Haanja 100 ultrajooks - pori, valu ja pisaraid

“Vaid 15 ringi ilusa looduse keskel,” sisendan endale varahommikul Haanjasse sõites. Termomeeter näitab kolm kraadi ja vihma sajab lakkamatult. Olen viimased neli ööd maganud rahutult, kui ärevus on aina maad võtnud. Kordan väikese Juku sõnu, kes teatas spordipoisina: “Sa lihtsalt usud endasse ja ongi kõik!”.

Tuttavatest nägudest kohtan stardis Joel Juhti ja Valdo Jahilot. Joel treenib hetkel 460 kilomeetriseks võistluseks, seega on 100 km talle täna vaid kerge trenn.

Valdo teatab, et tema on kohale tulnud “Mesikäpa” jooksule. Selliselt on tähistatud maratoni distants, mis kõlab kui “Tillu jooks”. Aga ma pean etteruttavalt ütlema, et see on üks kindla peale raskeima rajaga maraton Eestis, seega on kohale tulnud vaid võimekad lapsed. Ultrajooksjad on pea kõik kas prorunnerid või kogenud ultrajooksjad. Esimest korda oma õnne proovile panemas olen vaid mina. Ilmselt paistab see välja, et olen veidi eksinud. 

Hetkel, mil stardipauk kõlab, sajab ladinal. Just need esimesed sammud teadmata teel, pimedas pealegi, on kõige hirmsamad. Üks, mis kindel, aluspüksid unustasin jalga! Mu hea tuttav ultrajooksja Heleen, soovitas need hõõrdumise vältimiseks tingimata koju jätta. 

Võtan sappa 11 korda ultrat jooksnud Jaagule, kes õpetab mind, kui oma last. “Esimese viie ringi läbimiseks on mitte rohkem, kui 50 minutit! Tähtis on tempot hoida, et kontrollaega jõuda.” Kes arvab, et see ring 6,6 km on tilludele, see läheb püüab seal Haanja haljastel küngastel offroadi joosta. Ikka lakkamatu vihmaga, mis mõnuga lisaväärtust annab. Väidan, et tegemist on Maarjamaa ühe raskeima rajaga. Kogenud ultrajooksjad kinnitavad, et ilma- ja rajaolud on sel korral viimaste aastate kehvemad. 

Juba teise ringi lõpus möönab Jaak, et oleme minuti maha jäänud! Sajakilomeetrisel distantsil ja selline täpsus! Ei mingit rahulikku kulgemist ja nautlemist! Samas kõndides hakkaks külm ja on selge, et hetkel, mil külm võtab jõuvarud, on jooks tänaseks läbi. Jutustamine aitab kilomeetritel mööduda ja me räägime jooksmisest, tervisest ja mägede lummusest. 

61-aastane ideaalses vormis Jaak räägib, et järgmised viis ringi saame kümme minutit lisaaega ringile ja nii jääb viimastele veel kümme lisaminutit. Pagan, sellel ränkraskete tõusude ja järskude laskumisega kohati kitsal metsateel on need mõned minutid minimaalne abi. Kõndides seda teekonda läbi ei tee, see on selge, aga vihma sajab lõppematult ja rada muutub aina libedamaks. Alla jooksevad vaid kaskadöörid ja neid sel võistlusel jagub, sest nagu Haanja100 moto kõlab: “Ainult hulludele!”. Nii mõnigi jookseb meist mööda kui seisvast postist. Selja järgi pole võimalik hinnata, kes on maratoonar ja kes ultrajooksja.

Viimaks õnnestub mul ka mööda joosta. See väike poiss on üheksane ja püüab täna maratoni. Me veel kuuleme temast!

“Kui peaksin medali välja teenima, kingin selle sulle,” luban poisile. Veidi eemal olev ema manitseb, et igaüks on täna siin oma medalit välja jooksmas. Tal on õigus. 

“Oi, me oleme kaks minutit maas,” avaldab Jaak, kui kuuendale ringile jõuame. Olen kogu selle aja ligemärg olnud, kuid pelgan riiete vahetusele mõeldagi, sest soe telk näib mulle kui tõeline lõks. Kui sinna juba sisse astuda, püüaks ma kindla peale viivuks istuda ja kui tagumik pingile sätitud, püüaks hetkeks lamadagi. Sinna ma jääksin. Mulle näib, et ebamugavus hoiab erksana ja külmatunne nahavahel liikumises. 

Keskendun endiselt üksnes ringidele ega tea kilomeetritest midagi, kui Jaak avaldab, et maraton on  nüüdseks jäänud seljataha. Ma vannun, et iga oma maratoni viimastel kilomeetritel on kui sein ees ja finišeerudes ei suuda ma sammugi teha. Rohkem, kui 42 km polegi ma iial varem jooksnud, kuid siinsel hetkel ei tunneta ma mingit vahet. Umbes viiekümnendast läheb siiski raskemaks.

