Õnn pole mind maha jätnud ehk Tallinn Open Triathlon

Ma olen hingelt maalaps ja suvel linnas ei püsi, isegi mitte armsas Kalamajas. Maal on aga kogu aeg tegemist, see tähendab palehigis töö rabamist. Rohimine, koristamine, niitmine, tassimine ja muidugi korilus, mis rohkem nagu preemia. Eile rassisime päev läbi, et tühjendada kuur puudest ja kõigest muust. Kui su ema on kollektsionäär, kellel kõike tarvis võib minna, siis läheb issanda päike enne looja, kui kõik saab minema viidud, laiali jagatud, viimaks ära põletatud. Rohkem kui viisteist kilomeetrit koristamist. Ma küll kordasin endale, et see kõik on hea trenn, aga igaüks saab aru, et kenam oleks jõusaali peegli ees pilte klõpsida.

Trennist vabastust polnud ette nähtud ja alles hilisõhtul jõudsin oma treeningkava järgsesse rattatrenni, mille lõpetasin vaevu südaööks.

Varahommikul ärgates oli tunne nagu oleksin linttraktori alla jäänud. Soovinuks, et Tallinna Triatloni päev poleks käes või see jäetaks ootamatult ära, aga midagi sellist ei juhtunud. Tallinn Open Triathlon on Ironmani peaproov ja see on rangelt soovituslik kõigile, kes täispikka triatloni teevad.

Vaevatuna starti jõudes kohtasin korraldustiimi Ergot, kes aitas olmeliste küsimustega. Ma tõesti ei mäleta enam, kuhu ratas, kuidas start ja mis tunne see kõik on. Ergo räägib, et kui pooltriatlon Ironman 70.3 on eestlaste seas populaarne, siis täispikk alles kogub populaarsus. Sel aastal on Ironman Tallinnal kirjas 1200 osavõtjat, kuid vaid 150 eestlast. Naisi on täispikal hinnanguliselt 10%. Ergo isegi on Raudmees ja julgustas mind tublisti. 

Ratas paigas, tuli Talis kohe kumme näppima. “Tagumist tuleb kindla peale pumbata, selles on heal juhul kolm,” teatab tema nagu ma teaks, mida see numbriline näitaja tähendab. Muidugi on viimasest pumpamisest juba mõnda aega möödas, aga üldiselt: millal leiutatakse kummid, mida ei pea pumpama ja kett, mida ei pea õlitama kogu aeg? “Ketti tuleks puhastada ka,” lisab Talis veel.  Nagu päriselt? Äkki saaks ma palun mingi rattatiimi enda heaks tööle? Ma väga palun. Aga Ironmani ajal pole see muidugi lubatud. Tehnik ei tohi sportlase ratast sõrmeotsaga ka puutuda! Disklahv hüüab kohe tulles! 

Vahepeal selgub, et sinivetikad vohavad Harku järves ja nagu sellest oleks veel vähe, siis kõrge veetemperatuuri tõttu ei tohi kalipsos ujuda. Ilma kalipsota on tunduvalt raskem, nagu te juba teate. Panen siis vähemalt mütsi pähe, see on tegelikult kohustuslik element, kuigi ujumismüts ei tee mitte kedagi kenamaks. Hannes Hermaküla satub samal ajal oma mütsi pähe tõmbama ja see ulatub tal vaevu kukalt katma. "Vahetame ära?," pakun talle ja minu oma saab ta kõrvuni venitada. Hannese kullakarva müts on tõesti veidi kitsavõitu, aga mul on keskmisest väiksem pea - mõõtis kübarameister kord. 

Stardijoonel hoian tahaplaanile. Mitte ei tahaks, et keegi minust üle ujub. Ja üldse ei meeldi mulle, kui hirmsalt pritsitakse. Vaikne kulgemine rabajärves on minu stiil. Harku järv võiks muidu olla kenake järv linna ääres, kui see imelikku valkjat tooni poleks ja samal ajal hirmus porine pealegi. Ma küsin viimast korda: "Mille pagana pärast peaksin ma oma pea sellesse sogasesse vette panema?". Vastust ootamata, olen otsustanud ujuda Ironmanil hinnanguliselt kakskümmend minutit aeglasemalt, nägu musta porri pistmata. Krooli ujun ma seal, kus on midagi vaadata. Punkt. 

Läks. Neljakaupa vette. Vihma sajab ja see on nõme, kuigi märjaks saab niikuinii, aga ikkagi. Proovin selili ujuda, vahepeal läheb metsa, aga vahele konna ja saan rajale tagasi. Paar aeglast on veel lähedal ja kuigi üldiselt olen tervisesportlasena enesekindel, siis ikka on hea meel, et leidub teisigi nautlejaid.

Vahepeal vilistab paadiga poiss, et anda teada vales suunas kulgemisest. “Stiilipunktid saad kindlasti,” viitab ta mu selili ujumisele. Lõpp on raske ja ma mõtlen: saaks juba ratast sõita! See on ikka nii, et ujudes unistad rattast, rattasõidul jooksust ja jooksu ajal diivanil lesimisest. Triatlon on hirmus raske ala, aga see vaheldusrikkus on jälle omamoodi tore. 

Ca 48 minutit ja 1,5 km ujutud. Ma ei julge selja taha vaadata - äkki olengi viimane. Rahvas juubeldab samal ajal nagu oleksin võitja. Hüppan ratta selga ja siis meenub, et unustasin snäkid/geelid ja muu. Minu treener Priit Ailt on korduvalt hoiatanud energiadefitsiidi eest ja siin ma olen: Ironmani peaproovis ilma söögita. Õnneks on päikeseprillid ühes, kuigi vihmas on nendega ebamugav sõita. Hüüru tõusule jõudes märkan, et võistluse võitja sõidab vastu. Arvasin, et ta on ammu lõpetanud. Väntan hoogsalt, kui märkan paari selga ja ma otsustan neist kõigist ette sõita, sest see on hea tunne, kui tead, et keegi tagalana selja taga. Tempo püsib hea, kuid energiadefitsiit ei lase end kaua oodata. Vedelikupuudus ka kerge, lürbin elekrolüüte täis jooki, mis Priidu kingitud pudelitesse villitud.

Vahepeal sõidab Tripassioni-Reelika mööda. Ta tegi treeninglaagris mitu korda sama. Etteruttavalt - see on ainus selg, mis minust rattasõidu ajal möödub. Paarist suudan mina veel mööduda. Lõpp on otse alla ja see on kena veeremine 40-kilomeetrise distantsi lõpetuseks. Vahetusalas vahetan jalanõud, joon veidi ja läks. Jooks on minu ala, kuigi ma pole selles kiire, siis kestan kaua. Pärast Haanja 100 on iga distants pigem lühike. Tempo on hea ja ma kogun naeratusi. Eestlased on ajaga paranenud ses osas ja paljud võtavad tervisesporti lustiga, aga arenguruumi veel on. Võib-olla oleks laialt naeratav eestlane liialt imelik ka.

Pöördel on Ain-Alar ees. “Sa vaata, kuhu ma olen jõudnud,” hõikan talle lõkerdades. Sellest on kaksteist aastat, mil Ain-Alar Juhanson mu TriStar111 võistluse patrooniks kutsus ja mu elu igaveseks muutus.

Tunne on hirmus hea ja ma teen tempot. Saan päris mitu selga kätte ja ca 55 minutit hiljem on kümme kilomeetrit joostud. Finišis ootab Raivo E. Tamm ees. Tema on Raudmees ja see tiitel on kui staatus. Ennist oli Raivo näitleja ja poliitik, aga nüüd on ta Raudmees-Raivo. See staatus näitab, et inimene on sihikindel, vaimselt vankumatu ja füüsiliselt võimekas.

Nüüdseks on tehtud kõik, mida pooleteist kuuga suutsin. Ja mul jääb vaid loota, et õnn ei jäta mind maha. Kohtumiseni 6.augustil Tallinnas, täispikal Ironmanil. Vahepeal teen tööd, näen vaeva ja ehk saab siis veidi ka puhata.

