel korral oma unistuste maratonil New Yorgis 6. novembril.

Kes teine võiks mind valmistumisel aidata, kui Margus Pirksaar isiklikult. Ta teinud imet varem ja teeb seda nüüdki, olen kindel. Tõsi, ettevalmistused algasid varem, esiti omal käel ja ehk ka seetõttu üle pingutasin. Tänaseks olen ühtejutti viiendat nädalat haige - palavikus ja köhin kui kopsupõletikus. Ükski arst pole leidnud põhjust, püütakse aina kõikvõimalikke antibiootikume välja kirjutada, mis tapaks mu sees oleva torusiili kombel. Teisel juhul ei võeta jutulegi, sest tegelikult olen terve väljanägemisega, ütlevad. Thank god for red lipstick!  Viimaseks olen püüdnud mõtted head hoida - küllap nii ka tervis tuleb. Ja kui päris aus olla, siis igaõhtuseks rituaaliks on saanud sinepiplaastrid rinnal, viinasokid jalas ja ravimtaimetabletid Mukaltin keele all. Selline omamoodi veider idüll, et ei kujuta elu selleta enam ettegi. Aga mõistagi oleks toredam mitte pidevalt tähelepanu võita hingematva köhimise, kannatada järjepanu öise higistamise ja üleüldise jõuetuse all. Seega, kui viimaks terveks saan, algavad treeningud, sest imelised Nike`i tossud on juba ootel ja vaim on valmis.

Aga enne veel väga tähis teadaanne! Kui Sinagi oled mõtteid mõlgutanud maratoni teel. Veel enam, oled unistanud maailma populaarsemal maratonil osalemast, siis Jooksupartneril on veel mõned kohad üle. Jookseme New Yorgis koos! Vaata infot SIIT

Viimaseks. Täitub minu unistus, täitugu ka maailma armsa Jani unistus, kes unistab omal jalal kõndimisest. Sinu kätes on teda aidata. Vaata Jani lugu SIIT