Vahepeal jääb Jaak maha ja jooksen Heleniga, kes on tulnud jooksma kaheksat tiiru. Mõni on ultral seadnud omad eesmärgid ega plaani kogu rada läbi joosta. Vähemalt mitte sel korral. Kõige rohkem katkestajaid leiab aga kaheksakümne kilomeetri järel, näitab statistika. Teadmine, et Jaak on kusagil selja taga, on kindlustandev. Minu tempo püsib oodatust parem.

Toidupunktis pakutakse nüüd juba sooja mulgiputru, mis on traditsiooniline hitt, aga see ei lähe mul alla. Iga punktiga on aina raskem leida midagi, mis meelepärane oleks, aga süüa tuleb. Ürituse peakorraldaja Ivar Tupp on endiselt laia naeratusega vastas ja ma kinnitan talle, et lähen täispanga peale ega tule rajalt maha enne, kui tema kui kohtunik teatab: ultrajooksja Jukkum, teie aeg otsas. Aga ma ähvardan teda samas, et tean kus ta elab, et ruttakatele otsustele mitte võimalust anda.

Üheteistkümnes ring on mulle emotsionaalselt väga raske. Ilm pole grammigi paranenud, rada on iga ringiga aina porisem ja libedam. Küllap seegi, et olen juba mõnd aega omapäi jooksnud, röövib viimase jõu. 

Ma ei ole täna siin lihtsalt inimvõimete piire kompamas, vaid mõtteid selgeks saamas. Jah, selleks on tarvis rasket katsumust, et täielik restart kindlustada. Olen veedunud, et kui suudan täna siin end ületada, suudan edu saavutada kõiges, mis meelel mõlkumas, aga julgust teostuseks on vähe. Katsumus on mu omamoodi teraapia.

Siis helistab mu Rannu ja lapse kõnele tuleb vastata ka ultral. “Rainer, ma jooksen sadat!,” ütlen talle tülpinult ja emotsionaalselt. Ta hääl tõuseb ja ta ütleb: “Pane hullu, Kertu. Sa teed selle ära!”. Mida kõike pole ma teinud, et selle lapse meel rõõmus hoida! Maailma parima tädi tiitli hoidmise nimel pingutan rängalt ja panen tänagi tempot juurde. 

Mõtted viib mujale, kui viimaks võistluse üks tuntuim ultrajooksja minust möödub. Tema on see paljalt jooksev mees, kellest kõik räägivad. Ta on ilus pikk poiss nagu tõeline Džungli George ja temal ei ole mitte kunagi külm!

“Kas oled talisupleja?,” uurin poisilt.

“Kui mõni veekogu jääb jooksuteele, hüppan ikka sisse,” teatab hoo maha võtnud ultrajooksja.

“Mitu korda kukkunud oled?,” uurib tema minult ja tunnistan, et vaid korra väänasin jala välja. Ta avaldab, et täna on kukkumisi ilmselt palju ja seda näeme ka jooksjate riiete pealt. Ei jõua vihm seda pori maha pesta. Õnneks olen Tartu maratoni eel Rehemaalt korraliku kukkumise koolituse saanud ja vahet ju pole, kas suuskadel või ilma. 

Armsad tädid mäepealses toidupunktis küsivad nüüd kaastundlikult: “Kas jaksad veel?”. Ja ma vastan kõige härdameelsemalt, et jõud on raugemas. Punktist lahkudes nutan lahinal ja kõva häälega, kuigi tean, et libeduse tõttu ei tohiks millegi muuga tegelda, kui pingsalt teed jälgida. Aga ma nutan - krokodilli pisaraid. Võib-olla sellepärast, et mul on endast kahju. Valitsevate olude tõttu ennekõike. Aga võib-olla ka seetõttu, et ma rumalalt julge olin ja end ultrale kirja panin.

Nutu peatab palju kordi ultrat jooksnud Erko, kes on võistluse eel läbi sotsiaalmeedia mulle infot jaganud ja igati toetanud. Ta tunnistab, et on katkestamise plaane pidanud, aga just see teadmine, et on mind õpetanud, sundis jätkama. Ta jagab mulle geeli ja energiabatoone nagu lahke mees kunagi. Minu hästi valitud toidukraam seisab jätkuvalt telgis, kuhu ma sisse astuda ei julge.

Põhitoitlustuspunktis ootab ees üllatus. Sõbrad Alar ja Tom! Viimase naine on korduvalt ultrat jooksnud - seega ta teab, mis jooksjal vaja ning mägedemees Alar on ise trennimees. Nad seisavad reas kõikvõimaliku hea ning paremaga. Nüüd nutan veel rohkem. Tänulikkusest. Et need hullud tulid ja sel moel toetavad, ning abistavad igati.

Uuele ringile on kergem minna. Seda enam, et naised mäepealsest toitlustuspunktist on palunud kogenud ultrajooksjal Tõnul mind kinni püüda ja toetada. Ta soovitab tungivalt vastu võtta ta kepid, et maad võtva hämaruse ja jätkuva libedusega paremini toime tulla. Viimaks ma nõustun ja avastan, et see on tänase päeva parim valik. 