PS! Minu treener Priit Ailt kirjutab: “Minu kokkuvõte: kindlasti suur edasiminek võrreldes juuni kuuga! Ujumise ja ratta kiirus on tulnud ja on nüüd kindlasti selline, millega ei pea väga muretsema, kas ajalimiiti mahume. Lisaks üllatasid kiire jooksuga, mis näitab, et dist käigus võib Su enesetunne veel paremaks minna 🙂”.

Taliharja Vanakuri ehk 101 km matka talvises metsas? Titekas, mida suudab igaüks!

Viimase teema lõpetuseks - ma sain rauda verre, aga mitte legaalsel viisil, seega vaikin kui haud. Tuleviku osas on ootel järjekordsed uuringud ja näib, et lõputu anomaalia. Normaalne enesetunne, hea terviseseisund andis aga võimaluse elada ehk muuhulgas võtta vastu väljakutse, mille sarnast pole ma varem kogenud - Taliharja Vanakuri. Geniaalne ürituse pealkiri peab tähendama üksnes head. 

Pikemalt süvenemata - ma olen siiski 800 km palverännanud, mis see 101 siis ära pole! Pealegi annab liikumine hea võimaluse eksamisessist puhata ning vaimule täielik restart kindlustada. Panin end kirja ja kutsusin sõbrantsi kaasa. Lubasin, et tuleb lustlik päev keset Eestimaa looduse ilu. Ettevalmistust pole vaja. 

Madli võttis asja muidugi tõsiselt ja luges läbi ka võistlusjuhendi. Jagas murelikult, et kaasas peab olema termokile, magamiskott ja palju toitu, kui peaks hätta jääma. "Eesti metsas - hätta? Unusta ära, keegi ei jää hätta ja see on vaid matk!" lubasin talle. 

Hommikul maakodust startides silman saapaid, mida Kaitseväes töötav kaksikõde parasjagu jalga tõmbab. "Kuule, anna need mulle!" lunin õde ja tema, lahkuse kehastus, loovutab oma kenasti viksitud saapad mulle. Need sulavad mu kenade matkapükstega kenasti kokku ja ma olen veendunud, et olen teinud endast  oleneva, et tulemas oleks imeline päev. 

Taliharja Vanakuri üritus on aina populaarsemaks muutunud. Ala Põhikooli on kohale tulnud ligi 300 inimest. Enamus neist, et läbida 101 kilomeetrit kas rattaga, suuskadel või joostes/kõndides. Osa ootab ees Pehmo distants, mis on 55 km ning päris pööraseid Sõge Sõõr - 125 km. Kuna ma olen 100 km juba jooksnud, siis kõndida see sama tundub kenake väljakutse. 

Madli oli endiselt mures, et meil GPS seadet pole. Aga ma rahustan ta maha, et kus viga nähakse laita, küllap tullakse ja aidatakse. Poisid ongi abivalmid kuniks selgub, et selle kaubamärgi kell, mis mul on, ei kõlba kuhugi. Vaid üks mees taipab enam, kuid aega napib ja nii saan oma kella sisse vaid pool rajast. Pool on parem, kui mitte midagi ja ma ei muretse grammigi. 

Kohe stardis võtame sappa poisile, kellel on nii GPS, kaart telefonis, kui kompass. Rihard, eestipäraselt. Kaitseliitlane pealegi. Orienteerumisega seotud probleem saab lahendatud ja matk kenas meeleolus alguse. Kuniks, juba esimesel kilomeetril eksime teelt. Kohe ikka suuremas kambas. Seadmega või ilma - eksiteest ei pääse keegi. 

Rada ise pole kergete killast. Peamiselt on kaks varianti: kas väga libe või tuleb sumbata lumes. Kena kulgemist tuleb oodata pikisilmi, kuid see õigeid matkahunte juba ei morjenda. Võib-olla 14 tundi kena kõndi ootab ees ning usun, et kella 2-3 ajal öösel me juba saunatame. Nii lubasin ka Madlile. Põhjendamatu optimism ja tubli annus naiivsust hoiavad meele rõõmsa.

Üsna pea hakkab kõht tühjaks minema ja ma unistan Ala kooli memmede valmistatud mulgipudrust, mis teeninduspunktis ootamas. Päike on juba loojunud, kui me esimesse punkti jõuame ja avastan enda kurvastuseks, et seal pakutakse vaid juua. Kommid on otsas. Ega mul joogipoolist ka liiga palju kaasas ei ole ja saan nüüd isu täis juua. Söön pähkleid, mis kaasa võetud. 

Pimedus võtab kiirelt maad ja üsna pea hakkab päris külm. Õnneks on mul varuriideid kaasas ja panen kihi kohe juurde. Sooja jooki tahaks, aga vesi jäätub pudelis kiiresti. Kuigi vaid 4 miinuskraadi näitab kraadiklaas, aga aeg siin teel olles kulgeb aeglasemalt ning kilomeetrid näivad pikemad, kui muidu. Pimedas on õige raja leidmine muidugi keerulisem, aga meil on Rihard ja ma püüan teda veenda, et olgu, mis on, aga ta peab meiega jääma ja lõpuni välja. Rihard arvab, et see on pigem koorem kanda, kuid me ei lase end häirida. 

Pealamp on mul parim, mis võimalik. Isalt laenasin - neil on see koeraga jalutamise tarvis. Lisaks on mul kaasas vilkuvad tuled, mis kohustuslikud - panen alustuseks punase vilkuma. 

Kolmkümmend kilomeetrit tehtud ja mul on nii külm, et värisen. Talisuplejana pole ma seda tunnet ammu kogenud. Ilmselt on keha defitsiidis ja tundub, et ka joonud olen vähe. Luban endale, et kui poolel teel olevasse toidupunkti jõuame, söön palju jaksan ja vahetan sokid ära. Need on muidugi märjad - korrast, mil läbi lume kraavi vajusin. Üldiselt saan aga juba praegu kinnitada, et Eesti Kaitseväe saapad on parimad! 

Ca 45ndal kilomeetril Rutu raketibaasi valvuritornis on järjekordne kontrollpunkt ja selgub, et Rihard on kohalik poiss. Tema teab paiga kohta veidi ka pajatada. Öine raketibaasi külastus on omaette seiklus igal juhul. Tee läbi metsa viib edasi Rutu RMK lõkkepaika ja see on kui paradiis. Mulgipuder aurab ja see pole iial varem paremini maitsenud. Küpsetan leiba lõkkel kõrvale ja soojendan oma kohutavalt paistes käsi, mis rohkem nagu lehmanisad. Siis uurib üks tädi, kas soovin törtsu kangemat oma tee sisse ja täna ei ütle ma mitte millestki ära. Palun topelt, kui lõpuni aus olla. See hetk siin praksuva lõkke ääres võiks kesta igavesti või veidi kauem veel. 

Kui 56 kilomeetrit poleks veel minna. Valus tõehetk sunnib teekonda jätkama. Õnneks on peagi uus üllatus ees ootamas, kui Rihardi sõprade auto peatub. Selgub, et poisil oli äsja sünnipäev ja sõbrad tulid üllatama. Veidike elevust öös ei tee paha. 

Nüüd on juba nii pime, et peaaegu täiskuu sirab taevas ja valgustab teed. Otsustame pealambid välja lülitada ja kuuvalgel kõndida. See on erakordselt maagiline ja ma mõtlen, et miks ma muul ajal ei võta ette, et minna öisesse metsa maagiat kogema? Öö enne olla virmalisi kohatud ja lootust on tänagi.

Sillerdava lume saatel jalutades mõistan, et kilomeetreid tagasi tabanud külmatunne on tagasi ja nüüd juba talumatu. Totaalne energiadefitsiit ja söök ei lähe alla. Jooksin vaid sooja midagi, aga seda metsast ei saa. Teen tempot, kuigi ma tean, et kaugele ette ei saa ma minna - teadmised marsruudi osas on endiselt vaid Rihardil. Tema teab ka rääkida, et Taliharja Vanakuri 101 km distantsi kalorikulu on ligi 8000 kcal. Kõlab, kui imeline kaalualandusmeetod.