Tõnu räägib rohkem, kui mina. Väga palju rohkem, kui mina! Ta lood on igasugustest hulludest võistlustest ja ma palun, et ta räägiks ka midagi ilusat. Ta räägibki ühe ilusa loo sekka.

Alar ja Tom on jätkuvalt toitlustuspunktis ootel ja see on nii armas! Olen südamest tänulik neile. “Me ei lähe kuhugi! Meil on riikliku tähtsusega ülesanne täita,” teatab Alar, kui nad värske apelsinimahlaga mind turgutavad. Tom uurib samal ajal, kas valutab kusagilt?

“Ainult süda ja hing,” teatan talle mina ja lähen järgmisele ringile naerusui. Tõnu on minust tiiru ees, seega on meil viimane tiir koos joosta, aga siis teatab ta, et võib lisaringi minuga teha. 

Te ei kujuta ette, kui tänulik olen ma kõigile kaasjooksjatele, kes toetasid ja abistasid. Kummardan sügavalt Jaagu, Erko ja Tõnu ees. Ma olen lõpmata tänulik Alarile ja Tomile toe eest. Ivarile lõputute naeratuste eest ja kõigi toredatele tädidele toitlustuspunktides. Ma olin väga-väga hoitud.

Ja muidugi Aulikki, kes hoolitses mu eest enne ja pärast jooksu ning kogu jooksu aja kaasa elas. Ma ei suutnud ta kõnedele ega sõnumitele vastata, kuid tundsin tuge igal sammul. Tänulik Aulikki emale Terjele, kes oma koduukse avas. 

Viimasele tiirule pakub Alar, et tuleb jäneseks. See on suur au, kui everestimees tahab jäneseks olla. Viigipükstes, muide. Aga tema armu ei anna ja ka tõusud tuleb joostes võtta, kuigi mu kiirkõnnitempo on konkurentsivõimeline. Viimast korda ringil olevas toitlustuspunktis ma süüa enam ei viitsi, sest enam ei pea ja kasutan aega tädide tänamiseks. 

Tänu “jänesele” jooksen viimase ringi kui linnutiivul. Sada kilomeetrit jalge all ja ma lendan finišini! Inimese võimekus on taevas, kogesin täna taas. Just siis kuulen Aulikkit kaasa elamas nii, et kogu see Haanja kajab. Tema on kogu päeva mu seisu jälginud ja suudab rõõmustada enam, kui ma ise. Muidugi ma pillin naeru sekka, aga need on juba rõõmupisarad. 

Ainult raskusest õpib inimene! Ma leidsin täna oma vastused ja julguse liikuda valitud teel. Ma kogesin taas, et olen väga hoitud ja lisaks võõra lahkusele, on mu teel maailma parimad sõbrad. Ümbritse end parimatest - nii saad isegi paremaks inimeseks, on üks mu lemmikmõtetest. 

Statistikast. 50nest 20 täna katkestasid või jooksid vähem, kui 100 kilomeetrit. Nende seas Joel,

kes piirdus kümne ringiga. Kõik 26 maratoonarit, kes hommikul starti tulid, tegid kas joostes või matkades distantsi läbi. 

Ahjaa. Neile, kes jälgisid mu suhkruvaba kuud, siis ultrajooksu oludes ei suutnud ma sellega jätkata ning alustan kuud uuesti juba tänasest. Küll aga kinnitan, et seniajani pingutatud kaks nädalat tõi märkimisväärsed muutused ja mitmed lemmikud pole enam meeltmööda. Peagi pikemalt.

Ja nüüd edasi. Tähtede poole. Kohe, kui lihasvalu kaob. 

Kertu

PS! Kõigile hulludele teadmiseks, et Haanja100 üritusi leidub igasuguseid: https://trailrun.ee

MAASTIKUMARATON TÕI HULLU MÕTTE

Vaevu nädal oli möödunud maratonist Londonis, kui Eesti maastikumaratoni aeg kätte jõudis. See on üks neist jooksudest, mida ei saa vahele jätta. Ilu pärast, mida sel teel kohtab. Iga nädal maratoni joosta siiski ei tohi ja ma võtsin ette 25,5km, mis on paras väljakutse ainuüksi sealse maastiku pärast. Kes kõrvemaal jooksnud, see teab, et tõusud on halastamatud ja ega laskumisedki jalgu paita. 

Esimesed kümme kilomeetrit möödusid siiski lustlikult hanereas. Laudteed annavad hea võimaluse kambas püsimiseks. Pealegi olin endale lubanud, et võtan jooksu maratonist taastava trennina ega püüa aega. Pigem keskendusin vaadetele, põnevatele inimestele teel. Mu kõnekaim leid oli jooksja Indiast. 