Ma luban nüüd, et kui järgmises joogipunktis ei suuda ma oma jõuvarusid taastada ja talumatu külmatunne püsib, siis lõpetan retke tänaseks. Ükski medal pole väärt tervisega riskimist. 

Karumatsi tugipunktis 57 kilomeetril ootav lõke on jälle mu lemmik ja poiss selles on lihtsalt võrratu! Istume lõkke äärde ja ta tassib meile ette - kuuma jooki, kommi igasugust. Mina siin oma suhkrust loobumisega seoses ei suuda ka mitte sel ränkraskel rajal liiga palju kommi süüa - iiveldama ajab. Nii ma panustan Rihardi kaasa võetud pannkookidele. Teeninduspunkti poiss räägib, et on mitmeid katkestajaid, kuid tegelikult on edasine lihtsam. Samuti kiidab ta meie reipust ja ma usun teda. Otsustan sooja lõkke ääres istudes, et minu olukord on paranenud ja jätkan igal juhul teekonda. 

Mis see järgmised 44 kilomeetrit siis ära ei ole? Aga ma panen selle must-valgelt kirja, et iial meelest ei läheks: 101 KM TALVISES METSAS POLE KERGE MATK, VAID VÄGA RASKE VÄLJAKUTSE! Nüüd on juba uneaeg ja ma pole iial varem päev otsa matkanud ning hetkegi magamata veel öö peale. Praeguseks on selge, et kell kaks öösel, mil pidime saunas juba olema, oleme alles poolel teel. 

Ja mul on põrgukülm! Teen tempot, ent teisi järgi oodates hakkab viimaks veel külmem. Järjekordsesse kontrollpunkti Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemeisse jõudes ma vapun ja see pole pühadusest, vaid külmast. Loon endale illusiooni, et ses maagilises kohas võib soovida. Altari ees seistes soovin ma meile jõudu, ma soovin energiat ja et kannatusi oleks vähem. Kartes, et ise panustades midagi ei muutu, palun Madlilt abi ja ta mässib mind oma termokilesse. Sellesse samasse, mille vajalikkuses ma sügavalt kahtlesin. 

Pikad sirged metsateed annavad võimaluse kiiremat tempot teha ja teised jäävad veidi maha. Ma leian end ikka ja jälle unistamast. Enamasti oma kodusest voodist. Unistan nii, et unustan sootuks, kus kannatusterajal ma tegelikult olen. Varsti juhtub see, mille eest mind hoiatati: hallutsinatsioonid. Mõnd tumedamat kohta silmates näib, et see liigub ja ma tean kaljukindlalt, et tegemist on loomaga. Kohtan oma teel kitsi, mäkru ja isegi karu. Korduvalt muide. Jah, ma tean, et karud on talveunes, aga oma silm on kuningas.

Kell on 6 hommikul, kui jõuan halastamatute tõusude kiuste viimasesse Ennuksemäe tugipunkti. Seal ees ootav vabatahtlik on hea tuju maaletooja, kes räägib rohkem kui mina. Olen teda kohates rõõmus, kuni ta hakkab mingist maa alla ronimisest rääkima ja ma olen kindel, et tegemist on veidra rollimänguga, millest ma osa saada ei taha. Aga ta veenmiskunst on kõrgetasemeline ja siis, kui Madli ja Rihard järgi jõuavad, lähme me koos. Metsavendade punker, millest vägevamat pole ma näinud. Seal on soe ja hubane ning selgub, et nii mõnigi matkaja on kasutanud võimalust täna ning põõnanud seal hetke. 

Välja ronides teatavad Rihard ja Madli, et on oma tulemusega rahul ega jätka teekonnaga. Õudselt lihtne oleks olla solidaarne. Pealegi ma värisen endiselt, mille osas avaldab hea tuju maaletooja arvamust: "See on isegi hea, et värised. Kui enam ei värise ka, on sinuga kõik!". See mees ja kõik teised teeninduspunkti inimesed on umbes sama kaua platsil püsinud, kui meie matkanud. Mees, kes kell 6 hommikul rõõmu jagab ja nalja teeb, on medalit väärt. Sügav kummardus ka kõigi teiste tugipunkti inimeste ees. 

Küllap optimism nakkab ja pealegi see teadmine, et olen juba 82 kilomeetrit valu ning külma kannatanud ning nüüd katkestades oleks see kõik olnud asjata. Ma luban siin samas, metsavendade punkris, et mitte kunagi enam ei võta ma mitte ühtki ultrat ega sõgedate inimeste üritust ette, kuid täna püüan lõpuni minna. 

Üleväsinuna orienteerumisvõimetuna metsas on päriselt ohtlik. Ma palun alandlikult kahelt naiselt, kes lõkkeplatsil, kas võin nendega liituda. Nad ei tundu ülemäära rõõmsad, aga nõustuvad. Võib-olla pole neist jaksu vastu vaielda. 

Teadnuks ma, et Sakala kõrgustik ja Loodi põrgu ees ootavad, läinuks ma Madli ja Rihardiga ning juba oleks saunaski käidud. Aga ei, tõusu järel ootab libe laskumine. Laskumise järel järjekordne tõus. Mu tallaalused valutavad - juba ammu tegelikult. Kõnnin naiste ees ja ühel hetkel pole mul teist võimalust, kui lülitada sisse oma GPS seade ja mis ma näen: olengi rajal! Päris mitme pöördega saan täitsa ise hakkama. Mõnes kohas läheb valesti ka ja siis kõnnin tühja maad, kuni avastan, et naised on läinud teist teed. Lagedad põllud annavad õnneks võimaluse teisi silmast mitte lasta. 

Ja päike tõuseb. Ootasin seda hetke alates päikeseloojangust, aga olen liiga väsinud, et vaimustuda. 

Päikesega tõuseb ka tuul ja üldine külmatunne on endiselt alles. Ebamugavus sunnib kiiremini liikuma, kuni avastan end taas eksiteelt. Ka naised on eksinud. Koos on igal juhul parem eksida, kui omapäi. Jalutan nendeni ja me kõnnime kusagilt juhuslikult põllult üle ja viimaks leiame õige raja.

Ma tean, et minna on veel umbes kümme kilomeetrit. Maailma kõige pikemad kümme kilomeetrit, kui üks naistest pakub, et jäänud on veel vähemalt 15. Ma ei hakka vaidlema, aga tean, et ta eksib. Minu pähe ei mahu mitte üks lisakilomeeter. Lähen mööda kolgata teed, kus ilu enam ei märka ja lootused kõik on luhtumas. Talla all on mitu villi ja need annavad endast valusalt tunda. Kaitseväe saapad on maailma halvimad, arvan nüüd. 

Järjekordsed tõusud on halastamatud ja ma löön finišipaiga telefonisse, mis näitab: Holstre-Polli vabaajakeskuseni on veel mitu kilomeetrit. Jalad viiks edasi, aga vaim tõrgub. Jõuame suusaradadeni, kus laia naeratusega umbes 80-aastane suusataja peatub, et kiita. Tänan ja rõõmustan, kui ta ütleb, et vaid 3 tõusu ja 4 laskumist on veel minna. Hakkan lugema ja 16nda juures lõpetan tobedate tõusude, laskumiste loetlemise. Ja siis viimaks kõrgub finiš. Olen kõndinud kokku 109 kilomeetrit. Täiesti apaatne ja mul on ükspuha, et olen finišisse jõudnud. Kuidagi vaarun trepist üles ja mõtlen: millal pingutus rõõmuks muutub? 

Sel korral läheb aega. Magamine, joomine ning söömine enne ja siis olen vaikselt juba õnnelik. 