"Pagan, kuidas sa siia said?" küsisin sissejuhatusele aega raiskamata. 

"Mu kolleeg rääkis sellest jooksust, kiites taevani ja õigustatult," avaldab mees, kes elab ja töötab Eestis. 

Välisilmast oli teisigi jooksjaid ja sellega seoses leidsin end mõttelt: EAS võiks seda võrratut jooksu turundada umbes nii: "Ainult siin saad joosta rabavas rabas! Welcome to run in Estonia!". 

 

Toidupunktid on mu lemmikud - eriti selle jooksu puhul. Ennekõike nende inimeste, vabatahtlike,

pärast. Eelviimases soolakurgivett rüübates kohtasin viimaks tuttavat nägu - Aigar Kallast. Ta hüüdis: "Pane ees minema, siis on mul motivatsiooni tempot teha!". Ega ma viitsinukski enam pingutada, aga nüüd oli motiiv. Ka tõusud võtsin joostes. Varsti oli Aigar kannul ja juttu jätkus kauemaks. Teate, millest jooksjad rajal räägivad? Ikka jooksudest ja muudest saavutustest. Kindla peale ka tulevastest üritustest - andes teineteisele inspiratsiooni uuteks hullusteks. 

Siis hakkas aga Aigar mu viimast raamatut kiitma. Ma ei seganud kordagi vahele ja ta sai pikalt mu kõrvu paitada. Alles siis, kui keegi taamal kõvemat häält tegi, mõistsime, et oleme valel teel. Hoog oli liialt sees.  

 

Jooksu kõige magusam osa on elustamispunkt, mis asub otse terava mäe tipus ja mõned kilomeetrid enne lõppu. Seal pakutakse alati kõikse paremat kraami. Pealegi teadsin ma ette, et vabatahtlikena on reas Londonis kohatud noored. Elustamispunkt andis viimase särtsu sisse ja me pingutasime lõpuni.  

Aeg: 2:58 näis kena küll. 

Päeva püänt ootab eest välivannis, kui seal kohatud ilusa naeratusega poiss hakkab rääkima, et maraton - see on tegelikult soojenduseks. "Tõeline jooks algab pärast 42 kilomeetrit ja edasine on ennekõike vaimne treening," avaldab ta ja soovitab osa võtta Haanja 100 jooksust. 

"Mul hakkas rinnus valutama!" teatan talle ja olen veendunud, et ultrajooks pole minu jaoks. 

Ilusa naeratusega poiss räägib tõusumeetritest rajal ja kuidas keskenduda tuleb vaid ringidele, mitte kilomeetritele. Pealegi saab tulemuse kirja igaüks, kes läbib vähemalt pool distantsist. Ta naeratab endiselt kenasti. 

Valu mu rinnas suureneb veelgi. Ja ma kinnitan talle, et see jooks pole mulle. Jätan poisi ligunema, et mitte mingil juhul ta veenmiskunsti ohvriks sattuda. 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Juba järgmisel päeval helistan ma treenerile, Haanja100 korraldajale ja veel paarile olulisele nõuandjale. 

AGA KUST MA TEAN, ET EI SUUDA, KUI PROOVINUDKI EI OLE?

Haanja100 start kõlab juba eeloleval laupäeval kell 7 hommikul! Ka mulle. 

VIGASE PRUUDI SAAVUTUS 11.MARAT0NIL LONDONIS

Vähe sellest, et tõbi sai mu kätte pärast kaht aastat ja laastas jõuvarusid, kuidas suutis, siis päev enne maratoni kukkusin end poolvigaseks. See juhtus Kensingtoni tänaval, kui jooksujalu filmides äärekiviga ei arvestanud ja käpuli otse autoteele maandusin. Õnneks mitte auto ette, aga marraskile sain ühe jala reie, teise põlve ja mõlemad käed. Milline stiilne lend ja saavutus!

Siiski otsustasin haigustele ja vigastustele mitte tähelepanu pöörata ja olulisele keskenduda.

 

Varahommikul Greenwichi sõites uurisin treener Margus Pirksaarelt, mis on ta parim aeg ja sain teada: 2:18! Me rääkisime ikka maratoni aegadest. Vastasin talle, et kui ma jookseksin 4:18, oleks hirmus hästi, aga täna ma sellesse ei usu. Ja Margus tsiteeris Tom Fordi: "Kas sa usud, et suudad või ei usu - mõlemal juhul on sul õigus". See mõte jäi mind saatma, kui pargis oma starti ootasin. 

Londoni maraton, mis toimus pärast kahe aastast pausi, oli läbi aegade suurim maailmas. 45 000 inimest ühiselt startimas, 50 000 lisaks veel virtuaalselt. COVid situatsiooni tõttu olid Londonis startijad jaotatud viieteistkümnesse lainesse - neljas erinevas koridoris. 