Täna ei anna ma ühtki uut lubadust ega pane end kuhugi kirja, aga kui kellelgi peaks huvi leiduma, siis maailmatasemel üritused nagu Taliharja Vanakuri, leiad: https://wilderness.ee/et/

Mul ei ole koroonat. Aga millal mina terviseabi saan?

Pärast kümmet tundi ööund olen sama väsinud, kui õhtul magama heites. Pidev kurnatus on röövinud viimse jõu ja hommiku varna visatud kohustused jäävad nüüdki tegemata. Pole jõudu ega motivatsiooni. Ainus, mis veidi head energiat loob, on liikumine - kui jaksan ja sedagi hingeldades, pulss pidevalt üle normi. Salkudena väljalangevad juuksed, vereni lõhenevad küüned ja potisinised silmaalused on paratamatud kaasmõjud, millega olen ammu harjunud.

 

Aneemia. Ei midagi uut. 

Elukvaliteedi madalaima taseme saavutan juba aastaid jõuluks - hetkeks, mil mu rauadepoo ehk ferritiini näitaja on 7 või vähem. "Eriline eksemplar, keda täna päriselt aidata ei saa, aga õigeaegse raviga on võimalik mingil määral normis hoida," - leidis tunnustatud hematoloog ligi kaks aastat tagasi ammendavate uuringute järel. 

 

Praeguste teadmiste juures aitab mind veeni tilgutatav rauapreparaat MonoFer. Probleemiga kümmekond aastat rinda pistnuna ja statistikat jälginuna tean, et mu rauavaru hakkab langema alates septembrist. Ühendusin ennetavalt perearstiga, kes aga MonoFer´i ei manusta. Olgugi, et hematoloogi väitel on see protseduur perearstile kohane ja nii mõnigi perearst Eestimaal seda teeb, suunas arst mu edasi sisearsti vastuvõtule.

 

Nüüdseks olid haiglad koroonahaigeid täis ja minu vajadus ei ületanud hädade pingerida. Koroona ajal on lisauuringud kättesaamatud ja see pole mingi uudis. (Ressursi sulaselge raiskamine pealegi, kui kõik vajalikud uuringud on ammu tehtud). Hoolimata soovist püüda ennetada tõsisemaid probleeme, ma septembris rauda ei saanud. Püüdsin käsimüügiravimitega hakkama saada: uued, eelmisest palju paremad - lubas reklaam ja rääkisid saatusekaaslased. Varasemad pole mitte ükski mõjunud ja proovinud olen kõiki neid, mis meie apteegi lettidel. "Parimaid palasid" olen kokku ostnud ka Inglismaalt, Ameerikast, Itaaliast ning Venemaalt. Kolm kuud hiljem, maksimumannus tuliuusi rauapreparaate üheskoos teiste vitamiinidega (C, B12, vask) manustatud ja tulemus on suur null. Ferritiin on langenud kriitilisele tasemele. 

Vahetasin perearsti ja palusin MonoFer`i uuelt. Aega läks ja sain järjekordse suunamise edasistele uuringutele. Varsti saab kaks nädalat täis päevi, mil voodist tõusta ei jõua, aga ilmselt olen kusagil ootelisti tagaotsas. Millal järjekord minuni jõuab, keegi helistab ning suunab, kus vaja ja viimaks aja protseduurile leiab, võib olla valgusaastate kaugusel. Teate ise, omikroni tüvi on uusi pahandusi toomas ja vaevalt lähikuudel midagi muutub. 

 

Oleks koroona, saaks testile juba täna, abi kiirelt. Aga pole see - vaktsineerituna vaevalt ma selle ka saan, vähemasti mitte tõsisel kujul. Kas see inimene, kes oma tervise eest vastutuse on võtnud ja teeb endast kõik oleneva, et olla terve, pole prioriteet? Oleks parem, kui suitsetaks, jooks, vaktsineerimata pealegi - siis saaksin arstiabi kiiremas korras? Andke andeks, aga nii näib. 

 

Ja ometi on preparaadi väljakirjutamine ühe kliki kaugusel. Arvestades, et kasside süstimise ning tilgutamisega saan hakkama, siis ehk raskel ajal saan endale raua ka manustatud. Riske kaaludes on see halvimatest parim valik. 

 

Aneemia halvab elukvaliteeti, aga üldiselt ei tapa. Kui just trombi ei saa, mis on 30+ naisterahva puhul siiski tõenäoline - eriti pikamaajooksu puhul, näiteks soojemas kliimas. Südamekahjustused ja veel mõned hädad on võimalikud. Aga abi ootavad teisedki, palju keerulisemate diagnoosidega patsiendid, kellel pole aega oodata - kroonilised haiged, vähkkasvajatega patsiendid. Ka nemad ei saa löögile, sest koroonahaiged on võtnud voodikohad. Juba teist aastat järjest...

Mis saab neist, kel ei ole koroona, kuid kes samuti arstiabi vajavad? 

PS! Minu pahameel ei ole suunatud arstidele ega teistele meditsiinitöötajatele, kes ennastsalgavalt elusid päästavad, vaid süsteemile üldiselt. 

TIPPMARK VALENCIA MARATONIL

Kuidas mõjus koroonaaeg jooksjatele? Halvasti, sest kõik üritused jäid ära. Nüüd on juhtunud, et olen kahe kuu jooksul jooksnud kaks täispikka maratoni (42 km) ja ühe ultramaratoni (100 km). Mu isa on ikka noominud, et ma millegagi piiri pidada ei oska ja tal on õigus.  

Valencia maraton näis liig, mis liig, arvestades, et ultramaratonist Haanjas on möödas vaid kuu. Ma ei salga, et trennid olid vahepealsel ajal tagasihoidlikud ja keha andis selgelt ülekoormusest märku. Näib ka, et üldfüüsilist treeningut on vähe olnud alaseljale ja tuharale - need on mu kehal nõrgemad kohad ja annavad endast aeg-ajalt tunda. 

 

Starti läksin siiski heatujuliselt ja lubasin endale, et erilisi sihte ei sea ja suuri ootusi ei loo - pigem naudin protsessi. Londonis olin end juba igati ületanud ja tulemus 4:25 rõõmustas endiselt. Aga kui start oli kõlanud ja tuli esimesi jooksusamme teha, mõistsin, et passima pole siia tuldud ja tegin tempot. Võib-olla liiga kiire algus, kuid minu moto on: kui on ilus, siis jookse! Pealegi oli hommikune temperatuur külmavõitu ja soe tuli nahavahele saada. 

 

Kui üldiselt olin Valencia maratoni kohta vaid kiidusõnu kuulnud, siis mina juba pettusin: kus on kaasaelajad, muusikalised etteasted ja show? Maailmamaratonidega ei saa muidugi üht linnamaratoni võrrelda, aga samas ka miks mitte? Valencia on ometi festivalide pealinn! Kus viga näed laita - seal tule ja aita. Siit minu lubadus, et kui mõni jooksuvõistluse korraldaja vajab ergutustiimi, siis las ma proovin. Palun mulle ruupur! Üks hea sõna võib vahel energiat anda tervelt kilomeetriks!

 

Esimese kümne kilomeetri jooksuga jäin siiski rahule ja näis, et tempo püsib jätkuvalt hea. Päike kõrvetas juba õige pisut, õnneks oli üle keskmise tuul jahutamas. Jõin igas punktis ja tegelikult jooksin pudel käes, et vedelikupuudust vältida. 

Olin nüüdseks oma peas peetud monoloogiga jõudnud eesmärgi seada: 4:15! Seega tuli poolmaraton joosta alla kahe tunni ja seda ma suutsin. Aga siis need pikad ja igavad sirged, ilma showta tänavanurgad, mõjusid laastavalt ja iga järgmine kilomeeter näis liiga raske. Ma ei saa aru, kuidas saab maraton olla raske pärast ultramaratoni Haanjas? Ma peaksin lendama siin Valencia tänavail! 