Minul oli muidugi aega - jõin ja püüdsin end sõbra antud talvejopes soojas hoida. Temperatuur näitas

kõigest 12 soojakraadi. Vahetult enne starti oli WC järjekord nii pikk, et tuli kasutada naiste "metsaala", kus õrnema soo pissuaarid ja erinevad abivahendid. See on võrdõiguslikkus, mu sõbrad. 

Siis kohtasin meie kamba poissi Alarit, kes rosinat nosis. Poisile oli London 78.maraton! Kusjuures esimese jooksis ta 2014 ja nüüd on jooksnud keskmiselt kümme aastas. Küsisin, et kas ta psühhiaatrit on külastanud? “Ei julge!,” vastas lõbus poiss naerusui. Alar rääkis ka, et Londonis toidupunkte polegi. Ma pidin minestama! Hommikusöögist oli möödas tunde ja ilma söömata ma maratoni ei jookse. Õnneks hoiavad eestlased kokku ja Alar, lahke poiss, jagas oma rosina lõppu. 

Starti minnes oli mul nii külm, et jopest loobusin alles joonele jõudes. Stardipauk kõlas üheksanda laine sinistele ja ma läksin. Rahvas rõkkas raja ääres ja see ei lõppenudki ära. Kas sellest või muust, aga hoo sain kohe sisse ja see püsis. Ainult jätkuv nohu häirib kohutavalt ja kui esimesed kilomeetrid hoidsin salvrätikut peos, siis varsti laguneb see koost ja mul ei jää muud üle, kui nuusata sportlaste kombel. Vat on väärikas preili Londoni linna pääl! Kui Mammi oleks veel siin, siis ütleks ta: "Oot, ma annan sulle ilusa tikitud revääriga ninaräti, aga naine asfaltile küll ei tatista!". Pardon, mu leedi!

 

Esimesed kümme kilomeetrit tehtud ja aeg 56:05 sundis juurdlema: tõbi sees, järsku liiga kiire algus? Mõistsin, et tänases seisundis kiiresti ja kaugele ei sõua, järelikult tuleb kiiresti ja nii kaugele, kui saab. 

Inimesed elasid jätkuvalt kaasa igal nurgal ja kui üldiselt saab maratoniga kõik mõtted ära mõelda, siis siin oma mõtteid ei kuule. Mõned kaasahaaravad trummisõud lisaks. Siis märkan tee ääres kommi pakkuvaid pealtvaatajaid ja ma mõistan, et see võib olla minu ainus võimalus midagi tahkelaadset suhu pista. Kuigi üldiselt eelistan soolakurki ja leiba soolaga, siis täna olen tänulik ka värvilise suhkru eest. 

Ükskõik, kummal pool teed ma kommitädi silman, torman temani nagu puudust kannatav nõukogude inimene ja haaran nii palju, kui pihku mahub. Endal eelmise käest saadud kummikommid alles hammaste vahel. Jooksu pealt mäluda on raske ja magus ajab peagi iiveldama. Geeli ei suuda ma enam ammugi süüa. Loodan, et keegi pakub varsti ka midagi soolast, aga ei. Õlut ja veini saaks, kui tahaks, aga soolasest võib vaid und näha. 

 

Poolmaraton seljataga ja aeg 2:03! Võib-olla polegi ma nii kiiresti poolmaratoni jooksnud. Mitte, et ma teaks oma jooksude aegu, aga tunne on selline. London Bridge`l jooks on ülevoolav ja annab tublisti energiat. Ma otsustan nüüd, et jooksen järgmisele viiele kilomeetrile keskendudes aga eesmärgiga tempot hoida. 

Järgmised kilomeetrid toovad palju kokku kukkujaid. Üks kena naine variseb otse mu ees asfaldile. Turske parameedik sööstab temani ja haarab näitsiku sülle, kui filmis. Edasi tormab teadvuseta jooksjaga meditsiinitelki, kus kõikvõimalikku atribuutikat valmis sätitakse. Hiljem kiirabiarstiga vesteldes selgub, et vedelikupuudus oli peamine mure. Päike oli selleks hetkeks lõõmamas ja temperatuur tõusnud 17 kraadini. 

Mina ise haaran veepudeli igast joogipunktist ehk peaaegu iga kolme kilomeetri järel. Joon pea kogu vee ära. Hoolimata sellest, on enesetunde järgi veepuudus organismis suur ja vetsus ei tule kordagi käia.

 

30 km joostud ja aeg kokku 3 tundi ning 3 minutit. Tähendab, et olen sama tempot hoidnud. Tähenärija ütleks, et isegi parandanud. "Pagan, ma olen tubli," sisendan endale, sest kedagi teist pole seda tegemas. Naeratus on jätkuvalt lai ja ma ju tean, et viimased kuus kilomeetrit on raja reljeef langevas trendis. 

Nüüdseks on rahvast nii palju, et see väsitab. Jooksurajal on aina enam kõndijaid ja nad tolknevad ees. See on selge märk väsimusest, kui paratamatus häirima hakkab. Mina ei ole kordagi kõndinud ja otsustasin, et ei kõnni ka! Vähemalt mitte enne, kui finišis. Kordan endale aina Marguse mõtet ja unistan, et 4:18 pole püüdmatu lind - ka täna mitte. Lisaks, olen hommikust saadik unistanud kuumast vannist, millega motiveerin end kilomeeter kilomeetri haaval. 

Minu varem kokkulepitud kaameramehi raja äärest ei leiagi. Audovisuaalse meedia eksamitööna valmiv Londoni maratoni videolugu on ohus, aga mul pole vähimatki närvi, et muretseda millegi pärast, mis pole minust sõltuv. Loodan väga, et õppejõud loeb siinseid ridu ja annab andeks. 

Viimased kilomeetrid ja mulle tundub, et tempo püsib, aga kell tiksub kiiremini. Olen peaaegu kindel, et see valetab. Otsustan vahelduseks mängida mängu: mitu selga ma kätte saan ja loetlen selle käigus 16! Aga siis mööduvad kaks minust endast ja ma otsustan selle nõmede mängu lõpetada. 

Finiš terendab silme eest ja issand, see on ilus hetk! Aeg kokku: 4:25 ehk üks mu parimatest või isegi parim. Olen nii õnnelik, et ei suuda otsustada, kas naerda või nutta. Selleks hetkeks on meelest läinud mu püüdlus: 4:18. Medalit ulatav härra avaldab, et ma näen liiga värske välja ja peaksin ühe ringi veel jooksma. Tänan teda kena ettepaneku eest. 

Ma olen alati öelnud: maraton on pidu ja selle tarvis tuleb end üles lüüa! Eriti, kui tõbi on kimbutanud või põlv marraskile kukutud, tuleb parim endast välja tuua. Mina jooksin Londoni maratoni absoluutselt tuttuues Nike’i rõivastuses ja ka tossud olid esimest korda jalas! Kinnitan teile, et see oli parim otsus ja hästi valitud kraam pealegi. PS! Mitte ühtki villi ega muud hõõrumist. 

Filmimeeskonna ja teiste eestlaste tabamine umbes saja tuhande inimese seast oli päeva raskeim osa. Teistest rääkides, siis meie kambast Kait Vahter oli ühtlasi Londoni maratoni kiireim eestlane. Aeg: 2:45! Margus Pirksaar finišeerus kolm minutit hiljem. Vähemoluline pole, et Margus Merivälja teenis auga välja oma World Marathon Majors medali - üheksanda eestlasena! See tähendab, et mees on osalenud kuuel maailma suurimal maratonil (New York, Chicago, Boston, Tokyo, Berliin, London). Mina olen alles poolel teel sinna, aga väga sihikindlalt. Järgmisel aastal loodan joosta Chicagos.

Aga tegelikult on mul varuks midagi veel pöörasemat. Allkiri on juba antud ja varsti ütlen kõva häälega välja ka. 

Edasi - pikema ja tervema elu poole!

PS! Minu siiani joostud maratonid: Stockholm; Tallinn; Berliin (topelt); New York; Barcelona; Havanna; Belgrad; Eesti Maastikumaraton; Riia; Veneetsia; London. To be continued...

KOROONAS MARATONI EI JOOKSE

Viimased kaks aastat on muu kõrval kõik maailma olulisemad maratonid ära jäänud. Nende seas ka Londoni oma. Olgugi, et Londoni maratoni peakorraldaja viimase hetkeni lootis, et 37 aastat järjest toimunud maailma maratonide sarja kuuluv jooks ära ei jää. Lootnud olen minagi ja ikka palehigis treeninud, kuni on selgunud, et lootus on olnud lollide lohutus. 

Sel korral on põhjust unistamiseks enam. Vaktsiinipassiga on saanud kõikjale reisida ja maailm näib peaaegu endine. Nädala eest Toscana päikese all igal varahommikul mäkke joostes olin uhke, et suudan. Pirksaare kava olen järginud eeskujulikult. Enam ei saa midagi valesti minna, olen veendunud. 

Sest kuni aina kasvavad koroonanäitajad isiklikult ei puuduta, näib kauge probleem. Istusin möödunud nädalalgi muretult koolitundides - väiksemates ja suuremates seltskondades. Mõni esinemine ja kohtumine lisaks. Vahel maskiga, vahel ilma - nii, kuis nõuti. 

Ühel hommikul Tartus ärgates tundsin kerget lihasvalu, häiriv nohu lisaks. Mina, kui talisupleja, usun vankumatult, et tervis on ja jääb minuga. Muidugi ei jäänud vahele ei jooks ega ujumine. Kuna viimase raames toimus ka filmimine, käisin vette ja välja mitu korda. Kraadiklaas näitas kuus kraadi, vesi Anne kanalis tundus hirmus külm ja varbad tõmbusid viimaks valust krampi. 