 

Teate, millest maratoonar maratoni ajal mõtleb? Kõigest. Tal on nii palju aega oma sisekaemuses monoloogi pidamiseks, et kõik mõtted saavad mõeldud. Mina näiteks vandusin vahepeal, et ma nii rumal olen ja jälle end maratonile kirja panin. Keegi Simmo pani ees ja mina kohe järgi, sest ükski võimalus ei tohi kasutamata jääda. Järgmiseks ma tänasin mõtteis oma keha, et ta vastu peab ja aina paremas vormis on; samuti vaimu, et ta vastu ei tõrgu. Viimaks ma ütlesin endale: "Kurat, Kertu, võta ennast kokku, see jooks on tillujooks! Mida sa passid?". Korraks hakkas parem ja samm paranes. 

 

Siis püüdis Maria, kellega Valenciasse olime tulnud, mind kinni. Tema jaoks on maraton lihtne - ta on kolmekordne Ironwoman! Maria püüdis minuga rääkida, aga ma ei suutnud ega tahtnud ka. Viimasel ajal on maraton minu jaoks omamoodi meditatsiooniseanss, milles ma olen iseendaga. Hetkel, mil Maria päkkasid näitas, läks mul veel raskemaks.

 

Ometi olin 30.kilomeetripostini jõudnud alla kolme tunni ja see pole paha tulemus. Olin mõned kilomeetrid püsinud 4:15 tempomeistri kambas, aga nemadki kadusid varsti silmist. Need on maratoni kõige raskemad, aga ka õpetlikumad hetked. 

Kalkuleerisin, et varsti peaksid vaated paranema, mõni trumm tänavaile lisaks kerkima ja lõbusamakski minema. Aga mis seal salata, jõud oli otsakorral ja kõne sisekaemuses ei abistanud enam. Ainus, mis ma mõistsin, pikalt ma kannatada ei taha ja parem ikka püüan mingitki hoogu sees hoida. Ühel tänavanurgal kõlanud Queeni "We are the Champions" pani tantsima ja ogaralt kaasa laulma. Korraks kujutasin ette, et mul on seljas superwomani kostüüm ja ma lendan. See tõesti aitas, aga vaid hetkeks. 

 

35.kilomeetrini olin jõudnud vaevaliselt ja mul oli nüüd valida, kas joosta mugavalt ja kannatada kauem või teha ilus lõpuspurt, et finišis päriselt õnnelik olla! "Valik on sinu," ütlesin iseendale ja ma hakkasin jooksma. Kust tuleb jõud, kui jõudu enam pole? 

 

Rahvast oli viimaks palju ja nad hõikusid aina: "Vamos, chica Estonia!". See mõjus tõelise energialanguna ja ma tantsisin keset jooksurada nagu oleksid esimesed kilomeetrid alles jalge all. Kella vaadates tundus, et 4:15 pole püüdmatu lind ja ma lendasin. Kohe päriselt lendasin!

 

Lõpusirge ja ma lugesin selgu: 7, 8, 9, 10! Umbes 15 selga sain kätte ja minust ei saanud enam ette keegi. Ausalt, pole vahet, kas see on esimene, kolmeteistkümnes või ehk ka sajas - kui on olnud ilus jooks, on maailma õnnelikuma inimese naeratus kindlustatud! Aeg 4:14:56 on mu isiklik tippmark. 

 Ironwoman-Maria oli finišeerunud mõned minutid enne mind ja nii saime juba finišis tähistamise plaanid paika panna. Alustuseks muidugi mere äärde, sest kes Valencias randa ei jõua, see Valencias pole käinud. Talisuplejatele polnud vette kastmine eriline eneseületus, kuid kohustuslik programmi osa siiski. 

Ja seal samas - Keenia jooksjad, keda ei pidanud paljuks välkintervjuu raames kinni pidada. 
"Mis aeg oli?" küsisin jooksjalt. Kaks tundi ja viis sekundit vastas tema. 

 

Selgus, et tegemist on maailma ühe parima jooksja Geoffrey Kamworor`iga, kes jooksis Valencias neljandaks. Ta on viiekordne maailmameister ja ta usub, et suudab joosta maratoni alla kahe tunni. Ta rahvuskaaslane tegi seda paar aastat tagasi, esimese inimesena maailmas. 

 

Vestlus oli inspireeriv ja ma mõtlesin, kui meesjooksja Keeniast jookseb alla kahe tunni, siis mina suudan alla nelja joosta. Miks mitte mõnel järgmisel kenal linnamaratonil. 

Haanja 100 ultrajooks - pori, valu ja pisaraid

“Vaid 15 ringi ilusa looduse keskel,” sisendan endale varahommikul Haanjasse sõites. Termomeeter näitab kolm kraadi ja vihma sajab lakkamatult. Olen viimased neli ööd maganud rahutult, kui ärevus on aina maad võtnud. Kordan väikese Juku sõnu, kes teatas spordipoisina: “Sa lihtsalt usud endasse ja ongi kõik!”.

Tuttavatest nägudest kohtan stardis Joel Juhti ja Valdo Jahilot. Joel treenib hetkel 460 kilomeetriseks võistluseks, seega on 100 km talle täna vaid kerge trenn.

Valdo teatab, et tema on kohale tulnud “Mesikäpa” jooksule. Selliselt on tähistatud maratoni distants, mis kõlab kui “Tillu jooks”. Aga ma pean etteruttavalt ütlema, et see on üks kindla peale raskeima rajaga maraton Eestis, seega on kohale tulnud vaid võimekad lapsed. Ultrajooksjad on pea kõik kas prorunnerid või kogenud ultrajooksjad. Esimest korda oma õnne proovile panemas olen vaid mina. Ilmselt paistab see välja, et olen veidi eksinud. 

Hetkel, mil stardipauk kõlab, sajab ladinal. Just need esimesed sammud teadmata teel, pimedas pealegi, on kõige hirmsamad. Üks, mis kindel, aluspüksid unustasin jalga! Mu hea tuttav ultrajooksja Heleen, soovitas need hõõrdumise vältimiseks tingimata koju jätta. 

Võtan sappa 11 korda ultrat jooksnud Jaagule, kes õpetab mind, kui oma last. “Esimese viie ringi läbimiseks on mitte rohkem, kui 50 minutit! Tähtis on tempot hoida, et kontrollaega jõuda.” Kes arvab, et see ring 6,6 km on tilludele, see läheb püüab seal Haanja haljastel küngastel offroadi joosta. Ikka lakkamatu vihmaga, mis mõnuga lisaväärtust annab. Väidan, et tegemist on Maarjamaa ühe raskeima rajaga. Kogenud ultrajooksjad kinnitavad, et ilma- ja rajaolud on sel korral viimaste aastate kehvemad. 

Juba teise ringi lõpus möönab Jaak, et oleme minuti maha jäänud! Sajakilomeetrisel distantsil ja selline täpsus! Ei mingit rahulikku kulgemist ja nautlemist! Samas kõndides hakkaks külm ja on selge, et hetkel, mil külm võtab jõuvarud, on jooks tänaseks läbi. Jutustamine aitab kilomeetritel mööduda ja me räägime jooksmisest, tervisest ja mägede lummusest. 

61-aastane ideaalses vormis Jaak räägib, et järgmised viis ringi saame kümme minutit lisaaega ringile ja nii jääb viimastele veel kümme lisaminutit. Pagan, sellel ränkraskete tõusude ja järskude laskumisega kohati kitsal metsateel on need mõned minutid minimaalne abi. Kõndides seda teekonda läbi ei tee, see on selge, aga vihma sajab lõppematult ja rada muutub aina libedamaks. Alla jooksevad vaid kaskadöörid ja neid sel võistlusel jagub, sest nagu Haanja100 moto kõlab: “Ainult hulludele!”. Nii mõnigi jookseb meist mööda kui seisvast postist. Selja järgi pole võimalik hinnata, kes on maratoonar ja kes ultrajooksja.

Viimaks õnnestub mul ka mööda joosta. See väike poiss on üheksane ja püüab täna maratoni. Me veel kuuleme temast!