 

Järgmine päev oli olemine kahtlane. Lugesin statistikat - iga kolmas koroonapositiivne on vaktsineeritute seast. Arvestades, et sain oma vaktsiini varakevadel, siis selle tõhusus on langenud? Kontaktide arvukus räägib samuti minu vastu. Piisas paarist tunnist info ammutusest, kui mõistsin, et olukord on täbar ja Londoni maraton võib ka sel korral kättesaamatuks unistuseks kujuneda. 

"Pagan, äkki olen koroonas?," mõtlesin endamisi. Sisendades, et usul on suur jõud ja mõttega võib end igaüks haigeks mõelda, panin siiski testimisele aja. Ootuses veedetud ööpäev polnud mu lemmik. Aga tulemus rõõmustas piisavalt, et piin unustada. "SARS-CoV-2RNA Negatiivne" loen vastusest. 

Tänasest olen ma enesealgatuslikus karantiinis, et mitte mingil juhul enam riskida. Trenni lähen, kui enesetunne on hea. Olulisem on ammu tehtud ja ma ei jõua ära oodata, mil viimaks kõlab mu start. Olgugi, et tippu otseteed ei vii, siis nii kaua oodata, on omamoodi väsitav.  Aga võib-olla lisab väärtust juurdegi. Mõttes peitub jõud.

Londoni maratonini on jäänud 7 päeva. Lõpuks läheb kõik hästi. Ja kui pole veel hästi, pole järelikult ka lõpp saabunud. 

 

4 nädalat maratonini : kogu tõde libastumisest ja kaotusest

Mis saab valesti minna, see on läinudki!

Kui ainult välja jätta, et nädal on möödunud alkoholivabalt. Ma mõtlen, et kui kuu kainust valmistab muret, siis on tegelikkuses juba tõsine probleem? Sõber Rolts teatas mu üleskutse peale, et kuu kainust on ikka liiga vähe. Rolts on kaine nii kaua, kui mina jooksen maratoni. 1 minut jooksu võrdub tema kaine päev. Vara on tempot määrata, aga kindel on, et Rolts on vähemalt 250 päeva kaine! Tee järgi või maksa kinni. Periood läks käima eile, Sina võid alustada ka täna. 

Aga nüüd sellest, mis on vussi läinud. Eile jooksime pika tiiru Lätimaa linnas nimega Kuldiga. Ühel hetkel sealse Euroopa kõige laiema joa juures tuli mul maailma parim idee ronida künkale vaadet nautima. Haarasin oksast - õigemini maapinnale ulatuvast puujuurest, mis murdus umbes poolteist sekundit hiljem. Libisesin kitsalt teelt sohu. Vasaku jala hüppeliiges sai korralikult kannatada ja annab sest saadik valusalt tunda. 

See pole veel kõik.

Alles ma kelkisin hemoglobiini rekordtulemusega, aga viimastel nädalatel on olnud kehvad märgid õhus. Väsimus, keskendumisraskus, külmatunne ja küünte lõhenemine, mis on minu puhul esimesed aneemia märgid. Otsustasin olukorda kontrollida: hemoglobiini näit 120! Jah, see on piiripealne tulemus, aga minu küsimus on: kuidas saab raua näitaja nelja nädalaga 139 pealt 120 peale? Mitte ühki muutust pole mu elustiilis, toitumises ega liikumises olnud. 

Varasemate aastate graafikuid vaadates langeb näit septembris - kuni detsembrini välja. Aasta lõpus reeglina 90ne peale ja siis on ravi vältimatu. Nii aastast aastasse. Isegi, kui ma arvestan doktor Rahu hinnanguga, et teadus ei ole piisavalt kaugele arenenud, et mind päriselt aidata, siis kuidagi peab olema võimalus säilitada normaalne seisund? 

Et mitte oodata päris põhja saabumist, alustasin meeleheites uute rauapreparaatide manustamist - heemsed, uued turul. Miinimumaeg nagu ikka - kolm kuud. Nii kaua kavatsen neid neelata ja siis mõõta tulemust taas.

Aga see pole kõik. Raua imendumisele aitab kaasa terve hulk näitajaid Mendelejevi tabelist. C-vitamiin, foolhape, B5, B6, B12 vitamiinid peamiselt. Otsin nüüd neid ka kokku ja manustan kindluse mõttes. Kuigi olgem ausad - leida just need preparaadid, mis päriselt toimivad, on tänasel päeval tõeline kunst. Aegade jooksul olen tellinud imevahendeid Ameerikast, Inglismaalt ja isegi Venemaalt - ühegi toime pole olnud märkimisväärne. 

Kui see rauateekond mul viimaks lõpeb, loodetavasti edukalt, hakkan nõustajaks. Mulle näib, et vajadus selle järele on igal juhul suur ja abi saada on keeruline. 

Jooksutrennid aga jätkuvad - osalt kodumaal, teine osa välismaal. Tegemata ei jää midagi. 