“Kui peaksin medali välja teenima, kingin selle sulle,” luban poisile. Veidi eemal olev ema manitseb, et igaüks on täna siin oma medalit välja jooksmas. Tal on õigus. 

“Oi, me oleme kaks minutit maas,” avaldab Jaak, kui kuuendale ringile jõuame. Olen kogu selle aja ligemärg olnud, kuid pelgan riiete vahetusele mõeldagi, sest soe telk näib mulle kui tõeline lõks. Kui sinna juba sisse astuda, püüaks ma kindla peale viivuks istuda ja kui tagumik pingile sätitud, püüaks hetkeks lamadagi. Sinna ma jääksin. Mulle näib, et ebamugavus hoiab erksana ja külmatunne nahavahel liikumises. 

Keskendun endiselt üksnes ringidele ega tea kilomeetritest midagi, kui Jaak avaldab, et maraton on  nüüdseks jäänud seljataha. Ma vannun, et iga oma maratoni viimastel kilomeetritel on kui sein ees ja finišeerudes ei suuda ma sammugi teha. Rohkem, kui 42 km polegi ma iial varem jooksnud, kuid siinsel hetkel ei tunneta ma mingit vahet. Umbes viiekümnendast läheb siiski raskemaks.

Vahepeal jääb Jaak maha ja jooksen Heleniga, kes on tulnud jooksma kaheksat tiiru. Mõni on ultral seadnud omad eesmärgid ega plaani kogu rada läbi joosta. Vähemalt mitte sel korral. Kõige rohkem katkestajaid leiab aga kaheksakümne kilomeetri järel, näitab statistika. Teadmine, et Jaak on kusagil selja taga, on kindlustandev. Minu tempo püsib oodatust parem.

Toidupunktis pakutakse nüüd juba sooja mulgiputru, mis on traditsiooniline hitt, aga see ei lähe mul alla. Iga punktiga on aina raskem leida midagi, mis meelepärane oleks, aga süüa tuleb. Ürituse peakorraldaja Ivar Tupp on endiselt laia naeratusega vastas ja ma kinnitan talle, et lähen täispanga peale ega tule rajalt maha enne, kui tema kui kohtunik teatab: ultrajooksja Jukkum, teie aeg otsas. Aga ma ähvardan teda samas, et tean kus ta elab, et ruttakatele otsustele mitte võimalust anda.

Üheteistkümnes ring on mulle emotsionaalselt väga raske. Ilm pole grammigi paranenud, rada on iga ringiga aina porisem ja libedam. Küllap seegi, et olen juba mõnd aega omapäi jooksnud, röövib viimase jõu. 

Ma ei ole täna siin lihtsalt inimvõimete piire kompamas, vaid mõtteid selgeks saamas. Jah, selleks on tarvis rasket katsumust, et täielik restart kindlustada. Olen veedunud, et kui suudan täna siin end ületada, suudan edu saavutada kõiges, mis meelel mõlkumas, aga julgust teostuseks on vähe. Katsumus on mu omamoodi teraapia.

Siis helistab mu Rannu ja lapse kõnele tuleb vastata ka ultral. “Rainer, ma jooksen sadat!,” ütlen talle tülpinult ja emotsionaalselt. Ta hääl tõuseb ja ta ütleb: “Pane hullu, Kertu. Sa teed selle ära!”. Mida kõike pole ma teinud, et selle lapse meel rõõmus hoida! Maailma parima tädi tiitli hoidmise nimel pingutan rängalt ja panen tänagi tempot juurde. 

Mõtted viib mujale, kui viimaks võistluse üks tuntuim ultrajooksja minust möödub. Tema on see paljalt jooksev mees, kellest kõik räägivad. Ta on ilus pikk poiss nagu tõeline Džungli George ja temal ei ole mitte kunagi külm!

“Kas oled talisupleja?,” uurin poisilt.

“Kui mõni veekogu jääb jooksuteele, hüppan ikka sisse,” teatab hoo maha võtnud ultrajooksja.

“Mitu korda kukkunud oled?,” uurib tema minult ja tunnistan, et vaid korra väänasin jala välja. Ta avaldab, et täna on kukkumisi ilmselt palju ja seda näeme ka jooksjate riiete pealt. Ei jõua vihm seda pori maha pesta. Õnneks olen Tartu maratoni eel Rehemaalt korraliku kukkumise koolituse saanud ja vahet ju pole, kas suuskadel või ilma. 

Armsad tädid mäepealses toidupunktis küsivad nüüd kaastundlikult: “Kas jaksad veel?”. Ja ma vastan kõige härdameelsemalt, et jõud on raugemas. Punktist lahkudes nutan lahinal ja kõva häälega, kuigi tean, et libeduse tõttu ei tohiks millegi muuga tegelda, kui pingsalt teed jälgida. Aga ma nutan - krokodilli pisaraid. Võib-olla sellepärast, et mul on endast kahju. Valitsevate olude tõttu ennekõike. Aga võib-olla ka seetõttu, et ma rumalalt julge olin ja end ultrale kirja panin.

Nutu peatab palju kordi ultrat jooksnud Erko, kes on võistluse eel läbi sotsiaalmeedia mulle infot jaganud ja igati toetanud. Ta tunnistab, et on katkestamise plaane pidanud, aga just see teadmine, et on mind õpetanud, sundis jätkama. Ta jagab mulle geeli ja energiabatoone nagu lahke mees kunagi. Minu hästi valitud toidukraam seisab jätkuvalt telgis, kuhu ma sisse astuda ei julge.

Põhitoitlustuspunktis ootab ees üllatus. Sõbrad Alar ja Tom! Viimase naine on korduvalt ultrat jooksnud - seega ta teab, mis jooksjal vaja ning mägedemees Alar on ise trennimees. Nad seisavad reas kõikvõimaliku hea ning paremaga. Nüüd nutan veel rohkem. Tänulikkusest. Et need hullud tulid ja sel moel toetavad, ning abistavad igati.

Uuele ringile on kergem minna. Seda enam, et naised mäepealsest toitlustuspunktist on palunud kogenud ultrajooksjal Tõnul mind kinni püüda ja toetada. Ta soovitab tungivalt vastu võtta ta kepid, et maad võtva hämaruse ja jätkuva libedusega paremini toime tulla. Viimaks ma nõustun ja avastan, et see on tänase päeva parim valik. 

Tõnu räägib rohkem, kui mina. Väga palju rohkem, kui mina! Ta lood on igasugustest hulludest võistlustest ja ma palun, et ta räägiks ka midagi ilusat. Ta räägibki ühe ilusa loo sekka.

Alar ja Tom on jätkuvalt toitlustuspunktis ootel ja see on nii armas! Olen südamest tänulik neile. “Me ei lähe kuhugi! Meil on riikliku tähtsusega ülesanne täita,” teatab Alar, kui nad värske apelsinimahlaga mind turgutavad. Tom uurib samal ajal, kas valutab kusagilt?

“Ainult süda ja hing,” teatan talle mina ja lähen järgmisele ringile naerusui. Tõnu on minust tiiru ees, seega on meil viimane tiir koos joosta, aga siis teatab ta, et võib lisaringi minuga teha. 

Te ei kujuta ette, kui tänulik olen ma kõigile kaasjooksjatele, kes toetasid ja abistasid. Kummardan sügavalt Jaagu, Erko ja Tõnu ees. Ma olen lõpmata tänulik Alarile ja Tomile toe eest. Ivarile lõputute naeratuste eest ja kõigi toredatele tädidele toitlustuspunktides. Ma olin väga-väga hoitud.

Ja muidugi Aulikki, kes hoolitses mu eest enne ja pärast jooksu ning kogu jooksu aja kaasa elas. Ma ei suutnud ta kõnedele ega sõnumitele vastata, kuid tundsin tuge igal sammul. Tänulik Aulikki emale Terjele, kes oma koduukse avas. 