KÕIK ON UUS - SEPTEMBRIKUUS

Ma pole pühak ja ka hästi lavastatud etenduses ei kannaks ma seda rolli usutavalt välja. Võib-olla ainult kassid usuks. Liiatigi oma kirgliku loomusega meeldib mulle must ja valge maailm. Kui juba, siis täie pühendumuse ja kirega! Olgu või hullumeelne, aga igavalt, tagasihoidlikult ei tavatse ma proovidagi. 

Nii ma mitte lihtsalt ei jookse, vaid ikka maratoni. Ma mitte ei roni mägedes, vaid püüan kõrgemaid tippe. Sama kehtib ka pidutsemise kohta.

Olgugi, et aegade jooksul olen alkoholi suhtes äärmiselt valivaks muutunud ja selle manustamine on rituaalsem, kui kunagi varem, siis alkohol on alkohol. Ja see laastab. Inimest, tervist, perekondi, ühiskonda. See, mis hetkel on protsess pöördumatu ja kelle puhul, ei tea me kunagi. Fakt aga on, et minu stardipositsioon selles "võistluses" on suurepärane. Geneetiline eelsoodumus; iseloomuomadused; seotus meelelahutusmaailmaga, kus "klaas käes" on pigem norm, kui erand, on tublid eeldused. 

Ärge saage valesti aru. Mul pole aega ega tahtmist kahetseda, mis tehtud ja kui päriselt aus olla, siis muuhulgas need Karu tänava ühikapeod olid meeleolukaimad mu elus. Komöödia võiks olla lõputu, kui traagiline noot poleks sellesse loosse sisse kirjutatud. Detailidesse laskumata - ma tean, millest ma kirjutan, kui see puudutab alkoholist läbiimbunud raisatud elu, kus komöödia on ammu tragöödiaks muutunud. Lugu, milles on palju kannatajaid, aga ennekõike lapsed, kes ei saa mitte kunagi päriselt terveks. Need, kes enda eest seista ei saa, nende pärast tuleb oma südant valutada. 

 

Niisiis, olgu sellel väike või suur mõju, aga mina septembris ei joo. 

Põhjuseid, miks vahelduseks teisiti, on palju. Tervis, maratoniks valmistumine, parem uni ja õppevõime. Võib-olla jääb mõni lolluski tegemata. Püüan siiski mitte millestki, peale alkoholi, loobuda. Ülikoolilinnas kavatsen osa saada tudengipidudest, olla endiselt seltskondlik ja osavõtlik - ka septembris, asendades alkohoolsed joogid mittealkohoolsete jookidega. 

Ma kutsun igaüht teist kaasa sellele teekonnale, et anda puhkus oma kehale ja vaimule. Püüda teisiti, õppida ja kogeda midagi uut. Luua veidi parem ühiskond ja olla eeskujuks lastele. 

KAS SINA SUUDAD?

KUU MARATONINI: kambavaimust ja kaalulangusest

Öeldakse, et jooksutrenni juures on raskeim osa jooksutossude jalga tõmbamine. See on suurim müüt, mida ma kuulnud olen!

Süngetel sügispäevadel, mil kallab kui oavarrest, olen istunud tossud jalas ja jooksuriidedki seljas - tunde jutti. Mitte miski ei sunni mind uksest väljuma ja jooksuga algust tegema.

Neil hetkedel on abiks lubadus, mille olen jooksukaaslastele andnud ja ma lähen, sest nad ju ootavad. Kambavaimul on suur jõud - tänu sellele on viimase kahe nädala jooksul kõik trennid eeskujulikult tehtud. 

Eile õhtul toimunud Neptunas Eesti Ööjooks Rakveres oli kavaväline ettevõtmine, millel osalemine oli treeneri sõnul lubatud üksnes tingimusel, et läbin kümnekilomeetrise teekonna rahulikult. 

Muidugi, see pole mingi probleem! Start käis ja olin rahulik. Kulgesime tempos, mis võimaldas jutustadagi. Aga üks hetk -  nagu ei piisanud või hakkas igav ja ma tõstsin tempot. Õige pisut, aga siiski. Ja siis tuli finiš. Aeg 53:23. 

Loodan, et treener mind ei karista. Keelab näiteks trennid ära või muud hirmsat!

 

Kokkuvõttes on kuu aega treeninguid tähendanud, et keha on treeningutega harjunud ja vajab liikumist aina enam. Regulaarne toitumine lisaks trennile on viinud kehalt mõne kilogrammi. 

Üks dieedidoktor rääkis kord, et tema liigitab inimesi koeratõugude järgi - vastavalt nende kehaehitusele. Ta pakkus toona, et ma olen nagu pikkade jalgadega Chihuahua. See tähendab, et iga kilo paistab kohe välja ja kaalulangus samamoodi. Maratoni joostes loeb aga iga gramm - eriti pärast kolmekümnendat kilomeetrit. 

Aga mul on veel üks üllatus varuks! Kõik on uus septembrikuus. Juba varsti, lähemalt.