Viimasele tiirule pakub Alar, et tuleb jäneseks. See on suur au, kui everestimees tahab jäneseks olla. Viigipükstes, muide. Aga tema armu ei anna ja ka tõusud tuleb joostes võtta, kuigi mu kiirkõnnitempo on konkurentsivõimeline. Viimast korda ringil olevas toitlustuspunktis ma süüa enam ei viitsi, sest enam ei pea ja kasutan aega tädide tänamiseks. 

Tänu “jänesele” jooksen viimase ringi kui linnutiivul. Sada kilomeetrit jalge all ja ma lendan finišini! Inimese võimekus on taevas, kogesin täna taas. Just siis kuulen Aulikkit kaasa elamas nii, et kogu see Haanja kajab. Tema on kogu päeva mu seisu jälginud ja suudab rõõmustada enam, kui ma ise. Muidugi ma pillin naeru sekka, aga need on juba rõõmupisarad. 

Ainult raskusest õpib inimene! Ma leidsin täna oma vastused ja julguse liikuda valitud teel. Ma kogesin taas, et olen väga hoitud ja lisaks võõra lahkusele, on mu teel maailma parimad sõbrad. Ümbritse end parimatest - nii saad isegi paremaks inimeseks, on üks mu lemmikmõtetest. 

Statistikast. 50nest 20 täna katkestasid või jooksid vähem, kui 100 kilomeetrit. Nende seas Joel,

kes piirdus kümne ringiga. Kõik 26 maratoonarit, kes hommikul starti tulid, tegid kas joostes või matkades distantsi läbi. 

Ahjaa. Neile, kes jälgisid mu suhkruvaba kuud, siis ultrajooksu oludes ei suutnud ma sellega jätkata ning alustan kuud uuesti juba tänasest. Küll aga kinnitan, et seniajani pingutatud kaks nädalat tõi märkimisväärsed muutused ja mitmed lemmikud pole enam meeltmööda. Peagi pikemalt.

Ja nüüd edasi. Tähtede poole. Kohe, kui lihasvalu kaob. 

Kertu

PS! Kõigile hulludele teadmiseks, et Haanja100 üritusi leidub igasuguseid: https://trailrun.ee

MAASTIKUMARATON TÕI HULLU MÕTTE

Vaevu nädal oli möödunud maratonist Londonis, kui Eesti maastikumaratoni aeg kätte jõudis. See on üks neist jooksudest, mida ei saa vahele jätta. Ilu pärast, mida sel teel kohtab. Iga nädal maratoni joosta siiski ei tohi ja ma võtsin ette 25,5km, mis on paras väljakutse ainuüksi sealse maastiku pärast. Kes kõrvemaal jooksnud, see teab, et tõusud on halastamatud ja ega laskumisedki jalgu paita. 

Esimesed kümme kilomeetrit möödusid siiski lustlikult hanereas. Laudteed annavad hea võimaluse kambas püsimiseks. Pealegi olin endale lubanud, et võtan jooksu maratonist taastava trennina ega püüa aega. Pigem keskendusin vaadetele, põnevatele inimestele teel. Mu kõnekaim leid oli jooksja Indiast. 

"Pagan, kuidas sa siia said?" küsisin sissejuhatusele aega raiskamata. 

"Mu kolleeg rääkis sellest jooksust, kiites taevani ja õigustatult," avaldab mees, kes elab ja töötab Eestis. 

Välisilmast oli teisigi jooksjaid ja sellega seoses leidsin end mõttelt: EAS võiks seda võrratut jooksu turundada umbes nii: "Ainult siin saad joosta rabavas rabas! Welcome to run in Estonia!". 

 

Toidupunktid on mu lemmikud - eriti selle jooksu puhul. Ennekõike nende inimeste, vabatahtlike,

pärast. Eelviimases soolakurgivett rüübates kohtasin viimaks tuttavat nägu - Aigar Kallast. Ta hüüdis: "Pane ees minema, siis on mul motivatsiooni tempot teha!". Ega ma viitsinukski enam pingutada, aga nüüd oli motiiv. Ka tõusud võtsin joostes. Varsti oli Aigar kannul ja juttu jätkus kauemaks. Teate, millest jooksjad rajal räägivad? Ikka jooksudest ja muudest saavutustest. Kindla peale ka tulevastest üritustest - andes teineteisele inspiratsiooni uuteks hullusteks. 

Siis hakkas aga Aigar mu viimast raamatut kiitma. Ma ei seganud kordagi vahele ja ta sai pikalt mu kõrvu paitada. Alles siis, kui keegi taamal kõvemat häält tegi, mõistsime, et oleme valel teel. Hoog oli liialt sees.  

 

Jooksu kõige magusam osa on elustamispunkt, mis asub otse terava mäe tipus ja mõned kilomeetrid enne lõppu. Seal pakutakse alati kõikse paremat kraami. Pealegi teadsin ma ette, et vabatahtlikena on reas Londonis kohatud noored. Elustamispunkt andis viimase särtsu sisse ja me pingutasime lõpuni.  

Aeg: 2:58 näis kena küll. 

Päeva püänt ootab eest välivannis, kui seal kohatud ilusa naeratusega poiss hakkab rääkima, et maraton - see on tegelikult soojenduseks. "Tõeline jooks algab pärast 42 kilomeetrit ja edasine on ennekõike vaimne treening," avaldab ta ja soovitab osa võtta Haanja 100 jooksust. 

"Mul hakkas rinnus valutama!" teatan talle ja olen veendunud, et ultrajooks pole minu jaoks. 

Ilusa naeratusega poiss räägib tõusumeetritest rajal ja kuidas keskenduda tuleb vaid ringidele, mitte kilomeetritele. Pealegi saab tulemuse kirja igaüks, kes läbib vähemalt pool distantsist. Ta naeratab endiselt kenasti. 

Valu mu rinnas suureneb veelgi. Ja ma kinnitan talle, et see jooks pole mulle. Jätan poisi ligunema, et mitte mingil juhul ta veenmiskunsti ohvriks sattuda. 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Juba järgmisel päeval helistan ma treenerile, Haanja100 korraldajale ja veel paarile olulisele nõuandjale. 

AGA KUST MA TEAN, ET EI SUUDA, KUI PROOVINUDKI EI OLE?

Haanja100 start kõlab juba eeloleval laupäeval kell 7 hommikul! Ka mulle. 

VIGASE PRUUDI SAAVUTUS 11.MARAT0NIL LONDONIS

Vähe sellest, et tõbi sai mu kätte pärast kaht aastat ja laastas jõuvarusid, kuidas suutis, siis päev enne maratoni kukkusin end poolvigaseks. See juhtus Kensingtoni tänaval, kui jooksujalu filmides äärekiviga ei arvestanud ja käpuli otse autoteele maandusin. Õnneks mitte auto ette, aga marraskile sain ühe jala reie, teise põlve ja mõlemad käed. Milline stiilne lend ja saavutus!

Siiski otsustasin haigustele ja vigastustele mitte tähelepanu pöörata ja olulisele keskenduda.

 

Varahommikul Greenwichi sõites uurisin treener Margus Pirksaarelt, mis on ta parim aeg ja sain teada: 2:18! Me rääkisime ikka maratoni aegadest. Vastasin talle, et kui ma jookseksin 4:18, oleks hirmus hästi, aga täna ma sellesse ei usu. Ja Margus tsiteeris Tom Fordi: "Kas sa usud, et suudad või ei usu - mõlemal juhul on sul õigus". See mõte jäi mind saatma, kui pargis oma starti ootasin. 

Londoni maraton, mis toimus pärast kahe aastast pausi, oli läbi aegade suurim maailmas. 45 000 inimest ühiselt startimas, 50 000 lisaks veel virtuaalselt. COVid situatsiooni tõttu olid Londonis startijad jaotatud viieteistkümnesse lainesse - neljas erinevas koridoris. 

Minul oli muidugi aega - jõin ja püüdsin end sõbra antud talvejopes soojas hoida. Temperatuur näitas

kõigest 12 soojakraadi. Vahetult enne starti oli WC järjekord nii pikk, et tuli kasutada naiste "metsaala", kus õrnema soo pissuaarid ja erinevad abivahendid. See on võrdõiguslikkus, mu sõbrad. 

Siis kohtasin meie kamba poissi Alarit, kes rosinat nosis. Poisile oli London 78.maraton! Kusjuures esimese jooksis ta 2014 ja nüüd on jooksnud keskmiselt kümme aastas. Küsisin, et kas ta psühhiaatrit on külastanud? “Ei julge!,” vastas lõbus poiss naerusui. Alar rääkis ka, et Londonis toidupunkte polegi. Ma pidin minestama! Hommikusöögist oli möödas tunde ja ilma söömata ma maratoni ei jookse. Õnneks hoiavad eestlased kokku ja Alar, lahke poiss, jagas oma rosina lõppu. 

Starti minnes oli mul nii külm, et jopest loobusin alles joonele jõudes. Stardipauk kõlas üheksanda laine sinistele ja ma läksin. Rahvas rõkkas raja ääres ja see ei lõppenudki ära. Kas sellest või muust, aga hoo sain kohe sisse ja see püsis. Ainult jätkuv nohu häirib kohutavalt ja kui esimesed kilomeetrid hoidsin salvrätikut peos, siis varsti laguneb see koost ja mul ei jää muud üle, kui nuusata sportlaste kombel. Vat on väärikas preili Londoni linna pääl! Kui Mammi oleks veel siin, siis ütleks ta: "Oot, ma annan sulle ilusa tikitud revääriga ninaräti, aga naine asfaltile küll ei tatista!". Pardon, mu leedi!

 

Esimesed kümme kilomeetrit tehtud ja aeg 56:05 sundis juurdlema: tõbi sees, järsku liiga kiire algus? Mõistsin, et tänases seisundis kiiresti ja kaugele ei sõua, järelikult tuleb kiiresti ja nii kaugele, kui saab. 

Inimesed elasid jätkuvalt kaasa igal nurgal ja kui üldiselt saab maratoniga kõik mõtted ära mõelda, siis siin oma mõtteid ei kuule. Mõned kaasahaaravad trummisõud lisaks. Siis märkan tee ääres kommi pakkuvaid pealtvaatajaid ja ma mõistan, et see võib olla minu ainus võimalus midagi tahkelaadset suhu pista. Kuigi üldiselt eelistan soolakurki ja leiba soolaga, siis täna olen tänulik ka värvilise suhkru eest. 

Ükskõik, kummal pool teed ma kommitädi silman, torman temani nagu puudust kannatav nõukogude inimene ja haaran nii palju, kui pihku mahub. Endal eelmise käest saadud kummikommid alles hammaste vahel. Jooksu pealt mäluda on raske ja magus ajab peagi iiveldama. Geeli ei suuda ma enam ammugi süüa. Loodan, et keegi pakub varsti ka midagi soolast, aga ei. Õlut ja veini saaks, kui tahaks, aga soolasest võib vaid und näha. 

 

Poolmaraton seljataga ja aeg 2:03! Võib-olla polegi ma nii kiiresti poolmaratoni jooksnud. Mitte, et ma teaks oma jooksude aegu, aga tunne on selline. London Bridge`l jooks on ülevoolav ja annab tublisti energiat. Ma otsustan nüüd, et jooksen järgmisele viiele kilomeetrile keskendudes aga eesmärgiga tempot hoida. 

Järgmised kilomeetrid toovad palju kokku kukkujaid. Üks kena naine variseb otse mu ees asfaldile. Turske parameedik sööstab temani ja haarab näitsiku sülle, kui filmis. Edasi tormab teadvuseta jooksjaga meditsiinitelki, kus kõikvõimalikku atribuutikat valmis sätitakse. Hiljem kiirabiarstiga vesteldes selgub, et vedelikupuudus oli peamine mure. Päike oli selleks hetkeks lõõmamas ja temperatuur tõusnud 17 kraadini. 

Mina ise haaran veepudeli igast joogipunktist ehk peaaegu iga kolme kilomeetri järel. Joon pea kogu vee ära. Hoolimata sellest, on enesetunde järgi veepuudus organismis suur ja vetsus ei tule kordagi käia.

 

30 km joostud ja aeg kokku 3 tundi ning 3 minutit. Tähendab, et olen sama tempot hoidnud. Tähenärija ütleks, et isegi parandanud. "Pagan, ma olen tubli," sisendan endale, sest kedagi teist pole seda tegemas. Naeratus on jätkuvalt lai ja ma ju tean, et viimased kuus kilomeetrit on raja reljeef langevas trendis. 

Nüüdseks on rahvast nii palju, et see väsitab. Jooksurajal on aina enam kõndijaid ja nad tolknevad ees. See on selge märk väsimusest, kui paratamatus häirima hakkab. Mina ei ole kordagi kõndinud ja otsustasin, et ei kõnni ka! Vähemalt mitte enne, kui finišis. Kordan endale aina Marguse mõtet ja unistan, et 4:18 pole püüdmatu lind - ka täna mitte. Lisaks, olen hommikust saadik unistanud kuumast vannist, millega motiveerin end kilomeeter kilomeetri haaval. 

Minu varem kokkulepitud kaameramehi raja äärest ei leiagi. Audovisuaalse meedia eksamitööna valmiv Londoni maratoni videolugu on ohus, aga mul pole vähimatki närvi, et muretseda millegi pärast, mis pole minust sõltuv. Loodan väga, et õppejõud loeb siinseid ridu ja annab andeks. 

Viimased kilomeetrid ja mulle tundub, et tempo püsib, aga kell tiksub kiiremini. Olen peaaegu kindel, et see valetab. Otsustan vahelduseks mängida mängu: mitu selga ma kätte saan ja loetlen selle käigus 16! Aga siis mööduvad kaks minust endast ja ma otsustan selle nõmede mängu lõpetada. 

Finiš terendab silme eest ja issand, see on ilus hetk! Aeg kokku: 4:25 ehk üks mu parimatest või isegi parim. Olen nii õnnelik, et ei suuda otsustada, kas naerda või nutta. Selleks hetkeks on meelest läinud mu püüdlus: 4:18. Medalit ulatav härra avaldab, et ma näen liiga värske välja ja peaksin ühe ringi veel jooksma. Tänan teda kena ettepaneku eest. 

Ma olen alati öelnud: maraton on pidu ja selle tarvis tuleb end üles lüüa! Eriti, kui tõbi on kimbutanud või põlv marraskile kukutud, tuleb parim endast välja tuua. Mina jooksin Londoni maratoni absoluutselt tuttuues Nike’i rõivastuses ja ka tossud olid esimest korda jalas! Kinnitan teile, et see oli parim otsus ja hästi valitud kraam pealegi. PS! Mitte ühtki villi ega muud hõõrumist. 

Filmimeeskonna ja teiste eestlaste tabamine umbes saja tuhande inimese seast oli päeva raskeim osa. Teistest rääkides, siis meie kambast Kait Vahter oli ühtlasi Londoni maratoni kiireim eestlane. Aeg: 2:45! Margus Pirksaar finišeerus kolm minutit hiljem. Vähemoluline pole, et Margus Merivälja teenis auga välja oma World Marathon Majors medali - üheksanda eestlasena! See tähendab, et mees on osalenud kuuel maailma suurimal maratonil (New York, Chicago, Boston, Tokyo, Berliin, London). Mina olen alles poolel teel sinna, aga väga sihikindlalt. Järgmisel aastal loodan joosta Chicagos.

Aga tegelikult on mul varuks midagi veel pöörasemat. Allkiri on juba antud ja varsti ütlen kõva häälega välja ka. 

Edasi - pikema ja tervema elu poole!

PS! Minu siiani joostud maratonid: Stockholm; Tallinn; Berliin (topelt); New York; Barcelona; Havanna; Belgrad; Eesti Maastikumaraton; Riia; Veneetsia; London. To be continued...